Gooti kursiiv
Gooti kursiiv on üldnimetus ja katusmõiste paljudele vähem formaalse iseloomuga gooti kirjadele. Nagu tänapäeva kursiivkirjade puhul, puudus gooti kursiivkirja vormis ühtne standard.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti kursiivi tähed on sageli seotud, kirjutatud sulge paberilt tõstmata. Samal põhjusel on kursiivis silmused.
Kursiivkirjas esineb alapikendeid sagedamini, eriti tähtedel f ja s. Ülapikendid on kaarjad ja silmusjad, mitte vertikaalsed (eriti tähe d puhul). Väiketähed a, g ja s on väga sarnased karolingide minuskli tähekujudele, kuid see ei kehti kõigi gooti kursiivi tüüpide puhul.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Gooti kursiiv hakkas kujunema 13. sajandi lõpul gooti raamatukirjade (textualis) lihtsustatud variandina, mida kasutati dokumentide kirjapanekuks. Gooti tekstuur oli viimistletud kirjastiil, mis andis kauneid esindus- ja prestiižkäsikirju, kuid oli olemas vajadus ka kiiremini kirjutatava loetava kirja järgi, kusjuures eri kohtades ja eri eesmärkidel kujunes paralleelselt mitu eri kirjutusstiili. Osaliselt mängis gooti kursiivi sünnil rolli paberi kasutuselevõtt, mis oli pehmem ja siledam kui pärgament ja laskis kirjutada kiiremini.
Samuti kasvas kirjutamisoskuse levik ja 13. sajandil toimus suur kasv kirjavara loomises: kirjutati rohkem raamatuid, dokumente, valitsuse aruandeid, kroonikaid, riiklikke ja eraviisilisi õigusakte ja kirju. See tähendas, et kloostrite skriptooriumid ei olnud enam kesksed raamatute valmistamise kohad. Tekkis ilmikust kirjutaja ametikoht, mis andis tööd paljudele haridusega ja kirjaoskusega skolaaridele.
Võib tähele panna, et kõige rohkem eri stiile ja variatsioone leidubki igapäevakirjutiste vormis, kuna seal puudus heakskiidetud norm stiilile ja enim avaldus kirjutajate isikupära. Gooti kursiivkirjadele on iseloomulik ka vormide ja stiilide segunemine, kuid isegi sel puhul on tuvastatav viis, kuidas kindlad formaalsed stiilid ja raamatukirjad kirjutajate käekirju mõjutasid. Mõnikord kasutati dokumendis raamatukirja, kuid juhtus ka vastupidist. Raamatukirja ja käekirja joonte vaba segunemine põhjustas eriotstarbeliste kirjastiilide kiire leviku.[1]
Regionaalsed stiilid[muuda | muuda lähteteksti]
Eristada võib ka tervet rida kohalikke kirjastiile eri maade käsikirjades.
Itaalia kursiiv kujunes välja 13. sajandil notarite käekirjast. Kalligraafiline minuscola cancelleresca italiana ehk cancelleresca muutus 14. sajandiks raamatukirjaks[2]. See mõjutas lettre bâtarde 'i kujunemist Prantsusmaal ja secretary hand kujunemist Inglismaal.
Prantsusmaa gooti kursiivi kasutati 13. sajandist 16. sajandini. Hiline stiil oli kirjapildilt erakordselt silmuseline ja kaldne.
Saksamaa ja Flandria kursiivkirjad olid sarnased muudega Euroopas, kuid a, s jm tähtede kujud varieerusid rohkem.
Inglismaa gooti kursiiv tekkis samuti 13. sajandil, Oxfordi protokursiivi littera oxoniensis 'e asemele. 14. sajandist 16. sajandi esimese pooleni oli käibel kaht tüüpi kursiivi: anglicana ja secretary, lisaks sellele bastardkirjad.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Cursive Gothic (littera gothica cursiva). – Paleography. 2012". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. oktoober 2023. Vaadatud 12. oktoobril 2023.
- ↑ https://spotlight.vatlib.it/latin-paleography/feature/17-cancelleresca-minuscule-and-merchant-script