Andreas Paulus
Andreas Leonhard Paulus (sündinud 30. augustil 1968 Frankfurdis) on saksa õigusteadlane. Alates 2010. aasta märtsist Saksa Põhiseadusliku Kohtu (saksa keeles Bundesverfassungsgericht) Esimese Senati liige.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Andreas Paulus kasvas üles Eppstein-Vockenhausenis, kuhu perekond kolis 1970. aastate keskel. Eppsteinis omandas ta põhihariduse ning samuti lõpetas Bischof-Neumanni nimelise gümnaasiumi Königsteinis.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Andreas Paulus on õppinud õigusteadust Göttingeni, Genfi, Müncheni ja Harvardi ülikoolides. 1994. aastal sai ta oma esimese kraadi ning 1996. aastal teise.
Aastal 2000 kaitses ta Müncheni ülikoolis doktoritööd teemal "Rahvusvahelise õiguse kogukond" ("Die internationale Gemeinschaft im Völkerrecht"). 2003. aastal anti talle järeldoktoriõppe teadustööks stipendium Bayerischer Habilitationsförderpreis. Õppeaastal 2003/2004 töötas ta külalisprofessorina Michigani Õigusülikoolis ning juulis 2005 Duke-Genfi Rahvusvahelise Õiguse Instituudis. Alates 2006. aasta juulist töötas ta avaliku, rahvusvahelise, Euroopa, põhiseadusliku õiguse ning õigusfilosoofia lektorina Bruno Simma ja Georg Nolte õppetoolis, Ludwig-Maximiliansi ülikoolis Münchenis.
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on avaliku ja rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja Georg-Augusti ülikoolis Göttingenis. Andreas Paulus esitati FDP poolt Põhiseadusliku Kohtu kohtuniku kandidaadiks ning ta valiti sellesse ametisse 5. märtsil 2010. Ta kuulub Kohtu Esimesse Senatisse.
Tegevus advokaadina[muuda | muuda lähteteksti]
Paulus oli Saksamaa Liitvabariigi nõunik LaGrandi juhtumis Saksamaa ja USA vahel. Samuti tegutses ta Saksamaa esindajate nõunikuna Liechtensteini ning Saksamaa vahelises Certain Property-Fall juhtumis Haagi Rahvusvahelises Kohtus.