Googol

Allikas: Vikipeedia

Googol (ka gugol) on arv 10100, ehk number 1, millele järgneb sada nulli:

10 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000.

Sõna googol mõtles aastal 1938[1] välja Milton Sirotta (1929–1981), kes oli Ameerika matemaatiku Edward Kasneri vennapoeg. Kasner tegi selle nime üldtuntuks oma raamatus Mathematics and the Imagination (1940).

Matemaatikas ei oma googol erilist tähtsust, kuid on kasulik teiste väga suurte arvsuurustega võrdlemisel, nagu näiteks nähtava universumi subatomaarsete osakeste arv või võimalike erinevate malemängude arv. Edward Kasner kasutas googolit, et näidata erinevust kujuteldamatult suure arvu ja lõpmatuse vahel ja selles rollis kasutatakse seda mõnikord matemaatika õpetamisel. Mõistet googol laiendab veelgi arv googolplex, mille väärtus on kümme astmes googol. Dokumentaalsarjas Cosmos hindas astronoom ja teleesineja Carl Sagan, et googolplexi kümnendarvuna (s.o number 1, millele järgneb googol nulli) kirjapanemine on füüsiliselt võimatu, sest see nõuab rohkem ruumi, kui on teadaolevas universumis.

Sõna kasutusnäiteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Googol oli õige vastus miljoninaelasele küsimusele "Millise nime all tuntakse arvu üks, millele järgneb 100 nulli?" Briti telemängus "Kes tahab saada miljonäriks?", kui major Charles Ingram üritas 10. septembril 2001 mängus pettust teha. Ülejäänud variandid olid megatron, gigabit või nanomool.[2]
  • Firmanimi Google on sõna "googol" väärkirjutus, nagu mainib David A. Vise oma raamatus "The Google Story".[3]
  • Filmis "Tagasi tulevikku 3" mainib Emmet Brown, et ta armastatu, Clara, on "Üks googolpleksist."
  • Joonissarjas "Simpsonid" on Springfieldi suurel kinol nimi "googolplex".

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kasner, Edward and Luis Correa. Mathematics and the Imagination, 1940, Simon and Schuster, New York. ISBN 0-486-41703-4
  2. Kopli, Kaivo. Kuidas saada miljonäriks?. Eesti Päevaleht, 15. marts 2003. Kasutatud 19.02.2011.
  3. Vise, David A. The Google story, 2005, Delacorte Press. ISBN 0-553-80457-X

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]