B-52 Stratofortress

Allikas: Vikipeedia
YB-52 prototüüp

Boeing B-52 "Stratofortress" , eesti keeles stratosfäärikindlus, USAF-i kaheksamootoriline strateegiline reaktiivpommituslennuk. Esmalend 15. aprill 1952. Kokku ehitati B-52 lennukeid 744, viimane B-52H väljus tehasest 26. oktoobril 1962.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1947. aasta septembris vajas nüüd juba eraldiseisev United States America Air Force (USAAF) järjest rohkem sellist lennukit, millega oleks võimalik kodumaad USA-d ähvardava ohu korral mistahes ründajale vajadusel aatompomm heita. Kindlalt olid määratletud tulevase tuumapommituslennuki tähtsamad nõuded - lennukiirus ja –kõrgus. Samas oli tähtis ka lennukaugus, mida peeti võimalikuks suurendada lennu ajal õhus tankimisega. Lennukauguse nõudeks sai 13 000 km keskmisel kiirusel 885 km/h. Kiiruse nõuet hiljem detsembris küll alandati 805 km-ni tunnis, kuid Boeingi värskeima lennuki projekt jäi sellestki nõudest arvestuste järgi 75 km/h aeglasemaks.

USAAF juhtkond informeeris 1948. aasta märtsis Boeing firmat, et varasem leping, mis nägi ette kahe prototüüplennuki XB-52 ehitamist ja katsetamist maksumusega 30 miljonit dollarit, kehtib. Alates jaanuarist 1948, oli mudel 464-35 Boeingi uusim projekt, nelja turbopropellermootoriga lennuk, mille pikkus oli 40 m, noolja tiiva ulatus 56 m, kaal 127 tonni. Mootorite võimsuse paremaks ärakasutamiseks oli projektis ette nähtud igale mootorile rakendada kaks tandemasetusega vastas-suunas pöörlevat propellerit.

turbopropellermootoritega projekt 464-35

Boeingi insenerid sõitsid 1948. aasta oktoobris Wright-Pattersoni Õhujõudude Baasi Ohio osariiki, kus asus USAAF-i peakorter, et seal oma 464-35 projekti esitleda. Selleks ajaks oli ka projekti makett 1:1-le pea-aegu lõplikult valminud.

Sõjaväe juhtkond üllatas Boeingu konstruktoreid täiesti uue nõudmisega, varustada lennuk turboreaktiivmootoritega. Selleks ajaks oli USAAF-i tellimusel tõeks saanud piisavat võimsust arendav Pratt & Whitney turboreaktiivmootor J57. Senini aktuaalsed olnud turbopropellermootoreid, mis ei taganud ei soovitud kiirusi ega andnud kindlust tulevikus suurenevate nõuete suhtes, pidas USAAF nüüd ainult üleminekulahenduseks.

Kaasaegsete andmetel töötasid Daytoni lähedal hotellis majutatud Boeingi-inimesed terve nädalavahetuse oma hotellitoas pommituslennuki uue projekti kallal. Seejuures kombineerisid nad B-52 eelkäija, keskmise raskusklassi reaktiivpommituslennuki B-47 "Stratojet" juba proovitud projekti eesrindlikke lahendusi. Järgnenud esmaspäeval esitlesid Boeingi insenerid uuendatud mudeli projekti 464-49 USA Õhujõudude esindajatele.


Peamiseks uuenduseks olid suurematele kiirustele optimeeritud kandepind, mis oma 56 m ulatuse juures oli märgatavalt nooljam, tervelt - 35° ning olles samas õhem kui varasematel Boeingi projektidel. Tiiva-alusele neljale püloonile oli riputatud paarikaupa gondlisse kaheksa reaktiivmootorit J57. Mootorigondlite sellise asetusega toimis kogu kandepind aerodünaamiliselt tõhusamalt, ka mootori võimaliku tulekahju korral jäi oht tiivas olevatele kütusepaakidele ruumilise vahemaa tõttu väiksemaks, samas sai mootoreid hooldada ja vahetada tulevikus uuemate vastu lihtsamalt.

150 tonnise kaalu juures tõotas 464-49 ideaaljuhul arendada kiirust 920 km/h ning lennu-ulatuse 12 800 , kiirusel 835 km/h.

B-52 telik oli paigutatud kere alla, sest tiib oli sissetõmmatud teliku mahutamiseks liiga õhuke. Kuna B-52 õhuke tiib oli küllaltki painduv, tuli täis kütusepaakidega lennuväljal ruleerimise võimaldamiseks tiiva tippudesse paigutada täiendavad tugirattad.

Peale II Maailmasõda, neljakümnendatel aastatel, siiski lekkis rohkesti USA tundlikku sõjalist teavet N. Liitu. Ka Boeingi 1948. aasta viimase mudeli 464-35 kontseptsioon sai Nõukogude Liidu luurele piisavalt teatavaks, kuid Boeingi- inimeste ootamatu kiire töökas nädalavahetus hotellitoas viskas N. Liidu eriteenistusele väikese ajaloolise vembu. Sarnase (mudel 464-35) kontseptsooniga strateegiline pommituslennuk Tu-20 / Tu-95 (esmalend novembris 1952) loodigi N. Liidus Tupolevi büroos.

Boeing YB-52 suuremate probleemideta kulgenud esmalend toimus 15. aprillil 1952. Vaid kolm päeva hiljem toimus konkurent lennuki Convair YB-60 esmalend. YB-60 arendus lõpetati, sest selle lennuomadused ja potentsiaal olid B-52-est kehvemad. Üheks oluliseks Boeingi meeskonna edu pandiks konkurentide ees oli B-52-e uuenduslikult õhuke tiivaprofiil.

B-52 tehniline kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täismetall- koorikehitusviisiga n.ö. kaunkere (ehk monokok). Survestatava (hermeetilise) kabiiniga. Kabiini ülemisel tasandil asuvad piloot, teine piloot, pardalaskur, elektroonilise kaitse operaator - istmete katapultimisega üles. Kabiini alumisel tasandil paiknevad kaks pommisihturit-navigaatorit - istmete katapultimisega alla. Kere tagumises otsas asub avatavasse kambrisse pakitud maandumisrajal vajalik pidurduslangevari, pindalaga 13,5 m² .

Tiib[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabaltkandev, üla-asetusega, täismetallkonstruktsioon. Noolsus 35°, V-kuju negatiivne. Spoilerid tiiva ülapinnal, mis asümmeetriliselt toimivad kaldtüüridena, sümmeetriliselt piduriklappidena. Allapoole välja nihkuvad tagatiivad (maandumisklapid).

Saba[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Stabilisaator: vabaltkandev, nooljas, tavalise ehitusviisiga täismetallkonstruktsioon, kõrgustüüriga.
  • Kiil: täismetallkonstruktsioon, pöördetüüriga.

Telik[muuda | redigeeri lähteteksti]

B-52 telik

Lennu ajaks sissetõmmatav. Neli tugisammast paarisratastega vankritel. Kaks hüdrauliselt juhitavat (pööratavat) kõrvuti paiknevat tugisammast asuvad pommišahti ees kere all ning kaks pommišahti taga kere all. Kõiki nelja teliku vankrit saab külgtuulega maandumise korral üheaegselt vajaliku nurga võrra fikseeritult pöörata (nurga all kuni 20°). Tiiva välimistest mootorigondlitest mõlema tiiva otsa poole paiknevasse lisagondlisse tõmbuvad lennu ajaks täiendavad tugirattad.

B-52 kaotused otseses sõjategevuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Vietnami kohal kaotati maapealsete õhutõrjerelvade tules 10, Laose ja Tai kohal kaotati 5 vigastatult ning ühe B-52-e tulistas Hanoi kohal alla Põhja-Vietnami lendur, hävituslennukil MiG-21MF, kokku 16 "Stratofortress"-i.

B-52H lennutehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

B-52 3-view.svg
  • Tiivaulatus: 56,4 m
  • Pikkus: 48,6 m
  • Kõrgus (kiiluga): 12.4 m
  • Tiiva pindala: 371 m²
  • Tiiva külgsuhe: 8,6
  • Tiiva noolsus: 35°
  • Tiiva V-kuju: negatiivne


  • Tühikaal: 83.3 tonni
  • Suurim last: 120 tonni
  • Suurim relvastuse kaal: 31,5 tonni
  • Suurim kaal õhkutõusmisel: 220 tonni
  • Tiiva pinnakoormus: 586 kg/m²


  • Suurim kiirus: 1047 km/h
  • Lennulagi: 15 000 m
  • Lennukaugus (täispaakidega): 16 200 km
  • Mootorid: 8 x 75,6 kN, TF33-P-3, turboventilaator
  • Meeskond: 5

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks kaugjuhitav kuueraudne Gatling tüüpi 20 mm automaatkahur M61 Vulcan, kere tagumises tipus. Maksimaalne relvakoorem (pommid, miinid, juhitavad raketid, lõhkepeadega robotlennukid jne.) pommišahtis 27,5 tonni

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]