Bruno Kalniņš
Bruno Kalniņš (täisnimega Brūno Haralds Kalniņš; 7. mai 1899 Tukums – 26. märts 1990 Stockholm) oli läti poliitik ja ajaloolane.
Kalniņš sündis 1899. aastal ja omandas kõrghariduse õigusteaduses. Oli Lätis tuntud poliitiku Pauls Kalniņši poeg[1] ning sai rahvasaadikuks asutavas kogus ja kõigis Läti Vabariigi parlamentides Läti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana. Juhtis Töölisspordiliitu.[2] Pärast Ulmanise riigipööret 15. mail 1934. aastal mõisteti ta kolmeks aastaks vangi. 1937. aastal emigreerus ta Soome. Omas reservleitnandi auastet.[3]
Ta naasis Lätti 3. juulil 1940 ning sai Kirhenšteinsi nukuvalitsuse ajal Läti sõjaväe poliitiliseks juhiks[3] ning vastutas armee sotsialistlikuks muutmise eest.[4] Nõukogude ajal oli ta dotsent Nõukogude Läti ülikoolis Riias.[5]
Teise maailmasõja lõpul pages Rootsi, kus keskendus vaba uurimistöö organiseerimisele ja kirjutamisele Baltimaade kohta. Juhtis 1970–1975 Balti Instituuti ning Läti sotsiaaldemokraatide ühingut Rootsis, võideldes oma uurimustes ja poliitilises tegevuses Nõukogude okupatsiooni ning Rootsis balti pagulaste tagastamise vastu.[6][7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Sõjakohtu otsus Läti sotsidele". Sakala. 28.11.1934.
- ↑ "Läti töölissportlased muudawad silti". Päewaleht. 07.09.1933.
- ↑ 3,0 3,1 "Läti sõjaväe poliitiliseks juhiks Bruno Kalninsh". Postimees. 11.07.1940.
- ↑ "Läti sõjavägi puhastatakse reaktsionäärilistest ohvisteridest". Uudisleht. 25.07.1940.
- ↑ "Läti komitee põhikirjatüli esitati Rootsi võimudele". Stockholms-Tidningen Eestlastele. 02.02.1949.
- ↑ "Terav kriitika suuna vastu". Estniska Dagbladet. 07.02.1981.
- ↑ "Protestid, meeleavaldused". Teataja : poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja. 18.11.2000.