Aikidō

Allikas: Vikipeedia
Pilt:Morihei-Ueshiba.jpg
Morihei Ueshiba, aikido looja.
合氣道.svg

Aikido [aikidoo] (jaapani keeles 合気道 või vanemas kirjapildis 合氣道) on kaasaegne jaapani võitluskunst, mille lõi Morihei Ueshiba (1883-1969) erinevate vanade budo-koolide põhjal 20. sajandi alguses.

  • - ai - liitmine, ühendus, kooskõla
  • - ki - hing, eluenergia, meel, kavatsus
  • - dō - tee, rada, meetod, viis

Mis on Aikido[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui vaadata seda budoala kitsalt füüsilisel tasandil on aikido võitluskunst, mis sisaldab endas põhiliselt heiteid, kukutamisi, liigeste lukke, erinevaid sidumistehnikaid aga ka hoiatavaid lööke (atemi). Tehnikad on tuletatud aiki jiu-jitsu’st (jūjutsu) jo-jutsust ja kenjutsu liikumistest (vt. ka kendo kohta). Aikidod harjutades, püüame vabaneda vastase kuvandist oma meeles. Me õpime kasutama ründaja oma liikumisenergiat, sellega liitudes või heidame uke endast eemale. Aikido ei ole staatiline kunst - liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.

Treenigul võivad harjutajad leida aikido’st kõike seda, mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne eneseleidmine, füüsiline tervis või meelerahu. Muidugi kulub selleks palju aega ja vaeva. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid, eetilisi ja hingelisi külgi, pannes seejuures fookusesse harmoonia ja rahu arendamise, nii kitsamas, kui ka laiemas tähenduses. Üks võimalus tõlkida mõiste ‘aikido’ eesti keelde on ‘kooskõla (leidva) meele tee’. See on nii ka tänapäeva aikido’s, kuigi eri stiilid rõhutavad aikido-meele vaimset, religiooset aspekti erineval määral. Olgugi et idee võitluskunstist, mis püüdleb rahu ja armastava (Jah, just seda sõna kasutas M. Ueshiba aikido-südame iseloomustamiseks oma viimastel eluaastatel) harmoonia poole võib tunduda paradoksaalsena, on see aikido keskne kontseptsioon.

Sõna aikido`t tähistavad (kanjimärgid) on üles ehitatud hiina kirjasüsteemi ehituskividest. Väike sisevaade:

Ai - harmoonia ai tähendab sobivust, millegagi kooskõlas olemist. Kui seda kanjit etümoloogiliselt uurida, võib tõlgendada umbes nii: alumised jooned kujutavad suud või näiteks teekannu avaust. Ülemised kolm joont moodustavad kaane kuju. Nende kahe seose abil näidatakse piltlikult kahe vastandlikku (tühja ja täisoleva, nõgusa ja kumera) nähtuse või asja omavahelisele vastavusele. Nagu potile sobib kaan täpselt peale või kork pudelile, sulgurina avause ees. Ei saa aga unustada, et tegemist on vana keele ähmase algusajaga ja sellest tulenevat pole mingeid tõendeid ainuõigest seletusviisist. Seega on selline tõlgendus ainult üks võimalik etümoloogilne seletusviis.

Ki - hingus, meel, kavatsus. Ki-märk tuleb hiina ideogrammist, mis varasemal ajal oli lihtsam: 气 Qi - aur või ka õhk... 氣: Ülemised kolm joont märgivad riisipotist tõusvaid aurupilvi. See märk 米 tähistab riisi. Need märgid kokku moodustavad semiootilise sümboli, mis osutabki aurule, hingamisele või elujõule (soe toit) ja nii ka kaudsemalt tahtele, kavatsusele.

Do - tee, suund, rada. Märgi parempoolsed nn kirde-osad kujutavad inimese peas olevaid juukseid ja nägu silmadega. Radikaaliks on vasakult alla jooksev jalgade tee...jalgrada. Siis kokkuvõttes: jalad viivad sinna, kuhu pea juhib... kujutluspilt mööda teed kõndivast inimesest. Do on selle kanji on-yomi, hiinapärane hääldus, mis tähistabgi teed, rada või kulgemist üldises tähenduses. Laiendatult võib see tähendada ka meetodit, viisi, arenguteed või kogu eluteed.

Millised on aikido erinevad stiilid?

Aikido on algselt arendatud ühe inimese poolt kelleks on O-Sensei. Mitmed õpilased kes harjutasid O-Sensei juhtimise all otsustasid jagada oma teadmisi aikido’st avades oma enda dojo’d. Mitmetest asjaoludest tulenevalt ja aikido dünaamilisest iseloomust sõltuvalt, interpreteerisid O-Sensei õpilased aikido’t erinevalt. Seeläbi sündisid aikido erinevad stiilid. Enim tuntumad on ära toodud allpool koos lühikese seletusega stiilide eripärast. Igal stiilil on oma tugevad ja nõrgad küljed, kuid kõik nad juurduvad tugevalt alustõdedesse, mis teeb aikido unikaalseks nagu ta on. Ühtegi stiili ei tohiks pidada paremaks või halvemaks teisest, vaid igaüks peaks ise leidma endale sobiva stiili. Loomulikult võivad välised tingimused (nagu näiteks maa geograafiline asukoht) limiteerida või mõjutada valikut. Millist stiili te ka ei valiks, õpetatakse teile ikka konkreetse instruktori aikido interpretatsiooni, ning ka teile endile jääb võimalus arendada oma enda isiklikku aikido’t. Öeldakse, et on olemas niipalju erinevaid aikido stiile kui palju on selle harrastajaid.


Kuna alljärgnev nimestik on juba iseenesest piisavalt väljakutsuv, piirdume me oma aikido mõistes stiilide kirjeldusega, mis selgelt lähtuvad Ueshiba O-Sensei’st. Klassifikatsioon kategooriatesse on suhteliselt meelevaldne.

‘Vanad’ koolid

Siin me nimetame koolkondi, mis arenesid ennesõjaaegseist õpetustest.

Aiki-Budo

Nii nimetati kunsti, mida O-Sensei õpetas oma arengu alguses. Ta on väga lähedane eelnevalt eksisteerinud Jutsu vormidele nagu Daito-ryu Aiki-jutsu. Seda on peetud üheks aikido n. ö. jäigemaks vormiks. Enamus varasematest O-Sensei õpilastest alustasid selle perioodi ajal ja enamus varasematest harjutamistest välismaal olid selles stiilis (näit. Abbe-sensei õpetused Inglismaal 50ndail aastail).

Yoseikan

Selle koolkonna arendaja oli Minoru Mochizuki, kes oli üks O-Sensei varajastest õpilastest ja ka Kano-sensei õpilane Kodokan’ist. See stiil sisaldab endas elemente Aiki-Budo, Karate, Judo ja teistest võitluskunstidest.

Yoshinkan

Seda stiili õpetas kadunud Gozo Shioda. Shioda-sensei õppis koos O-Senseiga 30nendate aastate keskelt alates. Peale sõda kutsuti ta õpetama ja ta moodustas organisatsiooni, mida tuntakse kui Yoshinkan. Erinevalt sellele, järgnenud koolkondadest, on Yoshinkan alati püsinud heades suhetes Aikikai’ga nii enne kui ka pärast O-Sensei surma. Yoshinkan on aikido jäigem stiil, mille põhjuseks on praktiline efektiivsus ja füüsiliselt robustsed tehnikad. Seda õpetatakse mitmetes Jaapani politseijaoskondades. Rahvusvahelist organisatsiooni, mida seostatakse aikido Yoshinkan stiiliga, tuntakse kui Yoshinkai, millel on mitmeid aktiivseid koole üle terve maailma. Viimastel aastatel on kasvanud sellest stiilist mitmeid uusi võsusid, mis põhiliselt arenevad poliitilistel põhjustel.

"Kaasaegsed" koolid

See sisaldab enamus variante, mida õpetatakse tänapäeval. Enamus nendest ‘stiilidest’ õpetatakse O-Sensei erinevate vanemate õpilaste poolt, mõningaste kõrvalekalletega peale Algataja surma. Enamus väidavad, et õpetatav kunst on just see, mida O-Sensei neile õpetas ning võibolla on see ka tõsi, kuigi mõnedel stiilidel on vähe sarnasusi teistega. Võttes kokku üldtuntud segaduse O-Sensei stiili õpetamisel, võiks lugu elevandist ja pimedast mehest anda meile veidi sellest seletust kuhu see kõik oleks võinud välja viia . Enamusel meist on oma eelarvamused ja lemmikud erinevate stiilide seas, kuigi nendel kõigil on oma nõrgad ja tugevad küljed, ning meil kõigil on neist midagi õppida.

‘Traditsioonilised’ koolid

Aikikai

Aikikai on üldine nimi stiilile, mille eestvedajaks on O-Sensei poeg Kisshomaru Ueshiba. Seetõttu õpetatakse ja soositakse seda stiili ka Rahvusvahelise Aikido Föderatsiooni (International Aikido Federation) poolt. Enamus peavad seda koolkonda aikido arengu põhijooneks. Tegelikkuses on see stiil rohkem katuseks teistele, mitte eraldi stiil, kuna tundub, et ka organisatsiooni siseselt õpetatakse seda stiili kaunis erineval moel. Aikido, mida õpetas O-Sensei on üldiselt avar ja lainetav, rõhuga põhi programmile ning väga vähese rõhuga relvadega treenimisele. Teised soositumad aikikai õpetajad (nagu Saito sensei) panevad rohkem rõhku relvadega harjutamisele.

Iwama-ryu

Stiili, mida õpetab Morihiro Saito, on peetud piisavalt erinevaks oma põhiliikumisest Aikikai’st. Olenemata erinevustest on ta seetõttu saanud omaette nime, jäädes ikkagi Aikikai osaks. Saito-sensei oli pikka aega O-Sensei uchi-deshi, alustades 1946 aastal ja jäädes temaga kuni surmani. Mitmed peavad Saito-sensei’d õpilaseks, kes veetis otseselt kõige enam aega koos O-Sensei’ga õppides. Saito-sensei ütleb, et ta püüab säilitada ja õpetada seda kunsti täpselt nii nagu oli seda temale õpetanud Algataja. Tehniliselt Iwama-ryu tundub sarnanevat aikido’ga mida õpetas O-Sensei 50nendate alguses peamiselt Iwama dojos. Tehniline repertuaar on laiem kui teistes stiilides ja päris suurt rõhku asetatakse relvadega treenimisele.

‘Ki’ Koolid

Üks enim tähelepanuväärsemaid kõrvalepõikeid aikido maailmas esines 1947 aastal kui Koichi Tohei, olles siis veel vanem instruktor Aikikai’s, lahkus sellest organisatsioonist ja algatas Ki no Kenkyukai, et õpetada aikido’t tugeva rõhuga Ki kontseptsioonile. Sellest ajast saadik pole traditsionaalsed ja Ki koolid eriti omavahel läbi käinud. Kõik need kunstid kipuvad endeid kutsuma kui Ki Aikido, isegi kui osadel stiilidel on üpris vähe sellega midagi pistmist.

Shin-shin Toitsu Aikido

Stiil, millele pani aluse Koichi Tohei; aikido, kus Mõte ja Keha on ühendatud. Tohei-sensei asetab suurt rõhku Ki kontseptsiooni mõistmisele ja selle aspekti arendamisele eraldi aikido treeningutest kasutamiseks tervise ja igapäevase elu juures. See stiil on üks pehmematest aikido stiilidest ja teda ilmestavad pehmed liigutused, millega tihti kaasneb harjutaja hüppamine või keksimine liigutuse sooritamise ajal. Enamus koole pole mures tehnikate praktilise kasutamise küljega, pidades neid harjutusteks Ki edasisel treenimisel. Viimastel aastatel on Tohei-sensei liikumas üha kaugemale ja kaugemale aikido’st ja on pühendanud ennast peaaegu eranditult Ki arendamisele. Viimane uudis on see, et Ki no Kenkyukai on üles näidanud initsiatiivi, et Shin-shin Toitsu Aikido muuta rahvusvaheliseks võistlusspordiks.

‘Võistluslikud’ stiilid

Ilmnes veel üks suur murre Aikido ajaloos O-Sensei eluaja jooksul kui Kenji Tomiki esitas ettepaneku ‘ratsionaliseerida’ Aikido harjutamine kasutades Kata’t ja Võistlusi. Sellest ajast saadik on olnud vähe sarnasusi Tomiki koolide ja põhivoolu Aikido koolide vahel. Viimastel aastatel on aga esinenud arvukaid kõrvalepõikeid Tomiki-ryu’st, kes on loobunud võistlemise mõttest.

Tomiki-ryu

Loodud Kenji Tomiki ja Jigoro Kano (Judo rajaja) poolt. Tomiki-sensei uskus, et Aikido harjutamise ‘ratsionaliseerimine’ koos suundadega, mida Keno-sensei järgis Judo puhul, muudaks õpetamise palju kergemaks (eriti Jaapani ülikoolides). Lisaks sellele uskus ta, et lisades võistluslikku elementi teravdab ja fokuseerib see harjutamist, kuna selleks ajaks ei saanud enam kontrollida oskusi tõelises võitluses. See viimane vaade põhjustas lahkhelid O-Sensei’ga, kes kindlalt uskus, et Aikido harjutamises ei ole kohta võistlusel. Tomiki-ryu’d ilmestab kata’de (eelnevalt kokkulepitud liigutused) kasutamine õpetamisel ja võistluste korraldamine, nii tühjade käte kui kummist noaga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]