Tähtnotatsioon
Tähtnotatsioon on muusika noodikiri, milles helikõrgusi märgitakse kirjatähtedega.
Kirjatähe noodikirja märgina kasutamisel ei peetud üldiselt silmas mitte sellega seotud häälikut, vaid pigem asukohta tähestikus. Tähtede tähestikuline järjestus pakkus noodikirjale valmis aluse, sest tähestiku tähti oli võimalik otseselt seostada muusikaliste helide helikõrgustega. Tähestiku tähtedest sai helikõrguste järjestuse analoog: muusikalises järjestuses üksus täpsustati selle asukoha järgi analoogses süsteemis.
Vanim teadaolev tähtedel põhinev kiri pärineb II aastatuhande keskpaigast eKr. Esimene teadaolev väljakujunenud tähtede järjekord oli heebrea tähestik, mida saab jälgida vähemalt 6. sajandist eKr. See järjekord vastab Piibli akrostilistele raamatutele (Nutulaulud, Õpetussõnad, Psalmid). Kuni 17. sajandini pKr eksisteeris tähtede abil kirjutamine vaid väikesel alal maailmas: Lähis-Idas, Vahemere maades, Ida- ja Lääne-Euroopas, Lõuna-Aasias ja Koreas. Varaseimad tähestikud – heebrea, foiniikia, aramea ja põhjasemiidi – kujunesid kõik välja 1000–500 eKr. Neist arenesid välja kreeka, ladina, kirillitsa ja varajane india tähestik. Tähtede järjestuse poolest on kreeka tähestik lähedane heebrea tähestikule, ladina tähestik aga omakorda kreeka tähestikule.
Tähestiku tähtede noodikirjas kasutamise üks eeliseid on see, et tähestik koosneb pigem üksikutest kui liitmärkidest ning märgid on ühtaegu hästi eristatavad ja samas kompaktsed. Kirjatähtede teine suur voorus on see, et tähestik sisaldab sobival hulgal märke (tähestikes on tähti tavaliselt 20–50, enamik tähestikest koosneb 20–30 märgist). Seega on tähestiku tähtedega lihtne kromaatiliselt tähistada isegi kahe oktavi või diatooniliselt kolme oktavi piiridesse jäävaid helisid. Tähti saab alati valida ka vähem, kui helisüsteem põhineb oktaviekvivalentsil. Veelgi enam, kuna tähestiku tähtedele omistati tavaliselt ka nimetused, mida sai hääldada (heebrea tähestiku neljandat tähte nimetati daleth, kreeka keeles delta, ladina ja tänapäeva Lääne-Euroopa keeltes de ja nii edasi), siis sai tähemärki nii kirjutada kui ka kõnelda.
Vana-Kreeka tähtnotatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Kreeka tähestiku tähti kasutati helikõrguse märkimiseks Vana-Kreekas ja umbes kuni 10. sajandini Lääne-Euroopas. Seejärel sulandus see C-, F- ja G-noodivõtmete ning alteratsioonimärkide 'b' nagu bemoll ja 'h' nagu bekarr kaudu tänapäeva noodikirja. Tähtnotatsioon elab kaudselt edasi enamiku Euroopa riikide helikõrguste tähtnimetuste süsteemides, sest neis kasutatakse nootide asukohtadest noodijoonestikul rääkides tähtnimetusi. Tähtnimetuste kasutamisel on erandiks Prantsusmaa, kus tähtnimetuste asemel kasutatakse helikõrgustest rääkimisel fikseeritud solmatsioonisilpe. Tänapäeva traditsiooniline lääne tähtnimetuste süsteem on tsükliline, sest tähed viitavad ainult heliklassidele, mitte konkreetsetele helikõrgustele. Selle süsteemi töötas välja 19. sajandi saksa teadlane Hermann von Helmholtz. Ta kasutas üla- ja alakomade süsteemi helikõrguse registri tähistamiseks: üla- ja alakomad ( ' või ͵ ) tulenevad kreeka tähistusest, kuid tähed pärinevad ladina tähestikust (A, B, C jne).