Anna Filosofova
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2019) |
| Anna Filosofova | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Anna Pavlovna Djagileva |
| Sünniaeg |
17. august 1837 Peterburi |
| Surmaaeg |
30. märts 1912 Peterburi |
Anna Pavlovna Filosofova (vene keeles Анна Павловна Философова; 17. august (vkj 5. august) 1837 – 30. märts (vkj 17. märts) 1912 [1]) oli Vene filantroop ja feminist. Ta oli oluline heategevusaktsioonide korraldaja ning koos Maria Trubnikova ja Nadežda Stassovaga esimese organiseeritud Vene naisliikumise asutajaid ja juhte.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Anna sündis Peterburis jõukas aadliperekonnas. Tema isa Pavel Dmitrijevitš Djagilev oli teenekas riigiametnik, kes läks 1850. aastal erru ja alustas Permis piiritustehaseäri. 1855. aastal muutus hingelise kriisi läbi elanud isa fanaatiliselt usklikuks ning kulutas palju aega ja raha heategevusele. Pereäri jäi abikaasa Anna Ivanovna (sündinud Sulmeneva) õlgadele. Anna oli üheksast lapsest vanim. Ta oli koduõppel, nagu tolleaegsetes jõukates peredes tavaks. 1855. aastal abiellus ta Vladimir Dmitrijevitš Filosofovi, mõjuvõimsa sõja- ja kaitseministeeriumi ametnikuga. Annal oli kuus last, sealhulgas kirjanik Dmitri Filosofov. [2]
Anna abikaasa oli perest, kus peeti pärisorje, ning pärast abiellumist külastas naine sageli Filosofovite mõisa Bežanitsõs. Filosofovi isa türanlik käitumine ja eluviis nende kodus avaldas Annale suurt mõju. Just siin hakkas ta esimest korda märkama sotsiaalprobleeme, eriti neid, mis puudutasid vaeseid talupoegi ja pärisorje. Tema esimesed filantroopilised tegevused puudutasid vaestele toidu- ja arstiabi andmist. Sellal tutvus ta ka Maria Trubnikovaga, naisega, kes oli huvitatud sotsiaalsest muutusest ning andis Annale raamatuid naiste probleemidest ühiskonnas ja arutas neid temaga. Anna ütles Maria kohta, et ta oli "ingel, nii leebe ja kannatlik. Ta arendas mind, luges minuga. See oli keeruline, kuna mina ei teadnud midagi."[3]
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
1860. aastal asutasid Anna, Maria ja nende sõber Nadežda Stasova Peterburi Elanike Odava Majutuse ja Muu Abi Seltsi, mis põhines uuel filantroopilisel meetodil.[4] Filosofova uskus, et rahaliste annetuste asemel on kasulikum vaeseid ette valmistada ja harida selleks, et nad suudaksid iseseisvalt elatist teenida.[5] Nad võimaldasid vaestele naistele odavat majutust ja õmblustöid kohalikes ärides. Selts sai ka oma hoone ja sõjaväelt lepingu mahukaks õmblustööks. Anna ja ta sõbrad asutasid mitmeid seltse, sealhulgas Naiste Töökorralduse Seltsi ja Naiste Kirjastusartelli.[6]
Anna ja tema kaaslaste kõige ambitsioonikam ettevõtmine oli naiste hariduse edendamine. 1867. aastal läkitasid nad neljasaja allkirjaga petitsiooni keiser Aleksander II-le, küsimaks luba alustada esimesi kõrghariduskursusi naistele Peterburi ülikoolis. Konservatiivid osutasid tugevat vastupanu naiste vastuvõtmisele ülikooli, ka haridusminister Dmitri Tolstoi ei toetanud ettevõtmist. Sellegipoolest lubas Tolstoi naistel osaleda ülikooli loengutes, tihtipeale tasuta. 1871. aastal hakati neid mitteametlikke kursusi kutsuma "Vladimiri kursusteks" Vladimiri kreiskooli järgi, kus neid korraldati. Kõrgklassi reaktsioon kursustele oli täielikult negatiivne. Paljud naisõpilased läksid välismaale, et lõpetada oma haridustee. Kursused suleti 1875. aastal. 1878. aastal said Anna ja tema mõttekaaslased loa avada Peterburis esimesed süsteemset ülikooli tüüpi haridust andvad kõrgemad naiskursused, mida hakati esimese direktori Konstantin Bestužev-Rjumini järgi kutsuma Bestuževi kursusteks.
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Annat tunti lahkuse ja helduse poolest, sageli pöördusid tema poole abi saamiseks süüdimõistetud ja pagendatud revolutsionääride perekonnad. Anna sümpaatia revolutsionääride suhtes oli Vene ametnikele vastuvõetamatu. 1879. aastal pagendati Filosofova välismaale, kuna ta oli aidanud revolutsioonilisi organisatsioone. Ta võis tagasi Venemaale tulla 1881. aastal.[7] Pärast keiser Aleksander II mõrva 1881. aastal ei leidnud Anna oma revolutsiooniliste sidemete tõttu uuteks sotsiaalseteks projektideks toetajaid, samuti kannatas seeläbi ka tema abikaasa ametialane positsioon.
Anna naasis avalikku ellu 1880. aastate lõpul, 1890. aastate alguses, kui ta hakkas andma abi näljahädalistele Volga piirkonnas. 1892. aastal hakkas ta tegutsema Peterburi Kirjaoskuse Edendamise Komitees. 1895. aastal asutas ja juhatas Filosofova Vene Naiste Heategevuslikku Assotsiatsiooni, feministlikku organisatsiooni, mida ametlikult nimetati heategevuslikuks, kuna igasugune poliitiline tegevus oli Vene impeeriumis keelatud. Samal aastal asutati Venemaal naiste meditsiiniülikool ja 1904. aastal lubati jälle pidada naiste ülikoolikursusi väljaspool pealinna. Sellega seoses tunnistas keiser Filosofova tööd Naiste Haridusfinantsi Kursuste Seltsis. 1905. aastal polnud naiste kõrgemad kursused enam vajalikud, sest ülikoolid avasid naistele oma uksed. Samal aastal anti meestele valimisõigus ja legaliseeriti poliitiline tegevus, seega hakkas feministlik liikumine nõudma valimisõigust ka naistele.
Anna valiti Rahvusvahelise Naiste Nõukogu eesistujaks 1899. Ta osales 1905. aasta revolutsioonis, astus Konstitutsioonilisse Demokraatlikku Parteisse ning sai esimese Vene naiste kongressi eesistujaks 1908. aastal. Anna eesmärk ühendada Vene naised oli ebaedukas, põhiliselt arvukate lõhede pärast liikumises endas. Pärast kongressi said Anna ja tema kaaslased alavääristavaid kirju ultrakonservatiivselt Riigiduuma saadikult Vladimir Puriškevitšilt. Anna avalikustas kirja ja andis Puriškevitši kohtusse, kus mees mõisteti üheks kuuks vangi.
1908. aastal astus Anna Vene Teosoofilisse Ühingusse, mida ta oli aidanud asutada. 1911. aastal tähistas Venemaa Anna avaliku tegevuse 50. aastapäeva, väljendades Vene naisliikumise edusamme ja saavutusi. Pidustustel osales üle saja naisteorganisatsiooni.
Filosofova suri Peterburis. Tema matustel käis tuhandeid inimesi.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Saint Petersburg Encyclopedia". Vaadatud 27.11.2011.[alaline kõdulink]
- ↑ de Haan, Francisca; Daskalova, Krasimira; Loutfi, Anna (2006). Biographical Dictionary of Women's Movements and Feminisms in Central, Eastern, and South Eastern Europe: 19th and 20th Centuries. Central European University Press. Lk 135–138. ISBN 963-7326-39-1. Vaadatud 27.11.2011.
- ↑ Worobec, Christine (2009). The Human Tradition in Imperial Russia. Rowman & Littlefield. Lk 74. ISBN 0-7425-3737-4. Vaadatud 27.11.2011.
- ↑ Noonan, Norma (2000). Encyclopedia of Russian Women's Movements. Greenwood Publishing Group. Lk 84. ISBN 0-313-30438-6. Vaadatud 27.11.2011.
- ↑ Engel, Barbara (2000). Mothers and Daughters: Women of the Intelligentsia in Nineteenth-Century Russia. Northwestern University Press. Lk 59–61. Vaadatud 27.11.2011.
- ↑ Johanson, Christine (1987). Women's Struggle for Higher Education in Russia, 1855–1900. McGill-Queen's Press. Lk 36. ISBN 0-7735-0565-2. Vaadatud 27.11.2011.
- ↑ Taruskin, Richard (1996). Stravinsky and the Russian Traditions: A Biography of the Works Through Mavra, Volume 1. Oxford University Press. Lk 428. ISBN 0-19-816250-2. Vaadatud 27.11.2011.