Arutelu:Vaigistuskaebus

Pealkiri tundub olevat originaaluurimus. Ka Eesti näited on problemaatilised. Peaks olema autoriteetne erapooletu allikas. Andres (arutelu) 8. veebruar 2019, kell 21:10 (EET)

Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, aga panin uue pealkirja SLAPP ehk vaigistuskaebus. Pole midagi parata, ehkki eestikeelne sõna on ilus, pole ingliskeelse mõistega kohtunud nõustajad ja konsultandid ega ELi tõlgid seda veel avastanud :( Nad kõik kasutavad sõna SLAPP, käänates seda SLAPP, SLAPPi, SLAPPi. Mõiste ise on aga (juba) avastatud ja seda kasutatakse ka laiemalt ELi avalikel aruteludel, mis on ju hea - see annab lootust, et ühel ilusal päeval võib-olla tahetakse omakeelset sõna ka ja võib-olla mõni autoriteet populariseerib selle ära. Seniks aga on see sõna - vaigistuskaebus - saladus, mida vaid üksikud oskavad kasutada. Muruhaldjas (arutelu) 16. november 2021, kell 15:48 (EET)

Muruhaldjas, kindlasti ei tohi artiklil olla kaks nime (nagu nüüd teisaldamise järgselt on). Ivo (arutelu) 16. november 2021, kell 15:53 (EET)

siis on halb. Mida teha? Muruhaldjas (arutelu) 16. november 2021, kell 15:56 (EET)

Vast võib jätta pealkirjaks "Vaigistuskaebus". See on märgitud siia terminiartiklisse, paraku küll viitega Vikipeediale, ja seda on kasutatud paari dokumendi tõlkes. Teine võimalus oleks "üldsuse osalemise vastane strateegiline hagi" samast allikast. Pikne 16. november 2021, kell 20:12 (EET)

Ma jätaks kah peakirjaks selle "Vaigistuskaebus". See ei ole probleem, et igaüks seda suhteliselt uut terminit veel ei kasuta. Ivo (arutelu) 16. november 2021, kell 20:57 (EET)

---

Eemaldasin järgneva osa, kuna see pole artikli teemaga otseselt seotud:

Eesti esindaja, eurosaadik Yana Toom osutas 10. novembri 2021 plenaarettekandes veel ühele valukohale, mis on vaigistuskaebuse asjaoludega väga sarnane selles mõttes, ehk aktivist peab ise kulutama suuri ressursse ja sealhulgas võib kuluda väga palju aega, et enda isiku süütust kohtus kaitsta ja et oleks võimalik tegevust jätkata. Toom esines nii: "Euroopa Liidus on riike, näiteks Eesti, kus on "imeline" tava: kaitsepolitsei annab välja oma aastaraamatu, kus on nimetatud aktivistid, kelle vaated ja teod kuulutatakse ohtlikeks ja riigikorda õõnestavateks. Enamikul juhtudel pole selliste väidete taga kohtuotsust. Vastupidi, need, kes oma nime aastaraamatust leidsid, peavad ise pöörduma kohtusse ja tõestama, et need väited on valed. Tõendamiskohustus, nagu LÄTAKi (ing.k SLAPP) puhulgi, lasub aktivistil – sa kulutad aega ja raha, et oma süütust tõestada. Tegelikult – et kaitsta sõnavabadust ja arvamuste pluralismi. Mina tegin seda kümme aastat tagasi ja võitsin. Kuid paljud inimesed, keda kaitsepolitsei kahe ja poole aastakümne jooksul oma aastaraamatutes mainis, on aga lihtsalt vait jäänud. Ja ma olen enam kui kindel, et Euroopa Parlament peaks pöörama tähelepanu ka sellisele suukorvistamise viisile ja kõigile "ainuõige" narratiivi loomisele."

Yana Toom võitis 2014. aastal kohtuasja, mis kohustas kaitsepolitseid oma aastaraamatu veebiversioonist eemaldama mitu lauset ja avaldama sellekohase pressiteate. Kapo aastaraamat ilmus 12. aprill 2012 ja kohtuasi sai lõpu 9. oktoobril 2014, kui riigikohus otsustas kaitsepolitsei-poolset kaebust menetlusse mitte võtta. Seega kulus kohtulahendi saamiseks kaks ja pool aastat, kusjuures moraalse ehk rahalise kahju nõuet kohus ei rahuldanud ning raamatukogu raamatutes sisalduvad väited korrigeerimisele või kommenteerimisele ei kuulunud.

Kaitsepolitsei aastaraamat erineb arvamusliidrite raamatutest, sõnavõttudest või blogidest selle poolest, et kaitsepolitsei tegevus esindab Eesti riiki ja teostab ametlikult võimu oma kodanike üle. Raamatu tekst on riigi ametlik tööriist kodanikele käitumisjuhendite ja info andmiseks. Valefaktide esitamine on mõjus isegi siis, kui laimatav hiljem kaebab ja kohus teeb töö korrektselt.

Ivo (arutelu) 10. veebruar 2024, kell 17:26 (EET)

Seda materjali saab võib-olla mujal kasutada. --Andres (arutelu) 11. veebruar 2024, kell 20:52 (EET)