Gigantism

Allikas: Vikipeedia

Gigantism on haiglaslik hiidkasv.

Kui maks ei tule enam toime veres asuvate toksiinide filtreerimise ja neutraliseerimisega, asub tegevusse kaitseliin, mis püüab mürke juhtida teistesse erituselunditesse. Tähtsaimad endokriinsed (sisesekretsiooni- ehk sisenõre-) näärmed, millel tuleb see ponnistus enese peale võtta, on ajuripats ehk hüpofüüs, mis asetseb peaaju põhjas; kilpnääre, mis asetseb kaela sees, ja neerupealsed, mis on just nagu mütsid kummagi neeru peal. Sisesekretsiooninäärmed sunnitakse ületalitusse, nõudes neilt üha enama nõre valmistamist. Näärme sekretsiooni hulk on täpses vahekorras sellest läbivoolava vere kogusega ja seetõttu paisub nääre liigse verevajaduse tõttu, millel omakorda võivad olla hukatuslikud kehalised tagajärjed. Hüpofüüsil näiteks pole kuigi palju ruumi paisumiseks, sest ta on suletud luust karpi kolju põhimikul. Kui see hoidla on väike sünnipäraselt või varases eas põetud rahhiidi tulemusel, siis juba väga väike paisumine võib tekitada kohutavaid sümptomeid. Sellisest survest võivad tekkida neli erinevat haiguslikku seisukorda: migreen, langetõbi, gigantism ja pimedaksjäämine.

Gigantismi saab parandada vaid noorukieas.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Henry G. Bieleri „Toit on parim ravim” (Capistrano-Beach,1963)