Andreas Osiander

Allikas: Vikipeedia
Andreas Osiander 1544. aastal

Andreas Osiander (19. detsember 1498 Gunzenhausen17. oktoober 1552 Königsberg) oli saksa protestantlik usureformaator.

Osiander õppis enne reformatsiooni Ingolstadti ülikoolis presstriks ning määrati sellena 1520. aastal ka Nürnbergi ametisse, ta õpetas augustiinlaste ordus heebrea keelt. 1522. aastal teatas ta avalikult, et toetab Martin Lutheri õpetust ning asus usupuhastust kuulutama. Tema tulist jutlust kuulas 1523. aastal ka Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kes pärast seda õige pea luterlaseks hakkas. Osiander sai tema vaimseks mõjutajaks ja nad säilitasid tiheda kontakti kuni reformaatori surmani. 1525. aastal saavutas Osiander Nürnbergi protestantlikuks muutmise, samal aastal ta ka abiellus. 1528. aastal aitas ta Albrechti vennal Georgil läbi viia luterlikku usupuhastust Ansbachis, järgnevalt osales ta Augsburgi usutunnistuse kinnitamisel 1530. aastal ning oli ka Schmalkaldeni iidu sõlmimise juures aasta hiljem.

1543. aastal aitas Osiander kaasa Nikolaus Kopernikuse raamatu "De revolutionibus orbium coelestium" trükkijõudmisele, seda hoolimata nii katoliiklaste kui ka teiste protestantide juhtide ägedast vastuseisust. Siiski pidi ta raamatus tegema teatavaid mööndusi, eemaldades osa Kopernikuse kirjutatust ja lisades oma mõttearendusi.

Leppimatu uue usu eest võitlejana olid Osianderile vastumeelt igasugused kokkulepped katoliiklastega. Kui keiser Karl V suutis protestante 1548. aastal rängalt lüüa ja vastu võei Augsburgi interim, oli Osiander sunnitud Nünrbergist lahkuma. Ta tegutses lühikest aega Sileesias, 1549. aastal saabus aga Königsbergi oma vana tuttava hertsog Albrechti juurde. Samal ajal oli autoriteetseim protestant Philipp Melanchthon otsutanud Augsburgi interimi aktsepteerida ja püüdis luterlasi katoliiklastega lepitada. Hertsog Albrecht nägi selles, sarnaselt Osianderiga, ohtu protestantlikule usule tervikuna ja otsustas end sellest distantseerida. Preisimaa, mis asus väljaspool Saksa-Rooma riiki, osutus sel hetkel ka ainsaks Saksa vürstiriigiks, kus protestandid said vabalt tegutseda. Seetõttu koondus sinna mitmeid erinevaid voole, mis omavahel peagi tülli läksid. Osianderil õnnestus saavutada aga hertsogi täielik toetus, ta valiti Königsbergi ülikooli esimeseks teoloogiaprofessoriks ning tema usuõpetusest kujunes Preisimaa ametlik usutunnistus. Kuid enamik Preisimaa teolooge teda siiski ei toetanud ja nõnda algas 1551. aastal tõsine vaidlus tema ja teiste vahel, mis lõppes tema ülikoolist lahkumisega. Osianderile jäi siiski hertsogi toetus ja 1552. aasta alguses esitas ta oma usuõpetuse lõpliku versiooni, mis keskendus õigeksmõistmisõpetusele. Seejärel suri ta ootamatult, kuid hertsog Albrecht kaitses tema ideid koos Osianderi väimehe Johann Funckiga veel ligi 15 aastat, kuni 1566. aastal Preisi maapäev otsustas viimaks siiski Wittenbergist lähtuvat ortodokssemat luterlust tunnistada.

Osianderi poeg Lukas ja tema pojad Andreas ning Lukas noorem olid samuti teoloogid.