Volitusseadus
Volitusseadus (Ermächtigungsgesetz), ametliku nimega Seadus rahva ja riigi hädaolukorra parandamiseks (Gesetz zur Behebung der Not von Volk und Reich), oli 23. märtsil 1933 Saksamaa Riigipäeva poolt vastuvõetud seadus, mis lubas valitsusel (peamiselt kantsleril - Hitler) luua ja jõustada seadusi ilma Riigipäeva või president Paul von Hindenburgi kaasamiseta, pannes nii lõplikult aluse totalitaarsele Kolmandale Riigile.
6. novembril 1932 toimunud Riigipäeva valimistel sai NSDAP 33.1% häältest ja võitis 196 kohta 584st, ka Ernst Thälmanni juhitud kommunistid (KPD) tulid kolmandaks 16.9% häältega ja 100 kohta Riigipäevas, mistõttu oli ilma ühte neist kaasamata valitsuse moodustamine endiselt võimatu. Kantsler Franz von Papen palus president Paul von Hindenburgil jätkata valitsemist dekreetidega, kuid 3. detsembril vabastas Hindenburg ta ametist ja nimetas uueks kanstleriks Kurt von Schleicheri, kes alustas kõnelusi Gregor Strasseri juhitud NSDAP vasakpoolse tiivaga. Hitler aga viskas seepeale Strasseri parteist välja ja alustas ise kõnelusi Papeniga. 30. jaanuaril 1933 nimetas president Paul von Hindenburg Hitleri kantsleriks Papeniga asekantslerina. Hitler palus Hindenburgil koheselt ka korraldada uued valimised.
Oma teisel päeval kantslerina pidas Hitler riikliku raadiopöördumise, lubades riigi päästa kommunistide "poliitilise nihilismi" käest.[1] Veebruari alguses alustasid natsid massilist vägivallakampaaniat, SA hakkas ründama ametiühingute ja KPD kontoreid ning vasakpoolsete kodusid.[2] Veebruari teises pooles laienes vägivald sotsiaaldemokraatide (SPD) vastu, kui pruunsärklased ründasid nende koosolekuid ja peksid kõnelejaid ja kuulajaid. Sotsiaaldemokraatide ajalehtede väljaandmine keelati. Ka 20 katoliikliku kesk-parempoolse Keskpartei ajalehte keelati veebruari keskpaigas uue valitsuse kritiseerimise eest. Keskpartei toetajatena tuntud valitsusametnikud vallandati ameteist, pruunsärklased ründasid nende parteikoosolekuid.
27. veebruari õhtul, kuus päeva enne kavandatud valimisi 5. märtsil, süttis Riigipäevahoone, väidetavalt oli süütajaks hollandi kommunist Marinus van der Lubbe. See vähendas veelgi KPD populaarsust ja Hitler kasutas seda ära, et veenda Hindenburgi andma välja põhiseaduse artikkel 48 alusel Riigipäevahoone tulekahju dekreeti, millega piirati tunduvalt isikuvabadusi. See võimaldas ka Ernst Thälmanni ja veel 4000 KPD juhi ja liikme kiire vahistamise, et kommuniste alla suruda.
Hitler oleks saanud KPD otseselt keelustada, kuid ta otsustas seda mitte teha, kuna kartis vägivaldset kommunistlikku ülestõusu ja ta arvas, et KPD võtab hääli ära ka SPDlt. Selle asemel laskis ta tuhandete kaupa kommunistlikke funktsionäre vahistama. Kohtud ja prokurörid, mis olid juba enne 1933. aastat tugevalt KPD-vastased, nõustusid väitega, et kuna Riigipäevahoone tulekahju oli kommunistlik vandenõu, siis KPD liikmelisus oli riigireetmine. Kuigi SPD polnud nii allasurutud kui KPD, siis ka nende tegevus oli suhteliselt piiratud; partei juhtkond oli juba põgenenud Prahasse ja mitmed liikmed olid läinud põranda alla.
Valimiste eel patrullisid üle kogu Saksamaa pruunsärklased ja SS linnatänavatel. Preisimaal saatis siseministri kohusetäitja Hermann Göring 50000 SS, SA ja Stahlheimi liikmele valimisprotseduuri valvama nn. abipolitseinikena (Hilfspolizei).
Hoolimata senisest poliitilisest vägivallast ja juurde saadud 5 miljonit häälest, ei saavutanud NSDAP siiski soovitud absoluutenamust, saades vaid 44% häältest ja 288 kohta (enamuse saavutamiseks olnuks vaja 324, seega 36 kohta jäi puudu), mistõttu olid nad sunnitud jätkama senist koalitsiooni rahvuskonservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvaparteiga (Deutschnationale Volkspartei, DNVP). Seepeale koostas Hitler 15. märtsil volitusseaduse kava, millega antaks valitsusele neljaks aastaks seadusandlik võim. See lubanuks valitsusel võtta vastu õigusakte, sealhulgas põhiseadusega vastuolus või seda muutvaid seadusi ilma Riigipäeva nõusolekuta. Kuna see seadus võimaldas põhiseadusest kõrvalekaldumist, peeti ka seda ise põhiseaduse muutmiseks. Seega oli selle vastuvõtmiseks vajalik kahe kolmandiku kohalviibijate ja hääletavate parlamendiliikmete toetus, ja eelnõu üleskutsumiseks kahe kolmandiku kogu Reichstagi kvoorum.
Eeldati, et SPD ja KPD hääletavad eelnõu vastu. Samas kõik KPD ja mõned SPD parlamendiliikmed olid juba Riigipäevahoone tulekahju dekreediga arreteeritud. Natsid eeldasid ka, et keskklassi, Junkereid ja ärihuve esindavad parteid hääletavad eelnõu poolt, kuna nad olid tüdinud Weimari vabariigi ebastabiilsusest ja ei julgenud vastu hakata.
Hitler arvas, et Keskpartei (Zentrum) häältega oleks vajalik kahe kolmandikune enamus käes, mispeale ta asus pidama kõnelusi Keskpartei esimehe, katoliikliku preester Ludwig Kaasiga, jõudes kokkuleppele 22. märtsiks, millega Kaas nõustus eelnõud toetama, saanud partei edasise eksistentsi, katoliiklaste kodaniku- ja usuvabaduste kaitse, usuliste koolide ja partei riigiteenistujate kohtade säilitamise tagatise. Kaas oli ka Vatikani riigisekretäri, kardinal Pacelli (hilisem paavst Pius XII) lähedane tuttav. Pacelli oli mõned aastad taotlenud Saksa konkordaati kui peamist poliitikat, kuid Weimari valitsuste ebastabiilsus ning mõnede osapoolte vaenulikkus sellise lepingu suhtes oli projekti blokeerinud. Päev pärast volitusseaduse hääletamist sõitis Kaas Rooma, et oma sõnade kohaselt "uurida võimalusi terviklikuks mõistmiseks kiriku ja riigi vahel".
Debatt Keskparteis kestis kuni hääletuspäevani 23. märtsil. Kaas pooldas seaduse poolt hääletamist, viidates Hitlerilt saadavale kirjalikule garantiile, samas kui endine kantsler Heinrich Brüning kutsus üles seadust tagasi lükkama. Enamus asus Kaasi poolele ja Brüning nõustus seaduse poolt hääletades säilitama parteidistsipliini.[3]
Riigipäeva president Hermann Göringi muutis kodukorda, et lihtsustada seaduseelnõu vastuvõtmist. Põhiseaduse muutmise seaduseelnõu esitamiseks oli vajalik kahe kolmandiku kogu Riigipäeva liikmete kohalolek. Seega olnuks vajalik 647 liikmest 432 kohalolek. Göring jättis 81 KPD liiget arvestamata ja seega vähendas kvoorumi 378le. Kuigi valimiste ajal ei olnud KPD selgesõnaliselt keelustatud, oli avalik saladus, et KPD parlamendiliikmeid ei lasta kunagi oma kohtadele - nad olid vangistatud nii kiiresti, kui politsei suutis nad üles leida.[2] Göring kuulutas ka takistuste ületamiseks, et iga "vabandamata puuduv" parlamendiliige tuleb lugeda kohalolevaks. Mitte midagi juhuse hooleks jättes kasutati Riigipäeva tulekahju dekreedi sätteid mitme SPD liikme kinnipidamiseks. Mõned teised aimasid ohtu ja põgenesid eksiili.
Hiljem samal päeval kogunes Riigipäev hirmutavates tingimustes, istungisaalis ja väljaspool tunglesid SA mehed tunglesid istungisaalis ja väljaspool.[3] Hitleri kõne, mis rõhutas kristluse tähtsust saksa kultuuris, oli suunatud eelkõige Keskpartei nõudmistele ja sisaldas peaaegu sõna-sõnalt Kaasi soovitud tagatisi. Kaas pidas kõne, väljendades oma partei toetust seaduseelnõule "kõrvale pandud murede" keskel, samas kui Brüning jäi tähelepanuväärselt vait.
Ainult SPD esimees Otto Wels võttis sõna eelnõu vastu. Kaas ei olnud veel saanud kirjalikke tagatisi, mille üle ta oli läbirääkimisi pidanud, kuid saanud kinnituse, et need on "trükkimisel", algas hääletus. Kaas ei saanud seda kirja kunagi kätte.[3]
Enamik parlamendiliikmeid toetas eelnõud ja kõik, kes võisid olla tõrksad hääletama selle poolt, olid hirmutatud koosolekut ümbritsevate SA-üksuste poolt. Lõpuks hääletasid kõik erakonnad, välja arvatud SPD, volituste andmise seaduse poolt. Kuna KPD oli keelatud ja 26 SPD parlamendiliiget arreteeritud või põranda all, oli lõpptulemus 444 seaduse poolt ja 94 (kõik SPD) vastu. Riigipäev võttis volitusakti vastu 83%-lise toetusega. Istung toimus nii hirmutavatel tingimustel, et isegi kui kõik SPD parlamendiliikmed oleksid kohal olnud, oleks seadus ikkagi 78,7% toetusega vastu võetud. Samal õhtul andis ka Riiginõukogu oma heakskiidu, ühehäälselt ja ilma eelneva aruteluta. Seejärel allkirjastasid seaduse president Hindenburg, Hitler kantslerina, Wilhelm Frick siseministrina, Konstantin von Neurath välisministrina ja Lutz Graf Schwerin von Krosigk rahandusministrina.
Seadus lubas valitsusel uusi seadusi välja anda ilma Riigipäeva kaasamiseta, Riigipäev minetas oma tähtsuse täielikult. Kuigi Riigipäev jäi alles, ei täitnud see isegi niiväga kummitempli rolli, vaid oli peamiselt lavaks Hitleri kõnedele. Kuni teise maailmasõja lõpuni tuli see kokku vaid aeg-ajalt, ei pidanud debatte ja võttis vastu väga vähesed seadused. Kolme kuu jooksul peale seaduse vastuvõtmist olid kõik parteid peale NSDAP laiali läinud või keelustatud, 14. juulil 1933 võeti vastu uus seadus, millega kuulutati NSDAP Saksamaa ainuparteiks.
Kuigi seadus andis seadusandliku võimu kogu valitsusele, siis tegelikult kasutas seda võimu Hitler ainuisikuliselt. Seadust uuendati kaks korda, aastatel 1937 ja 1941. Samas oli selle uuendamine praktiliselt garanteeritud, kuna kõik teised parteid olid keelustatud, valimissedelitel oli ainult üks nimekiri NSDAP ja külaliskandidaatidega ning valimised ei olnud salajased. 1942 võttis Riigipäev välja seaduse, mis andis Hitlerile isiklikult õiguse otsustada igaühe elu ja surma üle, mis põhimõtteliselt pikendas seadust sõja lõpuni.[4]
Irooniliselt läksid kaks, kui mitte kolm, Hitleri 1934. aastal võimu kindlustamiseks vastuvõetud seadust seadusega vastuollu. 14. veebruaril 1934 saadeti parlamendi ülemkoda - Riiginõukogu laiali, kuigi seaduse 2. artikli kohaselt pidid nii Riigipäev kui ka Riiginõukogu säilima. On võimalik ka, et kahe nädala eest, 30. jaanuaril 1934 vastuvõetud seadus, millega liidumaade parlamendid saadeti laiali ja nende võim anti Reichile, millega Riiginõukogu muutus tähtsusetuks, oli seadusega vastuolus, kuna seaduse 2. artikli kohaselt ei tohtinud vastuvõetud seadused parlamendi kummagi koja toimimist.
2. augustil 1934 suri president Paul von Hindenburg, mispeale Hitler, olles ette arvanud, et Hindenburg sureb 1934. aasta jooksul, korraldas 19. augustil referendumi, millega presidendi ja kantsleri ametikohad ühendati. Seaduse 2. artikli kohaselt pidi presidendi võim jääma mõjutamata. Lisaks oli põhiseaduse 1932. aasta paranduse kohaselt presidendijärjestuses teisel kohal mitte kantsler, vaid ülemkohtu eesistuja ja ka seda vaid ajutiselt kuni uute valimisteni.[3]
Volitusseadus kuulutati ametlikult tühistatuks teise maailmasõja järel 20. septembril 1945 liitlaste kontrollnõukogu seadusega nr. 1.[5]
- ↑ Kuntz, Dieter (1. september 2007). Friedman, Jonathan C. (toim). Hitler and the Functioning of the Third Reich. The Routledge History of the Holocaust. London: Routledge. DOI:10.4324/9780203837443.ch6. ISBN 978-0-203-83744-3.
- ↑ 2,0 2,1 Evans, Richard J. (2004). The Coming of the Third Reich. New York: Penguin Press. ISBN 1-59420-004-1.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Shirer, William (1990). The Rise and Fall of the Third Reich (Touchstone'i trükk). New York: Simon & Schuster.
- ↑ "Hitler Seizes Life and Death Rule of Nazis". Chicago Tribune. 27. aprill 1942.
- ↑ "Control Council Law No. 1 - Repealing of Nazi Laws" (PDF). 20. september 1945.