Atari 2600

Allikas: Vikipeedia
Atari 2600
Atari2600a.JPG
Atari 2600 nelja-lülitiline versioon, aastast 1980–1982
Tootja Atari, Inc.
Tüüp Mängukonsool
Põlvkond Teine põlvkond
Müügile tulek Põhja-Ameerikas 14. oktoober 1977
Euroopas 1978
Jaapanis Oktoober 1983 (Atari 2800)
Müügi lõpp 1. jaanuar 1992
Müüdud 30 miljonit (2004. aastani)[1]
Meedia ROM kassett
Protsessor MOS 6507 1,19 MHz
Mälu 128 baiti Muutmälu, 4 KB Püsimälu
Kontrollerid juhtkang
Enim müünud mäng Pac-Man, 7 miljonit (1. september 2006 andmetel)[2][3]
Eelkäija Atari Pong
Järeltulija Atari 5200

Atari 2600 on teise põlvkonna mängukonsool, mille Atari, Inc. lasi välja 1977. aasta oktoobris. Atari 2600 populariseeris mikroprotsessori-põhise riistvara ja mängu koodi sisaldavate kassettide kasutuse. Kuigi sellist formaati kasutas esimesena Fairchild Channel F, populariseeris Atari 2600 mängurite seas plug-in võimaluse.

Konsooli nimeks oli alguses Atari VCS (Video Computer System). VCS uueks nimeks sai Atari 2600 pärast Atari 5200 väljatulekut. Atari 2600-ga oli tavaliselt kaasas kaks juhtkangi ja kassettmäng (Alguses Combat[4], hiljem Pac-Man)[5].

IGN hindas 2009. aastal Atari 2600 kõigi aegade teiseks parimaks mängukonsooliks.[6]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1973. aastal ostis Atari Inc. Cyan Engineeringu, mis arendas uue generatsiooni mängukonsooli. Nad töötasid prototüübi "Stella" peal. Erinevalt eelnevate põlvkondade masinatest, mis kasutasid kohandatud loogikat väikese arvu mängude jaoks, oli Stella tuumaks täielik protsessor. See sisaldas muutmälu (RAM) ja I/O kiipi MOS Technology 6532 ja Cyan Engineeringu enda välja arendatud kuva- ja helikiipi TIA (Television Interface Adaptor).
Väikeste arvutite programmid olid tavaliselt hoiul kassetil, diskil või perfokaartidel. Hewlett-Packard tootis 1970. aastate alguses tuhandeid dollareid maksvaid lauaarvuteid, milles paigaldati ROM eemaldatavatesse kassettidesse, lisamaks programmeerimise võimalusi. Selle lahenduse kasutamist kaaluti ka mängude puhul. Algul ei pidanud mängukonsool tulema kassettipõhine, kuid hiljem jõuti arusaamale, et kassettide peal olevaid mänge võib müüa toote pakendamise ja mängukonsooliga ühendamise hinnaga.

1976. aasta augustis lasi Fairchild Semiconductor välja enda protsessori-põhise süsteemi (algselt Video Entertainment System), mis pärast VCS välja tulekut nimetati ümber Fairchild Channel F-iks. Kuigi Stella ei olnud veel tootmiseks valmis, oli juba kindel, et selle pidi välja laskma enne, kui välja oleks lastud hunnikutes järeletehtud tooteid. Selline olukord oli tekkinud juba Pongiga.Võttes arvesse, kuidas Pongi mängukonsoolide müük hakkas vähenema, ei olnud Atari Inc.'l piisavalt tulusid, et mängukonsooli kiirelt valmis saada. Lõpuks müüs Nolan Bushnell firma Warner Communicationsile 1976. aastal 28 miljoni USA dollari eest. Esitati nõue, et Stella ehitatakse valmis nii kiirelt, kui võimalik.

Võti mängukonsooli tootmise edus oli Jay Mineri palkamises. Ta suutis terve TIA süsteemi kuuluva varustuse mahutada ühele kiibile. Pärast valmimist ja silumist oli mängukonsool müügiks valmis. 1977. aastani, kui Atari 2600 välja lasti, oli toote väljatöötamisele kulunud umbes 100 miljonit USA dollarit.

Väljalaskmine ja edu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atari 2600 hind oli alguses 199 USA dollarit ja sellega oli kaasas kaks juhtkangi ning Combat kassett (lisaks sellele oli veel kaheksa erinevat mängu müügil Atari 2600 välja lastes)[7]. Üritades võistelda Channel F-iga nimetas Atari inc. enda mängukonsooli Video Computer Systemiks (VCS lühendatult), sest Channel F-i nimeks oli tol momendil Video Entertainment System (VES lühendatult). VCS pakiti ka ümber Sears Video Arcade nime all ja müüdi läbi Sears, Roebuck and Company poodide. Selle mudeli tootmisega tegeles Dimerco Electronics.

Kui Fairchild sai teada Atari Inc. uue konsooli nimest, muutsid nad kiirelt enda süsteemi nime Channel F-iks. Mõlemad firmad hakkasid oma konsoole üksteisest odavamaks muutma. Pong-kloonid, mis jäid alla nendele uuematele ja võimsamatele masinatele, müüdi allahindlusega poodidele enneolematult odavate hindadega. Varsti olid paljud kloonfirmad pankrotis ja turg oli üleküllastunud Pong-mängudega. 1977. aastal müüs Atari Inc. kõigest 250 000 VCS-i.

Esimesel aastal toodeti VCS-i Sunnyvale’s Californias. Mängukonsoolidel, mis seal toodeti, oli paksu sisemine elektromagneetiline kaitse ja paksust plastikust kate külgedel ja põhjas. Need lisasid VCS-ile raskust ja kuna kõik kuus lülitit olid ees, nimetati neid konsoole „Raskesteks Kuuesteks“ (inglise keeles „Heavy Sixers“). Pärast seda esimest aastat läks tootmine üle Hong Kongi ja seal toodetud konsoolidel oli õhem plastmasskate. 1978. aastal müüdi kõigest 550 000 mängukonsooli 800 000st toodetust, mistõttu oli vaja edasist finantsabi Warnerilt, et katta kulusid. See viis eriarvamusteni, mille tõttu lahkus Atari Inc. asutaja Nolan Bushnell firmast 1978. aastal.[8]

VCS hakkas populaarsust koguma, kui tarbijad said aru, et VCS-i peal on võimalik mängida ka muid videomänge peale Pongi ja programmeerijad õppisid riistvara täielikult ära kasutama. Selleks ajaks oli Fairchild, arvates, et videomängud on mööduv trend, alla andnud. Nii sai Atari Inc. terve kasvava turu endale. 1979. aastaks oli VCS enim-müüv jõulukingitus (ja mängukonsool) müües sel aastal miljon ühikut.

Atari Inc. litsenseeris Taito Space Invadersi, mis tõstis VCSi populaarsust veelgi. Kui Space Invaders 1980. aasta jaanuaris välja lasti, tõusis müüdud ühikute arv üle kahe miljoni ühiku. VCS ja selle kassettid oli peamiseks tuluallikaks Atari Inc.-ile tuues firmale sisse üle 2 miljardi dollari 1980. aastal. Müügitulu kahekordistus kahe järgneva aasta jooksul ja 1982. aastal müüdi peaaegu 8 miljonit ühikut.

1980. aastal muudeti natuke VCSi disaini ja parem ning vasak lüliti viidi konsooli taha jättes neli lülitit ette. Need nelja lülitiga konsoolid nägid välja peaaegu identseted varasematele kuue lülitiga mudelitele. 1982. aastal lasti välja veel üks nelja lülitiga konsooli versioon ilma puust osadeta. Need mängukonsoolid nimetati „Darth Vader“ konsoolideks täielikult musta välimuse tõttu. Need olid ka esimesed mängukonsoolid, mille ametlikuks nimeks sai „Atari 2600“, kuna Atari 5200 lasti välja samal aastal.

Sel perioodil laiendas Atari Inc. 2600 perekonna kahte teise ühilduvasse mängukonsooli. Nad kavandasid Atari 2700, juhtmeteta versioon Atari 2600st, mida ei lastud välja varem disainivea tõttu.[9] Atari Inc. ehitas ka Atari 2800 otseseks müügiks Jaapani turul 1983. aasta alguses, kuid see pidi võistlema just-väljalastud Nintendo Famicomiga.

Searsi Tele-Games 2600-ed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atari Inc. jätkas oma koostööd Searsiga Searsi Tele-Games brändinimetusega, mis algas 1975. aastal originaalse Pongiga. Sears lasi välja mitu 2600 versiooni Searsi Video Arcade seerias 1977ndast aastast 1983ndasse aastasse. Sinna kuuluvad Rev.A „Raske Kuuene“ mudel 1977. aastal, Rev. B „nelja-lülitine“ mudel 1980. aastal ja USA Atari 2800 versioon, mille nimeks sai Sears Video Arcade II 1983. aastal.[10]

Sears lasi välja ka enda versioone Atari Inc.’i mängudest Tele-Games brändi all. Atari Inc. tootis ka kolm mängu Searsile eksklusiivselt Tele-Games brändi jaoks: Steepchase, Stellar Track ja Submarine Commander.[11]

Searsi Tele-Games bränd ei olnud seotud firma Telegamesiga, mis tootis ka kassette Atari 2600 jaoks.

Langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sel perioodil jätkas Atari Inc. oma tõusu Silicon Valley Uurimise ja Arendamise (inglise keeles Research and Development, lühendatult R&D) osakonnana. Suur osa R&D eelarvest kulus projektidele, mis ei sobinud täielikult kokku videomängude (ja isegi koduarvutite) firmaga, paljude sellised projektid ei näinud päevavalgust. Samal ajal kukkusid läbi mitmed püüded turule tuua uusi mängukonsoole, kuigi Atari Inc.’i koduarvutid ja Atari 8-bit Family koduarvutid müüsid hästi. Warner oli enam kui rõõmus sellegi poolest, sest 2600 müügitulud paistsid lõputud ja Atari Inc, oli vastutav poolte kompanii tulude eest.

Paljude Atari Inc. suurimate mängude programmeerijad muutusid firmaga ja ebapiisava mänguarendajate tunnustamisega rahulolematuteks ning lahkusid kompaniist ning lõid enda iseseisvad tarkvarafirmad. Tuntuim selline firma on Activision (loodi 1980. aastal), mille mängud muutusid kiirelt populaarsemaks, kui Atari Inc.’i enda omad. Atari Inc. üritas kolmanda osapoole 2600 arendajaid kohtus piirata, kuid kukkus läbi ja varsti tulid turule teised tootajad nagu näiteks Imagic ja Coleco. Atari Inc.’i maine sai kannatada, kui firma nimega Mystique lõi mitu pornograafilise sisuga mängu 2600 jaoks[12]. Kõige kurikuulsam nende seas, Cluster’s Revenge, tekitas palju proteste. Atari Inc. kaebas Mystique kohtusse mängu väljalaskmise tõttu.

Atari Inc. kogus jätkuvalt litsentse kokku 2600 müügi ajal, kõige tuntumad olid Pac-Man ja E.T. the Extra-Terrestrial. Tarbijate pettumus kahe mänguga ja turu üleküllastus kehvade kolmandate osapoolte poolt toodetud mängudega on toodud suurteks põhjusteks 1983. aasta videomängu krahhile.

Disain[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riistvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Protsessoriks oli MOS Technology 6507, väiksemaks tehtud versioon 6502 protsessorist. Atari 2600 peal töötas ta kiirusega 1,19 MHz. 6507 omas vähem aadressisiine, 16 asemel 13. Väiksem suurus oli ja on veel tänagi tähtis faktor mängukonsooli hinnas, sest mälu oli sel ajal väga kallis.

Konsoolil oli kõigest 128 baiti RAMi mängude jooksutamiseks. Puudus ekraanipuhverdamine (inglise keeles frame buffer), kuna vajaminev RAM oleks olnud liiga kallis. Selle asemel oli videoseadmel kaks bitmapitud sprite’i, kaks ühepikslilist „rakett“ sprite’i, ühepiksline „pall“ ja 40-piksline „mänguväljak“, mis joonistati registrisse bittidest iga rea jaoks eraldi enne, kui teler seda rida skaneris. Enne, kui igat rida skaneeriti, pidi mäng identifitseerima mitte-sprite objektid, mis läksid üle järgmise rea, panema kokku sobivad bitiread, et joonistada neid objekte ja joonistama need bitiread registrisse. Täpselt nagu Pongilgi, oli parem ekraani osa vaikimisi vasaku peegelpilt. Selleks, et paremat külge eraldi kontrollida, pidi tarkvara muutma bitimustreid samal ajal, kui skannerimisrida joonistati. Pärast seda, kui skannitakse viimane aktiivne rida, algab vabam vertikaalne puhastav paiguti (inglise keeles vertical blanking interval), mille käigus mäng töötles sissetulevat teavet ja uuendas objektide asukohad ning seisundid mängumaailmas. Iga viga ajastuses tekitas visuaalseid vigu, probleem, mida programmeerijad nimetasid kiirega võistlemiseks (inglise keeles racing the beam). [13]

Kaasasolev juhtkang

Videoriistvara andis 2600-le ühe kõige raskesti programmeeritavama masina tiitli, aga need programmeerijad, kes said sellest aru, said ka sellest aru, et selline otsene kontroll videopildi üle oli ka selle mängukonsooli paindlikkuse allikaks. Üks eelis, mida 2600 omas oma võimekamate võistlejate, nagu näiteks ColecoVision ees oli see, et 2600-l ei olnud mingit kaitset seadistuse muutmise vastu keset ridasid. Näiteks, kuigi iga sprite omas nime järgi üht värvi, oli võimalik ridasid värvida erinevalt muutes värvi samal ajal, kui neid joonistati. Kui kaks riistvara sprite'i ei olnud piisav mängu jaoks, võis mängu arendaja ühte neist mitme erineva objektiga jagada (näiteks Pac-Mani kummitused) või joonistada tarkvara sprite, mis oli natuke keerulisem, kui kindla mänguväljaku joonistamine. Pitfall! pilt allpool demonstreerib mõningaid selliseid nippe: mängija on mitmevärviline sprite, üks sprite on multipleksitud madude ja palkide jaoks ja kõikuv liaan joonistatakse muutes palli asukohta igal skann-real.

2600 toetab ka paljusid erinevaid sisendseadmeid ja perifeeriaseadmeid. Paljud sellised seadmed olid vahetatavad MSX-iga ja paljude teiste Jaapani mängukonsoolidega. Mõningatel juhtudel on võimalik Atari juhtkange kasutada Sega Master Systemiga ja Mega Drive/Genenisega, kuigi funktsionaalsus võib olla piiratud. Samuti töötasid Master Systemi ja Genesis seadmed hästi 2600-ga.

Värv ja Graafika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atari 2600 kasutas erinevaid värvipalette sõltuvalt televiisori signaali formaadist. NTSC formaadiga oli võimalik kasutada 128-värvilist paletti, PAL-iga oli ainult 104 värvi kasutusel. SECAM palett koosnes kõigest 8-st värvist.

Märkimist väärivad mängud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konsooli eluajal lasid Atari Inc. ja Atari Corp. välja palju erinevaid mänge. Nende mängude hulka kuuluvad "Adventure", Breakout ja Yars’ Revenge. Konsooli populaarsus tõmbas ligi paljusid kolmanda osapoole arendajaid, mis viis paljude populaarsete mängudeni näiteks Activisioni Pitfall! ja Imagicu Atlantis. Atari kahte mängu, E.T. the Extra-Terrestriali ja Pac-Mani süüdistatakse 1983. aasta videomängude krahhini viimisel.

Kümme enim müüdud mängu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atari 2600 10 enim müüdud mängu olid:[14]

  1. Pac-Man
  2. Pitfall!
  3. Missile Command
  4. Demon Attack
  5. E.T. the Extra-Terrrestrial
  6. Atlantis
  7. Adventure
  8. River Raid
  9. Kaboom!
  10. Space Invaders

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängukonsool

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Atari VCS (Atari 2600)". A Brief History of Game Console Warfare. BusinessWeek. Vaadatud 31.01.2008.
  2. Jeremy Reimer (1. september 2006). "EA's Madden 2007 sells briskly, but are games gaining on movies?". Ars Technica. Vaadatud 31.01.2008.
  3. Kent, Steven (2001). The Ultimate History of Video Games. Three Rivers Press. ISBN 0-7615-3643-4. 
  4. Weesner, Jason (11. jaanuar 2007). "On Game Design: A History of Video Games". Vaadatud 13.11.2007.
  5. Image of box with Pac-Man sticker
  6. http://www.ign.com/top-25-consoles/2.html
  7. Forster, Winnie (2005). The encyclopedia of consoles, handhelds & home computers 1972 - 2005. GAMEPLAN, 27. ISBN 3-00-015359-4. 
  8. Steve Fulton, "Atari: The Golden Years -- A History, 1978-1981", Gamasutra, 21 August 2008, pg. 6
  9. Vendel, Curt. "Atari 2700 Wireless VCS". Atari Museum. Vaadatud 6.07.2009.
  10. Yarusso, Albert. "AtariAge - 2600 Consoles and Clones". AtariAge. Vaadatud 7.10.2007.
  11. Yarusso, Albert. "Atari 2600 - Sears — Picture Label Variation". AtariAge. Vaadatud 7.10.2007.
  12. "AGH - Third Party Profile: Mystique". AtariHQ.com. Vaadatud 6.07.2009.
  13. Bogost, Ian (2009). Racing the Beam: The Atari Video Computer System. MIT Press. ISBN 0-262-01257-X. 
  14. Top 10 Best-Selling Atari 2600 Games, IGN, August 26, 2008