Ühisherilased

Täpik-maaherilane.

Ühisherilased (Vespinae) on putukate alamsugukond voltherilaste sugukonnast.

Ühisherilaste hulka ei kuulu kõik ühiselulised voltherilased.

Nomenklatuur

Taksoni autor on Pierre André Latreille (1802).

Levik

Ühisherilased on suhteliselt liigivaene rühm, mis esines algselt ainult Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Üksikud liigid on viidud ka Lõuna-Ameerikasse ja Austraaliasse.

Perekonnad maaherilane ja metsaherilane esinevad ainult parasvöötmes ja subtroopikas. Põhiliselt parasvöötme perekond on vapsik, millel on aga liike ka Kagu-Aasias. Ainult Kagu-Aasia troopikas elavad perekonna Provespa kolm öise eluviisiga ühtlaselt kollakaspruuni liiki.

Klassifikatsioon

Ühisherilasi on maailmas 61 liiki ja Eestis 11 liiki.

Ühisherilasi on 4 perekonda:

• Dolichovespula – metsaherilane
• Provespa
• Vespa – vapsik
• Vespula – maaherilane

Paul Blüthgen eraldas 1869 maaherilase perekonnast perekonna Paravespula, kuid tänapäeval peetakse seda enamasti maaherilase alamperekonnaks.

Tunnused

Ühisherilased sarnanevad kehaehituselt teiste voltherilastega, kuid on keskmiselt suuremad.

Tähtis eristustunnus alamsugukonnast Polistinae ja saviherilastest on tagakeha ehitus: ühisherilastel on kohe pärast rindmiku ja tagakeha vahelist peenikest ühenduskohta lai alus, mis jääb vähe alla tagakeha maksimaalsest laiusest.

Kõigil liikidel on herilastele tüüpiline must-kollane hoiatusvärvus, mõnel liigil, näiteks vapsikul lisanduvad punased ja punakaspruunid toonid.

Ühisherilased rajavad "riike" või elavad sotsiaalparasiitlikult (nn käguherilased).

Toitumine

Valmikud söövad peamiselt nektarit, õietolmu, luuvilju, taimemahlu, loomseid aineid ja putukaid. Vastseid toidetakse surnud või saagiks saadud lihaga, kusjuures toiduallikad on väga mitmekesised.

• 
  Hilissuvel on mahalangenud viljad tööliste tähtsaim süsivesikuallikas.
• 
  Tööline toitub õiel
• Herilane tükeldab liha

Herilaste pere

Pesa ehitamine

Ühiseluline voltherilane uuel pesal

Herilaspesad koosnevad paberitaolisest massist. Pesaehituse lähtematerjal on pude kuiv puit, mis mälutakse kuulikesteks. Pesad on vapsikutel allapoole lahti, teistel herilaseliikidel on väliskest kinni, välja arvatud sisselennuava. Neil on alguses 5–10 pisut ümardatud kärje kujulist kambrikest. Selles staadiumis hoolitseb nende eest kuninganna üksinda. Siis on väga sarnased alamsugukonna Polistinae herilastega.

Kirjandus

• Carl D. Duncan. Contribution to The Biology of North American Vespine Wasps, 1939.
• M. Matsuura, S. Yamane. Biology of the Vespine Wasps, 1990, Springer-Verlag, Berlin.
• M. J. Carpenter, J. Kojima. Checklist of the species in the subfamily Vespinae (Insecta: Hymenoptera: Vespidae). – Natural History Bulletin of Ibaraki University, 1997, 1, lk 51–92.

Eesti keeles

• Remm, Kalle 1983. Eesti ühisherilased (Hymenoptera, Vespidae). Abiks loodusevaatlejale 83. Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Välislingid

• Sissekanne saidil bugguide.net