Ambrotüüp

Allikas: Vikipeedia
Ambrotüüp sõjaveteranist ja tema naisest 1860. aastatest

Ambrotüüp (kreeka keeles ambrotos – surematu, hävimatu) on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis klaasil, mis mustale taustale (must lakitud taust, kangas, paber, kartong vms) paigutatuna näib positiivkujutisena. Ambrotüüpia oli levinud fotomenetlus 1850. aastate keskpaigast kuni 1870. aastateni, pakkudes konkurentsi esimesele laiemalt levinud fotomenetlusele – 1839. aastal avalikustatud dagerrotüüpiale.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ambrotüüpia põhineb märgkolloodiummenetlusel, mille täiustatud versiooni patenteeris inglane Frederick Scott Archer 1851. aastal. Fenomeni, mis võimaldaks tumedal põhimikul kolloodiumnegatiivi eksponeerida positiivkujutisena, mainis juba 1850. aastal Louis Désiré Blanquart-Evrard (1802–1872), 1851. aastal tutvustas kolloodiumpositiivi klaasil Frederick Scott Archer koostöös Peter Wickens Fry’ga (1795–1860)[1], kuid nimetuse „ambrotüüp“ patenteeris James Ambrose Cutting (1814–1867) alles 1854. aastal.[2] Tema meetod kujutas endast märgkolloodium-klaasnegatiivi emulsioonikihi liimimist katteklaasi alla kanada palsami abil. Et selline vormistus sulges kujutise õhutihedalt, olles kaitseks emulsioonile, sai menetluse nimetuseks "ambrotüüp" (kr k ambrotos – hävimatu).[3]

Ambrotüüpe valmistati peamiselt 1870. aastateni. Samaaegselt oli levinud ka ferrotüüpia, mis erineb ambrotüüpiast põhimiku (metall) poolest, kuid mille kasutusaeg oli tunduvalt pikem, ulatudes 20. sajandi algusesse. Alates 1870.–1880. aastatest tõrjusid esimesed tööstuslikult toodetud negatiivid – hõbeželatiin-klaasnegatiivid ehk nn kuivplaadid – märgkolloodiummenetluse, sh ambrotüübid kõrvale.[4] Nii jäigi peamiselt vaid portreevõteteks kasutatud ambrotüüpide leviku kõrgaeg 1850.–1870. aastatesse.

Valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii märgkolloodium-klaasnegatiivide kui ka ambro- ja ferrotüüpide valmistamine oli üldjoontes sarnane, erinedes peamiselt selle poolest, milline materjal valiti põhimikuks ning kas sooviti lõpptulemusena saada positiiv- või negatiivkujutist. Esmalt valati haliidi sisaldav kolloodiumemulsioon käsitsi klaasplaadile ning muudeti seejärel valgustundlikuks hõbenitraadi vesilahuses. Säritamise järel ilmutati plaat pürogallushappe või raudsulfaadi lahuses ja kinnitati naatriumtiosulfaadi või kaaliumtsüaniidi lahuses ning pesti ja kuivatati. Nii valgustundlikuks tegemine kui ka ilmutamine pidi toimuma pimedas või punases valguses. Saadud kujutise toon sõltus mitmetest aspektidest (ilmutist, kinnitist, järeltöötlusest), kuid oli üldiselt läbivas valguses tumedatel aladel tumepruun, heledatel aladel kollakas. Ambrotüüpide valmistamiseks tuli kujutis nõrgalt alasäritada. Samas, kui näiteks märgkolloodium-klaasnegatiivide puhul võis viimase etapina lisanduda veel järeltöötlus negatiivi kontrastsuse suurendamiseks, et kontaktkopeerimisel parem tulemus saavutada.[5]

Et ambrotüüp mõjub positiivkujutisena vaid mustal taustal, siis on selle lahutamatuks osaks vormistus: alasäritatud märgkolloodium-klaasnegatiiv asetati, tavaliselt emulsioonikiht allpool (harvem ka eraldi katteklaasi all, kujutis pealpool), mustale taustale ning suleti sarnaselt dagerrotüübile ilukarpi või -raami. Alternatiivina oli levinud ka negatiivi katmine tagumiselt küljelt musta tuši või tumeda lakiga või põhimikuna tumedavärvilise klaasi kasutamine. Olles olemuselt negatiivkujutised, on ambrotüübid ainukordsed, ning vormistuse eripärast (kas emulsioonikiht on all- või pealpool) sõltuvalt võib kujutis olla peegelpildis. Tänu oma vormistusele on ambrotüübi kujutis harilikult kahjustumise eest hästi kaitstud. Vaadeldavust võivad häirida tumeda tagapõhja kahjustused – näiteks musta värvi irdumine või kraklee.[6]

Eelised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märgkolloodiummenetluse peamine eelis sellele eelnenud pabernegatiivide ja albumiin-klaasnegatiividega võrreldes oli suurem valgustundlikkus, tänu millele oli võimalik kasutada oluliselt lühemaid säriaegu. Kui vahatatud pabernegatiiv nõudis veel 3–7 minuti pikkust säriaega, siis kolloodium-klaasnegatiiv ainult 5–20 sekundit – võimaldades lisaks vaadetele jäädvustada ka portreid ja sündmusi.[7]

Kuna ambrotüüp oli odavam kui dagerrotüüp (tehti ju ainult klaasnegatiiv), võitis see 1850. aastatel populaarsust ning leidis kasutust peamiselt keskklassi hulgas – ambrotüüpi ei peetud seisusele vastavaks ja harva võib näha sellel mõnda aristokraati.[8]

Puudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märgkolloodiummenetluse suurimaks puuduseks oli asjaolu, et kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks – seega oli plaadi ettevalmistamine, piltide säritamine ja ilmutamine võimalik seni, kuni kolloodium klaasi pinnal niiskena püsis. See eeldas aga terve fotolabori (klaasplaatide, kemikaalide, pimikutelgi jms) kaasas kandmist.[9]

Erinevus dagerrotüübist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna dagerro- ja ambrotüüpide kasutusaeg osaliselt ühtib ning nende vormistus ja pildistusstiil on küllalt sarnased, võib nende tuvastamine olla keeruline. Kõige kergemini tulevad menetluste erinevused esile pilte erineva nurga alt vaadeldes[10]:

  • Dagerrotüübi põhimikuks on hõbedatud vaskplaat, ambrotüübil aga klaas.
  • Kui dagerrotüübil torkab esile poleeritud hõbedane peegelpind ning see näib teatud nurga alt negatiivina, siis ambrotüüp on positiivina vaadeldav iga nurga alt.
  • Kui dagerrotüübii ette paigutada valge paber, nii et see foto pinnalt peegeldub, on kujutis negatiivis, ambrotüüp jääb sama võtte korral positiivi.

Ambrotüüpia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänaseks ei ole Eesti muuseumide ja arhiivide fotokogudes säilinud ferrotüüpide ja ambrotüüpide täpne arv teada. Ambrotüüpe on hinnanguliselt veidi alla 20. Eestis teadaolevad dateeritud ambrotüübid pärinevad aastaist 1858–1870, mis on ambrotüübi ajaloos üsna hiline periood. Seni teada olevate ambrotüüpide valmistajad Eestis on enamasti anonüümseks jäänud – 13 teadaolevast ambrotüübist kannavad vaid neli autori nime. Kolm neist asuvad Järvamaa Muuseumis ja nende autoriks on Charles Borchardt. Neljas asub Eesti Ajaloomuuseumis, pildi tagaküljel on kleebis tekstiga „Photographie von E. Christoffel in Fellin“.[11] Eestis võib tolleaegsetest ajalehekuulutustest leida viiteid ambrotüüpidele kui „klaaspiltidele“.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 24.
  2. Kunstileksikon. Toimetajad Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Inge Rajasaar. Tallinn, 2001. Lk 24.
  3. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 7
  4. Kunstileksikon. Toimetajad Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Inge Rajasaar. Tallinn, 2001. Lk 24.
  5. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 3-4
  6. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 8
  7. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 4
  8. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 30.
  9. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 4
  10. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 24.
  11. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 25-26.
  12. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 14

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]