Muusikalfilm

Muusikalfilm (ladina musica + saksa filmen) on film, milles dialoog, muusika/laul ja tants on loo edastamisel ühtviisi tähtsal kohal.^[1]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed muusikalid toimusid Antiik-Kreekas, kui komöödia- ja tragöödiaetendustele lisati muusika ja tants. Muusikalid muutusid Läänemaa teatrites populaarsemaks 19. sajandil.^[2] Laval esitatud muusikale oli võimalik kinoekraanidel näha siis, kui filmide tegemisel hakati kasutama ka heli.^[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks kõige vanem ja tuntum filmi tantsujada pärineb 1921. aasta draamast „The Four Horsemen of the Apocalypse“. Selleks tantsuks oli Argentina „gaucho“ riietesse riietunud Rudolph Valentino karakteri sensuaalne tango. 1926. aastal tegi filmikontsern Warner Bros. „Don Juani“. See oli esimene täispikkuses tummfilm, millel oli kogu filmi tegevuse ajal olemas muusikaline taust. See hõlmas nii muusikat kui ka heliefekte. Tegevused olid sünkroonis heliefektidega ja liikumine oli pandud muusikasse. (See oli esimene muusikamiks.)

Esimene helifilm, mis kasutas lisaks heliefektide ja muusika ka rääkimist ja laulmist, oli „The Jazz Singer“ (1927). Seda ei arvestata aga esimese muusikalfilmina. Esimeseks tõeliseks muusikalfilmiks on nimetatud „The Broadway Melody“, mis tuli välja 1929. aasta veebruaris. See oli esimene film, milles on omavahel seotud laulmine ja tantsimine.

1930. aastaid peetakse muusikalide „kuldseks“ ajastuks. Mitmed muusikud, laulukirjutajad ja produtsendid läksid sel ajal Ameerika läänepiirkonda, et kaasa lüüa muusikalide loomises. Samuti oli see ka aeg, kus pidid paljud tummfilmi näitlejad harjuma sellega, et filmitööstuses kasutatakse nüüd ka heli. Sinna hulka kuulub ka näitlejate räägitava teksti kinoekraanil kuulmine.^[4]

Lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikalfilm on filmižanr, milles on tihti palju laulu- ja tantsunumbreid. Tavaliselt on laulu ja tantsu etteasted osa filmi narratiivist. Traditsiooniliselt on filmi osatäitjad need, kes laulavad ja tantsivad. (Muusikalid toovad esile erineva variatsiooni muusikute ja tantsijate oskusi, näiteks kasutatakse selleks laulutekste, mis toetavad filmi süžeed). Filmi süžee võib tuleneda muusika, tantsu, laulude või koreograafia kombinatsioonidest. Tihti peetakse muusikalfilme kõige eskapistlikumaks* filmižanriks, kuna lähenevad elule alternatiivse/eskapistliku nurga alt. Karakterite eesmärkiteks on armastuse otsimine, populaarsuses ning rikkuse saavutamine jne.

*(Eskapism – põgenemine elu tõelisuse eest kujutlusmaailma)