Enn Parve

See artikkel räägib insenerist; näitleja kohta vaata Enn Parve (näitleja).

Enn Parve (sünninimi Heinrich Johannes Grauberg, kuni 14. veebruarini 1938 Enn Grauberg; 14. veebruar 1918 – 8. september 1989) oli eesti insener.

Elukäik ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis 14. veebruaril 1918 Narvas. Vanemad olid Kreenholmi vabrikus töölised.

Õppis Rägavere algkoolis. 1933. aastal lõpetas Tallinna IX Linna algkooli, mille järel asus õpilasena tööle R. Kenni raadioparanduse töökotta, kus töötas kuni 1940. aasta juunini.

1937. aastast õppis õhtuti NMKÜ eratööstusõpilaste kooli elektrotehnika ja raadioosakondade haru õppes, mille lõpetas 1940. aastal, saades tehnilise keskhariduse. 19-aastaselt sai enda nimele esimese patendi "Aparaat valguseimpulsside tekitamiseks õhuvõngete abil".

Juulis 1940 läks tööle raadiotehasesse RET, kus töötas häälestajate ja montaažiosakonna vanemana ja lõppkontrollijana.

RETis töötas kuni 1941. aasta juulini, mil evakueeriti koos tehasega Tjumeni linna. Evakuatsioon toimus koos abikaasa Agnese ning vanematega. Algul töötas ta seal vildivabrikus elektrimontöörina. Kuid juba 1941. aasta novembris komandeeriti kogu perekond tööle Omski linna tehasesse nr 210, kus töötas kuni Eestisse tagasipöördumiseni PKO (projekteerimis-konstrueerimisbüroo) tehnik-laborandina, VII kategooria monteerijana, elektrooniliste mõõteriistade laboris vaneminsenerina. 1943. aastal oli sõjatehases Omskis üks tankiraadio leiutajatest. Raadio sai tehtud Philipsi lampidel, side ulatus oli 50 km, mis võrreldes Saksa tankiraadiote umbes 10 km sidekaugusega andis Punaarmee tankivägedele Kurski kaarel strateegilise eelise. Kasutatud lahendus töötati ümber USA lampidele ja olevat mingil viisil leidnud kasutust ka USA või teiste liitlasvägede poolt. Omskis suri 1944. aastal kurgutiisikusse abikaasa Agnes. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

1944. aasta lõpul naasis pere Eestisse ning Enn Parve asus tööle Eesti NSV Kinofikatsiooni Valitsusse (millest hiljem moodustati Kinematograafia Ministeerium), kus töötas kuni maini 1945 vaneminsenerina ja kuni veebruarini 1952 tehnikaosakonna juhatajana, ning seejärel Kinematograafia Ministeeriumi vaneminsenerina.

1952. aastal suunati ta tööle tehasesse Punane RET, kus töötas ajavahemikus 1952–1962 ekspluatatsioonitsehhi (katsetöökoja) juhatajana (kuni juuni 1953), tehase peakonstruktorina (kuni oktoobrini 1958) ja Spetsiaalse Konstrueerimise Büroo (SKB) peainsenerina (kuni jaanuarini 1962). Parve oli raadiovastuvõtja Estonia 2 konstrueerijate grupis, millele 1958. aastal Belgias Brüsselis toimunud maailmanäitusel anti kuldmedal.

1962. aastal eraldati SKB iseseisvaks asutuseks ning Enn Parve määrati selle peainseneriks ja oli büroo sisuline rajaja^[1]. Aastatel 1962–1971 oligi ta peainsener selles asutuses, mis oli tuntud kui postkast 12 (erikonstrueerimisbüroo ehk postkast 12, hilisem G - 4934.), hiljem kui Tallinna Raadioelektroonika Konstrueerimise Büroo (TREKB). 1971.–1977. aastal töötas ta Harju KEK-is, kus organiseeris põllumajanduselektroonika aparatuuri tootmise osakonna (Harju KEKi Elektroonikaosakonna). Kuni pensionile jäämiseni 1978. aasta veebruaris töötas ta lühikest aega Teadus-Tööstuskoondise Algoritm Tallinna keskuses vaneminsenerina.

Enn Parve suri 8. septembril 1989 ja ta maeti 13. septembril 1989 Pärnamäe kalmistule^[2].

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo peainsener (asutamisest alates kuni 1978. aastani).

Ta oli ka A. S. Popovi nimelise Raadioelektroonika ja Side Teaduslik-tehnilise Ühingu (RESTTÜ) Eesti organisatsiooni Bioelektroonika sektsiooni esimees.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1977 – Eesti NSV teeneline insener
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjad (1945, 1950, 1965)
Tööpunalipu orden

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta abiellus 26. juunil 1941 Agnes Koortiga.

24. novembril 1945 abiellus Tallinnas Maret Nõuga, kellega oli neli last. Poeg Toomas Parve oli eesti tehnikateadlane, mõõteelektroonika valdkonna eriteadlane, Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Margit-Mariann Koppel (26.8.2003). "MIDA KUJUTAS ENDAST POSTKAST 12, HILISEM G49/34, ASUKOHAGA ESTONIA PST 3/5". KesKus.ee. Vaadatud 1.5.2020.
↑ https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=116731

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Margit-Mariann Koppel (26.8.2003). "MIDA KUJUTAS ENDAST POSTKAST 12, HILISEM G49/34, ASUKOHAGA ESTONIA PST 3/5". KesKus.ee. Vaadatud 1.5.2020.

[2] ttps://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=116731

[1]

[2]