Tupolev

Allikas: Vikipeedia
Tupolev Tu-144
Reisilennuk Tu-154
Tu-104

Tupolev (praegune ametlik nimi: Открытое Акционерное Общество "Туполев", Otkrõtoje Aktsionernoje Obšestvo), Avalik Aktsiaselts "Tupolev"' on Venemaa (varem NSV Liidu) lennukivalmistaja.

As. "Tupolev"i tegevusaladeks on nii tsiviil- kui ka sõjalennukite ja relvasüsteemide väljatöötamine, valmistamine ja hooldus. As. "Tupolev" on valmistanud nii endise NSV Liidu kui ka kunagiste idabloki riikide tarbeks üle 18 tuhande lennuki.

As. "Tupolev" peakorter asub Moskvas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ettevõtte asutati 1922, mille juhiks määrati Andrei Tupolev]. Esialgu keskendus ettevõte aeronautikauuringutele ja lennukite projekteerimisele, valmistamine jäi teistele ettevõtetele.

1920. aastatel tegeles Tupolev täismetall-konstruktsiooniga lennukite loomisega. Selle aja suurimate saavutuste hulka kuulus raskepommituslennuk, mis oma konstruktsioonilt jäi aastateks nii tsiviil- kui sõjalennukite projekteerimises teerajajaks Nõukogude Liidus.

Teise Maailmasõja ajal oli kahemootoriline pommituslennuk Tu-2 üks NSV Liidu parima konstruktsiooniga sõjalennukeid. Alates 1942 ehitati seda lennukitüüpi mitmes versioonis väikese sarjana. Sõja-aegse alumiiniumsulamite suure puuduse tõttu ehitati lennuki kere sabaosa puitkonstruktsioonina.

1945. aastal maandusid kokkuleppe alusel NSV Liidus (Kaug-Idas), pärast Jaapani sõjaliste objektide pommitamist, regulaarselt USAAF-i pihta saanud pommituslennukid, milledest Stalini käsul interneeriti sõnamurdlikult 4 väheste vigastustega ajutiselt lennuvõimetut lennukit Boeing B-29 Superfortress, neist 3 B-29 toimetati kiiresti Moskvasse. N. Liidu poliitbüroo (Stalin) andis Tupolevile ülesande lennuk kiiresti kopeerida, selleks antud tähtaeg oli karmilt jäik ega kannatanud mingeid vastuväiteid. Boeing B-29 Superfortress koopia sai nimeks Tu-4, mille esmalend toimus juba 1947. aastal. Tu-4 ehitati suurel hulgal (kokku ligi 1300) mitmes tehases korraga.[1]

Sellele järgnes kahemootoriline reaktiivpommituslennuk Tu-16, mille arendus põhines Tu-4 pikendatud kerel. Tu-16 sai uuenduslikult noolja tiiva, mis võimaldas lennukil saavutada veelgi suuremat kiirust.

Tu-16 turboreaktiivmootorid ei olnud nii kütusesäästlikud, et oleksid võimaldanud lennukile suurt tegevusraadiust. Seepärast andis N. Liidu valitsus Tupolevile uue ülesande, projekteerida eesrindlikum pommituslennuk, mis oleks ligilähedaselt võrdne USA pommituslennukiga Boeing B-52 Stratofortress. Loodav lennuk sai tähise Tu-20 ning hiljem uuema tähise Tu-95. Ka Tu-20-ne uuendatud sabaosaga kere konstruktsioon tugines Tu-4-le, aga nooljas tiib sai täiesti uus, samuti asendati kolbmootorid 4 ülivõimsa ökonoomse turbopropellermootoriga NK-12, mis andsid lennukile suure tegevusraadiuse ja turboreaktiivlennukitele lähedase kiiruse. Tu-20-nest sai NSV Liidu õhujõudude põhiline strateegiline pommituslennuk, lennukit kasutati muudekski ülesanneteks, näiteks kaugluurelendudel ja allveelaevade otsinguteks.

Tu-16 põhjal konstrueeriti reisilennuk Tu-104. Tu-104 oli N. Liidu esimene turboreaktiivmootoritega reisilennuk ning kui 1954. aastal lõpetati pärast mitmeid katastroofe kõik De Havilland Cometi lennud, oli Tu-104 lennuliinidel mõnda aega maailma ainus reaktiivreisilennuk .

Tu-95 sai eeskujuks kesk- ja pikamaareisilennuki Tu-114 loomisele, mis on jäänud senini ametlikult kõigi aegade kiireimaks turbopropellerlennukiks

Enamiku Tupolevi allahelikiirusega reaktiivlennukite üheks ühiseks tunnuseks on see, et nende telikul on palju väikese läbimõõduga ning madala siserõhuga rehve. Need on ohutuse seisukohalt hindamatud tavaliselt kehvadel NSV Liidu maandumisradadel. Vastavalt on suuremad ka teliku mahutamiseks ettenähtud gondlid, mis ulatuvad üle tiiva tagaserva. Näiteks lennukil Tu-154 on 14 rehvi, sama palju kui palju suuremal Boeing 777-200-l.

Juba enne lennukite Tu-16 ja Tu-20/95 valmimist algasid ettevõttes uuringud ülehelikiiruselise lennuki kallal. Esimesena valmis 1956. aastal lennuki Tu-98 katseeksemplar. Tu-98 sai aluseks lennukite Tu-102 ja Tu-105 prototüüpidele ja see lõppes pommituslennuki Tu-22 väljatöötamisega, millega tehti esmalend 1959. aastal. Eesmärgilt oli Tu-22 USA ülehelikiiruselise lennuki Convair B-58 Hustler analoog, kuid kehvemate omadustega, oli aga see-eest kasutusel märksa kauem.

1960. aastate algul pingutasid Euroopas Prantsuse-Inglise Concorde konsortsium ülehelikiiruselise reisilennuki Concorde ja N.Liit Tu-144 loomisel, sest oli olemas ülehelikiiruseliste pommituslennukite konstrueerimise oskus. Kui Prantsusmaale ja Inglismaale oli Concorde loomine tehnoloogilise oskuse küsimus, siis N.Liidu jaoks oli see võistlus kapitalistidest üleoleku tõestamiseks.

1942. aastal alustas ettevõttes tööd ka Andrei Tupolevi poeg Aleksei Tupolev, kes määrati hiljem 1949. aastal ettevõtte juhtivkonstruktoriks, 1963 peakonstruktoriks ja 1973 üldkonstruktoriks. Sellel ametikohal oli ta kuni oma surmani 2001.

Lennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tu-95

As. "Tupolev" lennukid:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. žurnal "Dvigatel" Nr.1(67) 2010, Dalnaja aviatsia:Samaljotõ i ljudi, Aleksander Nikolajev, Lennukid ja inimesed.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]