Fernando Aramburu

Allikas: Vikipeedia
Fernando Aramburu
Sünninimi Fernando Aramburu Irigoyen
Sündinud 1959
San Sebastián (Hispaania)
Rahvus hispaanlane
Haridus Zaragoza ülikool
Elukutse luuletaja, romaanikirjanik, lühijutukirjanik, esseist, lastekirjanik, tõlkija, õpetaja, aforismikirjanik
Tuntud teoseid "Isamaa"

Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982). Ta osales oma kodulinnas San Sebastiánis Grupo CLOC de Arte y Desarte asutamises, mis aastatel 1978–1981 toimetas üht ajakirja ning sekkus Baski autonoomse piirkonna, Navarra ja Madridi kultuuriellu sürrealistlike ettepanekute ja tegevustega, mida iseloomustas omanäoline segu luulest, vastandkultuurist ja huumorist.

Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani "Fuegos con Limón", mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga.[1] 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus "Los peces de la amargura" vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.

2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose "Años lentos" (2012) eest.

2016. aastal avaldas ta romaani "Isamaa" ("Patria"), milles naaseb "Los peces de la amargura" teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse[2] ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad.[3] Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.[4]

Fernando Aramburu on viljelenud ka aforismi žanrit.[5] Tema aforismid ilmusid aastaid eri meediakanalites, 2020. aasta oktoobris kogus ta need ühte köitesse.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Fuegos con limón", Tusquets Editores, 1996
  • "Los ojos vacíos" – esimene raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2000
  • "El trompetista del Utopía", 2003
  • "Bami sin sombra" – teine raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2005
  • "Viaje con Clara por Alemania", 2010
  • "Años lentos", 2012
  • "La gran Marivián" – kolmas raamat "Trilogía de Antíbula" triloogias, 2013
  • "Ávidas pretensiones", Barcelona, Seix Barral, 2014[6]
  • "Isamaa" ("Patria"), Tusquets, 2016

Juturaamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "No ser no duele", 1997
  • "El artista y su cadáver" – lühikesed tekstid erineva sisuga, sürrealistlikud naljad ja mikrojutud, 2002
  • "Los peces de la amargura", ETA terrori ohvritele keskenduvad lood, 2006
  • "El vigilante del fiordo", 2011

Esseed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Las letras entornadas", 2015
  • "Vetas profundas", 2019, tekstid poeetilisest reflektsioonist
  • "Utilidad de las desgracias y otros textos", 2020, valik artikleid ajakirjandusest

Lastejutud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El ladrón de ladrillos", lühijutt, 1998
  • "Mariluz y los niños voladores", lühijutt, 2003
  • "Vida de un piojo llamado Matías", romaan, 2004
  • "Mariluz y sus extrañas aventuras", kolm lühijuttu, 2013

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El librillo", luuletused lastele, 1981
  • "Ave Sombra/Itzal Hegazti", kahekeelne trükk (hispaania/baski keel), 1981
  • "Bruma y conciencia/Lambroa eta kontzientzia" (1977–1990), kahekeelne trükk (hispaania/baski keel); Universidad del País Vasco, Servicio Editorial, 1993
  • "El librillo", luuletused lastele, Hiperión, Madrid, 1995
  • "Yo quisiera llover", valik luuletusi Juan Manuel Díaz de Guereñu poolt, Editorial Demipage, Madrid, 2010

Poeetiline proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Autorretrato sin mí", 2018

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El brezal de Brand" – Arno Schmidt, Ed. Laetoli, Pamplona, 2006
  • "Montauk" – Max Frisch, Editorial Laetoli, Pamplona, 2006
  • "Obras completas" – Wolfgang Borchert, Editorial Laetoli, Pamplona, 2007
  • "Hermanos de sangre" – Ernst Haffner, Seix Barral, Barcelona, 2015
  • "La matanza de Rechnitz. Historia de mi familia" – Sacha Batthyany, Seix Barral, Barcelona, 2017

Ühisraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ta osales autorite kollektiivi raamatus "Nocturnario" (2016) Ángel Olgoso kollaažidega, kus 101 Ladina-Ameerika kirjanikku lisasid iga pildi juurde teksti.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Premio Ramón Gómez de la Serna 1997
  • Premio Euskadi de literatura en castellano 2001 ("Los ojos vacíos")[7]
  • Premio Mario Vargas Llosa NH 2007 ("Los peces de la amargura")
  • Premio Dulce Chacón 2007 ("Los peces de la amargura")
  • Premio Real Academia Española 2008 ("Los peces de la amargura")
  • Premio Tusquets de Novela 2011 ("Años lentos")
  • Premio de los libreros de Madrid 2012 ("Años lentos")
  • Premio Biblioteca Breve 2014 ("Ávidas pretensiones")[6]
  • Premio Ramón Rubial 2016 ("Isamaa")
  • Premio Francisco Umbral al Libro del Año 2017 ("Isamaa")
  • Premio de la Crítica 2017 ("Isamaa")
  • Premio del Club Internacional de la Prensa 2017 ("Isamaa")
  • Premio Dulce Chacón 2017 ("Isamaa")
  • Premio Euskadi de Literatura en castellano 2017 ("Isamaa")[8]
  • Premio Nacional de Narrativa ("Isamaa")[9]
  • XIV Premio don Quijote de Periodismo (artikkel "Estamos hechos de palabras" päevalehes El Mundo)[10]
  • Premio San Clemente Rosalía-Abanca 2018 ("Isamaa")
  • II Premio de Novela Benjamín de Tudela 2018 ("Isamaa")
  • Premio Giuseppe Tomasi di Lampedusa 2018 ("Isamaa")
  • Premio Strega Europeo 2018 ("Isamaa")
  • Premio per la Cultura Mediterranea 2018 ("Isamaa")
  • "C de Oro" 2019 del Club de la Comunicación
  • XVIII Premio Internacional COVITE 2019 ("Isamaa")
  • Athens Prize for Literature 2019 ("Isamaa")
  • Premio Boccaccio 2020 per la sezione narrativa internazionale

Kirjandusteoste adaptatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Félix Viscarret tegi filmiadaptatsiooni romaanist "El trumpetista del Utopia", mis kannab pealkirja "Bajo las estrellas" (2007). See film võitis kaks Goya auhinda.

Teatritrupp El Espejo Negro kohandas Ángel Calvente juhtimisel teose "La vida de un piojo llamado Matías" nukulavastuseks, mis pälvis 2009. aastal Maxi auhinna parima lastenäidendi eest.

2020. aastal tegi HBO romaanist "Isamaa" teleseriaali.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Ricardo Senabre (20. detsember 1996). "Fuegos con limón: Fernando Aramburu". Cultural (ABC) (hispaania). Madrid. Vaadatud 26. juuli 2012.
  2. ↑ Alberto Moyano (28. august 2019). "'Patria' sale ahora en busca del público más joven y no lector". El Diario Vasco (hispaania). San Sebastián. Vaadatud 9. juuni 2020.
  3. ↑ Antonio Lucas (30. aprill 2017). "Fernando Aramburu: "No he escrito 'Patria' para servir a ningún partido"". El Mundo (hispaania). San Sebastián. Vaadatud 3. mai 2017.
  4. ↑ Laan, Mari. "Isamaa". Toledo kirjastus. Vaadatud 10.10.2022.
  5. ↑ "Aforismos urgentes". El Cultural (hispaania). 14. jaanuar 2017. Vaadatud 26. detsember 2017.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Fernando Aramburu gana el Biblioteca Breve con 'Ávidas pretensiones'". La Vanguardia (hispaania). 10. veebruar 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2018.
  7. ↑ "Premios Literarios Euskadi 2001". euskadi.eus (hispaania). Vaadatud 23. veebruar 2018.
  8. ↑ "Fernando Aramburu gana el premio Euskadi de Literatura en castellano con «Patria»". ABC (Cultura) (hispaania). Vaadatud 29. september 2017.
  9. ↑ "Fernando Aramburu, premio Nacional de Narrativa 2017". ABC (Cultura) (hispaania). Vaadatud 19. oktoober 2017.
  10. ↑ "Fernando Aramburu: "Las palabras tienen una enorme importancia para los seres humanos"". El Mundo (hispaania). 24. aprill 2018. Vaadatud 24. aprill 2018.
  11. ↑ "Patria: todo sobre la serie de HBO basada en la novela de Fernando Aramburu". Esquiere (hispaania). 10. november 2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Fernando_Aramburu&oldid=6634063"