Eesti raskeveohobune

Allikas: Vikipeedia

Eesti raskeveohobune (varasema tõunimetusega eesti ardenn) on Eestis aretatud hobusetõug. Eesti raskeveohobuse tõug on kantud FAO (Food and Agriculture Organization of the United Nations) ohustatud tõugude nimekirja. Eesti raskeveohobune on tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel [1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti raskeveohobune on aretatud kohaliku hobuse baasil vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega. Tõu aretusega alustati 19. sajandi teisel poolel. Aretuse eesmärgiks oli saada tugevaid tööhobuseid, keda oleks võimalik kasutada põllumajandustöödel. Esimesed ardennid toodi Eestisse Belgiast 1862. aastal akadeemik Alexander Theodor von Middendorffi poolt. Järgnenud aastatel imporditi hulgaliselt ardenne, keda kasutati aretuseesmärgil peamiselt mõisates. Koordineeritud külmavereliste hobuste aretus sai Eestis alguse 1911. aastal Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Seltsi asutamisega. Selts sai tegutseda lühikest aega – I maailmasõja algusega seoses lõppes ka seltsi tegevus. Tõu aretus sai uue hoo sisse 1920. aastatel. 1920. aastal toimus Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi poolt koordineeritud ülemaaline hobuste registreerimine eesmärgiga teha kindlaks tõumaterjali hulk ja leviku piirkonnad. Kogutud andmete põhjal anti Põllutööministeeriumi poolt soovitus aretada Eestis kolme hobusetõugu: eesti, tori ja ardenni hobust.[2]

Eesti ardennihobuste tõuraamat avati 1922. aastal. Tõuraamat oli kaheosaline: eraldi osakondadesse märgiti puhtatõulised ardennid (tõumärk A) ja ristandhobused (Eesti ardenni tõumärk EA). Tõuraamatusse märkimisel hinnati hobustel järgmisi omadusi: turjakõrgus (täkkudel 148…164 cm, märadel 146…160 cm), kämbla ümbermõõt (täkkudel vähemalt 21 cm, märadel vähemalt 20 cm), põlvnemine, välimik, käik, iseloom ja tervisenäitajad.[2]

Ardennide peamiseks levikualaks kujunesid Lääne- ja Ida-Eesti maakonnad. Selle põhjuseks on antud piirkondade lubjarikas mullastik, mis tagab liblikõieliste poolest rikkaliku taimestiku. Viimane sisaldab küllalt palju kaltsiumit, fosforit ja valku, tagamaks varavalmiva raskeveohobuse normaalne kasv ja areng.[1] Suurima panuse algse tõumaterjali näol on eesti raskeveohobuse aretuses andnud Rootsist imporditud täkud, kes panid aluse mitmetele eesti raskeveohobuse liinidele. Siiani on säilinud Rootsist imporditud rootsi ardenni täkkudest põlvnevad liinid: Evido 1340 A liin, Karat 571 A liin, Neptun ov Ärsta 77 A liin ja Vallin 197 A liin. Lisaks on eesti raskeveohobuse tõugu tugevalt mõjutanud ka nõukogude raskeveo tõugu täkk Rambatan 1006 NR (pani aluse iseseisvale aretusliinile). Lähiminevikus on tõugu mõjutanud schleswigi külmaverelist tõugu täku Herold ning vladimiri raskeveo tõugu hobuse Vezdehod 2182 ER kasutamine eriprogrammi raames inbriidingudepressiooni vältimiseks.

Alates 1953. aastast kannab tõug nimetust eesti raskeveohobune.[2] Puhtatõuliseks kinnitati eesti raskeveohobuse tõug 1960. aastate lõpul [3]. Pärast taasiseseisvumist tabas ka hobusekasvatussektorit tugev langus. Eesti raskeveo tõugu hobuste populatsiooni arvukus langes 1990ndate teiseks pooleks alla 200 hobuse. Praeguseks on populatsiooni arvukus küll mõnevõrra tõusnud, kuid tõug on endiselt arvatud ohustatud tõugude kategooriasse kuuluvaks. 2017. aasta 29. oktoobri seisuga kuulub PRIA hobuslaste registri andmetel eluspopulatsiooni 456 eesti raskeveo tõugu hobust, sh 270 mära ja 91 täkku[4].

Tõug tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti raskeveohobune on välimikult keskmise suurusega tüse, madalajalgne tugeva luustiku ning hästi arenenud lihastikuga põllumajandushobune. Iseloomult on eesti raskeveohobused rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Värvustest on levinumad raudjas ja kõrb.[1] Eesti raskeveohobused on füsioloogiliselt ja majanduslikult varavalmivad. Heades söötmis- ja pidamistingimustes arenevad noorhobused kiiresti, saades sageli täiskasvanuks juba enne kolme aastat. Hobuste keskmine eluiga ulatub normaalsete pidamistingimuste juures 22…25 aastani.[1] Kehtiva säilitusprogrammi alusel on eesti raskeveohobuste puhul soovitavad mõõtmed turjakõrguse osas täkkudel 161…171 cm ning märadel 158…168 cm. Soovitav kämbla ümbermõõt on 23,0…25,0 cm täkkudel ja 21,5…23,5 cm märadel. Eesti raskeveohobune peab olema vastupidav, tugeva töövõime, hea veotahtega, sõbralik, väga hea iseloomu ja tasakaaluka temperamendiga hobune.[5]

Kuni 2008. aastani oli peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sugulastõugudena olid tõus lubatud kasutada rootsi ardenn, belgia ardenn, nõukogude raskeveohobune ja leedu raskeveohobune.[1] Lisaks kasutati aastatel 2005–2007 eriprogrammi raames vladimiri raskeveo tõugu täkku Vezdehod 2182 ER ning aastatel 1993–2005 schleswigi külmaverelist täkku Herold 2170 ER [6]. Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud vaid puhasaretus [1].

Põlvnemiselt ja tüübilt sarnanevad eesti raskeveohobusega leedu raskeveohobune ja läti ardenn, kes on samuti aretatud belgia veohobuse ja kohaliku tõu ristamise teel.[1] Eesti raskeveohobuse tõug on arvatud FAO ohustatud tõugude kategooriasse. Eluspopulatsiooni kuulub ca 450 hobust [4]. Alates 2003. aastast on eesti raskeveohobune kantud ka riiklikult hallatavasse ohustatud tõugude nimekirja. Riikliku meetmena kohalike ohustatud tõugude säilitamiseks makstakse puhtatõuliste eesti raskeveohobuste kasvatamise ja aretamise eest loomaomanikele ka toetust.[7] Tõu säilitamise ja aretusega tegeleb Eestis Eesti Hobusekasvatajate Selts. Eestin Raskaat Vetohevoset[8] ry sai 2015.a Soomes tunnustuse eesti raskeveohobuste paralleeltõuraamatu[9] pidajaks ja tegutseb säilitamise ja aretusega nii Soomes kui ka Eestis[10]. Kehtiv säilitusprogramm lähtub 1922. aastal avatud eesti raskeveo tõugu hobuste tõuraamatusse kantud eesti raskeveo tõugu hobuste populatsioonist. Aretusvõttena on nüüdisajal lubatud vaid puhasaretus.[5]

Tõu põhilised kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti raskeveohobune sobib kasutamiseks põllu- ja metsatöödel. Tulenevalt rahulikust temperamendist ja sõbralikust iseloomust on tõug sobilik kasutamiseks ka turismis, samuti mitmeteks vabaajategevusteks (k.a ratsa- ja rakendihobusena). Kuna eesti raskeveohobune on suure veotahte ja rahuliku loomuga, sobib ta hästi tööhobusena kasutamiseks seal, kus pinnas põllutöömasinatega harimist ei soosi – nii näiteks kasutatakse teda mitmel pool soisemate alade hooldamiseks.

Eesti raskeveo tõugu hobuste tõuraamat[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti raskeveohobuste tõuraamat jaguneb tõuraamatu põhiosaks ja lisaks. Tõuraamatu põhiosasse kantakse registreeritud hobused, kes põlvnevad sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest, kes on nõuetekohaselt identifitseeritud ja kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud. Hobused, kes ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele põlvnemise osas, kantakse tõuraamatu lisaossa. Sünnijärgselt registreeritakse hobune põlvnemisandmete alusel eesti raskeveo tõugu hobuste tõuraamatu eeltõuraamatus või tõuraamatu lisaosas. Tõuraamatu põhiosasse kantakse hobune siis, kui ta tunnustatakse aretuses kasutamiseks või kui on registreeritud tema aretuses kasutamine. Täkkude tõuraamatu põhiosasse kandmiseks peab täku põlvnemine olema tõestatud geneetilise ekspertiisiga. Märad ja täkud kantakse eraldi tõuraamatutesse.[6]

Eriprogramm aretuses[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1993–2005 on inbriidingust tingitud ohtude vältimiseks eesti raskeveohobuse tõule rakendatud kahte eriprogrammi:

  • 1993–2005 oli tõus kasutusel schleswigi külmaverelist tõugu täkk Herold 2170 ER;
  • 2005–2007 oli tõus kasutusel Vladimiri raskeveo tõugu täkk Vezdehod 2182 ER.

Praegu ei ole eesti raskeveohobuse tõus eriprogrammi rakendamist ette nähtud.[6]

Nõuded eriprogrammi rakendamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Eriprogrammi rakendamiseks peavad olema täidetud järgnevad tingimused [6]:

  1. Peab olema dokumentaalselt tõestatud, et seoses väga suure inbriidingu tasemega, on tõus tekkinud vajadus verevärskenduse järele.
  2. On nimetatud tõug, mida tahetakse eriprogrammi raames kasutada, koos põhjendusega, miks on just selle tõu kasutamine oluline.
  3. On nimetatud konkreetsed eesmärgid, milleni tahetakse eriprogrammi raames jõuda ning välja toodud märad, kelle puhul soovitakse eriprogrammi rakendada.
  4. On toodud välja ajavahemikud eriprogrammi rakendamiseks ja eriprogrammi raames teisest tõust aretusloomade valiku kriteeriumid.

Eriprogramm tuleb enne rakendamist kooskõlastada kontrollasutusega ja peab saama sealt tunnustuse.[6] Eesti Vabariigis on antud kontrollasutuseks Veterinaar- ja Toiduamet.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Eesti raskeveohobune". Originaali arhiivikoopia seisuga 29.05.2010. Vaadatud 20.10.2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Tõu ajalugu". Vaadatud 19.10.2017.
  3. ↑ Põllumajandusministeerium (2010). Ohustatud tõud. Tallinn. Lk 17-21.
  4. ↑ 4,0 4,1 "PRIA hobuslaste register". Vaadatud 29.10.2017.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Eesti raskeveo tõugu hobuste säilitusprogramm" (PDF).
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Eesti raskeveo tõugu hobuste aretusprogramm" (PDF).
  7. ↑ "Ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2016.
  8. ↑ Eestin Raskaat Vetohevoset ry (04.05.2020). "Eestin Raskaat Vetohevoset ry".
  9. ↑ Eestin Raskaat Vetohevoset ry (08.09.2015). "Eestin raskaat vetohevosen hevosrekisteri".
  10. ↑ Ruokavirasto (08.09.2015). "Breed societies maintaining breeding books for purebred breeding animals" (PDF).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_raskeveohobune&oldid=6147900"