Antoni van Leeuwenhoek

Allikas: Vikipeedia
Anton van Leeuwenhoek

Antony (Anton) van Leeuwenhoek [le:venhu:k] (24. oktoober 163230. august 1723) oli hollandi loodusteadlane, elukutselt kaupmees. Leeuwenhoeki on sageli tituleeritud mikrobioloogia isaks.

Ta sündis korvipunuja Philip Thonisze ja tema naise Grietje Jacobs van den Berchi peres. Enne 6. sünnipäeva oli tema isa ja 2 nooremat õde surnud ning ema jäi üksi koos 5 lapsega. 3 aastat hiljem abiellus ema uuesti Jacob Molijniga.

16-aastaselt panid vanemad ta kaubandust õppima šoti riietekaupmehe juurde, kes hakkas Leeuwenhoeki õpetama. Noormees asus tema juures tööle raamatupidaja ja kassiirina. 1653 nägi ta töö juures esimest mikroskoopis, mis oli pigem aluse külge kinnitatud luup. Peagi valmistas ta ise parema mikroskoobi.

1654 lahkus ta Amsterdamist, naasis Delfti, jäi sinna surmani elama ja avas seal oma kangaäri. Sama aasta 11. juulil abiellus ta riidekaupmehe tütre Barbara de Meyga, aga nende 5 lapsest 4 surid pisikestena. 1666 Barbara suri ja Leeuwenhoek abiellus 1671 uuesti ministri tütre Cornelia Swalmiusega. Cornelia suri 1694.

Leeuwenhoek on enim tuntud mikroskoobi täiustajana ja oma vaatlustöödega lõi ta eelduse mikrobioloogia tekkeks. Ta nägi ja kirjeldas esmakordselt üherakulisi organisme, mida ta kutsus nimega "animalcules" (tänapäeval nimetatakse neid mikroorganismideks), lihaste vöödilisuse, baktereid, loomade ja inimese spermatosoide, vererakke jmt.

Oma eluajal konstrueeris ta üle 400 mikroskoobi, millest tänapäevani on säilinud vaid 9. Säilinud mikroskoobid suurendavad kuni 275 korda, Leeuwenhoeki enda kirjutises on mainitud, et mõned tema mikroskoobid suutsid võimendada kuni 500 korda.

Leeuwenhoek ei õppinud ladina keelt, ei käinud ülikoolis ega kirjutanud oma elu jooksul ühtki raamatut, vaid üksnes kirju. Oma kõige tähtsamat läätsede ettevalmistamise saladust ta ei pannudki kusagile kirja, teatades, et jätab selle vaid enese teada. Sellepärast ei suutnud pärast tema surma keegi analoogilisi mikroskoope valmistada. Alles 1957 selgus, et kui poleerimise asemel klaasikihid kokku sulatada, saadakse samasugune tulemus.