Ambrotüüp

Allikas: Vikipeedia
Ambrotüüp sõjaveteranist ja tema naisest 1860. aastatest

Ambrotüüp (kreeka keeles ambrotos, „surematu“, typos „kuju“) on nõrgalt alavalgustatud negatiivkujutis klaasil, mis mustale aluspõhjale paigutatuna näib positiivna. Selle fototehnoloogia arvatav leiutaja ja termini autor on James Ambrose Cutting, kes patenteeris meetodi 1854. aastal.[1]

Põhineb märgkolloidsel menetlusel, mis leiutati inglase Frederick Scott Archeri poolt (patent sellele tehnikale võeti 1851. aastal). See menetlus lühendas säritusaja sekunditeni ja levis kahe-kolme aastaga üle kogu maailma.[2] Archer oli tegelikult ka esimene, kes formuleeris idee klaasil oleva negatiivse kujutise muutumisest positiivseks.[3] Ambrotüüp oli odavam kui dagerrotüüp, mistõttu ta 1850ndatel teda oma populaarsuselt võitis. Leidis kasutust põhiliselt keskklassi hulgas – ambrotüüpi ei peetud seisusele vastavaks ja harva võib näha sellel mõnda aristokraati.[4] Tavaliselt eksponeeriti ambrotüüpi raamitult või ilukasti paigutatuna.[5] Veidi hiljem tehti samm edasi ja fotosid hakati valmistama eelnevalt mustaks värvitud ning siis valgustundlikuks muudetud plekkalusele – nõnda sündis ferrotüüp, mis võeti esmaskordselt kasutusele 1853. aastal.[6] Alates 1870.–1880. aastatest tõrjusid kuivplaadid ambrotüübid kõrvale.[7]

Erinevus dagerrotüübist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tihtipeale on dagerrotüübi ja ambrotüübi vahel raske vahet teha, kuid lähemal vaatlusel selgub nii mõnigi erinevus:[8]

  • Kui dagerrotüüp on hõbedakihile saadud positiiv, siis ambrotüübi puhul klaasile saadud negatiivne kujutis mustale alusele asetatuna vaid näib positiivina.
  • Dagerrotüüp valmistati hõbedatud vaskplaadile, ambrotüüp aga klaasile.
  • Dageril olevat kujutist saab vaadelda vaid teatud nurga alt, ambrotüüp on nähtav iga nurga alt.
  • Kui dageri ette paigutada valge paber, nii et see foto pinnalt peegeldub, näib kujutise negatiivsena, ambrotüüp jääb sama võtte korral positiivseks.

Ambrotüüpia ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis teadaolevad ambrotüübid pärinevad aastaist 1858–1870, mis on ambrotüübi ajaloos üsna hiline periood. Seni teada olevate ambrotüüpide tegijad Eestis on enamasti anonüümseks jäänud – 13 teadaolevast ambrotüübist kannavad vaid neli autori nime. Kolm neist asuvad Järvamaa Muuseumis ja nende autoriks on Charles Borchardt. Neljas asub Eesti Ajaloomuuseumis, pildi tagaküljel on kleebis tekstiga „Photographie von E. Christoffel in Fellin“.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kunstileksikon. Toimetajad Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Inge Rajasaar. Tallinn, 2001. Lk 24.
  2. Kaljula Teder. „Eesti fotograafia teerajajaid“. Tallinn, 1972. Lk 25
  3. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 24.
  4. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 30.
  5. http://www.answers.com/topic/ambrotype.
  6. Peeter Tooming. „Foto! Foto! Foto…“. Tallinn, 1983. Lk 35.
  7. Kunstileksikon. Toimetajad Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Inge Rajasaar. Tallinn, 2001. Lk 24.
  8. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 24.
  9. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 25-26.