Alberico Gentili

Allikas: Vikipeedia
Alberico Gentili

Alberico Gentili (Albericus Gentilis; 14. jaanuar 155218. juuni 1608) oli itaalia päritolu õigusteadlane, Oxfordi ülikooli esimene professor regius tsiviilõiguses ja üks esimesi, kes püüdis luua rahvusvahelise õiguse süsteemi.

Gentili sündis Itaalias protestantlikus perekonnas ja pidi 1579. aastal seetõttu sealt lahkuma. Enne seda oli ta jõudnud siiski käia ülikoolis ja saada juuradoktoriks. Esialgu läks ta Ljubljanasse (Laibachi), hiljem Saksamaale, kus õpetas õigusteadust Tübingenis ja Heidelbergis. 1580. aastal saabus ta aga Inglismaale, kus tegi kiiret karjääri. 1587. aastast kuni surmani oli ta Oxfordi ülikoolis professoriks.

Üks olulisemaid küsimusi, mida Gentili käsitles, oli õiglane sõda. Senimaani polnud renessanssiaegsed õpetlased, kes distantseerisid end skolastilisest õpetusest, sellele uut määratlust andnud. Skolastiline õiglase sõja doktriin aga sätestas, et sõjas võib vaid ühe poolel olla õiglus, samuti mitmeid väga piiravaid sätteid sõjale. Protestantlikele humanistlikele õigusteadlastele see aga ei sobinud, sest ususõdadeaegses Euroopas olid sõjad tihedad ja universaalset autoriteeti paavsti ja katoliku kiriku näol enam polnud. Gentili oligi üks olulisemaid ilmalikule õiglase sõja traditsioonile alusepanijaid. Tema seisukohad olid: sõda võib olla õiglane mõlemalt poolelt, sest põhjuseid õiglaseks sõjaks on väga mitmeid ja tihti satuvad need vastuollu (kaitsesõda lugesid humanistid nimelt alati õiglaseks); lubatud on ennetav sõda vastase vastu, sest ainult irratsionaalsed inimesed laseksid end kõigepealt kahjustada, et siis õiglast sõda alustada, seejuures ei ole vaja väga otsest ohtu, vaid piisab ka kartusest rünnaku ees, ehkki päris suvalise kahtluse korral siiski ka sõtta minna ei tohtinud; karistussõda on lubatud kõigile, kes suudavad õiguserikkumist karistada. Viimase alla luges ta ka variandi, kus õiglases sõjas on kahju saanud pool rünnanud ja karistab kahjutegijat, kuid teeb seda ülemäära karmilt; sellisel juhul võisid teised riigid karistatava poolel sõtta astuda. Samuti toetas ta ka sõjapidamist riikliku au ja kuulsuse nimel, sest pidas patriotismi kui ühe riigi inimesi liitvat jõudu väga oluliseks. Samas välistas ta kindlalt usu nimel sõttamineku, sest just see kiskus temaaegset Euroopat kõige rohkem lõhki ja oli ilmne, et ükski osapool ei suuda saavutada lõplikku võitu. Usuasjades eksijaid pidi karistama Jumal.

Gentili retoorika oli selgelt suunatud ka Hispaania, toonase Euroopa tugevaima võimu vastu, kes tema arvates plaanis universaalmonarhia kehtestamist. Gentili toetas aga selgelt uut, kujunevat suveräänsete riikide süsteemi, kus iga riik oli põhimõtteliselt teisega võrdne. Seetõttu oli universaalmonarhia tema jaoks ka täielikult negatiivne mõiste.

Gentili seisukohad olid aluseks Hugo Grotiuse ja teiste humanistlike õigusteadlaste seisukohtadele, kes tema radikaalseid positsioone tunduvalt mahendasid.