Christoph von Oldenburg
Christoph von Oldenburg (ka Christoffer või Christopher von Oldenburg; umbes 1504 – 4. august 1566) oli Põhja-Saksa ülik, Oldenburgi krahvi Johann V poeg.
Christoph oli Johanni vanuselt kolmas poeg ja seetõttu koolitati teda vaimulikuks. Kuid 1520. aastatel valis ta väejuhi elukutse ning oli hoolimata protestantlusse pöördumisest mõnda aega keiser Karl V teenistuses. 1534. aastal, kui Taanis puhkes kodusõda ja Lübeck püüdis riiki enda kontrolli alla saada, kutsus linn enda väejuhiks just Christophi, kes oli Taani kuningakojaga tihedates sugulussidemetes (tema vanaisa oli kuningas Christian I vend). Christoph nõustuski Lübecki ettepanekuga, lootes ilmselt ise Taani troonile tõusta. Ametlikult tegutses ta küll oma sugulase Christian II võimu taastamise nimel. Alanud sõjaline konflikt, krahvivaenus, on saanud nimetuse just Christophi järgi.
Christoph tungis 1534. aasta suvel Lübecki vägede eesotsas Taanisse ning vallutas lühikese ajaga enamiku sellest. Ta kuulutas end Kopenhaagenis Christian II nimel valitsevaks regendiks, kuid suur osa Jüütimaad jäi tema rivaali Holsteini hertsogi Christiani võimu alla, kes lasi end samal ajal Christian III nime all Taani kuningaks kroonida. Christophil aga nii laia tuge polnud, et sellist akti korrata, ka Christian II vabastamine ebaõnnestus, sest teda hoiti vangistuses lossis, mis oli Christian III käes.
1535. aasta suveks oli Christian III enamiku Taanist enda kätte saanud ja Christophi toetajaskond sulas kokku. Samal ajal sekkus vaenusesse katoliiklik Mecklenburgi hertsog Albrecht VII, kes taotles samuti kuningakrooni. Christophi ja tema vahel algas rivaliteet, mis Christian III edusamme aga ainult soodustas. 1536. aasta juulis olid nii Christoph kui ka Albrecht sunnitud sissepiiratud Kopenhaagenis tema vägedele alistuma.
Hiljem ei suutnud Christoph enam Põhja-Saksa poliitilises elus suurt rolli mängida, ehkki osales veel protestantlike vürstide poolel mitmes sõjalises konfliktis keisri vastu. Viimased eluaastad veetis protestantlik krahv aga kloostris.