Arutelu:Minuskel
Mis selle viimase lisandusega mõeldud on? Adeliine 14. juuli 2016, kell 17:24 (EEST)
__
Järgnev pikk tekst on karolingide minusklist, millel on oma artikkel ja mis praegusel kujul vajab toimetamist nagunii.
Karolingide minuskel[muuda lähteteksti]
Karolingide minuskel on käsikirjalise kirja tüüp, mis muutus Euroopas kalligraafia standardiks, et ladina tähestik oleks igast piirkonnast kirjaoskajatele arusaadav. See lõid esimest korda umbes aastal 780 benediktiini mungad Corbie kloostris (umbes 150 km Pariisist põhja pool). Seda kasutati Püha Rooma riigis umbes 800 AD ja 1200 AD vahel. Koodekseid, paganlikke, kristlikke tekste ja õppematerjale kirjutati karolingide minusklis terve karolingide renessansi ajal. Kirjatüüp muutus gooti kirjaks ning vananes, kuid Itaalia renessansi ajal taaselustati ning sellest moodustus alustala uuematele käsikirjalistele kirjatüüpidele.
Loomine[muuda lähteteksti]
Käsikiri on tuletatud Rooma pooluntsiaalist ja insulaarsetest käsikirjatüüpidest, mida kasutati Iiri ja Inglise mungakloostrites. Tugev Iiri kirjanduse tundjate mõju on selgesti näha Iiri stiilis kujundatud tähtede järgi, eriti a, e, d, g, s ja t puhul.
Karolingide minuskel on osaliselt loodud keiser Karl Suure (Charlemagne) eestkoste all (sellest ka nimetus karolingi). Tema elulookirjutaja Einhardi järgi oli Karl Suurel suur huvi õppimise vastu.
Temptabat et scribere tabulasque et codicellos ad hoc in lecto sub cervicalibus circumferre solebat, ut, cum vacuum tempus esset, manum litteris effigiendis adsuesceret, sed parum successit labor praeposterus ac sero inchoatus.
Ta proovis ka kirjutada ja oli harjunud hoidma tahvleid ja koodeksilehti oma padja all, et vabal ajal saaks harjutada oma kätt tähti vormima; siiski, kuna ta ei alanud õpinguid varem, vaid elu hilisemal poolel, siis ei olnud nendel suurt edu.
Kuigi Karl Suur polnud kunagi täielikult kirjaoskaja, mõistis ta kirjanduse ja ühtse kirjaviisi väärtust oma riigi valitsemiseks. Karl Suur kutsus inglise õpetlase Alkuini Yorkist, et too juhiks paleekooli ja skriptooriumit (kohta kirjutamiseks) tema linnas Aachenis. Püüdlused välja tõrjuda gallo-roomani ja saksa käsikirjatüüpe olid alanud juba enne Alkuini jõudmist Aachenisse, kus ta oli meister 182 AD – 796 AD, 2-aastase pausiga. Uus minuskel hakkas kõigepealt levima Aachenist, millest nn Ada evangeelium on klassikaline näide, ja hiljem mõjukast skriptooriumist Marmoutier’i kloostris (Toursis), kus Alcuin oli abtiks pärast õukonna teenistusest taandumist aastal 796 AD ja kus ta korraldas ümber skriptooriumi.[1]
Iseloomulikud jooned[muuda lähteteksti]
Karolingide minuskel oli ühetaoline, ümmarguste kujunditega selgelt eristatavates glüüfides, distsiplineeritud ja mis kõige tähtsam, loetav. Selged suurtähed ja sõnavahed said karolingide minusklis standardiks, tulemusena taotlustele saavutada kultuurselt ühtlustav standardiseerimine kõikjal Karolingide impeeriumis.
Traditsionaalseid ürikuid aga kirjutati jätkuvalt merovingide kantseleikirja tüüpides veel kaua aega pärast seda, kui hakati piibli ja klassikalise kirjanduse käsikirju minuskelkirjas kirjutama. Dokumendid, mis kirjutati kohalikus keeles, nagu gooti või anglosaksi, mitte ladina, olid kirjutatud tavaliselt kohalikes käekirjatüüpides.
Karolingide käekirjatüüpides on üldiselt vähem ligatuure (täheühendeid) kui teistes kaasaegsetes käsikirjades, kuigi et, æ, rt, st ja ct ühendid on levinud. Täht d ilmub tihti untsiaalkirja vormis koos tipumärgiga, mis kaldub vasakule, aga g on põhiliselt sama nagu moodne minuskelkirja täht, mitte nagu eelnev levinud untsiaaltäht ᵹ. Tipumärgid lähevad tavaliselt ülevalt kitsamaks.
Varasel kirjatüübi arenguperioodil, Karl Suure valitsuse ajal 8. sajandil ja varasel 9. sajandil esineb erinevates piirkondades laialt varieeruvaid tähevorme. Tähe a untsiaalvorm, sarnane cc-ga, on ikka kasutusel selle perioodi käsikirjades. Seal on samuti kasutusel lauselõpumärgid nagu küsimärk, samuti ka Beneventani kirjaviisis samal perioodil. Käsikirja õitseaeg oli 9. sajandil, kui see regiooni tasandilt rahvusvahelisele jõudis, väiksema tähevormi variatsiooniga. Hakkasid ilmuma modernsed glüüfid s ja v (vastandavalt "pikk s" ſ ja u) ja tipumärgid, pärast ülal kitsenemist lõpetati täht kolmnurkse äärega. Pärast 9. sajandit hakkas käsikiri aeglaselt arenema. 10. ja 11. sajandil olid ligatuurid harvaesinevad ja tipumärgid hakkasid kalduma paremale ning lõpetati "kahvliga". Hakati kasutama ka w-d. 12. sajandiks olid karolingide kirja tähed muutunud kandilisemaks ja need kirjutati üksteisele lähemale, vähem loetavalt kui eelnevatel sajanditel; samal ajal tekkis ka modernne täpiga i.
Levik[muuda lähteteksti]
Uus kirjatüüp levis Lääne-Euroopasse, enamasti sinna, kus karolingide mõjuala oli kõige suurem. Luksuslikult loodud lektsionaariumite puhul, mida nüüd hakati valmistama abtide ja piiskoppide kuninglikele eestkostjatele, oli vajalik kergesti loetavus. See kirjatüüp ulatus kaugele: 10. sajandi Freisingi käsikirjad, mis sisaldasid vanimat sloveeni keelt, esimese ladina alfabeedis kajastusena kõigi slaavi keelte kohta, on kirjutatud karolingide minusklis. Šveitsis kasutati karolingi kirja nn Reetia ja Alemanni minusklitüüpides. Käsikirjad, mis on kirjutatud Reetia minusklis, kalduvad olema peenemate tähtedega, meenutades insulaarkirja tähtedega a ja t ning ligatuuriga ri, paistes sarnasena läänegooti ja beneventaani kirjale. Alemanni minusklit kasutati lühikest aega varasel 9. sajandil, see on tavaliselt suurem ja laiem, väga vertikaalne võrreldes kalduva Reetia tüübiga. Karolingide kirja peamine keskus Austrias oli Salzburgis, samal ajal kui Fulda, Mainz ja Würzburg olid suured Saksamaa keskused. Saksamaa minuskel on pigem ovaalse kujuga, väga kitsas ja kaldub paremale. Sellel on ka untsiaalkirja omadusi, nagu tipumärk tähel d, mis kaldub vasakule ja vertikaalsed algusjooned tähtedel m ja n.
Põhja-Itaalias kasutati karolingide minusklit Bobbio kloostris, 9. sajandi alguses. Väljaspool Karl Suure ja ta järglaste mõjusfääri oli Rooma Kuuria uuele loetavale käekirjatüübile vastu; sellest hoolimata arendati Romanesca tüüp välja Roomas pärast 10. sajandit. Kirjatüüpi ei kasutatud Inglismaal ja Iirimaal enne kirikureformi 10. sajandi keskel; Hispaanias jäi ellu traditsiooniline lääne-gooti kiri; Lõuna-Itaalias jäi kestma Beneventaani minuskel Lombardi Benevento hertsogiriigi maadel läbi terve 13. sajandi, kuigi Lõuna-Itaalias ilmus lõpuks ka Romanesca.
Kultuurikandja roll[muuda lähteteksti]
Kogu karolingide renessansi ajal otsisid õpetlased välja ja kopeerisid uue loetava standardse kirjaga paljusid Rooma tekste, mis olid täielikult unustusse vajunud. Enamik meie teadmistest klassikalise kirjanduse kohta tuleneb Karl Suure skriptooriumites tehtud koopiatest. Ainuüksi 8. ja 9. sajandist on säilinud üle 7000 karolingide kirjas kirjutatud käsikirja.
Kuigi Karolingide minuskel asendati gooti kirjaga, tundus see hiljem vararenessansi humanistidele nii läbinisti klassikalisena, et nad pidasid vana karolingide kirja muistse Rooma originaaliks ja kujundasid enda renessansiaja kirja, humanistide minuskli, karolingide kirja põhjal.[2]
Sealt alates läks kiri üle 15. ja 16. sajandi raamatutrükkalile nagu Aldus Manutius Veneetsiast. Niimoodi kujundas see meie kaasaegse trükikirja aluspõhja. Tõepoolest, "karolingide minuskel" on kirjatüüp, mis on lähedane ajaloolisele kirjatüübile, mis kõrvaldab esitähtede suuruse nüansid, pikad alapikendused jms.