Charles Starkweather

Allikas: Vikipeedia

Charles Starkweather (täisnimega Charles Raymond Starkweather; 25. november 1938 Lincoln, Nebraska osariik – 25. juuni 1959 Lincoln, Nebraska osariik) oli USA sarimõrvar, kes tappis koos oma 14-aastase tüdruksõbra Caril Ann Fugatega ajavahemikus 1. detsember 1957 kuni 29. jaanuar 1958 Nebraska ja Wyomingi osariigis 11 inimest.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Starkweather sündis 24. novembril 1938 Guy ja Helen Starkweatheri seitsmest lapsest kolmandana. Guy oli puusepp, kuid reumatoidartriidi tõttu oli tihti töötu. Teda kirjeldati kui "näguset ja sõnaosavat meest, kes oleks paremini sobinud ametnikuks kui oskustööliseks, kuna tal puudus füüsiline visadus ja artriidi tõttu sageli ei töötanud". Helenit, kes oli lühikest kasvu ja punaste krässus juustega, peeti aga tugevaks ja lahkeks ja arvati, et ta "hoidis asju koos". Guy töötusperioodide ajal töötas Helen ettekandjana.

Vaatamata vaesuses ja kehvades oludes üleskasvamisele, ei olnud Charles'i lapsepõlv halb, sellest kujunesid tal pigem head mälestused. Nende kogukonnas peeti Starkweatherite perekonda au sees.

Erinevalt kodusest elust oli kool Starkweatheri jaoks traumaatiline. Kuna ta oli sündinud O-jalgade ja kõnehäirega, narrisid eakaaslased teda koolis. Samuti, vaatamata keskmisele intelligentsitasemele, ei olnud Starkweather hea õppija. Üks mõjuv tegur oli tema lühinägelikkus, mis avastati alles siis, kui Charles oli 15-aastane.

Starkweather oli hea ainult kehalises kasvatuses. Nii hakkaski ta oma narrijatele kätte maksma, hiljem hakkas ta kiusama ka kõiki teisi, kes talle ei meeldinud. Üheksandas klassis kohtus ta Bob von Buschiga. Peale mõningast kaklemist sai von Busch üheks Charles'i parimaks sõbraks. Hiljem kirjeldaski von Busch Starkweatherit: "Tema [Starkweather] oleks võinud olla lahkeim inimene keda sa kunagi näinud oled. Kui sa talle meeldisid, oleks ta teinud sinu heaks kõike. Temaga koos oli ka lõbus olla. Kõik oli tema jaoks lihtsalt üks suur nali. Kuid tal oli ka teine pool. Ta võis olla ka väga õel. Kui ta nägi tänaval mõnd vennikest, kes oli temast suurem, nägi temast paremini välja või kandis uhkemaid riideid kui tema, üritas ta teda alla suruda endaga samale tasandile." (originaaltekst: "He could be the kindest person you've ever seen. He'd do anything for you if he liked you. He was a hell of a lot of fun to be around, too. Everything was just one big joke to him. But he had this other side. He could be mean as hell, cruel. If he saw some poor guy on the street who was bigger than he was, better looking, or better dressed, he'd try to take the poor bastard down to his size.")

Nii Starkweather kui ka von Busch olid James Deani fännid. Kui Starkweather nägi tema filmi "Põhjuseta mässaja", sai James Deanist, kes oli mõned kuud tagasi hukkunud autoõnnetuses, tema iidol. Ta üritas Deani järgi teha. Ta laskis endale teha Deani soengu ning kandis samasuguseid riideid nagu Dean: kitsaid teksapükse ja kauboisaapaid.

1956. aastal kohtus Starkweather Caril Ann Fugatega von Buschi kaudu, kellel oli endal suhe Carili vanema õe Barbaraga. Vaatamata sellele, et Caril oli äsja saanud alles 13-aastaseks, olid nad mõlemad armunud teineteisesse. Nagu Starkweathergi, ei olnud Caril just parima õppeedukusega.

Samal aastal kukkus Starkweather 12. klassis koolist välja, ning läks tööle ühte Western Unioni ajalehelattu veoautode laadijaks. Ülemus temast väga palju ei arvanud: "Mõnikord tuli talle midagi kaks või kolm korda selgitada. Kõigist meie laotöölistest oli tema kõige lollim." (originaalis "Sometimes you'd have to tell him something two or three times. Of all the employees in the warehouse, he was the dumbest man we had.")

Kuna töökoht paiknes Whittieri kooli lähedal, kus Caril õppis, sai Charles teda iga päev peale kooli külastada. Ta õpetas Carili sõitma oma 1949. aasta Fordiga. Ühel päeval aga sõitis Caril vastu teist autot, ning Starkweatheri isa, kellele auto kuulus, pidi kahju kinni maksma. Siis tekkis isa ja poja vahel sõnasõda, ning Charles visati kodust välja.

Starkweather lahkus laotöölt ja hakkas tööle prügivedajaks miinimumpalgaga 42 dollarit nädalas. Ta hakkas planeerima pangarööve, sest kui ta marsruut viis läbi Lincolni rikkamatest linnaosadest, nägi ta, millest kõigest ta oma piiratud intellekti tõttu oli ilma jäetud. Pettununa inimkonnas arenes tal välja oma filosoofia, mille järgi "surnud inimesed on kõik samal tasandil".

Oma elu esimese mõrva sooritas ta 1. detsembril 1957. Ohvriks osutus teenindusjaama tööline, kes ei olnud eelmisel päeval nõustunud tüdruksõber Caril Ann Fugatele ostetavat mängukoera krediiti panema.

Alguses oli Starkweather mõrvast eufoorias, aga peale selle üleminekut tekkisid tal mured: ta vallandati töölt, majaomanik viskas ta välja kuna tal oli üür pikalt maksmata, ning nii tema kui ka Carili perekonnad olid nende suhte vastu.

21. jaanuaril 1958 läks ta kohtuma Carili ema Velda ja kasuisa Marion Bartlettiga. Aga kuna ta oli varem oma sõpradele valetanud, et Caril on rase ja kannab tema last, ning Bartlettid olid sellest teada saanud, ei lubanud nad tal nende tütrega enam kohtuda. Hiljem samal päeval tappis ta Bartlettid, ning koos Cariliga jäid nad nende majja veel mõneks päevaks. Privaatsuse tagamiseks jätsid ka ukse peale vigaselt kirjutatud teate: "Hoidke eemale, kõigil on gripp" ("Stay a way Every Body is sick with the Flue.")

Mõned päevad hiljem tuli Bartlettite maja juurde Carili vanaema Pansy. Kui Caril keeldus teda sisse laskmast, läks ta politseisse, samal ajal põgenesid Charles ja Caril Starkweatherite perekonnatuttava, 70-aastase August Meyeri juurde, kelle Starkweather hiljem tappis. Põgenedes sõitsid nad aga autoga mudasse ja jätsid auto maha. Siis pakkusid neile küüti teismelised Robert Jensen ja Carol King, kelle nad ka tapsid.

Siis sõitsid Starkweather ja Fugate Jenseni autoga Lincolnisse tagasi, ning nägid, et Bartlettide maja ümbrus oli politseinikke täis. Nad sõitsid ühte Lincolni rikkamasse linnaosasse, ja läksid Country Club'i golfiraja kõrval asuvasse C. Lauer Ward'i majja. Lauer oli Nebraska kuberner Victor Andersoni hea sõber, ning Capital Bridge'i ja Capital Steel'i firmade ülemus. Nad tapsid Wardi naise Clara ja nende teenija Lilian Fencl'i. Kui Lauer tuli õhtul koju, laskis Starkweather ta maha. Seejärel põgenesid Starkweather ja Fugate Lauer'i musta 1956. aasta Packardiga Nebraskast, võttes kaasa majast röövitud ehted. Järgmisel päeval, kui Lauer tööle ei ilmunud, läks tema nõbu teda vaatama ning leidis majast kolm laipa. Kui kuberner sai teada oma sõbra julmast tapmisest, kuulutas ta Starkweatheri ja Fugate'i tagaotsitavateks. Tänavatele ilmusid Nebraska rahvuskaardi sõdurid kuulipildujatega džiipides, relvadega lastevanemad jooksid koolidesse ja tõid oma lapsed koolidest ära, FBI alustas uurimist ja lennukid saadeti õhku Wardi musta Packardit otsima.

Nüüd olid Starkweather ja Fugate sunnitud põgenema. Nad otsustasid sõita Charles'i vanema venna Leonardi juurde, kes elas Washingtoni osariigis. Nad vajasid aga uut autot. 29. jaanuaril 1958 leidsid nad Wyomingi osariigis Douglase linna lähedal kiirteel Montana kingamüüja Merle Collisoni magamas oma Buickis. Starkweather äratas ta üles, ning teatas, et soovib autosid vahetada. Ilmselt Collison ei nõustunud, kuna Starkweather tappis ta. Siis üritasid Starkweather ja Fugate koos autoga põgeneda. Autol oli aga pedaaliga käsipidur, mis oli Starkweatherile tundmatu. Kohalt minema võttes suri auto mootor välja. Ta üritas mootorit uuesti käivitada, ning üks möödasõitev autojuht pakkus talle abi. Starkweather ähvardas teda vintpüssiga ja tekkis sõnasõda. Samal ajal juhtus sealt mööduma Wyomingi abišeriff William Romer. Fugate jooksis tema poole, karjudes, et Starkweather üritab teda tappa. Starkweather jooksis tagasi Wardi Packardisse ja üritas politsei eest põgeneda, sõites kiiremini kui 100 miili (160 km) tunnis, tagasi Douglase poole. Converse'i maakonna šeriff Earl Helfin ning Douglase politseiülem Robert Ainslie asusid Starkweatherit jälitama. Üks Heflini tulistatud kuul lendas läbi tuuleklaasi, ja klaasikillud vigastasid Starkweatherit, mispeale ta andis surmahirmus alla, kuna kartis, et jookseb verest tühjaks.

Starkweather ei pidanud oma võimalusi heaks, ta arvas et ta mõistetakse niikuinii surma. Tal oleks enda arvates olnud kaks võimalust: kas gaasikamber Wyomingis Collisoni mõrva eest, või elektritool Nebraskas kümne mõrva eest. Ta valis Nebraska, ning jaanuari lõpus antigi tema ja Caril Nebraska osariigile välja. Starkweather ei teadnud, et Wyomingi kuberner Milward Lee Simpson (1897-1993) oli surmanuhtluse vastu, ning Wyomingis oleks ta saanud eluaegse vanglakaristuse.

5. mail 1958 algas kohtuprotsess Starkweatheri üle, 23. mail mõistis kohtunik Harry A. Spencer ta surma. Hukkamispäevaks seati 17. detsember 1958. Fugate'i kohtuprotsess algas 27. oktoobril, ning 21. oktoobril mõisteti ta eluks ajaks vangi. Kohtus võttis Charles Starkweather algul mõrvad enda süüks, kuid hiljem väitis, et ka Caril Ann oli nii mõneski tapatöös osaline. Caril Ann Fugate eitab oma süüd ning väidab tänaseni, et Charles Starkweather hoidis teda pantvangis, kuid kohus teda ei uskunud, kuna ta oleks võinud igal ajal põgeneda, samuti ütles Starkweather, et mõnikord, kui ta läks hamburgereid tooma, ning Fugate jäi üksinda autosse koos nende relvadega, oleks ta vabalt võinud põgeneda, aga ta ei teinud seda. 8. juunil 1976. aastal ta vabastati vanglast.

12. septembril 1958 alustas Nebraska ülemkohus Starkweatheri kohtuprotsessi ülevaatust. 19. detsembril lükati Starkweatheri apellatsioon tagasi, uueks hukkamispäevaks sai 27. märts 1959.

1. märtsil 1959 esitas Starkweather apellatsiooni, mis lükati tagasi 21. aprillil. Starkweatheri kolmandaks hukkamispäevaks sai 22. mai.

22. mail 1959, 98 minutit enne hukkamise täideviimist, soovis Omaha kohtunik Richard Robinson üle vaadata eelmisel päeval Starkweatheri tagasi lükatud appellatsiooni. Hukkamine pandi ootele.

4. juunil lükati aga Starkweatheri appelatsioon jälle tagasi ning seati neljandaks hukkamispäevaks 12. juuni.

Charles Starkweatheri isa Guy Starkweather oli palunud abi USA ülemkohtult, mispeale saabus Washington D.C.-st kohale prokurör James J. Laughlin, et vaadata üle Starkweatheri süüasja. 22. juunil aga keeldus USA ülemkohus Starkweatheri süüasja ülevaatamast ning järgmisel päeval seati viiendaks hukkamispäevaks 25. juuni.

24. juunil esitas Starkweather armuandmispalve ja soovi saada uut kohtuprotsessi Lancasteri ringkonnakohtus. Kohtunik Spencer keeldus. Keskööl istus Starkweather elektritoolile ning hukati viie 2200-voldise elektrilaenguga. Tema viimasteks sõnadeks oli "Kuhu teil kiire on?" (originaalis "What's your hurry?"), kui teda tuldi elektritoolile viima.

Kui enne hukkamist küsiti Starkweatherilt, et kas ta sooviks oma silmad annetada organipangale, ta keeldus, öeldes: "Miks ma peaksin? Minule ei ole keegi kunagi midagi kinkinud." (originaaltekst "Why should I? Nobody ever gave me anything."

Ohvrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Robert Colvert (teenindusjaama tööline)
  • Marion Bartlett (Caril Anni kasuisa), Velda Bartlett (Caril Anni ema) ja Betty Jean Bartlett (Caril Anni 2-aastane poolõde)
  • August Meyer (Starkweatherite 70-aastane perekonnatuttav)
  • Robert Jensen ja Carol King (noorukid, kes andsid Charles Starkweatherile ja tema tüdrukule küüti)
  • Clara Ward (juhuslik koduperenaine), C. Lauer Ward (rikas tööstur, perepea, kes juhtus Starkweatheri ja Fugate tema kodus viibimise ajal koju jõudma) ja Lillian Fencl (Wardide teenija)
  • Merle Collison (autojuht, kellelt autot röövides Starkweather ja Fugate vahele jäid)

Starkweatherist ja Fugatest inspireeritud filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]