Beatrice di Tenda

"Beatrice di Tenda" on Vincenzo Bellini ooper (tragedia lirica) kahes vaatuses Felice Romani libretole Carlo Tedaldi-Foresi näidendi "Beatrice di Tenda" (1832) järgi.

Esmaettekanne toimus 16. märtsil 1833 Veneetsia Teatro La Fenices.

Rollide esmaesitajad

• Giuditta Pasta (Beatrice)
• Alberico Curioni (Orombello)
• Giovanni Orazio Cartagenova (Filippo)
• Anna del Serre (Agnese)
• Alessandro Giacchini (Anichino)

Dirigeeris Vincenzo Bellini.

Ajalugu

Pärast viibimist Sitsiilias sõlmis Bellini 1832. aasta maikuus lepingu Veneetsia La Fenice impressaario Alessandro Lanariga uue ooperi komponeerimiseks. Lanari seadis tingimuseks, et teos peab olema laval detsembris karnevalihooaja esietendusena. Giuditta Pasta, kes oli saavutanud tohutut edu kahes Bellini eelmises ooperis "La sonnambula" ja "Norma", oli algusest peale mõeldud naispeaosatäitjaks, ehkki tema karjäär hakkas vokaalsete võimete nõrgenemise tõttu lõppema.

Felice Romani oli juba Lanari soovil alustanud libreto kirjutamist Alexandre Dumas’ näidendi alusel Rootsi kuninganna Kristiinast. Bellinile see tekst ei meeldinud. Ta veenis novembris 1832 Romanit valima uueks teemaks Beatrice di Tenda traagilise saatuse. Tõenäoliselt oli Bellinit mõjutanud teemat vahetama Giuditta Pasta, kes oli Milanos näinud Antonio Monticini samanimelist balletti.

Romani oli seni kirjutanud Bellinile kaheksa libretot, kuid nüüd nende omavaheline koostöö ei sujunud. Romani oli võtnud korraga ette mitme libreto koostamise (sealhulgas Donizetti "Parisina" jaoks) ja ei suutnud nõutud ajaks teksti valmis. Ooper karnevalihooaja avamiseks ei valminud. Jaanuaris 1833 oli Bellini jõudnud komponeerida vaid kaks numbrit ning Lanari kutsus Bellini mõjutamiseks appi politsei. Lõpuks ei jõudnud Bellini ikkagi kahe naise jaoks mõeldud ooperi lõpuduetti lõpetada ning ta kasutas kiiruga finaali jaoks oma "Bianca e Fernando" (1826) materjali. Lanari pidi kaks korda planeeritud esietendust edasi lükkama. Kõigepealt 20. veebruarilt 6. märtsile ning seejärel 16. märtsile, mis oli mõni päev enne karnevalihooaja lõppu.

Esiettekanne ebaõnnestus. Veneetsia publikule ei meeldinud ooperi avaetenduse kahekordne edasilükkamine ja see väljendus selgelt teatrisaalis, mis olla kihisenud nagu nõiapada. Veel enne avamängu korraldas vihane publik vilekoori. Veneetslastele meeldinud ka, et Pastale maksti liiga kõrget honorari, ega ka see, et nende meelest sarnanes uus ooper liiga palju parajasti Veneetsias ettekandmisel olnud "Normaga". Juba enne esietendust rünnati ajakirjanduses nii uut ooperit ja osatäitjaid kui ka heliloojat.

Kuigi järgmised viis etendust läksid esietendusest paremini, tunnistasid kriitikud ooperi ebaõnnestunuks. Bellinit see ei häirinud. Ta oli veendunud, et Beatrice on sama hea, kui tema eelmised edu saavutanud ooperid ning lootis järgmistele lavastustele. Järgmisel aastal lavastati ooper 1. märtsil Palermos Teatro Carolinos. Seal võeti teos hästi vastu. Bellini oli rahul ja kommenteeris, et ta oli veendunud, et ooper ei vääri Veneetsia saatust. Hiljem ongi seda ooperit hinnatud üheks tema paremini läbikomponeeritud teoseks. Muutus populaarsuse suunas hakkas kiiresti toimuma vahetult pärast Bellini surma. Populaarsuse tippaeg oli aastatel 1837–1843.

Veneetsia fiasko oli selle teatri jaoks suhteline, sest ooper lavastati La Fenices uuesti aastatel 1838, 1843, 1844 ja 1871 ning aina saatis lavastusi publiku rahulolu. 1834. aastal oli ooper edukas Napoli teatrites Teatro del Fondo ja Teatro San Carlo. Järgnesid edukad lavastused Milanos, Roomas, Messinas, Bolognas ja Triestes ning jätkusid Itaalias 1840. aastate lõpuni. Väljaspool Itaaliat lavastati Viinis (1836) ning samal aastal veel Londonis, Prahas, Berliinis (saksa keeles), Lissabonis, Barcelonas, Madridis ja Pariisis. Ameerika esiettekanne toimus New Orleansis (1841) ja New Yorgis (1841) ning Buenos Aireses (1849). Kuid nagu paljud teiste bel canto ooperitega juhtus, kadus ka "Beatrice" 1870. aastate lõpul lavalt unustusse.

1935. aastal, 100 aastat pärast Bellini surma, lavastati ooper uuesti tema sünnilinna Catania Teatro Massimo Bellinis. Siis oli pikk vahe, kuni "Beatrice" jõudis lavale New Yorgis (1961), siis Londonis (1966) ja Veneetsias (1964). Tänapäeval esitatakse seetõttu väga harva, et on vähe lauljaid, kes suudavad Beatrice’i vokaalselt väga nõudlikku rolli soovitud tasemel esitada.

Ooperist on tehtud arvukalt stuudio helisalvestisi aastatel 1961, 1964, 1967, 1973, 1976, 1986, 1987, 1992, 1993, 1995, 1997, 2000, 2002, 2004 ja 2010.

Rollid

• Beatrice di Tenda (sopran) – Filippo naine
• Filippo Maria Visconti (bariton) – Milano hertsog
• Orombello (tenor) – Ventimiglia isand
• Agnese del Maino (metsosopran) – armunud Orambellosse
• Rizzardo del Maino (tenor) – Agnese vend ja Filippo usaldusisik
• Anichino (tenor) – Orambello lojaalne sõber

Süžee

Tegevus toimub 1418. aastal Milano lähedal Binasco lossis ja käsitleb Beatrice di Tenda (umbes 1372–1418) traagilist saatust. Ta oli aastatel 1395–1398 abielus Milano hertsogi Facino Cane de Casale’iga. 1412. aastal sai rikkast lesest Beatrice’ist tollal 20-aastase Milano hertsogi Filippo Maria Visconti naine. Filippo Maria tüdines peagi Beatrice’ist ning armus Agnese del Mainosse. Kuid Agnese armastas ise salaja Ventimiglia isandat Orombellot. Orambellolt oli aga tekkinud armusuhe Beatricega. Agnese reedab nende suhte hertsogile, mille tulemuseks on mõlema surmamõistmine. Agnese püüab küll hiljem kosta Beatrice eest, kuid see ei aita, sest naine on liitunud hertsogivastase vandenõuga. Nagu tolle aja itaalia ooperitele kohane, annab Beatrice enne hukkamist konkurendile kõik andeks.

Muusikalood

• Agnese ja Orombello duett „Nulla è un regno ad alma amante”
• Koor „Come ogni cosa”
• Beatrice kavatiin kooriga „Ma la sola, ohimè! son io?”
• Agnese romanss „Ah! non pensar che piano”
• Beatrice ja Filippo duett „Odio e livore, ingrato!”
• Sõdurite koor „Lo vedeste?”
• Filippo ja Beatrice duett „Qui di ribelli suditi”
• Beatrice ariooso „Ah, se m'amasti un giorno”
• Ansambel kooriga „Deh! se mi amasti un giorno”
• Koor „Lassa! e può il ciel permettere”
• Anichino, Agnese, Filippo, Beatrice ja Orombello kvintett kooriga „Orombello! oh sciagurato!”
• Ansambel (concertato) „Al tuo fallo ammenda festi”
• Orombello, Beatrice ja Agnese tertsett”Angiol di pace all'anima”
• Beatrice aaria „Ah! se un'urna è a me concessa”
• Filippo aaria kooriga „Qui mi accolse oppresso, errante”
• Beatrice, Agnese, Orombello ja Anichino finaal kooriga „Prega! Ah, non sia la misera”

Allikad

• Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One, London, 1998
• Tiit Made, Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012
• Bongiovanni „The Golden Age of Opera”, Vincenzo Bellini Beatrice di Tenda CD, Bologna, 2002