Dole piiskopilinnus

Salaspilsi piirkonna vapp

Dole piiskopilinnus (eesti Daali, saksa Dahlen, Dahlholm) oli Riia peapiiskopi toomkapiitlile kuulunud linnus Lätis, Väina (Daugava) jõe Dole saarel (Doles sala), mis jääb administratiivselt Salaspilsi piirkonna (Salaspils novads) Salaspilsi valda (Salaspils pagasts). Linnus on asunud eri aegadel saare eri osades. Vana-Dole ehk I piiskopilinnus asetses saare kõrgel paesel kirdekaldal Rumbenieši külas Auči, Jaunauči ja Dzelmesi talude vahel; Dole ehk II piiskopilinnus asetses saare vastaskaldal edelas Dolesmuiža külas Lebjava oja põhjakaldal, selle suubumiskohas Väina jõeharusse Sausā Daugavasse ("Kuiva-Väina"). Dole jääb Vidzeme kultuuriajaloolisse piirkonda, kus muinasajal ja keskajal elasid väinaliivlased. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asusid linnused Liivimaa kubermangu Riia maakonna Dole kihelkonnas (Kirchspiel Dahlen).

Nimekujud

Dole saart (läti Doles sala), kus mõlemad linnused asusid, nimetati ladina keeles Insula Regis – 'kuningate saar'. Liivi keeles hüüti seda Kangalamma ('pikk ja lai').

• 1224 – de Dolen,
• Alt-Dahlen,
• Erste Burg Dahlen,
• 1930ndatel kutsuti I linnuseaset läti keeles Pilskalninš (Linnusemäe) ja Kalkju kalninš (Lubjamäe).
• Zweite Burg Dahlen,
• 1539 – Dala
• Dahlen Schlos und Haus,
• 1566 – Neu-Dalenhof,
• 1572 – Dahlholm,
• 1617 – Das Schloss Dalen.

Die Dohle tähendab saksa keeles hakki. Ka Dolenite vapil on kolm hakki (lindu).

Ajalugu

Vana-Dole piiskopilinnus

Linnus ei olnud mitte ainult kaubandusliku ja sõjalise järelevalve tugipunkt Väina jõe kärestikulisel Rumbuli (Rummel) lõigul, vaid oli nii Riia asunikele, piiskopile kui ka toomkapiitlile läbi terve XIII sajandi oluline majandus- ja varustuskeskus, kuhu koguti ümbruskonna maksud ja andamid – vili ja toiduained. Rumbuli kärestik oli nii oluline kalapüügi, kui ka koolmekoht Väina ületamiseks.

Baltisaksa ajaloolaste (Johann Gottfried Arndt) teateil on Vana-Dole linnus (Dahlen auf einem Holme der Duena) ehitatud juba XII sajandi lõpus Liivimaa esimese piiskopi Meinhardi poolt. Ilmselt siis liivlastele linnuste ehitamise aktsiooni käigus. Veel märgib Arndt, et "Johann Dole olevat varem Riia linnakodanikele kuulunud saare pettusega hõivanud". Teine ajaloolane, kroonik Franz Nyenstede kirjutab, et "räägitakse, ka Dole linnuse olevat ehitanud piiskop Albert". Karl von Löwis of Menari arvates jälle olevat linnuse ehitanud 3 venda Dolenit – Gerlacus (1209–1213), Eylardus (1211) ja Johannes (1221–1226). Kroonik Dionysius Fabricius kirjutab, et "kõigepealt hakkasid saksa kaupmehed ehitama Püha Martini kirikut Väina jõe keskel asuvale saarele ja seejärel rajasid siiapoole (lõuna poole) Väinat Üksküla ja Dole linnuse. Pärast mida tuli nendega Liivimaale kaasa dominiiklane Meinhard ristiusku õpetama."

1200 tungivad liivlased hilisema Vana-Dole linnuse kohal Väina jõel kallale äsja Saksamaalt saabunud piiskop Albert von Buxhövdeni kahele kogele, millest üks vallutatakse ja teine pääseb põgenema.

Juba XIII sajandi alguses läänistati Johann von Dolenile piiskopi poolt Holmi saare (insula regis, Mārtiņsala) naabersaarele maad.

1209. aasta sügisest on säilinud lääniüriku tekst piiskopi Alberti ja Jersika vürsti Vissewalde vahel, milles tunnistajana on üles tähendatud ka Eilard Dolest.

1224. aasta sügisel, pärast Tartu linnuse vallutamist läänistas Tartu (Ugandi) piiskop Hermann von Buxhövden Johann Dolenile Ugandist maakonnast Rannu kihelkonna ja Dolenist sai piiskopi vasall. Piiskop ja vasallid resideerisid esialgu Otepää piiskopilinnuses. 1225 sügisel korraldasid sakslased Otepäält eesotsas Doleniga sõjakäigu Virumaale ja löövad taanlased sealsetest muinaslinnustest välja. See aktsioon käis risti vastu Liivimaale saabunud paavsti saadiku rahupüüdlustele ja läbirääkimispoliitikale. Kirikliku karistuse ähvardusel anti kogu Põhja-Eesti paavsti legaadi Modena Wilhelmi otsevalitsemise ja kaitse alla.

1226. aasta 15. (23.) mail on Vana-Dole vasallilinnust (castrum de Dolen) kirjalikult esmamainitud Daugavgriva (Dünamünde, Väinasuu) kloostris koostatud dokumendis, kus Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm võtab "kahekordselt neetud rüütlil" Johannes Dolenil (Iohann de Dolen) läänivalduse käest ära, kuna viimane korraldas sama aasta mai algul teist korda röövretke Põhja-Eestisse Viru maakonda ja vallutas seal ühe linnuse. Põhja-Eesti oli juba allutatud Rooma paavsti misjonile. Vana-Dole linnus antakse 1. juunil üle Riia linnale. Varjatum põhjus karistamiseks olid ilmselt ka rüütli hõivatud suured maavaldused.

1248 kinkis Riia piiskop Nicolaus von Nauen Dole saare, mida kutsutakse ka Suureks saareks, Riia linnale. Tolleaegsed võitlused käisidki enamjaolt maaomandi jagamise ja kuuluvuse ümber. Formaalselt olid 1/3 saarest kunagi saanud endale Mõõgavendade ordu.

1255. aasta 31. märtsil kinnitab Rooma paavst Aleksander IV (Rinaldo Conti) Riia peapiiskopile Albert II Suerbeerile tema õigused ja varad oma bullaga, milles on loetletud Riia, Turaida, Lielvarde, Üksküla (Reskule), Malpilsi (Riemene), Vana-Dole (castrum Dolen), Holmi (Vecsalaspils), Koknese, Asote, Liepene (Lipuška) ja Jersika linnuseid (castra que Thoreda, Lennenwarde, Rescule (Ikescule), Remin, Dolen, Kercholme, Cochenhusen, Assuten et Lepene, ... montem Gerziche).

1276 anti Vana-Dole ja Ida-Zemgales asuv Putelene linnus peapiiskop Johann I von Luneni käsul uuesti tagasi Dolenite suguvõsale. Kuigi viimased ka vahepealsel ajal tegutsesid linnuses n-ö mitteametlikult edasi.

1288 kinkis järgmine peapiiskop Johann II von Vechten kogu läänivalduse linnuse ja Dole saare näol (castrum dietum Dolen, situm in insula de Dolen) Riia Toomkapiitlile, olles selle Dolenitelt enne uuesti rekvireerinud.

1294 on linnust mainitud, kui castro in Dolen ja 1295, kui castrum dictum Dolen. Vahepealsetel aastatel toimusid läbirääkimised Dolenitega ja samal aastal andis peapiiskop Johann viimase osa linnuseläänist toomkapiitlile üle. Viimase valdusse jäi see kuni institutsiooni likvideerimiseni 1566. aastal.

1297 algas Liivimaal kodusõda riialaste ja peapiiskopi ning Liivi ordu vahel. Riialased lõhkusid Riias ja linna lähikonnas kõik ordulinnused.

1298 vallutas ja purustas ordu vastuseks Riia peapiiskopkonna linnuseid, nagu Holmi, Vana-Dole jt.

1318 andis Rooma paavst Johann XXII ordumeistrile korralduse tagastada peapiiskopile kõik hõivatud linnused, sealhulgas Vana-Dole (castrum Dolen). Juba 1316 oli Saksa ordu Siguldas sõlminud Riia peapiiskopkonna vasallide ja toomkapiitliga vastastikuse kaitse kokkuleppe, mille järgi ka linnus tagastati. Jääb siiski selgusetuks, kas on mõeldud vana või juba uut linnust.

1341–1347 oli Riia peapiiskop Engelbert von Dolen, kes pärines XIII sajandi algul koos esimeste ristisõdijatega Liivimaale tulnud Dolenite vasallisuguvõsast, millised omasid laialdasi maavaldusi Riia ja Tartu stiftis. Engelbert võitles Liivi ordu mõjuvõimu vastu; tõsi, enamuse oma ametiajast küll Avignonis paavstide juures olles.

1348 on linnusest kirjutatud, kui castrum dictum Dolen, situm in insula Dolen.

1355 räägitakse Vana-Dole piiskopilinnusest (Johannes primo castrum Dolen, situm in insula Dolen) viimast korda, kui peapiiskop Fromhold von Vyshusen kinnitab toomkapiitli valdusõigusi Dole saarele. Selles dokumendis nimetatakse Vana-Dolet esimeseks Dole linnuseks, mis tähendab, et juba pidi eksisteerima ka teine. Kodusõja järel varemeteks muutunud linnust enam ei taastata. Ilmselt pidas toomkapiitel uue ja moodsama ehitamist odavamaks, kui vana remontimist ja ümberehitamist. Tõenäoliselt oli ka uus asukoht soodsam, kuna see asus peapiiskopkonna põllu- ja karjamaadele lähemal ning seda ei kimbutanud nii ulatuslikult Väina (Daugava) üleujutustest tingitud kiire jõevool. Uues asukohas Kuiva-Väina jõeharus oli laevadele rahulik sadam, Vana-Dole seevastu jäi Väina alamjooksu esimese kärestiku lähedale.

Dole II piiskopilinnus

Taani astronoom Tycho Brahe. Eduard Enderi (1822–1883) maal

1359 on ürikutes esmamainitud II Dole piiskopilinnust.

1416 pidi Riia toomkapiitel loovutama Dole linnuse Liivi ordule.

1449 tagastas ordu Dole toomkapiitlile.

1479 hõivasid nn peapiiskoppide sõja ajal orduväed meister Bernhard von der Borchi juhtimisel uuesti linnuse.

1522 andis peapiiskop Jasper Linde linnuse toomkapiitli praosti käsutusse. Siin toimusid XVI sajandil Riia Toomkapiitli istungid ja siin sõlmiti olulisi kokkuleppeid ja tehinguid.

Dole piiskopilinnuse varemed 1830. aastal. A. Merkeli joonistus

1561 lõpetas Vana-Liivimaa konföderatsioon seoses Liivi sõjaga oma eksisteerimise.

1566 läks protektsioonilepinguga Dole saar Poola kroonile.

XVI sajandi II poolel läks linnus ajutiselt Poolale alluvale Kuramaa hertsogkonnale.

1572–1573 vermis Poola kroon Doles münte Üleväina (Pardaugava) hertsogkonna tarbeks. Linnuses oli rahapaja.

1586 kirjutati linnuses alla kokkuleppele, millega Riia alistus Poola vägedele.

1597 esitas Taanist lahkuma sunnitud astronoom Tycho Brahe Rootsi riigikantslerile taotluse saada omale uueks lääniks Dole saar, et sinna uus observatoorium ehitada, kuid segase poliitilise olukorra ja alanud Poola-Rootsi sõja tõttu jäi see plaan katki.

1617 määras Kuramaa hertsog Friedrich Kettler Dole linnuse pealikuks Otto von Mengede, kes valitses seal 1621. aastani.

1621 hõivasid linnuse rootslased.

1624 invertariseerisid rootslased linnust. Seda remonditi ja üritati moderniseerida juba uute fortifikatsiooniprintsiipide järgi. Rootslased ehitasid samuti 2 hobusetalli ja kasarmu palgasõduritele ning ümbritsesid linnuse väikese muldvalliga.

1627 vallutasid linnuse poolakad.

1628 lasid poolakad Dole paekivist linnuseseinad taganedes õhku, et linnus ei jääks tervena rootslaste kätte. Pärast purustamast XVII sajandil linnust sõjalisel otstarbel enam ei kasutatud.

1629 ehitasid Rootsi väed Dole saare juures silda üle Väina jõe.

1631 asutati u 2 km kaugusele purustatud linnusest Dole mõis. Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas selle oma armee kolonelile Nikolaus Dietrich Sperreuterile.

1700, Põhjasõja ajal tulid Poola-Saksoonia väed endise Dole linnuse lähedal ujuvsilla kaudu üle Kuiva-Väina Dole saarele ja forsseerisid siis suure Väina haru, tungides edasi Läti Vidzemesse.

Juba XVIII sajandil polnud nähtavaid linnusemüüre praktiliselt üldse enam märgata. Need kattusid mullaga ja kadusid.

Linnused uusajast tänapäevani

XVII ja XVIII sajandi vahetusel ehitati Vana-Dole piiskopilinnuse varemete vahele lubimördi saamiseks lubjaahi, milles toorainena kasutati linnusemüüridest murtavat paekivi.

1829. aasta 10. augustil joonistas veel näha olnud Vana-Dole linnusevaremeid kunstnik Karl von Ungern-Sternberg. Pildil on näha vundamendimüüre ja katkist keldrivõlvi.

1890ndate lõpul kaevasid Baltisaksa uurijad ühel päeval ka Vana-Dole linnusevaremetes. Ilmselt toimus see samal ajal, kui A. Buchholtz tegi väljakaevamisi Holmi linnusealal 1897. või 1899. aastal.

1902 mõõdistas Vana-Dole linnusevaremeid baltisaksa ajaloouurija Karl von Löwis of Menar, kes märkis, et sellal olid veel püsti märgatavad müürid tornide lähedal ja samuti oli näha linnuse ringmüüri.

1942 kirjutab linnusteuurija Armin Tuulse oma Liivimaa linnusteuurimuses, et Vana-Dole linnuse põhiplaani ei saa enam kindlaks teha, kuna müüre katab varisenud kivilasu. Aga, et Ungern-Sternbergi sajand varasema joonise järgi on näha, et seinad on laotud ühtlastest tahutud paekividest ja keldrivõlvid on laotud tellistest, milline ehitusviis viitab linnuse varasele rajamisajale. Ja paiga maapinnareljeefi ja asukohta arvestades võiks olla tegemist olnud tornlinnuse-laadse ehitisega. Samal aastal külastab linnusepaika ka tollase Läti Vabariigi Mälestiste Ameti kaastööline Karlis Rozitis, kes kirjutab, et linnusemüürid on kaetud maakamaraga ja linnusehoovi on külvatud rukkipõld. Kuid vanad inimesed ikkagi mäletavat, et seal on linnusease.

1947. aasta 5. juunil mõõdistasid Vana-Dole linnuseala Läti NSV Keskse Riikliku Ajaloomuuseumi kaastöölised. Linnuseala kõrgemas kohas olid kaevatud II MS aegsed kaitsekraavid. Linnusehoovi oli rajatud aiamaa mõõtudega 15*20 meetrit.

1952. aasta 28. augusti Riia rajooni Täitevkomitee otsusega nr 352 võeti Vana-Dole linnuse säilinud varemed 45*60 meetrisel maatükil riikliku kaitse alla.

1957 tegi Uus-Dole linnusealal väljakaevamisi arheoloog A. Caune.

1966–1968 tegi Vana-Dole linnusealal väljakaevamisi Läti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi ekspeditsioon Maris Atgazise juhendusel. Kaevati läbi peaaegu kogu linnuse territoorium ja leiti hulganisti XIII sajandist pärit esemeid. Uurimistulemused publitseeriti teaduslikes väljaannetes. Linnuseplaani koostas Andris Zaune.

Ehitus

Vana-Dole piiskopilinnus

Vana-Dole linnuseala moodustab platsi mõõtmetega 60 × 25 meetrit ja see asetseb 10 m kõrgusel Väina jõe lõunapoolsel kaldapealsel. Kaitsemüüri kulgemise kohad on ümbritsevast maapinnast 1–1,2 m kõrgemad ja on kaetud rusukihi ja mullaga. Ristkülikukujulise linnuse nurgad on orienteeritud põhiilmakaarte suundades. Linnuse loodenurgas väljaspool kastelli põhikaitsemüüri asetseb ümbritsevast 2,5 meetrit kõrgem küngas – oletatav torni asukoht. Väina jõe poolset kirdemüüri asukohta pole enam märgata, kuna ilmselt on aegade jooksul suurvesi ja jääminekud selle kaldapealse minema uhtunud.

Läti arheoloogide ja ajaloolaste (Atgazis, Zaune, Mugurevic) 1960. aastate kaevamistulemuste järgi oli kaevealal kultuurikihi paksus 0,6–3,7 meetrit ajajärgust 2-1 aastatuhat eKr kuni XIV sajandini ja linnusel on eristatavad 2 peamist ehitusetappi. Kaldajärsaku kõrgus oli 6 meetrit, milles lubjakivikihi peal oli ligi 3 m paksune liivakivikiht, nii et linnuse vundament oli laotud liivapinnasele. Linnus oli ristkülikukujuline mõõtmetega 39,5 × 27 meetrit. Linnuse kaitsemüür oli ehitatud samast kaldajärsakust murtud paekivist (dolomiidist) ja oli 1,2–1,3 meetri paksune.

Maantee ligines linnusesse piki Väina kaldapealset kastelli kaguküljes asetsevate väravate kaudu. 3 meetri laiune väravaava oli tellistega vooderdatud. Kallaktõusuga sissesõiduteed ääristasid mõlemalt küljelt kivirahnudega vooderdatud vihmaveeäravoolud. Linnusesse sisenedes jäi paremale poole valvemeeskonna ruumideks mõeldud maakividest vundamendiga puitehitis mõõtmetega 3*3,5 meetrit, mis moodustas siiski osa pikemast majandushoonete plokist. Linnuse põhjanurgas on 1,2 m paksuse siseseinaga eraldatud nelinurkne ruum mõõtudega 5 × 4,3 meetrit. Arvatavasti on see linnuse esmane torn, mille kõrval oli algne tellistega (30 × 14 × 9 cm) vooderdatud 0,8 m laiune sissepääs linnusesse. See sarnaneb teostuselt Holmi linnusega. Hiljem, loodeküljele kõrvalhoone lisandudes sai see algne värav sisemiseks läbikäiguks. Sissepääs vanasse torni oli torni kaguseinas. Linnuse läänenurgas asus keldritega eluhoone, mille põranda alt kaevati välja vana heas seisukorras küttekeha – hüpokaustahi, mis on ilmselt Läti üks vanimaid. Ahi küttis ruume keldrite kohal.

Paralleelselt kastelli loodeseinaga oli II ehitusetapis rajatud 12 m pikkune kaitseehitis, mille esimeses otsas oli ilmselt tornilaadne rajatis ruumimõõtmetega 7,3 × 7 meetrit. Hoone müüris olid juba u 2 m kõrgusel 14 cm laiused laskepilud ambudele ja vibudele nii edela kui ka loode suunas. Arvatavasti elas selles hoones linnuse kaitsemeeskond. Torniruumi ja jõe pool asuvat hooneruumi ühendas 60 cm laiune ukseava, mille servad olid telliskividega vooderdatud. Hooned linnuses olid kaetud katusekividega. Maapoolt külgedelt kaitses linnust 4 m laiune ja 1,8 m sügavune kraav.

Vanast tornist leiti ammunööri pingutuskonks, taolisi on leitud ka Holmi linnusest ja Tervete linnamäe eeslinnusest. Kastellist, eriti aga selle loodeosast on leitud ka raudrüü-turvise tükke. Otse linnuseväravate võlvide alt leiti sinna maetud vasika luustik. See meenutab loomade ohverdusriitusi Sattesele linnuse piiramisel Koiva ääres 1212. aastal, ja viitab sellele, et maa uued peremehed pidid Liivimaa ristikirikule allutamise algusaastail vägagi arvestama kohalike elanike kommete ja tavadega. Mis omakorda paigutaks ka linnuse rajamisaja XIII sajandi algusaastatesse. Keldrist linnuse läänenurgas leiti linnukujuline ripats, mis võib osutada sellele, et linnuses elasid mingil ajajärgul ka liivi päritolu naised.

Dole piiskopilinnus

Dole piiskopilinnus. Kujutis 1617. aastast. Vaade kirdest, linnusel on esiplaanil idatorn

Uus Dole linnus oli üsna väikeste mõõtmetega ruudukujuline u 30 × 30 meetrise põhiplaaniga ehitis, mis asus 12 m kõrgusel paesel Väina kaldapealsel. Koos tornidega oli linnuse kirdekülje laius 32,5 m. Esimesel korrusel asusid relvaarsenal, köök ja trepp teisele korrusele. Teisel korrusel oli saal, väikesed toad ja magamisruum. Saali vastas oli 7 tuba külalistele. Linnuse juurde kuulusid ka pagaritöökoda, õllekeedukoda, 5 keldrit ja teraviljaait. Samuti oli linnuses kirik. Linnus oli orienteeritud nurkadega põhiilmakaarte suundades, kõigis neljas nurgas seisid väikesed ümartornid sisemise läbimõõduga u 3 meetrit ja välimise läbimõõduga 4,8 meetrit. Tornidel oli 5 korrust, millest 2 esimest olid võlvitud. Peasissekäik, mille laius oli 2,6 meetrit asus väravatornis linnuse kirdeküljel. Lõunatorni juures kaitsemüüri edelaküljel oli ka väike jalgvärav, kust pääses jõe äärde. Kuiva-Väina voolas linnuse edelaküljel, Lebjava lai ojasuue suubus Väinasse linnuse kaguküljel. Linnuse kagumüüri toetasid jõkke varisemise eest ka tugipiilarid.

Rootslaste 1624. aasta revisjoniprotokolli järgi on linnusekirjeldus selline: peaväravast, mis asus seda kaitsvas vahitornis, sisenedes jäi vasakule 2-korruseline võlvkeldritega hoonetiib, milles oli kasarm (62 m²) 30 sõjamehele. Peaväravast paremale jäi loodemüüriäärne hoonetiib, milles esimene suur ruum (72 m²) oli köök. Edasi kuni läänetornini olid kambrid, mille all olid õllekeldrid. Läänetornist veidi kagu poole algas edelapoolne hoonetiib, mille esimesel korrusel olid parempoolses otsas kambrid ja trepp, ning vasakule jäi suur 3 löövi ja 4 traveega lossikirik (90 m²). Viimases travees vastu kagumüüri oli altar. Edelatiiva II korruse parempoolses otsas olid külalistekambrid, vasakpoolses otsas suur saal ja vastu kagumüüri 2 linnusepealiku tuba. Vastu linnuse kagumüüri eraldi hoonetiiba ei olnud, kirde- ja edelatiiva vahel ulatus õu kagupoolse kaitsemüürini, mille rinnatisel jooksis ka kaitsekäik. Ka edelatiiva all olid täiskeldrid. Kõiki keldreid katsid ristvõlvid, mis kasarmu ja edelatiiva all toetusid ka ruumide keskel olevatele sammaspiilaritele. Hoonetiibade ülejäänud korrused olid kohati sammastele toetuvate talalagedega.

Praegune seisukord

Vana-Dole linnusest on maapinnal näha mõningaid vundamendimüüre, Uus-Dole linnus on täielikult maakamaraga kaetud.