2004 (teos)

„2004” on fs-i kolmas luulekogu, mis ilmus esmatrükis kirjastuses Tuum 2004. aastal. Teos võitis ilmumisaastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia luulekategoorias. Kogus on kokku 45 vabavärsilist luuletust, millest tuntumateks on „fs – kes ta on ja kust ta tuleb”, „suurte autodega veetakse surma” ja „mustad puud mustas vees”.

Sisu

Luulekogu keelekasutus on selge ja objektiseeriv, autori väljendusregistrit on nimetatud ka nullstiiliks. Nagu teistegi kogude puhul, joonistub ka „2004” välja tugev autorikujund, mis on osaliselt eneseparoodiline. Teose üldine tundetoon on tume ja õõvastav, kuid leidub ka helgemaid hetki.

Tekstides on olulisel kohal „meie” ja „nemad”, „mina” ja „sina” teljed, minapositsioon suhestub võrreldes eelmiste teostega rohkem ümbritseva ühiskonna ja inimestega. Läbivad motiivid on masinad („pohmell me yhises kehas”), jumalad („ma ei karda liblikaid”), sina („mustad puud mustas vees”). Ruumikujundid esinevad ühesuunalisena, ruum võib olla koridor, vaade aknast välja või siis Tallinn–Tartu suund. Tegemist on tollast ajajärku kehastava luulega just „meie” positsiooni, poliitiliste teemade ja kujutatava aja ning ruumi tõttu.

Retseptsioon

Fs-i „2004” on korduvalt nimetatud ilmumiskümnendi üheks mõjukaimaks teoseks, millest algas eesti luules teatud mõttes uus ajajärk.

Teost on iseloomustatud märksõnadega, nagu ausus, siirus, autentsus, isiklikkus. Oma luuleülevaates kirjeldab Jürgen Rooste „2004” kui siirast ja lihtsat teost, mis peegeldab tolle hetke ühiskondlikku olukorda Eestis. Rooste sõnastab 2004. aasta luuleülevaates fs-i teose omapära – see on ausalt peegeldanud tolle hetke Eesti tegelikku eluolu. Rooste arvates on süngusest hoolimata tegu viimase kümnendi olulisima eestikeelse teosega.

Ka hilisemas retseptsioonis on fs-i „2004” korduvalt mainitud. Tiit Hennoste nimetab oma 2006. aasta artiklis fs-i kogumiku „kõnesoleva aja sümboliks”, mida iseloomustavad „külmus, pori, vihm, alandus, sotsiaalne lämbumine elu solgis”.

Kirjandusteadlane Mart Velsker kirjutab 2010. aastal fs-ist ja tema loomingust põhjaliku ülevaate, milles suur osa on pühendatud kogule „2004”. Taas tuuakse esile teose märgilisus, mida Velsker kinnitab väitega: „Praeguse seisuga nähakse 21. sajandi alguse eesti luule koondumispunktina kõige sagedamini fs-i raamatut „2004”. Velsker märgib, et teost hakati nägema kui teatud tähist, millega kaasnes muutus luuleretseptsioonis. Ebatavaline oli ka kogumiku tõlkeedu, seda vahendati vene, bulgaaria, rootsi, soome ja läti keelde.