Entelehhia

Entelehhia, eesti keelde vahel tõlgitud ka kui teokstehtus (kreeka keeles εντελέχεια, ladina transliteratsioonis entelechia) on mõiste Aristotelese filosoofias.

Joe Sachsi järgi sobitas Aristoteles omavahel sõnad entelēs (lõpetatud, lõpuni arenenud) ja echein (= hexis, teatudsugune olema tänu selles olemises püsimise pingutusele), mängides samal ajal sõnaga endelecheia (püsivus) ning liites sellele sõna telos (siht, tulemus). Sachs omakorda pakkus välja kompleksse neologismi "tööd-tegema-et-samana-püsida" (inglise keeles being-at-work-staying-the-same). Tema hilisem tõlge on ka "olemine-lõpetatuses" (inglise keeles being-at-an-end). Eesti keeles on entelehhia vastena kasutatud ka sõna "teokstehtus".

Nagu sõna tuletamise järgi näha, on entelehhia teatudsugune lõpetatus. Iga tõelise olemise eesmärk on selle tegelikkus, lõpetatus, "töös-olemine" (energeia). Entelehhia on kestev "töös-olemine", kui miski teeb oma täiuslikku "tööd". Iga asja "asjasus" on teatud töö tegemine, mis teiste sõnadega on teatud kindel liikumises olemise viis. Kõik olemasolevad asjad, mis praegu eksisteerivad ja on mitte ainult potentsiaalselt, on "töös-olevad" ja neil kõigil on kalduvus "töös-olla" teatud kindlal viisil, mis on neile omane ja "täiuslik".

Mõistet entelehhia kasutab ka Leibniz, et tähistada substantsionaalseid vorme, mida tuntakse monaadidena. Substants kui entelehhia ei vaja aktiivne olemiseks välist põhjust.

Entelehhia mõiste on oluline ka vitalismis.