Vikipeedia:Liivakast

Allikas: Vikipeedia

A

aagama (sanskriti ja paali keeles āgama ‘tulemine, saabumine’; tiibeti keeles lung; hiina keeles 阿含 ahan; jaapani keeles agon). 1. Budismis Sūtrapiṭaka’sse kuuluvate Buddha jutluste ehk suutrate kogude nimetus. Aagamat mõistetakse kui edasiantud Buddha sõna, mis on budismi tekstitraditsiooni kõige autoriteetsem osa. Kokku on viis aagama kogumikku: «Pikkade õpetussõnade kogu» (sanskriti keeles dīrgha-āgama), «Keskmiste õpetussõnade kogu» (madhyama-āgama), «Ühendatud õpetussõnade kogu» (saṃyukta-āgama), «Üks-rohkem õpetussõnade kogu» (ekottara-āgama) ja «Väikeste õpetussõnade kogu» (kṣudraka-āgama). Budismi leviku kõrgperioodil Indias oli ilmselt käibel mitu üksteisest mõnevõrra erinevat aagama kogumikku. Tänapäeval on tervikuna säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelne kogumik Suttapiṭaka, mille osasid nimetatakse nikaajadeks: Dīgha-nikāya, Majjhima-nikāya, Saṃyutta-nikāya, Aṅguttara-nikāya ja Khuddaka-nikāya. Hiinakeelses budistlikus kaanonis on esindatud neli esimest sanskriti keelest tõlgitud aagamat. Sise-Aasiast on leitud peamiselt sarvastivaada koolkonna sanskritikeelsete aagama tekstide fragmente, mis mõnevõrra erinevad nii paali nikaajadest kui ka aagama hiinakeelsetest tõlgetest. 2. Hinduismis umbes 8. saj loodud šivaismi tantrate kogumike nimetus, mille tekst on sageli esitatud dialoogi vormis Šiva ja tema naise Pārvatī vahel. 3. Džainismi kanooniliste tekstide kogu nimetus.

aarja (sanskriti keeles ārya ‘õilis’; paali keeles ariya; tiibeti keeles ’phags pa; hiina keeles 聖 sheng; jaapani keeles shō), algupäraselt II aastatuhande lõpus e.m.a Indiasse tunginud indoeuroopa rändhõimude omanimetus (aarjalased). Aja jooksul sõna tähendus teisenes, hakates märkima vanaindia ühiskonna eliiti kuuluvaid kõrgemaid seisuseid. Hinduismis ja budismis on aarja eelkõige õilsa kui kõrgelt väärtustatud isiku, teksti, õpetuse vms epiteet. Näiteks asub aarja sageli suurte bodhisattvate või õpetlaste nimede ees, nagu Aarja- Avalokitešvara (sanskriti keeles ārya-avalokiteśvara), Aarja-Asanga (ārya-asaṅga). Budismis on tuntud ka neli õilsat tõde (sanskriti keeles catur-ārya-satyāni), õilis kaheksaosaline tee (ārya-aṣṭāṅgika-mārga) ja isiksusetüüp õilis isiksus (ārya-pudgala). Inglise keeles superior, noble, wise.

aasana (sanskriti ja paali keeles āsana ‘istumine, iste’; tiibeti keeles khri; hiina keeles 座 zuo; jaapani keeles za), joogi istumisasend. Kõige tuntum on lootosasend (sanskriti keeles padma-āsana), mille puhul on jalad ristamisi nii, et labajalad toetuvad reitele. Budismis tähendab aasana ka buddha või bodhisattva istet ehk trooni, mida ikonograafias kujutatakse sageli suure lootoseõiena. Valitseja või õpetaja istet nimetatakse Indias sageli lõviistmeks ehk lõvitrooniks (sanskriti keeles siṃha-āsana). Inglise keeles posture, seat, throne.

aatman (sanskriti keeles ātman ‘ise’; paali keeles attā), brahmanismis inimese muutumatu ja püsiv hing, tema kõrgeim mina, mis on brahmani avaldumine üksikisikus. Budismis ei peeta aatmanit püsivaks ega tõeliseks. Vt ka ise. Inglise keeles Atman, self, soul.

Abhidhammapiṭaka vt Abhidharmapiṭaka

abhidharma (sanskriti keeles ‘seadmuste kohta, seadmuste üle’; paali keeles abhidhamma; tiibeti keeles chos mngon pa; hiina keeles 阿毘達磨 apidamo; jaapani keeles abidatsuma), budismis käsitlus seadmustest, seadmusi kui budismi põhimõisteid süstematiseeriv ja nende tähendust selgitav õpetus. Abhidharma kujunes aagama suutrate olulist mõisteaparaati korrastava süsteemina umbes 3.–2. saj e.m.a. Abhidharma tekstid koondati budismi pühakirja omaette kogumikuks Abhidharmapiṭaka’ks. Erinevate koolkondade abhidharmad tõenäoliselt erinesid mõnevõrra üksteisest. Tervikuna on säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelne Abhidhammapiṭaka. Hiljem loodi mitmeid mittekanoonilisi abhidharma tekste, nagu Vasubandhu Abhidharmakośa ja Asanga Abhidharmasamuccaya. Abhidharma hõlmab seadmuste loetelusid ehk maatrikaid, nende klassifikatsioone ja definitsioone. Abhidharma süsteemis jaotatakse kõik seadmused kahte ossa: kokkupandud ja kokkupandamatud seadmused. Esimesse kuuluvad kõik põhjuslikud seadmused, mis hoiavad käigus sansaarat. Kokkupandud seadmuste arv on eri süsteemides erinev. Sarvastivaada abhidharma kirjeldab 75 seadmust, joogatšaara 100, theravaada erinevad tekstid 170 või 202. Abhidharmas grupeeritakse seadmusi mitmel viisil. Tuntuim on jaotus viide kuhja, mida tõlgendatakse kui isiksuse koostisosasid. Kokkupandud seadmusi iseloomustab kolm tunnust: püsitus, kannatus ja isetus. Kokkupandamatu seadmus on nirvaana, mõnes süsteemis veel ka ilmaruum.

Abhidharmakośa (sanskriti keeles ‘abhidharma varamu’; tiibeti keeles chos mngon pa’i mdzod; hiina keeles 阿毘達磨俱舍論 apidamo jushe lun; jaapani keeles abidatsuma kusha ron), Vasubandhu teos, tuntumaid sanskritikeelseid mittekanoonilisi abhidharma tekste. Abhidharmakośa koosneb kahest osast: värsivormis põhitekstist «Abhidharma varamu salmid» (sanskriti keeles abhidharmakośa-kārikās) ja Vasubandhu enda koostatud proosakommentaarist «Abhidharma varamu seletused» (sanskriti keeles abhidharmakośa-bhāṣya). Värssides esitatakse abhidharma õpetus vaibhaašika koolkonna seisukohalt, kommentaarid aga esindavad sautraantika vaateid.

Abhidharmapiṭaka (sanskriti keeles ‘abhidharma korv’; paali keeles abhidhammapiṭaka; tiibeti keeles chos mngon pa’i sde snod; hiina keeles 論藏 lunzang; jaapani keeles ronzō), Tripiṭaka kolmas osa, mis sisaldab abhidharma õpetusi. Abhidharmapiṭaka tekstide aluseks on seadmuste nimekirjad ehk maatrikad, mida hakati looma juba Buddha eluajal või varsti pärast tema parinirvaanat suutrates esitatu süstematiseerimiseks ja meelespidamiseks. Aja jooksul lisandusid maatrikatele pikemad seletused, mille põhjal koostati abhidharma tekstid. Täielikult on säilinud theravaada koolkonna paalikeelne Abhidhammapiṭaka, mis koosneb seitsmest raamatust. «Seadmuste rühmad» (paali keeles dhammasaṅgani) esitab seadmuste klassifikatsiooni ja seda võib pidada vanimaks psühholoogiatraktaadiks inimkonna ajaloos. «Lahtiseadmine» (vibhaṅga) jätkab esimeses raamatus käsitletud mõistete seletamist. «Vestlus ürgollustest» (dhātukathā) on 14 peatükist koosnev küsimustel ja vastustel põhinev käsitlus ürgollustest. «Isiksusetüpoloogia» (puggalapaññati) esitab isiksuste klassifikatsiooni, mille aluseks on meeleseisundid või käitumisviisid. «Vaidlusobjektid» (kathāvatthu) käsitleb filosoofilisi probleeme, mille üle vaidlesid erinevad budismi koolkonnad. «Paarid» (yamaka) on 10 peatükist koosnev tekst, milles paarisküsimuste abil selgitatakse budismi põhimõisteid. «Suhted» (paṭṭhāna) analüüsib nähtustevahelisi seoseid ja põhjuslikkust. Algselt sanskritikeelne sarvastivaada koolkonna Abhidharmapiṭaka on säilinud ainult hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Ka see koosneb seitsmest raamatust, mis aga ei lange täiesti kokku theravaada Abhidharmapiṭakaga. Need on: «Vestlused» (sanskriti keeles saṅgītiparyāya), «Dharmade kuhjad» (dharmaskandha), «Seletuste traktaat» (prajñaptiśāstra), «Ürgolluste kogu» (dhātukāya), «Teadvuse kogu» (vijñānakāya), «Esitlused» (prakaraṇapāda) ja «Teadmise püstitused» (jñānaprasthāna). Abhidharmasamuccaya (sanskriti keeles ‘abhidharma kokkuvõte’; tiibeti keeles chos mngon pa kun las btus pa; hiina keeles ⼤乘阿毘達磨集論 da sheng apidamo jilun; jaapani keeles daijō abidatsumashū ron ), Asanga proosateos, milles antakse abhidharma käsitlus mahajaana seisukohalt. Nagu teistes abhidharma tekstides, esitatakse ka selles seadmuste süstemaatiline analüüs, kuid rõhutatakse nende omaoleku tühjust.

abhijñā (sanskriti keeles ‘teadmise kohta, teadmise üle’; paali keeles abhiññā; tiibeti keeles mngon par shes pa; hiina keeles 神通 shentong; jaapani keeles jinzū), budismis ’selge teadmine’ või ’üliteadmine’, mis tähendab buddhade, bodhisattvate ja arhatite ebatavalisi võimeid. Erinevates tekstides on erinevaid abhijñāde loetelusid, kuid enamasti räägitakse kuuest abhijñāst. Esimest viit nimetatakse maisteks abhijñādeks, milleni jõutakse keskendumise ja süvenenud mõtluse abil. Need on kättesaadavad ka teiste õpetuste järgijatele. Maised abhijñād on ‘taevane silm’ (selgeltnägemine), ‘taevane kõrv’ (võime kuulata seda, mida kaugel räägitakse), ‘teiste meele teadmine’ (võime lugeda teiste mõtteid ja meelestatust), ‘eelmiste elude mäletamine’ ja imevõimed. Kuues, ’meelemürkide kadu’, on ülemaine abhijñā ja selleni jõutakse ainult budismis tuntud analüüsiva vaatluse abil. Inglise keeles higher knowledge, supernatural knowledge, supernormal knowledge.

Abhirati (sanskriti keeles ‘rahulolu, nauding’; tiibeti keeles mngon dga’; hiina keeles 阿⽐羅 提國 abiluoti guo; jaapani keeles abiradai goku), mahajaana mütoloogias Akšobhja buddhaväli, mis asub meie maailmasüsteemist idas. Abhiratit mainitakse Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s, *«Lootossuutras» ja Gaṇḍavyūha-sūtra’s, kuid selle täielik kirjeldus leidub Akṣobhya-tathāgata-vyūha nimelises tekstis. Abhirati kujutab endast omalaadset utoopiat, millele on iseloomulik kõige ühtlustatus: seal pole mägesid, orge ega kive, kõik puud on ühekõrgused ning kõik inimesed ühtviisi õnnelikud, pahedeta ega kannata haiguste käes.

Abhisamayālaṅkāra (sanskriti keeles ‘selge arusaamise kaunistus’; tiibeti keeles mngon par rtogs pa’i rgyan; hiina keeles 現觀莊嚴論 xianguan zhuangyan lun; jaapani keeles genkan shōgon ron), Asanga loodud, kuid Maitrejale omistatud värsskommentaar «Kahekümneviietuhandelisele ületava mõistmise suutrale» (vt ületava mõistmise suutrad). Abhisamayālaṅkāra tekst koosneb kaheksast peatükist, milles joogatšaara koolkonna seisukohalt käsitletakse ületava mõistmise õpetuse tähtsamaid aspekte, eeskätt teadvuse kõrgeima seisundi erinevaid tasemeid ja avaldumisvorme ning selleni jõudmise teid.

abhiṣeka vt pühitsemine

ācārya (sanskriti keeles ‘juhataja, teenäitaja’; tiibeti keeles slop dpon; hn阿闍梨 asheli; jaapani keeles ajari), india õpetustes õpetaja tiitel. Koos budismiga levis ācārya tiitel ka teistesse maadesse, tähistades eelkõige õpetajat-munka, kes juhendab noviitse.

adhiṣṭhāna (sanskriti keeles ‘alus, asupaik, püsi, õnnistamine’; paali keeles adhiṭṭhāna; tiibeti keeles byin gyis brlabs pa; hiina keeles 住持 zhuchi; jaapani keeles jūji), budismis mõiste, mis tähendab algupäraselt õpetussõna, teksti, võrdpilti vms, millel põhineb buddha, bodhisattva või arhati üks või teine väide. Mahajaana suutrates tähendab adhiṣṭhāna enamasti buddha või bodhisattva õnnistust, mille väel keegi tegutseb või õpetab. Mõnikord tõlgendatakse adhiṣṭhānat ka kui buddha või bodhisattva imeväge. Seetõttu võib adhiṣṭhāna tähendada ka kõrgema isiku õnnistusest tulenevat otsustavust või enesekindlust. Inglise keeles foundation, determination, resolution.

ādibuddha vt ürgbuddha

Ādigranth (pandžabi keeles ‘alusraamat’), sikhismi püha raamat, mis sisaldab sikhi õpetajate ligi 6000 hümni. Ādigranth on keskne austusobjekt sikhi pühamutes ja selle austamine on samaväärne elava õpetaja austamisega. Ādigranthi tähtsusest kõnelevad ka mitmed sikhide kombed; näiteks pärast lapse sündi viiakse ta gurdvārā’sse, kus avatakse Ādigranth ja lapsele antakse nimi; pulmatseremoonia ajal peavad pruut ja peigmees tegema neli ringi ümber Ādigranthi ning laulma hümne. Raamatu algversiooni koostas 1604 sikhide viies guru Ardžun, kes koondas sellesse oma eelkäijate loodud hümnid ning lisas ka enda omi, samuti valiku hinduismi ja islami poeetide (eelkõige Kabīri) pühenduslaule. 1704 lisas kümnes guru Gobind Singh üheksanda guru Tegh Bahaduri ja enda hümne. Gobind teatas, et pärast teda sikhidele uusi gurusid ei tule ja Ādigranthist saab nende õpetaja. Ādigranthi ja üldse sikhismi olulisim kirjutis on Japjī, mille pani kirja sikhismi rajaja Gurū Nānak (1469–1539). Hümnid on muusikaliselt seotud raagadega ja neid lauldakse pandžabi või hindi keeles.

Aditi (sanskriti keeles ’sidumatu, vaba’), jumalanna india mütoloogias. Esineb «Rigveedas» (vt veedad) jumalate (sanskriti keeles āditya) emana. Aditi kuju on mitmetahuline ja mõistatuslik: ta on nii taevas kui ka allilm, isa ja poeg, jumalate ema ja kõik jumalad kokku; ta on veedade jumal-looja ja jumalate isa Dakša tütar, kuid samas on Dakša temast sündinud. Aditit on tõlgendatud ka kui abstraktsete mõistete personifikatsiooni ja lõpmatuse väljendust.

Adžantā (Ajaṇṭā), varasemaid budistlikke koobaskloostreid Indias tänapäeva Mahārāshtra osariigis. 32 koobassaalist koosnev kompleks rajati ning oli kasutusel ajavahemikus 2. saj e.m.a kuni 7. saj m.a.j. Ehitamise aja järgi jagunevad koopad kahte ossa: varasemad, mis olid rajatud pühapaikadena (tšaitja) stuupaga keskel, ning hilisemad, munkade pidevaks elukohaks ehitatud vihaarad, kus leidub rikkalikult mahajaanast mõjutatud budistliku kunsti näiteid. Eriti kuulsad on Adžantā seinamaalingud, mis kujutavad stseene džaatakatest, kuid ka tolleaegse India olustikupilte. Need võivad olla budistliku kunsti varaseimad säilinud mälestised. Adžantā koobastemplid ja -vihaarad rajati enamasti budistliku koguduse ilmalike toetajate annetuste toel, mida tunnistavad praakritites raidkirjad nende juures.

adžiivaka (sanskriti keeles ājīvaka või ājīvika ‘eluviis’), Buddha-aegne (I aastatuhande keskpaik e.m.a) erakute ehk rändõpetlaste koolkond Indias, mille rajajaks peetakse Gošāla Maskarīputrat (paali keeles Makkhali Gosāla, surn umbes 488 e.m.a). Teateid adžiivaka kohta leidub ainult budismi ja džainismi allikates, kust pärineb ka koolkonna nimetus, mis vihjab sellele, et adžiivaka järgijad teenisid muu hulgas oma tegevusega (õpetamine, ennustamine jms) ka elatist (sanskriti keeles ājīva). Adžiivaka järgijad kuulutasid ettemääratuse ideed, mille järgi inimese teod ei mõjuta eriti tema saatust ja rändamist elust ellu. Ometi tegelesid paljud adžiivaka pooldajad askeesiga nagu džainistidki, uskudes, et see kiirendab lõplikku vabanemist ja jõudmist rahu seisundisse. Adžiivaka koolkond hääbus põhiliselt 3. saj e.m.a. Mõnedel andmetel võis ta Lõuna-Indias säilida kuni 14. saj.

Adžnjāta Kaundinja (sanskriti keeles ajñāta kauṇḍinya; paali keeles aññāta koṇḍañña), Šākjamuni õpilane. *«Seadmuseratta käimapanemises» tõstab Buddha teda esile kui esimest, kes mõistis tema kuulutatu mõtet. Seega võib teda pidada budistliku koguduse ehk sangha esimeseks liikmeks.

advaita (sanskriti keeles ‘mittekahesus’), ka advaita-veedaanta, hinduismi filosoofiline suund, veedaanta üks alakoolkond. Advaita järgi on brahman ja aatman üks ja sama. Vabanemiseni jõutakse siis, kui seda samasust on mõistetud. Advaita järgi on olemas üksainus jumal, kes on kõige looja. Inimkeha on vaid ajutine vangla, millesse hing on laskunud. Advaita esimene süstematiseerija oli Gaudapāda (7. saj) ning lõpliku kuju andis sellele Šankara (8.–9. saj).

Agni (sanskriti keeles ‘tuli’), india mütoloogias tulejumal, veedade tähtsamaid jumalaid. Agni on ohvritule personifikatsioon ning sellisena inimeste ja jumalate vahendaja. Teda kujutatakse punasena, kolme- või seitsmekeelelisena, kolmejalalise ja seitsmekäelisena, tulekeelte-sarnaste juustega. Agnil on kaks palet: leebe ja raevukas. «Rigveedas» samastatakse teda vahel Rudraga, kelle hiljem asendas Šiva. Tänapäeva Indias ei ole Agnil kindlat järgijaskonda, kuid teda kummardatakse endiselt kui üht paljudest hinduismi jumalatest.

Agon Shu (jaapani keeles 阿含宗 agonshū ‘aagama koolkond’), jaapani budismi tänapäeva koolkond, mille 1971 rajas Seiyu Kiriyama (1921–). Koolkond väidab, et tugineb Buddha algupärastele õpetustele, mida esindavad aagama (jaapani keeles agon) suutrad; sellest ka koolkonna nimetus. Kiriyama õpetuse järgi on kõik halb inimeste ja ühiskonna elus põhjustatud halbadest teoviljadest, mida võimendavad surnute vaimud. Sellest vabanemiseks ja vaimseks puhastumiseks tuleb lugeda aagamat, palvetada ning tegelda rangete meeleharjutustega. Koolkonnas on oluline ka Kannoni ehk Avalokitešvara austamine. Agon Shu rituaalis on kesksel kohal iga aasta 11. veebruaril Kyōtos toimuv suur tuletseremoonia, kus vaimude halvast mõjust vabanemiseks põletatakse puutahvlitele kirjutatud palveid. Agon Shu on Jaapanis toetanud ka tiibeti budismi levikut.

ahelad (sanskriti ja paali keeles samyojana ’ahel’), budismis nimekiri kümnest ahelast, mis seovad olendit sansaara külge: 1) tõelise ihu vaade ehk arvamus ise tõelusest (sanskriti keeles satkāya dṛṣṭi); 2) kahtlus (vicikitsā); 3) kombed ja rituaalid (śīlavrataparāmārśa); 4) himu iha järgi (kāmarāga); 5) pahasoovlikkus (vyāpāda); 6) iha kujude valla järgi (rūpadhāturāga); 7) iha kujudeta valla järgi (ārūpyadhāturāga); 8) uhkus (asmimāna); 9) rahutus (auddhatya); 10) teadmatus (avidyā). Esimesed viis seovad ihade valla külge, viimased viis seovad kujude ja kujudeta valla külge. Õilsa isiksuse tasemed eristuvad selle järgi, millistest ahelatest ollakse vabanenud: voolusesse astunu on vabanenud esimesest kolmest ahelastst, ükskordnaasja on vaba lisaks 4.-5. ahela rängematest vormidest, mittenaasja on esimesest viiest ahelast täiesti vaba, arhat on vabanenud kõigist ahelatest. Inglise keeles fetter, binding

ahinsa vt vägivaldsusetus

ai vt armastus

Ajalooraamat vt Kirjade raamat

Ajaloo ülestähendused (hiina keeles 史記 shiji), Hiina varaseim, 1. saj algul e.m.a Sima Qiani (145– umbes 90 e.m.a) koostatud entsüklopeedilis-biograafiline ajalooteos. Enam kui poolest miljonist kirjamärgist koosnev tekst hõlmab kogu Hiina tollase ajaloo alates müütilistest valitsejatest kuni teose kirjutamise ajani, s.t Hani dünastia valitsemisaja (206 e.m.a – 220 m.a.j) alguseni, samuti tollase Hiina ja selle naabermaade kirjeldusi, tähtsate isikute sugupuid ja elulugusid ning kronoloogilisi tabeleid. Ajaloo ülestähendused koosneb 130 peatükist, mis on koondatud viide raamatusse. Esimene raamat, «Põhilised ülestähendused» (hiina keeles benji), sisaldab dünastiate ja valitsejate kroonikaid kogu tollal tuntud Hiina ajaloo kohta. Teise, «Tabelid» (biao), on koondatud kronoloogilised tabelid kogu Ida-Zhou (841–221 e.m.a), Qini (221–206 e.m.a) ja varajase Hani ajastu kuningate, vürstide ja suurnike ning nende suguvõsade kohta; see on Hiina vanema ajaloo dateerimise üks tähtsamaid allikaid. Kolmas, «Kirjad» (shu), kirjeldab Hani keisririigi ja naaberalade ajalugu, geograafiat, rahvaid, kombeid jne. Neljandast, «Suguvõsad» (shijia), leiame Vana-Hiina mõjukate aristokraatlike suguvõsade (sh Konfutsiuse) sugupuud ja nende tähtsamate esindajate elulood. Viies ja viimane, «Elulood» (liezhuan), sisaldab ajaloos tuntud isikute – õpetlaste, riigimeeste, rändurite jt – elulugusid. Teose viimane peatükk esitab Sima Qiani lõppsõna ja hinnangud. Ajaloo ülestähendused sai Hiinas ajalookirjanduse näidistekstiks, mida jäljendasid hilisemad kroonikad. Järgnevate dünastiate ajaloolased on kirjutanud sellele hulgaliselt kommentaare. Inglise keeles Historical Records, Records of the Grand Historian.

ajīva (sanskriti keeles ‘mittehing, elutu, hingetu’), üks kahest džainismi põhimõistest (teine on hing). Ajīva alla kuuluvad universumi kõik elutud nähtused. Neid iseloomustab võimetus tajuda, kuid nad võivad olla nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed. Viimaste hulka kuuluvad aeg ja ruum.

akaaša vt ilmaruum

Akaništha (sanskriti keeles akaniṣṭha; paali keeles akanittha; tiibeti keeles ‘og min; hiina keeles ⾊究竟天 sejiujing tian; jaapani keeles shikikuyō ten), budismi mütoloogias üks paljudest brahmaloka taevastest, kujude valla kõrgeim taevas. Tipiṭaka’s räägitakse Šākjamuni viibimisest Akaništhas sügavas keskendumisseisundis. Jumal Šakra loodab järgmises elus sündida Akaništhas. Akaništha kohal asuvad kujudeta valla taevad. Vadžrajaana mütoloogias peetakse Akaništhat kohati kõrgeimaks taevaks, mis asub kujudeta valla kohal ja on ürgbuddha asupaik. Mõne vadžrajaana allika järgi viibis ka Šākjamuni enne sellesse maailma tulekut Akaništhas, mitte Tušitas, nagu budismi mütoloogias üldiselt väidetakse.

Akšobhja (sanskriti keeles akṣobhya ‘häirimatu’; tiibeti keeles mi ’khrugs pa; hiina keeles 阿 閦 achu; jaapani keeles ashuku), mahajaana ja vadžrajaana mütoloogias üks buddhadest, samuti üks viiest dhjaanibuddhast. Akšobhja kultus tekkis ilmselt esimestel sajanditel e.m.a, kuna teda ja tema buddhavälja Abhiratit mainitakse juba varasemates mahajaana suutrates. Viie dhjaanibuddha seas on Akšobhja tathāgata perekonna pea. Dhjaanibuddhade mandalas asub ta kas idas või keskel, on tumesinist värvi ning puudutab parema käega maad (sanskriti keeles bhūmisparśamudrā). Akšobhja pradžnja on Lotšanā ning teda esindab bodhisattva Vadžrapāni. Akšobhja perekonda kuuluvad veel Mandžušrī, Jamāntaka, Hajagrīva, Heruka, Nairātmja, Ekadžāta jt. Akšobhja maiseks ilminguks peetakse mineviku buddhat Kanakamunit.

akuśalamūla vt kurjajuur ālayavijñāna (sanskriti keeles ’ait-teadvus’; tiibeti keeles kun gzhi rnam par shes pa; hiina keeles 阿頼耶識 alaye shi; jaapani keeles araya shiki), mahajaana filosoofia põhimõisteid, eriti oluline joogatšaara koolkonnas. Alayavijñāna kontseptsioon on esitatud peamiselt kahes mahajaana suutras, Saṃdhinirmocana-sūtra’s ja Laṅkāvatāra-sūtra’s, samuti Asanga teoses Mahāyāna-saṃgraha. Ālayavijñāna teooria on abhidharma viie isiksuse koostisosa hulka kuuluva ‘teadvusekogumi’ (sanskriti keeles vijñānaskandha) käsitluse edasiarendus. Asanga määratleb seda kolmeosalisena: meel (sanskriti keeles citta), meeleorgan (manas) ja teadvus (vijñāna). Esimest neist mõistab ta kui ālayavijñānat, mis sisaldab ‘kõige oleva seemneid’ (sanskriti keeles sarvabījaka) ja on põhjuslikult sõltuv tegudest. Meelt kui ‘teadvuse aita’ peetakse teadvuse kõige sügavamaks kihiks, manas´t individuaalselt toimivaks mina-teadvuseks ning vijñāna’t kõige pindmisemaks, kuue võime kaudu vastuvõetava informatsiooni esmase analüüsi ja mõtestamise tasemeks. Tegudest sõltuv olemasolu on mõistetav ālayavijñāna projektsioonina. Nõnda on ālayavijñāna seotud joogatšaara teise põhimõistega cittamātra ehk ‘pelkmeel’. Kuna ālayavijñānas on olemas seemned ka vabanemiseks ehk nirvaanaks, mis tähendab buddhasust, siis Laṅkāvatāra-sūtra’s samastatakse see tathāgatagarbha mõistega. Tänapäeval on ālayavijñānat tõlgendatud Carl Gustav Jungi (1875–1961) psühhoanalüüsist pärit kollektiivse alateadvuse teooria kaudu. Semiootiline lähenemine võimaldab ālayavijñānat tõlgendada kultuuri mõiste kaudu: iga olend sünnib teatud kultuurikeskkonda ja saab kultuurist impulsse, mis arendavad välja tema individuaalse teadvuse. Oma tegevusega jätab ta omakorda kultuuri teatud märgilised jäljed, mis seal edasi toimivad. Inglise keeles home consciousness, store consciousness, storehouse consciousness.

Amarāvatī, kunagine budismi keskus ja pühapaik Kagu-Indias, tänapäeva Andhra Pradeshi osariigis Krishna jõe äärses Gunturi maakonnas. Amarāvatī ehitamine algas 2. saj e.m.a, suurima õitsenguni jõudis see Šātavāhana dünastia (2. saj e.m.a.–3. saj m.a.j) valitsusaja teisel poolel, mil rajati keskne suur stuupa. India sakraalarhitektuurile tüüpilist rikkalikult skulptuuride ja bareljeefidega kaunistatud kuplikujulist peastuupat ümbritses hulk väiksemaid; samuti asusid seal munkade eluruumid, väitlussaalid ja muud ehitised. Amarāvatī suurejoonelist väljaehitamist soodustas asukoht tollase Andhra riigi pealinna Dhānjakataka (Dhānyakaṭaka) vahetus läheduses. Šātavāhana dünastia ajal ja järgmistel sajanditel oli Amarāvatī oluline mahajaana keskus Lõuna-Indias, säilitades oma tähtsuse kuni 14. saj. Tõenäoliselt on Amarāvatī seotud ka vadžrajaana kujunemisega, kuna selle traditsiooni kohaselt kuulutas Buddha seal Kālacakra-tantra’t. Tänapäeval ei ole Amarāvatī ehitised säilinud. Suur osa arheoloogilistel väljakaevamistel leitud kunstimälestisi asub maailma erinevates muuseumides.

Ambedkar, Bhimrao Ramji (1891–1956), india ühiskonnategelane, India Vabariigi konstitutsiooni põhiautoreid ja esimene justiitsminister (1947–1951). Ambedkar oli sünnilt seisusteväline, kuid sai tänu Baroda maharaadža toetusele hea hariduse Ameerikas ja Euroopas. Temast sai seisusteväliste õiguste eest võitlemise juht. Kuna hinduismis säilis alavääristav suhtumine nendesse ka pärast India iseseisvumist, astus Ambedkar 1956 koos 200 000 seisustevälisega avalikul tseremoonial budismi. Sellega pani ta aluse seisusteväliste budismipöördumisele Indias, mis toimub tänapäevani.

Amitābha (sanskriti keeles ‘mõõtmatu valgus’; tiibeti keeles a mi tā bha, ’od dpag med; hiina keeles 阿彌陀佛 amituofo; jaapani keeles amida butsu), tuntud ka nime all Amitājus (sanskriti keeles amitāyus ‘mõõtmatu elu’), mahajaana ja vadžrajaana mütoloogias buddha, samuti üks viiest dhjaanibuddhast. Peamine Amitābhaga seotud kanooniline tekst on Sukhāvatīvyūha-sūtra. Enne buddhaks saamist olevat Amitābha olnud bodhisattva Dharmākara. Palju aegkondi tagasi andnud ta tõotuse luua täiuslik buddhaväli, kus kõik kannatavad olendid, kes usuvad Amitābhasse, võiksid sündida puhaste ja täiuslikena. Pärast buddhaks saamist lõigi Amitābha selle buddhavälja, mille nimeks sai Õnnemaa (Sukhāvatī), ning hakkas seda valitsema. Teises Amitābhaga seotud tekstis, Amitāyurdhyāna-sūtra’s, kirjeldatakse 60 keskendumisviisi, mille abil on võimalik jõuda Amitābha buddhaväljale. Amitābha kultus tekkis tõenäoliselt esimestel sajanditel m.a.j Indias, millele viitavad mitmed varajased mahajaana suutrad, samuti Nāgārdžuna ja Asanga teosed ning Hiina rännumeeste teated. Hiljem levis Amitābha kultus eriti Jaapanis, kus teda tuntakse Amida nime all ja usutakse, et nembutsu pidev kordamine aitab sündida Õnnemaal. Viie dhjaanibuddha seas on Amitābha lootose perekonna pea. Dhjaanibuddhade mandalas asub ta läänes, on punast värvi, istub mõtluspoosis (sanskriti keeles dhyānamudrā) paabulinnutroonil, hoides käes almustekaussi. Tema pradžnja on Pāndaravāsinī ja teda esindab bodhisattva Avalokitešvara. Maailma ilmus ta Šākjamunina. Amitābha kultuse vadžrajaana vorm on levinud Tiibetis ja teistes tiibeti budismi maades; tema maiseks kehastuseks peetakse pantšen-laamat.

Amitājus vt Amitābha

Amoghasiddhi (sanskriti keeles ‘vääramatult sihilejõudnu’; tiibeti keeles don yod grub pa; hiina keeles 不空成就 bukongchengjiu; jaapani keeles fukūjōshū), mahajaana ja vadžrajaana mütoloogias buddha, samuti üks viiest dhjaanibuddhast, karma perekonna pea. Dhjaanibuddhade mandalas asub Amoghasiddhi põhjas, ta on rohelist värvi, tema parem käsi, mis on rinna kõrgusel, sümboliseerib kartmatust (sanskriti keeles abhayamudrā). Tema pradžnja on Tārā ning teda esindab bodhisattva Višvapāni. Maailma ilmub Amoghasiddhi tuleviku buddha Maitrejana.

Amrapāli (sanskriti keeles; paali keeles ambapāli), budismi pärimuses Buddha õpilane, üks väheseid budismi pühakirjas mainitud naissoost arhateid. Amrapāli oli tuntud kurtisaan Vaišālīs, kuid pärast kohtumist Buddhaga sai temast budist. Ta annetas Buddhale ja tema kaaskonnale oma aia Vaišālīs.

amrita (sanskriti keeles amṛta ‘surematus’), india mütoloogias surematuse eliksiir. Mütoloogilise seletuse järgi olevat amrita tekkinud sellest, kui jumalad ja asurad piimaookeani kloppisid, kuid jumalad said amrita endale ning see põhjustas jumalate ja asurate vahelise tüli. «Rigveedas» samastatakse amrita soomaga. Sikhismis nimetatakse amritaks rituaalset jooki, mida antakse pühitsetule juua sikhi kogukonda khālsā’sse vastuvõtmise puhul.

analüüsiv vaatlus (sanskriti keeles vipaśyanā; paali keeles vipassanā; tiibeti keeles lhag mthong; hiina keeles 觀 guan; jaapani keeles kan), budismis üks kahest kõige tähtsamast meeleharjutusest koos meelerahuga (sanskriti keeles śamatha). Analüüsiv vaatlus seisneb mõtluse objekti täielikus ja igakülgses uurimises ning mõistuslikus analüüsis, mis avab objekti olemuse. Analüüsiv vaatlus viib harjutaja selle mõistmiseni, et kõiki kokkupandud seadmusi iseloomustab kolm tunnust: püsitus, isetus ja kannatus. Mahajaanas rõhutatakse seadmuste analüüsi tühjuse (sanskriti keeles śūnyatā) mõiste kaudu. Analüüsiva vaatluse teel jõutakse ülemaise teadmise (kuues abhijñā), mõistmise ja vabanemiseni. Mõnes budismi meeleharjutussüsteemis peetakse meelerahu analüüsivale vaatlusele eelnevaks harjutuseks. Teistes, eriti chan’is, käsitletakse aga mõlemat kui ühe ja sama meeleharjutuse kaht teineteisest lahutamatut aspekti. Inglise keeles insight, contemplation, discerning.

Ānanda, Šākjamuni üks peamisi õpilasi. Ānanda oli Šākjamuni onupoeg ja teener, kes astus koguduse liikmeks juba teisel aastal pärast Buddha virgumist. Kuna ta oli kõige kauem Buddhaga koos viibinud ja tema õpetust kuulanud õpilane, siis olevat ta esimesel budismi suurkogul Rādžagrihas kandnud ette kõik, mida Buddha oli õpetanud. See sai aluseks kanoonilisele Sūtrapiṭaka’le. Ānanda kui vahendaja osalusele budismi tekstiloomes viitab suutrate tüüpiline algus “Nõnda olen ma kuulnud...“.

Anāthapindada (sanskriti keeles anāthapiṇḍada ‘vaeste toitja’; paali keeles anāthapiṇḍika), budismi pärimuses rikas kaupmees Šrāvastīs, pärisnimega Sudatta, kes pöördus budismi juba esimesel kohtumisel Buddhaga ja oli tema peamisi ilmalikke järgijaid. Anāthapindada toetas heldelt Buddha kogudust. Ta andis tema käsutusse oma aia Džeta metsas (sanskriti keeles jetavana), kus Buddha tihti viibis ning õpetas. Anāthapindada suri enne Buddhat ja olevat seejärel sündinud taevas.

Anāthapindika vt Anāthapindada

anātman vt isetus

anattā vt isetus

Angkor Vat, hinduistlik-budistlik templikompleks muistse Khmeri riigi pealinnas Angkoris tänapäeva Kambodžas Siem Reapi linna lähedal, rajatud kuningas Sūrjavarman II poolt (valitses 1113 – umbes 1150). Angkor Vat oli algselt pühendatud Višnule ja seotud devaraadža ehk jumal-kuninga kultusega. Pärast Khmeri suurriigi lagunemist 15. saj muudeti Angkor Vat osaliselt budistlikuks pühamuks. Mõõtudega 187x215 m on A. üks maailma suurimaid sakraalehitisi. See on ümbritsetud galeriiga, mille seinu katavad bareljeefid *«Mahābhārata» ja *«Rāmājana» stseenidega. 5 torniga peaehitis sümboliseerib Meru mäge. Kuningas Džajavarman VII (1181–1218) kehtestas riigiusundiks hinduismi asemele mahajaana budismi ning seostas jumal-kuninga kultuse Avalokitešvaraga. Ta rajas uue pealinna Angkor Thomi keskse Bayoni templiga, mille 54 torni on kaunistatud Avalokitešvarana kujutatud kuninga nelja suunda vaatavate 3–4,5 m kõrguste reljeef- portreedega.

Aṅguttara-nikāya (paali keeles ’üks-rohkem õpetussõnade kogu’), Suttapiṭaka neljas kogumik, vastab sanskritikeelsele Ekottara-āgama’le. See koosneb 11 osast, kusjuures iga osa sisaldab arutlusi nähtuste üle, mis koosnevad antud osa järjekorranumbrile vastavast arvust elementidest. Näiteks Aṅguttara-nikāya neljas osa sisaldab käsitluse neljast õilsast tõest. Teine osa sisaldab muu hulgas arutluse kaht liiki rumalatest ja kaht liiki tarkadest: rumal on nii see, kes kannab koormat, mis ei kuulu temale, kui ka too, kes väldib koormat, mis kuulub temale; tark aga on nii see, kes väldib koormat, mis ei kuulu temale, kui ka too, kes kannab koormat, mis kuulub temale. Aṅguttara-nikāya omapärane koostamisviis peegeldab vanade indialaste kalduvust süstematiseerimisele formaalsete tunnuste alusel. Erinevate jaotuste alusel on Aṅguttara-nikāyas kas 2198, 2308 või 9557 suutrat.

ānimitta vt märgitus anitya vt püsitus

annetamine (sanskriti ja paali keeles dāna; tiibeti keeles sbyin pa; hiina keeles 布施 bushi; jaapani keeles fuse), ka heldus, budismis toiming ja meeleseisund, mis tähendab valmisolekut anda teiste hüveks ära kõik, mis inimesel on. Annetamine annab pälvimusi ja see võimaldab ületada isekust. Annetamist võib teostada kolmel viisil: materiaalsete asjade annetamine, turvalisuse annetamine ja seadmuse annetamine. Theravaada budismi maades peetakse munkadele ja nunnadele annetamist eriti heaks võimaluseks pälvimusi koguda. Mahajaanas kuulub annetamine kuue või kümne ületava toimingu hulka. Vt ka ületav annetamine. Inglise keeles giving, almsgiving, donation, offering, generosity, liberality.

antarābhava vt vahepealsus

anupaśyanā vt järelevaatamine

Anurādhapura, Sri Lanka ajalooline pealinn 4.–11. saj, asub praegusest pealinnast Colombost 250 km põhja pool. Seal on saare kuulsaimad budistlikud mälestised: Mahāvihāra, Abhayagiri ja Jetavana kloostrid ning templikompleksid, mis olid omal ajal budistliku maailma suurimad ehitised. Seal kasvab ka väidetavalt esialgsest Bodhgayā bodhipuust toodud võrsest istutatud bodhipuu. 11. saj algul jäeti Anurādhapura kui pealinn maha sagedaste sõdade tõttu Lõuna-Indiaga, kuid see jäi oluliseks budismi keskuseks veel mitmeks sajandiks. Tänapäeval on paljud sealsed mälestised välja kaevatud ja konserveeritud ning Anurādhapura on taas tunnustatud budismi pühapaik ja palverändude sihtkoht.

anuttarā samyaksaṃbodhi vt ülim täielik virgumine

anuttarayogatantra (sanskriti keeles ‘ülim joogatantra’; tiibeti keeles rnal 'byor bla na med pa'i rgyud), vadžrajaanas tiibeti budismi uute koolkondade tantra tekstide neljase jaotuse kõrgeim klass kriyatantra, caryātantra ja yogatantra kõrval. Anuttarayogatantrad sisaldavad kompleksseid meetodeid virgumisele jõudmiseks, sealhulgas kujustamisharjutusi, rituaale ja kehalisi harjutusi. Uutes koolkondades on anuttarayogatantrad jaotatud kolmeks osaks, milleks on ema-, isa- ja kahesuseta tantrad. Ningma traditsioonis on tantrate jaotus kuueosaline. Kolme madalamat tantrate klassi nimetatakse välisteks tantrateks, anuttarayogatantrale vastab kolm sisemiste tantrate klassi: mahāyoga, anuyoga ja atiyoga. Anuttarayogatantra alla kuuluvad sellised tuntud tantrad, nagu Hevajra-tantra, Guhyasamāja-tantra ja Kālacakra-tantra.

apsara (sanskriti keeles apsara ‘vees liikuja’), india mütoloogias naisjumaluste alaliik. Apsarad elavad nii taevas kui ka maa peal, eriti veekogudes, mägedes ja mujal looduses, olles nõnda nümfide ja näkkide analoogiks. Taevased apsarad on gandharvade naised, kuid nad lõbustavad ka jumalaid ja teisi taevaolendeid. Maapealseid apsaraid peetakse ohtlikeks, sest nad võivad armumängudega hullutada ja hukutada inimesi. Apsarad võivad muuta oma välimust, aga enamasti kujutatakse neid kaunite ja rikkalikult ehitud noorte naistena.

ārāma (sanskriti keeles ‘aed, salu’), varases budismis koguduse peatuspaik vihmaperioodil.

aranjakad (sanskriti keeles āraṇyaka ‘metsast pärit, metsaraamat’), brahmanismi pühad raamatud, šruti alajaotus. Vormiliselt kuuluvad aranjakad braahmanate juurde, kuid on neist uuemad ja sisult rohkem seotud upanišadidega. Viimaseid peetakse aranjakate edasiarendusteks. Aranjakate ja upanišadide kogumikud kannavad samu pealkirju, nagu Aitareya, Taittirīya, Kauśītaki, Kaṭha jt. Aranjakate nimetus tuleneb ilmselt sellest, et need olid ette nähtud metsaerakutena elavatele mõttetarkadele, kes olid majaperemehe eluperioodi juba seljataha jätnud (vt neli elusihti) ja pühendunud aranjakates käsitletavate filosoofiliste probleemide üle arutlemisele ja mõtisklemisele.

Ardžuna (sanskriti keeles arjuna ‘valge’), *«Mahābhārata» tegelane, kolmas Pāndava vendadest, jumal Indra ja Pāndu naise Kuntī poeg. Ardžuna osales «Mahābhāratas» kirjeldatud suures Kurukšetra lahingus. Ardžuna ja tema sõjavankrijuhi Krišna lahingueelne kõnelus on *«Bhagavadgītā» sisuks.

arhat (sanskriti keeles ‘väärikas’; paali keeles arahat; tiibeti keeles dgra bcom pa; hn阿羅漢 aluohan; jaapani keeles arakan), budismis teadvuse kõrgeimasse seisundisse ehk nirvaanasse jõudnud inimene, sageli ka buddha epiteet. Hinajaanas peetakse arhati seisundit isiksuse arengu ülempiiriks, mahajaanas aga mitte, kuna seal väidetakse, et arhat on jõudnud vaid šraavakate nirvaanasse, s.t maailmast eraldumisse, ja peab jätkama oma teed bodhisattvana. Theravaada järgi peab inimene arhati seisundisse jõudmiseks läbima nelja-astmelise õilsa isiksuse tee. Arhat valdab kuut selget teadmist (abhijñā). Arhatiks peetakse Šākjamuni peamisi õpilasi Ānandat, Maudgaljājanat, Šāriputrat jt, samuti hilisemate põlvkondade silmapaistvaid budiste.

Ārjadeva (sanskriti keeles āryadeva), 2.–3. saj india budistlik õpetlane, Nāgārdžuna õpilane, teose «Neljasajaline» (sanskriti keeles catuḥśataka) autor, milles ta põhjendab madhjamaka seisukohti ning lükkab ümber budistlike ja brahmanistlike oponentide kriitika sellele. Tšandrakīrti (7. saj) kommentaaris räägitakse, et ta oli Lankā kuninga poeg, kes loobus troonist, rändas Lõuna-Indiasse ja hakkas budistiks.

armastus (hiina keeles 愛 ai), 1. konfutsianismis inimlikkusega tihedalt seotud mõiste. Konfutsius andis armastuse mõiste abil inimlikkuse kõige põhilisema määratluse: “armastada inimest” (hiina keeles ai ren). See sai konfutsianistliku humanismi üheks nurgakiviks ja õilsat iseloomustavaks tunnuseks. *«Vestetes ja vestlustes» tõstetakse mõistet armastus esile kui ainuõiget suhtumist teistesse: “armastad inimest / soovid elu”; “armastad / kas saad jätta hoolitsemata”. Konfutsius oli ilmselt maailma ajaloos esimene mõtleja, kes tõstis esile armastuse eetilise mõistena. 2. Budismis mõiste, mida tihti kasutatakse sõbralikkuse (sanskriti keeles maitrī) asemel. Inglise keeles love, loving kindness.

artha vt kasu, neli elusihti

Arthašaastra (sanskriti keeles arthaśāstra ‘kasutraktaat’), vanaindia valitsemiskunsti käsiraamat, mille autorina on teoses endas mainitud Kautiljat (sanskriti keeles kautilya, teise nimega Višnugupta, viṣṇugupta), kes arvatavasti oli Maurja dünastia kuninga Tšandragupta (4. saj e.m.a) peaminister Tšānakja, kuid ilmselt on suur osa tekstist kirjutatud siiski alles järgmistel sajanditel kuni 2. saj m.a.j. Teose 15 peatükis antakse praktilisi juhiseid, kuidas korraldada kuningriigi majanduslikku ja poliitilist elu. Rõhku pannakse kirjeldustele, missugused on targa kuninga (sanskriti keeles rāja-ṛṣi) omadused, kuidas peab tulemuslikult rakendama ametnike aparaati, üles ehitama sõjaväe ja luuresüsteemid jne. Antakse ka õpetusi põllumajanduse ja muude majandusharude korraldamisest ning väärtuste jaotamisest riigis. Arthašaastra propageerib pragmaatilist ja autokraatlikku riigikorraldust, peegeldades seega India riigi ja ühiskonna arengut tsentraliseeritud suurriigi ajal. Arthašaastrat on võrreldud Machiavelli (1469–1521) «Vürstiga» ning *«Shangi valitseja raamatuga». Eesti keeles Martti Kalda tõlkes (2010).

ārūpyadhātu vt kujudeta vald

āryapudgala vt õilis isiksus

asaṃkhyeya (sanskriti keeles ‘loendamatu, kokkuarvamatu’; tiibeti keeles grangs med; hiina keeles 阿僧祇 asengqi; jaapani keeles asōgi), india õpetustes, eriti budismis, väga suur arv, mida ei peeta siiski lõpmatuseks. Mahajaana suutrates kasutatakse seda täiendit eelkõige siis, kui kõneldakse ajast ja ruumist, aga ka väga suurtest hulkadest (näiteks tolmukübemetest, olenditest, maailmadest, buddhadest jms). Tihti esineb asaṃkhyeya koos väga suurte arvudega, millega püütakse seda mõistet mingil moel määratleda.

asaṃskṛta vt kokkupandamatu

Asanga (sanskriti keeles asaṅga, 4.–5. saj), Gandhārast pärit india budistlik õpetlane, joogatšaara koolkonna rajajaid. Ta olevat algul järginud hinajaanat, kuid siis pöördunud mahajaanasse, kuhu pööras ka oma noorema venna Vasubandhu. Mütologiseeritud eluloo järgi olevat ta kujustanud bodhisattvat ja tulevast buddhat Maitrejat ning viibinud isegi viimase juures Tušita taevas. Maitrejalt olevat ta saanud õpetusi, mida edastas oma töödes, mistõttu Maitreja on märgitud mõne Asangale omistatud töö autoriks. Asanga tähtsamad teosed on Abhidharmasamuccaya, Mahāyānasaṃgraha ja Yogācārabhūmi-śāstra. Asanga on samuti koostanud värsskokkuvõtteid-kommentaare ületava mõistmise suutratele, millest tuntumad on Abhisamayālaṃkāra ja *«Teemantsuutra» kommentaar «Seitsekümmend salmi» (sanskriti keeles kārikasaptati).

āsrava vt meelemürk

astmeline tee, mahajaana põhilisi õpetusi, mille kohaselt bodhisattva saab jõuda virgumiseni ainult aste-astmelt, rakendades erinevaid meeleharjutusi ja õpetusi. Virgumisel on samuti mitu astet ja taset. Bodhisattva tasemete alustekstiks on Daśabhūmika-sūtra; astmelist teed käsitlevad *«Bodhitšarjāvatāra» ja Bhāvanākrama. Tiibeti budismis tuntakse astmelise tee õpetust nimetuse lam rim all, selle tuntuim õpperaamat on Lam rim chen mo. Chan’is ja zen’is järgitakse astmelise tee ehk ‘astmelise õpetuse’ (hiina keeles jianjiao; jaapani keeles zengyō) kontseptsiooni peamiselt caodong’i (jaapani keeles sōtō) koolkonnas ja teataval määral vastandub see äkilise virgumise (hiina keeles dunwu; jaapani keeles tongo) õpetusele. Inglise keeles gradualism, gradual way, gradual enlightenment.

asura (sanskriti ja paali keeles asura ‘mittejumal’), india mütoloogias jumalike olendite nimetus, sageli nimetatud ka pooljumalateks. Kunagi olevat asurad asunud jumalate kombel Trājastrinša taevas, kuni selle valitseja Indra nad sealt minema kihutas. Asurad elavad enamasti Meru mäe koobastes ja peavad jumalatega raevukaid võitlusi, kuigi jäävad alati kaotajateks. Asurate ja jumalate tüliõun on müütiline puu Tšittapātāli, mille juured asuvad asurate valdustes, viljad aga küpsevad taevas. Veedades liigitatakse jumalaid ja asuraid veel eri liiki jumalateks, hiljem muutusid asurad india mütoloogias aga deemoniteks. Budistlikus mütoloogias moodustavad asurad ühe kuuest olemasolu valdkonnast. Vadžrajaanas sümboliseerivad nad kadedust.

Ašoka (sanskriti keeles aśoka; paali keeles asoka; umbes 304–232 e.m.a), Vana-India Magadha riigi Maurja dünastia valitseja, Bindusāra poeg ja Tšandragupta pojapoeg. Ašoka ühendas esimesena suurema osa Indiast. Ta laskis brahmi ja teistes tähestikes (kharošthi, kreeka) vastavalt kohalikele keeltele ja kirjaviisidele raiuda kivisammastele suure hulga seadusi ja edikte, mis sageli ülistavad budismi ja keisri budismimeelsust. Vallutanud veriselt ja ohvriterohkelt Kalinga riigi, olevat Ašoka oma 13. valitsemisaastal loobunud budismi mõjul edasistest vallutustest ja kuulutanud sõjad ebakõlbelisteks. Ta käis palverännakutel budismi pühapaikades, millest annavad tunnistust nendesse kohtadesse püstitatud Ašoka sambad. Keiser saatis saadikuid kuulutama budismi ka väljapoole Indiat, läänes kuni Vahemeremaadeni. Tema toetus pani aluse budismi positsiooni tugevnemisele india ühiskonnas ja selle laialdasele levikule.

Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra (sanskriti keeles ‘kaheksatuhandeline ületava mõistmise suutra’; tiibeti keeles shes rab kyi pha rol tu phyin pa brgyad stong pa’i mdo; hiina keeles ⼋ 千頌般若波羅蜜經 baqian song banruo poluomi jing; jaapani keeles hachisen ju hannyaharami kyō), põhiline ületava mõistmise tsükli tekst, ilmselt esimene mahajaana suutra, mis arvatavasti pani aluse selle tekstitüübi kujunemisele ja levikule. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra kirjalik tekst, mis tänapäeval tuntud kujul koosneb 32 peatükist, loodi tõenäoliselt juba 2.–1. saj e.m.a. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras eristatakse erinevaid ajalisi kihistusi. Võimalik, et Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra oli esimene kirjalikul kujul loodud budistlik tekst, mis sellisena põhjustas revolutsiooni teadmise edasiandmise traditsioonis nii budismis kui ka india vaimukultuuris üldse. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras on lõike, mis ülistavad kirjapandud pühakirja ning selle lugemist, õppimist, ümberkirjutamist ja levitamist kui ülimaid pälvimusi andvaid tegevusi, mis mõõtmatult ületavad tavalisest ohverdamisest ja pühade säilmete kummardamisest saadavaid pälvimusi. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra üks juhtmotiive on kirjapandud pühakirja kultuse vastandamine Buddha säilmete kultusele. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras esitatakse uus lähenemine seadmuste käsitlusele, mis väidab, et kõiki seadmusi iseloomustab kolm omadust: tühjus (sanskriti keeles śūnyatā), märgitus (ānimitta) ja eesmärgitus (apraṇihita). Sellega vastandub A. õpetus teataval määral abhidharmale, mis pidas seadmusi tegelikeks. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra avaldas tõenäoliselt mõju madhjamaka ehk šuunjavaada koolkonna kujunemisele. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras tõlgendatakse omapäraselt bodhisattvat kui erilist inimtüüpi, paigutades selle mõiste alla ka šraavakad ja pratjekabuddhad. Bodhisattvad jagatakse alatüüpideks vastavalt nende arengutasemele, alustades ‘bodhisattvateele asunud isiksusest’ (sanskriti keeles bodhisattvayānika pudgala). Kõrgeimaks tüübiks on bodhisattva-mahasattva. Viimase kirjeldamine ja selle alatüüpide väljatoomine on Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra personoloogia keskseid teemasid. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras on oluline ka teadvuse kõrgeima seisundi ja seda kirjeldavate terminite käsitlus, mis baseerub neljal põhimõistel: ületav mõistmine (sanskriti keeles prajñā-pāramitā), ülim täielik virgumine (anuttarā samyaksaṃbodhi), kõikteadmine (sarvajñatā) ja nõndasus (tathatā). Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtras esineb mõiste seadmuseihu (sanskriti keeles dharmakāya) elava toimiva Buddha sõna edastava tekstikogumi tähenduses. Suutra lõpupeatükkides esitatakse lugu nooruk Sadāpraruditast, kes läbi raskuste jõuab bodhisattva Dharmodgata juurde, et viimaselt õppida ületavat mõistmist. Samuti leiab sealt Abhirati kirjelduse. Nepali mahajaana traditsioonis kuulub Aṣṭasāhasrikā-

prajñāpāramitā-sūtra üheksa seadmuseõpetuse hulka. Tõlgete kaudu on Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra etendanud olulist osa tiibeti ja hiina budismis. Inglise keeles Perfection of Wisdom Sutra in Eight Thousand Lines, The Sutra of the Perfection of Insight in Eight Thousand Verses.

Ašvaghoša (sanskriti keeles aśvaghoṣa, 1.–2. saj), india budistlik poeet ja näitekirjanik. Tema elust on vähe andmeid, kuid ilmselt oli ta budismi pöördunud braahman. Ašvaghoša loomingust on teada kaks sanskritikeelset kõrgstiilis poeemi: Šākjamuni eluloost pajatav «Buddha teod» (Buddhacarita) ja Buddha poolvenna Nanda budismipöördumise-teemaline Saundarananda. Viimasest on sanskritis säilinud ainult osa, kuid tervikuna on see olemas hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Samuti on Ašvaghoša ainult fragmentidena säilinud üheksavaatuselisele näidendi «Šāriputra lugu» (sanskriti keeles śāriputra-prakaraṇa) autor, mille sisuks on Buddha kahe tähtsama õpilase Šāriputra ja Maudgaljājana budismi pöördumise lugu. Hiina traditsioonis peetakse Ašvaghošat ka traktaadi Mahāyāna-śraddhotpāda-śāstra autoriks, mis aga tegelikult on loodud märksa hiljem ja ilmselt juba Hiinas.

ašvinid (sanskriti keeles aśvinau ‘kaks ratsurit’), veedade mütoloogias kaksikud jumalused, kes ilmuvad enne koitu taevasse kuldsetel kaarikutel. Neid kirjeldatakse iginoortena, kiirete, kuldsete ja säravatena ning nad võivad võtta mistahes kuju. Ašvinid toovad õnne, küllust, jõudu ja tervist. Paljudes veedahümnides ülistatakse neid kui taevaseid ravitsejaid.

Atīša (sanskriti keeles atīśa, 982–1054), india-tiibeti budistlik õpetlane. Atīša oli pärit Bengalist. Ta õppis Nālandās ja mitmes teises kuulsas kloosterülikoolis, reisis seejärel Sumatrale, kus õppis 12 aastat. Naasnud Indiasse, sai temast Vikramašīla kloostri eestseisja. 1042 rändas Atīša Tiibeti kuninga kutsel Tiibetisse, et aidata seal budismi levitada ja tekste tõlkida, ning jäi sinna oma elu lõpuni. Tiibetis on Atīša tuntud nime Tšowodže (tiibeti keeles jo bo rje, ‘kõrgeauline isand’) all. Tema osalusel tõlgiti tiibeti keelde mitmed ületava mõistmise suutrad ja madhjamaka koolkonna traktaadid, samuti tantristlikke tekste. Atīša enda tuntuim teos on «Virgumistee lamp» (sanskriti keeles bodhipathapradīpa; tiibeti keeles byang chub sgron me). Atīša tõi Tiibetisse ka Kālacakra-tantra ja sellega koos uue, 60- aastastel tsüklitel põhineva ajaarvamise, mida hakati seal arvestama alates 1027. Atīša nimekaim õpilane Dromtön (’brom ston, 1008–1064) rajas kadami koolkonna. Atīšat peetakse tiibeti budismi nn teise laine kõige olulisemaks õpetajaks.

ātman vt aatman, ise attā vt aatman, ise aum vt om auväärne (sanskriti keeles āyuśmat ‘pikaealine’; paali keeles āyusmant), budismis Šākjamuni õpilaste ja teiste väljapaistvate munkade epiteet. Indias ka kõrgaadlike epiteet.

avadaanad (sanskriti keeles avadāna ‘suured teod’; paali keeles apadāna; tiibeti keeles rtogs par brjod pas sde; hiina keeles 阿波陀那 apotuona; jaapani keeles abadana), budistlike tekstide alajaotus, mis on välja arenenud džaatakatest. Avadaanad sisaldavad nii Šākjamuni varasemaid sünnilugusid bodhisattvana kui ka teiste, enamasti mütoloogiliste isikute elulugusid. Avadaanade rõhuasetus on inimeste tegude dramaatilisel kirjeldamisel, mis on neid juhtinud Buddha õpetuse juurde. Vanimad avadaanade kogumikud on umbes 2. saj e.m.a pärinevad Khuddaka-nikāya’sse kuuluv värsivormis paalikeelne «Suured teod» (paali keeles apadāna) ja «Vanemate suured teod» (sanskriti keeles sthavīra-avadāna). Tuntuimad avadaanad on ajaarvamise vahetuse paiku loodud segastiilis «Sada suurt tegu» (sanskriti keeles avadāna-śataka) ja «Taevalikud suured teod» (sanskriti keeles divya-avadāna). Avadaanad avaldasid mõju mahajaana suutrate kirjanduslikule vormile ning hilisemale budistlikule luulele, mille näiteks on värssteos «Bodhisattva suurte tegude vanik» (sanskriti keeles bodhisattva-avadāna-māla).

Avalokitešvara (sanskriti keeles avalokiteśvara; tiibeti keeles spyan ras gzigs dbang phyugs; hiina keeles 觀⾳ guanyin; jaapani keeles kannon), mahajaana ja vadžrajaana mütoloogias bodhisattva, kaastunde kehastus. Nime Avalokitešvara tähendus ja päritolu ei ole päris selge. Liitsõna avalokita-īśvara tõlgitakse tavaliselt ‘allavaatavaks isandaks’, ‘jälgivaks isandaks’, ‘isandaks, keda on nähtud’, ‘pilgu isandaks’ jne. On olemas ka hüpotees, mille kohaselt on bodhisattva nime aluseks hoopis sõna avalokita (paali keeles apalokita) kõrvaltähendus ‘päästja, vabastaja’. Avalokitešvara tähendus oleks sel juhul ‘päästja isand’, mis vastaks tema kirjeldusele ja iseloomustusele varajastes mahajaana allikates, näiteks *«Lootossuutras». Avalokitešvara tiibetikeelne nimetus tähendab ‘vaatav silm’, mongolikeelne nidüber üjegci ‘silmitsev’. Veel ühe hüpoteesi järgi on nime Avalokitešvara algkujuks hoopis avalokita-svara (sanskriti keeles ‘helisid jälgiv’), mis esineb Sise-Aasiast leitud «Lootossuutra» fragmentides. Seda oletust kinnitavad ka budistlike suutrate varajased tõlked hiina keelde, kus Avalokitešvara nimeks on Guanyin (hiina keeles ‘helisid jälgiv’) või Guanshiyin (‘maailma helisid jälgiv’). See nimi on Hiinas jäänud üldkasutatavaks tänapäevani vaatamata 7. saj tehtud katsele asendada see nimega Guanzizai (‘vaatlev isand’), mida võib pidada sanskritikeelse Avalokitešvara otsetõlkeks. Hiinakeelsele nimele Guanshiyin viitab ka Avalokitešvara teine mongolikeelne nimetus Honšim, mida kasutatakse eelkõige tavamütoloogias, nagu šamanistlikes ülistuslauludes, pärimustes jms, kõrvuti õige sanskritikeelse nimekuju ja selle mongolipärase variandiga Arja-Bolo, Arja-Bula jt. Üks varasemaid tekste, mis räägib Avalokitešvarast, on Gaṇḍavyūha-sūtra, kus ta esineb Lõuna- Indias Potalaka mäel elava õpetaja-bodhisattvana, mitte aga veel kõikvõimsa päästjana. Veidi hilisemas Sukhāvatīvyūha-sūtra’s esindab Avalokitešvara bodhisattvana Amitābhat. «Lootossuutras» ja Samādhirāja-sūtra’s on Avalokitešvara aga juba kõikide olendite päästja. «Lootossuutras» võrdsustatakse Avalokitešvara austamine loendamatute buddhade austamisega. Ta võib võtta erinevaid kujusid (kokku 32), et päästa kannatavaid olendeid. Avalokitešvara võib esineda ka mõne hinduistliku jumala (Brahma, Ganeša, Višnu, Šiva jt) kujul, buddha või mistahes muu olendina ning ilmuda ükskõik missuguses sansaara vallas, sh põrgus. Avalokitešvara kultus kulmineerus Karaṇḍavyūha-sūtra’s (4.–5. saj), kus teda austatakse palju rohkem kui buddhasid ning talle omistatakse isegi mõningaid jumal-looja omadusi. Indiast alguse saanud Avalokitešvara kultus levis eriti Hiinas ja teistes Kaug-Ida maades, kus alates 7.-8. saj on märgata Avalokitešvara soo muutumist: mehekujulise Avalokitešvara kõrvale tekkis ka naisekujuline, mis hiljem tõrjus mehekujulise välja. Vadžrajaanas esineb Avalokitešvara mitmel erineval kujul ja kannab erinevaid nimesid. Teda kujutatakse näiteks lõvi seljas istuvana (Sinhanāda Avalokitešvara), lootosõit hoidvana (Padmapāni Avalokitešvara), kuuekäelisena (Šadakšari Avalokitešvara), üheteistnäolise ja tuhandekäelisena (Ekadašamukha Avalokitešvara) jne. Ka siin rõhutatakse tema sidet Amitābhaga, kuid peale selle, et Avalokitešvara elab Sukhāvatīs, on tal ka oma asupaik lumistel mägedel – Potala. Avalokitešvarat austatakse eriti tiibeti budismis, kus tema maiseks kehastuseks peetakse karmapad ning dalai-laamat. Avalokitešvara mantraks on om mani padme hum.

āvaraṇa (sanskriti ja paali keeles ‘takistus, tõke, varjutus’; tiibeti keeles sgrib pa; hiina keeles 罣礙 gua’ai; jaapani keeles keigei), budismis virgumist takistav asjaolu. Mahajaanas eristatakse kaht āvaraṇat, mis takistavad virgumist ja hoiavad inimest sansaaras: meeleplekkide tõke (sanskriti keeles kleśa-āvaraṇa) ja teadasaamist takistav tõke (jñeya- āvaraṇa). Mahajaana järgi suudavad arhatid vabaneda vaid meeleplekkidest ning üksnes buddhad ja bodhisattvad saavad tühjuse mõistmise abil üle ka valedest vaadetest. Inglise keeles obstruction, defilement, darkness.

āvāsa (sanskriti ja paali keeles ‘asupaik, viibimine’), paik, kus budistlikud mungad peatusid vihmaajal ja kuhu ehitati vihma kaitseks varjualused – vihaarad. Algselt jätsid rändmungad āvāsad pärast vihmaperioodi lõppu maha; hiljem kujunesid neist püsivad peatuspaigad.

avataara (sanskriti keeles avatāra ‘allatulek’), hinduismis jumaluse kehastumine mõneks maiseks olendiks. Eriti palju on avataarasid Višnul, tuntuimad ja austatuimad neist on Krišna ja Rāma. Vt ka kehastus. Inglise keeles descent, reincarnation, manifestation.

Avataṃsaka-sūtra (sanskriti keeles ’vaniksuutra’; tiibeti keeles phal chen; hiina keeles 華嚴 經 huayan jing; jaapani keeles kegon kyō), üks mahukamaid ja mõjukamaid mahajaana suutraid, tegelikult enam kui 30 tekstist koosnev suutrate kogumik. Avataṃsaka-sūtra loodi arvatavasti ajavahemikus 1.–4. saj algupäraselt sanskritikeelsena Indias, võimalik, et osaliselt ka Sise-Aasias, kuid tervikuna on kogumik säilinud ainult hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Sanskriti keeles on säilinud vaid Avataṃsaka-sūtra kaks kõige mahukamat ja arvatavasti ka kõige vanemat osa, Daśabhūmika-sūtra ja Gaṇḍavyūha-sūtra, mis Indias ja Nepalis on tuntud omaette suutratena ning kuuluvad nepali traditsioonis üheksa seadmuseõpetuse hulka. Kogumikuna pandi Avataṃsaka-sūtra kokku tõenäoliselt 4. saj Sise-Aasias, kust levis Hiinasse. Hiina keeles on kaks Avataṃsaka-sūtra täielikku tõlget, lisaks veel eraldi Gaṇḍavyūha-sūtra tõlge. Varasem, 5. saj algusest pärit tõlge sisaldab 34 ja hilisem, 7. saj lõpust pärit tõlge 39 suutrat. 9. saj keskpaigast pärit tiibetikeelses versioonis on 45 suutrat. Eriti populaarseks sai Avataṃsaka-sūtra Hiinas, kus selle baasil tekkis 6.–9. saj õitsenud huayan’i koolkond, mis paistis silma filosoofilise analüüsi sügavuse poolest. Pealkiri Avataṃsaka-sūtra tähendab ‘lillepärga, vanikut, põimikut’, mis viitab nii teksti vormile (suutrate vanik) kui ka sisule, mille rõhuasetus on üksteisega läbi põimunud lugematute maailmade ja maailmasüsteemide (nagu lilled vanikus), mikro- ja makrokosmose ideel. Avataṃsaka-sūtras leidub suhteliselt vähe filosoofilist arutelu, rohkem kasutatakse seal kujundirohket poeetilist keelt, et kirjeldada buddhade ja bodhisattvate keskendumisseisundites kujustatud kosmilist tervikut. Avataṃsaka-sūtra tekstides on õpetajaks sageli bodhisattvad, kuna buddhat esitatakse ebaisikulise alati kohalviibiva teadvuse kõrgeima seisundina. Avataṃsaka-sūtra keskne mõiste on seadmusevald (sanskriti keeles dharmadhātu), mille kaudu esitatakse maailmade ühtsuse idee nende paljususes. See ei tähenda mitte niivõrd füüsilist universumit, tavateadvusele avanevat nn reaalset maailmavalda (sanskriti keeles lokadhātu), kuivõrd virgunud meeles avanevat ideaalset harmooniliselt toimivat universumit, kus kõik on kõigega läbi põimunud. Osa sisaldub tervikus ja samal ajal ka tervik igas selle osas. Ülimas mõttes ei ole erinevate vaadete vahel mingit vastuolu. Avataṃsaka-sūtra mõnes osas, eriti Daśabhūmika-sūtra’s, käsitletakse põhjalikult bodhisattva tasemete ja isiksusetüüpide klassifitseerimise küsimusi. Gaṇḍavyūha-sūtra keskendub bodhisattva vaimse arengu ja haridustee kirjeldamisele mahajaana mütoloogilis-religioosses kontekstis. Avataṃsaka-sūtras esineb hulk mütoloogilisi bodhisattvaid, kellest olulisemad on Samantabhadra, Mandžušrī, Maitreja ja Avalokitešvara. Samuti räägitakse seal buddhade paljususest, keda ühtse printsiibina ühendab Vairotšana. Inglise keeles Garland Sūtra, Flower Ornament Sūtra, Flower Adornment Sūtra.

avidyā vt teadmatus

Avītši (sanskriti keeles; paali keeles avīci; tiibeti keeles mnar med pa; hiina keeles 無間地獄 wujian diyu; jaapani keeles mugen jigoku), budismi mütoloogias kõige sügavam kuumadest põrgutest, kuhu mõõtmatuteks ajastuteks sünnivad ümber suurimad mõrtsukad ja kurjategijad. Ometi on ka Avītšist võimalik pärast halbadest teoviljadest vabanemist välja pääseda ning sündida ümber mõneks kõrgemaks olendiks.

B

baijia vt sada koolkonda

Bāmiyān, paikkond tänapäeva Afganistanis, Kabulist loodes. Asudes Siiditeel Hindukuši jalamil kaubateede ristumiskohas, kujunes Bāmiyānist I aastatuhande teisel poolel oluline budismi keskus ulatusliku koobaskloostri ja rikkalikult esindatud monumentaalskulptuuriga. Kõige kuulsamad olid kaks tervest kaljust välja raiutud hiiglaslikku buddha kuju: 35 m kõrgune Šākjamuni ja 53 m kõrgune Vairotšana. Rajatud arvatavasti juba 6. saj, olid need algupäraselt ka värvitud ning kulla ja vääriskividega ehitud. Bāmiyāni ja selle hiigelkujusid on kirjeldanud Xuanzang (7. saj) ning araabia maadeuurija Yakut (13. saj). 1222 hävitas Tšingis-khaan Bāmiyāni kui kaubandus- ja religioonikeskuse, kuid mõlemad hiigelkujud jäid püsima veel sajanditeks, kuigi mitmed hilisemad muslimivalitsejad püüdsid neid kahjustada. 2001 purustas kujud suurtükitule ja lõhkeainega Afganistani islamifundamentalistlik Talibani valitsus. UNESCO ning mitmed fondid üle maailma kaaluvad võimalusi nende unikaalsete budismi kunstimälestiste taastamiseks.

bardo vt vahepealsus

Bardo thödol vt Tiibeti surmaraamat

Benares vt Vārānasī

Bhagavadgītā (sanskriti keeles ‘bhagavati laul’), lühidalt ka «Gītā», filosoofiline traktaat, hinduismi üks pühamaid raamatuid, mis kuulub *«Mahābhārata» 6. osa «Bhīšmaparva» koosseisu. Bhagavadgītā on loodud ilmselt 1.–2. saj. See koosneb 18 peatükist, mis sisaldavad kokku umbes 700 topeltvärssi. Iga peatükki nimetatakse joogaks. Süžeelt ja vormilt on Bhagavadgītā dialoog sõjamehe Ardžuna ning tema vankrijuhi Krišna, jumal Višnu kehastuse, vahel. Seega on Bhagavadgītā ‘Krišna laul’, sest just teda nimetatakse siin bhagavatiks. Bhagavadgītā algab Ardžuna kahtluste kirjeldusega, kes ei soovi algavas lahingus võidelda oma sugulaste vastu. Krišna aga tuletab talle meelde sõjamehe kohust. Järgneb vestlus, kus Krišna veenab Ardžunat oma meelt muutma, ilmutades ennast seejuures kõrgeima jumalana, kes on vaid näivalt kehastunud inimeseks ja sõjameheks. Bhagavadgītā vastandub veedade traditsioonile ja braahmanite ülemvõimule, esitades kõrgeima ainujumala kontseptsiooni ja jumalale pühendumise (sanskriti keeles bhakti) ideaali ning väärtustades kšatrijate seisust. Tekst on oluliselt mõjutanud india kultuuri ja kuulub humanistlike baastekstide hulka, tõstes esile inimest ja inimlikkust. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1980, 2000).

bhagavat (sanskriti keeles ‘osaline, osaduses olija, auväärne’; tiibeti keeles bcom ldan ’das; hiina keeles 世尊 shizun; jaapani keeles seson), auväärsete ja jumalike isikute nimetus Indias. Bhagavati kui osaduses olija all mõeldakse seda, et tegemist on isikuga, kelle osaks on õnn, küllus, au jms. *«Bhavadgītās» nimetatakse bhagavatiks Krišnat, budismis Šākjamunit. Inglise keeles Lord, Master, Blessed One, World-honored One.

Bhaišadžjaguru (sanskriti keeles bhaiṣajyaguru ‘ravitseja-õpetaja’, bhaiṣajyarāja ’ravitseja- kuningas’; tiibeti keeles sman gyi bla ma; hiina keeles 藥師如來 yaoshi rulai; jaapani keeles yakushi nyorai), ka Bhaišadžjaraadža, buddha mahajaana mütoloogias. Bhaišadžjaguru kultus tekkis mitte hiljem kui 2. saj, kuna teda mainitakse juba Śatasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s (vt ületava mõistmise suutrad). Bhaišadžjaguru kuju aluseks on ilmselt ravitseja-bodhisattvad Bhaišadžjarādža ja Bhaišadžjasamudgata, keda mainitakse *«Lootossuutras». Bhaiṣajyaguru-sūtra kirjelduste kohaselt asub ta oma buddhaväljal Vaidūrjanirbhāsas (sanskriti keeles vaidūryanirbhāsa ‘berülli sära’), mis paikneb idas, kusjuures selle ja meie maailma vahel on 10 korda rohkem maailmu kui Gangese jões liivateri. Maapind on seal üleni berüllist, majad mitmesugustest kalliskividest; seal pole kannatusi ega naisi. Ikonograafias kujutatakse Bhaišadžjagurut berüllsinisena istumas lootostroonil, peopesaga väljapoole suunatud parem käsi hoidmas mürobalaani (Terminalia chebula) võrset, mis sümboliseerib kaitset kõikide haiguste vastu. Vasakus käes on tal kerjakauss amritaga, mis ravib kõiki haigusi, hoiab eemale vanaduse ja äratab surnud uuesti ellu. Bhaišadžjaguru ülesandeks on seadmuse kuulutamine oma buddhaväljal ning haiguste ravimine ja eluea pikendamine teistes maailmades. Bhaišadžjaguru kultuse eesmärgiks on ajalike ja maiste hüvede saavutamine, see pole suunatud lõplikule vabanemisele. Bhaišadžjaguru kultus on eriti populaarne Hiinas ja Jaapanis koos Šākjamuni ja Amitābha kultusega.

Bhaišadžjaraadža vt Bhaišadžjaguru

bhakti vt pühendumine

Bhārata (sanskriti keeles ‘bharata juurde kuuluv’), ka Bhāratavarša (bhāratavarśa ’Bhārata- maa’), India omanimetus, mille algupära ulatub kaugele ajalukku. Sõna Bhārata on tuletatud sanskriti verbijuurest bhṛ (‘hoidma, kandma’). Veedades tähendas Bhārata mitme jumala, eelkõige Agni preestrit (Agni üheks nimeks on Bharata, mõnikord esineb see ka kujul Bhārata). Veedade ajast on teada ka Põhja-Indias elanud Bhārata nime kandnud aarjalaste hõim. Ilmselt II aastatuhande lõpus või I aastatuhande algul e.m.a valitses Põhja-Indias kuningas Bharata, neid võis olla ka mitu. *«Mahābhāratas» tähendab Bhārata nii hõimuliitu kui ka maad. Maa nimetusena esineb Bhārata puraanades, kus seda määratletakse kui kuningas Bharata järglaste maad, mis jääb Himaalaja mägede ja ookeani vahele. Algul tähistas see Põhja-Indiat, hiljem kogu Hindustani poolsaart ja selle naaberpiirkondi, kus oli levinud aarjalaste kultuur, seega ka alasid, mis kuuluvad praegu Bangladeshi, Pakistani, Nepali ja osaliselt Afganistani koosseisu. Tänapäeval on Bhārata hindikeelne kuju ‘Bhārat’ India Vabariigi ametlik nimetus.

bhavacakra vt olemiseratas bhāvanā vt kujustamine

Bhāvanākrama (sanskriti keeles ‘kujustamise astmed’; tiibeti keeles sgom pa’i rim pa), Kamalašīla teos, mille ta kirjutas Tiibetis mahajaana astmelise tee teostusviiside selgitamiseks. Arvatakse, et Bhāvanākrama kirjutamise ajendiks oli 792–794 Samje kloostris toimunud kuulus debatt, kus Kamalašīla võitis äkilise virgumise teed kuulutanud hiina munga Hvašangi (tiibeti keeles hva shang). Teoses antakse suutrate väidetele tuginedes mahajaana bodhisattvatee astmete kokkuvõtlik esitus koos üksikasjalike näpunäidetega meeleharjutusteks. Bhāvanākrama tekst koosneb kolmest osast, millest 1. ja 3. on säilinud ka sanskritikeelsena, 2. osa vaid tiibetikeelses tõlkes. Teos on tiibeti budismis oluline ja laialt kasutatav ka tänapäeval. XIV dalai-laama Tendzin Gjatso (vt dalai-laama) on oma avalikud loengud sageli üles ehitanud Bhāvanākrama selgitustele.

bhikšu vt kerjusmunk bhikšuni vt nunn bhūmi vt tase bindu vt piisk

Bodhgayā, koht, kus Šākjamuni virgus; asub Indias tänapäeva Bihari osariigis 90 km Patnast lõunas. Bodhgayā on kogu maailma budistidele kõige tähtsam pühapaik, üks neljast suurest pühapaigast (tšaitja) ja palverännakute sihtkohast. Oletataval Buddha virgumiskohal kasvab ka praegu bodhipuu. Esimese templi olevat Bodhgayāsse rajanud Ašoka 3. saj e.m.a. Praegune Mahābodhi tempel pärineb 2. saj m.a.j. Vahepeal oli see hinduistide valduses. 19. saj lõpus alustati Bodhgayās ulatuslikke väljakaevamis- ja taastamistöid. Suuresti Sri Lanka ja teiste maade budistide ning Mahabodhi Society eestvõttel on see tänaseks taastatud budistliku pühapaigana ja kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

bodhi vt virgumine

bodhicitta vt virgumismeel

Bodhidharma (sanskriti keeles ’virgumisseadmus’; hiina keeles 菩提達摩 puti damo ehk damo; jaapani keeles bodaidaruma ehk daruma), poollegendaarne india päritolu budismi misjonär Hiinas (6. saj esimene pool). Bodhidharmat peetakse chan’i õpetuse toojaks Hiinasse, chan’i koolkonna rajajaks ja selle esimeseks patriarhiks Hiinas ning 28. patriarhiks alates Šākjamunist. Teated tema päritolust, elukäigust ja eluaastatest on vastuolulised. Mõne allika põhjal oli ta pärit Lõuna-Indiast ja saabus Hiinasse meritsi lõunast, teiste järgi tuli aga Iraanist läbi Sise-Aasia. Bodhidharma eluaastateks on pakutud umbes 440–528 või umbes 470–543. 520 paiku olevat ta kohtunud Lõuna-Hiina Liangi dünastia keisri Wu Diga, kuid rännanud siis edasi põhja poole ja peatunud Shaolini kloostris, kus veetnud 9 aastat koopas sügavas keskenduses. Bodhidharma olevat toonud Hiinasse chan’i koolkonna kõige tähtsama pühakirja Laṅkāvatāra-sūtra. Legendi järgi pannud Bodhidharma aluse shaolini võitluskunstide traditsioonile ja toonud Hiinasse ka teejoomise kombe, kuigi tegelikult viljeldi mõlemat Hiinas juba varem. Bodhidharma portree on populaarne motiiv Kaug-Ida budistlikus kunstis, eriti tuši- ja akvarellimaalidel, kus teda kujutatakse habemiku ja pungissilmse võõramaise mungana.

bodhipakṣyadharma vt virgumise tiiva seadmus

bodhipuu (sanskriti keeles bodhivṛkṣa), puu, mille all Šākjamuni virgus. Selle botaaniline liiginimetus on Ficus religiosa. Praegu Bodhgayās kasvav bodhipuu pandi kasvama võrsest, mis toodi Sri Lankalt; see omakorda pärinevat aga sellesama puu võrsest, mis kasvas Bodhgayās Buddha ajal ja mille all ta virgus. Esialgse bodhipuu võrse olevat Sri Lankale saatnud kuningas Ašoka 3. saj e.m.a.

bodhisattva (sanskriti keeles ‘virgumisolend’; paali keeles bodhisatta; tiibeti keeles byang chub sems dpa’; hiina keeles 菩薩 pusa; jaapani keeles bosatsu), budismis inimene või mõni muu olend, kes on otsustanud saada buddhaks. Sellist otsust vastu võtma õhutab soov vabaneda ümbersündide ahelast ehk sansaarast ning vabastada kõik olendid kannatusest. Varajases budismis peeti bodhisattvateks ainult buddhasid nende varasemates eludes enne buddhaks saamist. Selle tee läbis ka Šākjamuni, kelle varasemaid elusid bodhisattvana kirjeldatakse džaatakates. Ka tulevane buddha Maitreja on käinud läbi bodhisattvatee ja valmistub praegu buddhaks saama Tušita taevas. Kõik teised inimesed peale buddhade võivad jõuda vaid arhati tasemele. Seega oli bodhisattvate arv piiratud ja bodhisattvateed ei peetud universaalseks. Mahajaanas on bodhisattva kontseptsioon universaalne. Selle kohaselt võivad bodhisattvateele asuda kõik olendid. Sellepärast nimetatakse mahajaanat vahel ka bodhisattvajaanaks ehk ‘bodhisattvasõidukiks’. Bodhisattvaid on teoreetiliselt loendamatu hulk ja neid ei ole mitte üksnes meie maailmas, vaid ka teistes maailmades, mille arv on samuti loendamatu. Bodhisattvatee algab virgumismeele äratamisega (sanskriti keeles bodhicittotpāda), pärast seda annab bodhisattva (enamasti mõne buddha või teise bodhisattva juuresolekul) tõotuse vabastada kõik olendid sansaara piinadest. Rakendades ületavaid toiminguid, jõuab bodhisattva täieliku mõistmise ja piiritu kaastundeni kõigi olendite vastu, mis tähendab nirvaanasse ehk buddhasusse jõudmist. Kuna aga buddhad pärast täielikku nirvaanasse jõudmist ei saa enam olendeid aidata, siis annavad suurimad bodhisattvad, kes kannavad mahasattva (sanskriti keeles ‘suur olend’) tiitlit, tõotuse jääda sansaarasse nii kauaks, kuni kõik olendid on vabastatud. Mahajaana käsitlustes jagatakse bodhisattvatee tasemeteks (sanskriti keeles bhūmi). Varajastes mahajaana suutrates on neid seitse, hiljem tõuseb nende arv kümneni. Tuntuim allikas, kus kirjeldatakse bodhisattva kümmet taset, on Daśabhūmika-sūtra. Bodhisattvateed vaadeldakse astmelise teena. Mahajaana mütoloogias peetakse bodhisattvatee kestuseks kolme kalpat, millest igaüks kestab miljoneid aastaid, kusjuures esimese jooksul jõutakse ainult esimesele tasemele, teise jooksul seitsmendale ning kolmanda jooksul kümnendale. Oma teel sünnib bodhisattva palju kordi ümber, sealjuures mitte üksnes inimese, vaid mistahes sansaaraolendi kujul. Kümnendale tasemele jõudnud bodhisattva võib ise valida oma olemiskuju, tal võib olla korraga isegi mitu kehastust. Mahajaana traditsioonis peetakse kõrgele tasemele jõudnud bodhisattvateks paljusid tegelikult elanud inimesi, suuri õpetlasi ja vaimulikke, kes on palju teinud budismi arenguks ja levikuks. Nende seas on näiteks india budistlikud õpetajad ja õpetlased Nāgārdžuna, Šāntideva, Asanga, tiibeti budismi koolkondade rajajad Tsongkhapa, Marpa jt. Paljudele neist on mõnikord juba nende eluajal omistatud mütoloogilisi jooni. Väga oluline osa on mahajaanas mütoloogilistel bodhisattvatel. Neid leidub juba kõige varasemates mahajaana suutrates. *«Lootossuutras» on Šākjamunit kuulamas 23 bodhisattvat, Vimalakīrtinirdeśa-sūtra’s on neid üle 50. Mahajaana tekstides esineb sageli kaheksast bodhisattvast koosnev loend: Samantabhadra, Vadžrapāni, Avalokitešvara, Mandžušrī, Maitreja, Ākāšagarbha, Kšitigarbha ja Sarvanīvaranaviškambhin; neile lisandub mõnikord veel kaks: Mahāsthāmaprāpta ja Trailokjavidžaja. Indias olid kõige populaarsemad Mandžušrī, Avalokitešvara, Mahāsthāmaprāpta ja Maitreja; Hiinas ja Jaapanis Avalokitešvara ja Kšitigarbha; Tiibetis ja Mongoolias Avalokitešvara, Vadžrapāni ja Mandžušrī. Mütoloogilised bodhisattvad esindavad kindlaid buddhasid (näiteks Avalokitešvara esindab Amitābhat), kujutades endast vastava buddha aktiivset aspekti. Vadžrajaanas vastab näiteks igale dhjaanibuddhale konkreetne bodhisattva Mütoloogilistest bodhisattvatest võivad eralduda ka teised bodhisattvad ja idamid (näiteks Jamāntaka Mandžušrīst). Tiibetis peetakse kõrgemaid vaimseid juhte mütoloogiliste bodhisattvate kehastusteks (näiteks dalai-laamat ja karmapad peetakse Avalokitešvara kehastusteks). Inglise keeles bodhisattva, enlightening being, awakening being.

Bodhitšarjāvatāra (sanskriti keeles bodhicaryāvatāra ‘virgumisteele asumine’; tiibeti keeles byang chub sems dpa’i spyod pa la ’jug pa), india 8. saj mahajaana õpetlase Šāntideva teos. Bodhitšarjāvatāra kirjeldab madhjamaka ehk šuunjavaada seisukohalt mahajaana astmelist teed kuue ületava toimingu kaudu, milles eriline rõhk on pandud viimase, ületava mõistmise, käsitlemisele. Esile tõstetakse mahajaana kaht olulist aspekti: kaastunnet ja mõistmist. Kaastunde arendamiseks kasutatakse teiste ja enese vahetamise meetodit (sanskriti keeles para-ātma-parivartana), mis viib isetuse mõistmise ja kogemiseni. Mõistmine tähendab tühjuse mõistmist ning selleni jõudmiseks kasutab Šāntideva kõikide väidete absurdini viimise teed, näidates nii nende olemuslikku tühjust. 10 peatükist koosnev tekst on säilinud nii sanskritis kui ka tiibeti-, hiina- ja mongolikeelses tõlkes. Eriti oluline on Bodhitšarjāvatāra tiibeti budismi geluki koolkonnas kui üks bodhisattva astmelise tee alustekste. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1982, 2008).

bodhyaṅga vt virgumise liikmed

Borobudur, monumentaalne budistlik sakraalehitis Jaava saarel, rajatud umbes 800 budismimeelse Šailendra dünastia valitsemisajal. Ruudukujulise põhiplaaniga astmikpüramiid (külje pikkus 123 m, kõrgus 31,5 m) ühendab endas india ja kaguaasia sakraalarhitektuuri elemente, kujutades ühtaegu stuupat, mandalat ja püha mäge. Astmikpüramiid on ümbritsetud kolme ringikujulise terrassiga, millel paikneb kokku 108 väiksemat kellakujulist stuupat, igas neist istuv bodhisattva kuju. Borobuduri suurimaks väärtuseks on 1460 paneelist koosnevad bareljeefid kokku tuhandete figuuridega, mis kujutavad stseene džaatakatest, avadaanadest ja Gaṇḍavyūha-sūtra’st. Sakraalehitise funktsiooniks on juhtida palverändur spiraalselt kulgevate terrasside kaudu üles püramiidi tippu peastuupani, kus kunagi asusid ilmselt Buddha säilmed. Ta möödub bareljeefidest, mis kujutavad bodhisattva vaimse arengu etappe. Nõnda sümboliseerib kogu teekond inimese arengut teadvuse kõrgeima seisundi poole. 11 600 m3 kogumahuga Borobudur on maailma suurimaid sakraalehitisi.

braahman (sanskriti ja paali keeles brāhmaṇa ‘jumal Brahmast tulenev’), kõrgeima seisuse (sanskriti keeles varṇa) nimetus Indias. Braahmanid moodustasid vaimulike seisuse, kelle funktsiooniks oli eelkõige ohvrirituaalide sooritamine ja pühade tekstide tundmine. Hinduistliku mütoloogia järgi tekkisid braahmanid ürgmehe puruša peast. Hinduismis peetakse braahmaneid rituaalselt kõige puhtamateks ning nendele ettenähtud piirangud igapäevaelus on kõige rangemad (täielik hoidumine lihasöömisest, vaesuse ideaali teostamine jms). Braahmanid olid traditsioonilise india ühiskonna vaimne eliit ning valitsejate nõunike ja ministritena tegevad ka riigiasjades. Budism ja džainism astusid vastu seisuslikule korrale ja braahmanite sünnipärast tulenevatele eesõigustele. Sellepärast nimetatakse budismis braahmaniks mitte sünnipärase seisuse liiget, vaid kõrgete moraaliomadustega tarka inimest, kes on teistele eeskujuks. *«Dhammapada» viimane peatükk on täielikult pühendatud niisuguse isiksuse kirjeldamisele. Selle 393. salm väidab: “Ei sassis juuksed, päritolu ega sünnipära tee kedagi braahmaniks. Kelles on tõde ja seadmus, see on braahman.”

braahmanad (sanskriti keeles brāhmaṇa), brahmanismi pühad tekstid, mis sisaldavad veedade proosakommentaare ja ohvririituste praktilisi juhiseid. Braahmanad on loodud veedadest hiljem (u 900–700 e.m.a). Formaalselt jagatakse need kolme ossa: braahmanad (sanskriti keeles brāhmaṇa), aranjakad (āraṇyaka) ja upanišadid (upaniṣad), kusjuures iga eelmine hõlmab iga järgmise tekstiklassi. Iga nelja veeda juurde kuulusid kindlad braahmanad: «Rigveeda» juurde kuuluvad Aitareya-brāhmaṇa ja Kauṣitaki-brāhmaṇa, «Saamaveeda» juurde Jaiminīya-brāhmaṇa, «Jadžurveeda» juurde Taittirīya-brāhmaṇa ja Śatapatha-brāhmaṇa ning «Atharvaveeda» juurde Gopatha-brāhmaṇa. Braahmanad ei ole enamasti tänaseni säilinud.

Brahma (sanskriti keeles brahman ‘kasv, areng, vägi’, meessoo nimetav kääne brahmā), hinduismis loov jumal, ülim olend, maailmakõiksuse looja. Brahma kuulub koos Višnu ja Šivaga jumalate kolmikusse (sanskriti keeles trimurti), kus ta on looja (Višnu on hoidja ja säilitaja, Šiva hävitaja). Selgelt eristatav järgijaskond Brahmal peaaegu puudub ja praegu on otseselt talle pühendatud vaid üks tempel kogu Indias, kuid paljudes Višnule ja Šivale pühendatud templites on ka Brahma kuju. Brahmat kujutatakse istumas lootosistmel. Ta on nelja näoga, mis vaatavad igasse ilmakaarde ning sümboliseerivad nelja veedat, nelja ajastut ja nelja seisust. Tal on ka neli kätt, mis hoiavad valitsuskeppi, palvehelmeid ja veedade raamatuid. Teda saadavad ta naised Sāvitrī ja Sarasvatī. budismis tunnustatakse Brahmat, kuid jumalana kuulub ta sansaarasse. Džainismis on Brahma ühe jakša nimi, kes saatis kümnendat tirthankarat.

brahmaloka (sanskriti ja paali keeles ‘brahma maailm’), budismi mütoloogias kõrgemate jumalate maailmade (sanskriti keeles devaloka) üldnimetus, mis on jaotatud kaheks vallaks: kujude vallaks ja kujudeta vallaks. Esimese juurde kuulub 16 erinevat taevast. Hinajaana mütoloogias on neist kõrgeim Akaništha. Kujudeta vald koosneb 4 taevast ja seda peetakse kujude vallast kõrgemaks. Vadžrajaana mütoloogias peetakse Akaništhat üldse kõige kõrgemaks taevaks, mis asetseb kujudeta valla kohal ning kus asub ürgbuddha. Jumalaid, kes asuvad brahmalokas, nimetatakse brahmadeks või brahmaihuga jumalusteks (sanskriti keeles brahmakāyikā-devatā). Budismi mütoloogia järgi alluvad ka brahmad teo ja teovilja seadusele. Brahmalokasse pääsevad inimesed, kes on süüvinud sügavasse mõtlusesse.

brahman (sanskriti keeles brahman, kesksoo nimetav kääne brahman), upanišadides absoluut, isikuülene maailmahing, mis avaldub ühelt poolt brahmani, teiselt poolt aga igas olendis oleva individuaalse mina-hinge, aatmanina. Brahman on igavene, muutumatu ja kõikjalviibiv universumi vaimne allikas.

brahmanism, veedade usundist I aastatuhande esimesel poolel e.m.a välja kasvanud India klassikaline religioon, hilisema hinduismi põhiline allikas. Brahmanism on lääne päritolu nimetus, mis tuleneb mõistest braahman ning mõnes käsitluses mõeldakse selle all ka veedade usundit. Nagu sellele järgnenud hinduism, oli ka brahmanism pigem erinevate uskumuste, õpetuste ja mõttesüsteemide kogum, mida ühendas veedade pühakspidamine ja braahmanite keskne osa usutalitustes. Brahmanismi perioodil kujunesid välja India mõtteloo klassikalised tekstikogumikud braahmanad, aranjakad ja upanišadid. Braahmanad on eeskätt veedade kommentaarid, mis sisaldavad skolastilisi arutelusid sõnade ja rituaalide tähenduse üle ning põhjendavad braahmanite ülimuslikku seisundit ühiskonnas. Upanišadid esindavad uut filosoofilist mõtlemist, mis oli veel üsna tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega. Arenes välja idee aatmanist ehk isikulisest hingest, mis sansaaras üha uuesti sünnib, sõltuvalt eelnevatest tegudest ja teoviljast ehk karmast. Õpetuse järgimise eesmärgiks on sansaarast vabanemine (sanskriti keeles mokṣa), kuid iidseid riitusi ja ohverdusi ei peeta selleks enam piisavaks. Vabaneda saab vaid jooga abil, see aga eeldab eelkõige sisemist ohverdamist ja enesepuhastumist. Brahmanismis kujunes välja idee ühtsest jumalikust algest brahmanist ning samuti india ühiskonna seisuste hierarhia. Kuigi brahmanismis austati veel ka veedade jumalaid, tõusis seal esile uus põlvkond India jumalate panteonis eesotsas Šiva ja Višnuga. Brahmanismile vastanduvad uued õpetused budism ja džainism, mis astuvad vastu seisuste süsteemile ja seavad kahtluse alla aatmani ehk ise idee.

brahmaseisund (sanskriti ja paali keeles brahmavihāra ‘brahmalik asupaik’; tiibeti keeles tshangs pa’i gnas pa; hiina keeles 四無量⼼ si wuliang xin; jaapani keeles shi muryō shin ‘neli mõõtmatut’, mis on sanskritikeelse catvāry-apramāṇāni tõlge), ka brahmalik ehk püha eluviis, budismis nelja olulise kõlbelise kategooria üldnimetus, mida iga budist peab teostama. Need on kaastunne (sanskriti keeles karuṇā), sõbralikkus (maitrī), rõõm (muditā) ja ükskõiksus ehk võrdne suhtumine (upekṣā). Inglise keeles abodes of Brahma, stations of Brahma, pure abodes, divine abodes, four immeasurables.

brahmavihāra vt brahmaseisund

brahmi (sanskriti keeles brāhmī), India varasemaid kirjasüsteeme, milles on kirjutatud ka suurem osa Ašoka raidkirju. Brahmist on välja arenenud Indias, Tiibetis, Sri Lankal ja Kagu- Aasia maades tänapäeval kasutusel olevad kirjad, sh devanaagari. Brahmi lugemise oskus oli Indias kadunud, kuid see dešifreeriti uuesti 1830-tel. Nii nagu enamik tänapäeva India tähestikke, on ka brahmi alfabeetiline kiri, kus iga konsonandimärki hääldatakse loomuldasa koos vokaaliga ‘a’; teisi vokaale tähistab konsonandimärgile lisatav diakriitiline märk. Suurem osa brahmi kirja mälestisi on kirjutatud vasakult paremale. Brahmi kirjas kasutatud numbrimärgid on aluseks tänapäevastele nn araabia numbritele.

buddha (sanskriti ja paali keeles ‘virgunu’; tiibeti keeles sangs rgyas; hiina keeles 佛 fo; jaapani keeles butsu), budismis teadvuse kõrgeimasse seisundisse ehk virgumisse jõudnud inimene, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast ja jõudnud nirvaanasse. Sõna buddha on tuletis sanskriti verbijuurest budh (‘virguma, ärkama’).Theravaadas mõistetakse buddhana eelkõige teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud konkreetset inimest, kõige sagedamini Šākjamunit. Mahajaanas on buddha mõiste aga laiem ning seda käsitletakse kui igavest ja kõikjalviibivat olendit või printsiipi, kes aegajalt võtab inimkuju, et näidata teistele olenditele teed virgumisele, kuulutades neile seadmust. Varabudismis nimetati buddhaks ilmselt vaid Šākjamunit, kuid üsna pea kujunes arusaam, et buddhasid on olnud varemgi ja saab olema ka tulevikus. Tipiṭaka varasemates tekstides mainitakse 6 buddhat, kes on eksisteerinud enne Šākjamunit; Buddhavaṃsa’s on nende arv tõusnud juba 24-ni. Esimese buddhana on nimetatud Dīpankarat, kes ennustanud ka Šākjamunile, et too saab tulevikus buddhaks. Šākjamunile eelnesid Krakutšanda (sanskriti keeles krakuchanda; paali keeles kakusandha), Kanakamuni (kanakamuni; konagamana) ja Kāšjapa (kāśyapa; kassapa). Paali kaanonis on mainitud ka tulevast buddhat Maitrejat. Hinajaana seisukohalt peab buddha enne buddhaks saamist elama hulga elusid bodhisattvana, oma meelt järk-järgult puhastades ja ennast buddhaks saamiseks ette valmistades. Lugusid buddha varasematest eludest sisaldavad džaatakad ja avadaanad. Selles elus, mil tal on ette nähtud buddhaks saada, avalduvad buddhal suurmehe tunnused ning elu lõpus vaibub ta parinirvaanasse ehk täielikku nirvaanasse. Budismi personoloogias on buddha eelkõige õpetaja, erinedes sellega pratjekabuddhadest, kes küll virguvad, kuid ei õpeta teisi. Arhatitest erineb buddha selle poolest, et jõuab virgumisele ise, mitte teistelt kuuldud õpetuse abil. Buddhade paljususe idee tõi kaasa buddha kuju mütologiseerimise. Mahajaanas on loodud palju mütoloogilisi buddhasid, näiteks Amitābha, Akšobhja jt. Iga buddha loob oma buddhavälja, mida mütoloogiliste buddhade puhul kirjeldatakse ideaalsete utoopiliste maailmasüsteemidena, kus puuduvad inimlikud pahed ja kõik on virgunud või virgumas. Mütoloogiliste buddhade seas on erilisel kohal Vairotšana kui ürgbuddha, kellest lähtuvad kõik teised buddhad. Mahajaanas kujunes ka buddha kolme ihu (sanskriti keeles trikāya) kontseptsioon. Vadžrajaanas kasutatakse mütoloogilisi buddhasid antropomorfsete sümbolitena kujustamisel ja neid nimetatakse dhjaanibuddhadeks. Buddhade kohta kasutatakse mitmeid epiteete, millest olulisemad on nõndaläinu (sanskriti keeles tathāgata), hüvesläinu (sugata), bhagavat ja võitja (jina). Mahajaana suutrates nimetatakse buddhat ‘täielikult virgunuks’ (sanskriti keeles samyaksaṃbuddha) ja kõikteadjaks (sarvajña). Eesti keeles kirjutatakse Buddha suure algustähega siis, kui tegemist on Šākjamuniga; buddha virgunud olendite üldnimetusena kirjutatakse väikese algustähega. Buddha tõlkimine ’valgustunuks’ ei ole õigustatud. Inglise keeles Buddha, Enlightened One, Awakened One.

Buddha, budismi rajaja Siddhārtha Gautama õpetajanimi. Vt Šākjamuni.

buddhadharma (sanskriti keeles ‘virgunu seadmus’; paali keeles buddhadhamma; tiibeti keeles sangs rgyas kyi chos; hiina keeles 佛法 fofa; jaapani keeles butsuhō), kõige üldisemas tähenduses kogu budistlik kultuur, s.t kõik budistlikud tekstid ning nende poolt loodud ja mõjutatud kultuuritraditsioonid, seega budism kui selline. Buddhadharmale pani aluse Šākjamuni I aastatuhande keskel e.m.a. India kontekstis vastandub see varasemale brahmanistlikule kultuurile, väljaspool Indiat aga kõikidele mittebudistlikele kultuuridele. Kitsamas tähenduses on buddhadharmad budistliku kultuuri osad – tekstid, õpetused, mõisted, harjutused jm, mis otseselt ja efektiivselt aitavad kaasa virgumisele ja vabanemisele viivate meeleseisundite tekkimisele.

Buddhaghosa, 5. saj esimesel poolel elanud, budistlik õpetlane. Buddhaghosa oli pärit Põhja-India Magadha braahmani perekonnast. Hakanud budistlikuks mungaks, rändas ta Sri Lankale, et õppida seal singalikeelseid theravaada kaanoni kommentaare. Buddhaghosa kirjutas ka ise hulgaliselt kommentaare paali kaanoni erinevatele tekstidele ning tõlkis singalikeelseid tekste paali keelde. Buddhaghosa tuntuim teos on Visuddhimagga. Seda peetakse tänapäevani parimaks theravaada kokkuvõtlikuks tekstiks.

Buddha Hariduse Fond (hiina keeles 佛陀教育基⾦會 Fotuo jiaoyu jijinhui; inglise keeles Corporate Body of the Buddha Educational Foundation), 1982 hiina budismi puhta maa koolkonna õpetaja Ching-kungi (Jingkong, 1927–) Taiwanis rajatud fond budistliku hariduse edendamiseks ning eelkõige budistliku kirjanduse kirjastamiseks ja levitamiseks. Buddha Hariduse Fondil on oma raamatukogu, õppekeskus ja kirjastus, mis annab välja budistlikke raamatuid enam kui 20 keeles tasuta levitamiseks kogu maailmas. 2005 avaldas Buddha Hariduse Fond eestikeelse *«Dhammapada» uustrüki Linnart Mälli tõlkes. buddhakṣetra vt buddhaväli

buddhasus (sanskriti keeles buddhatā, buddhatva; tiibeti keeles sangs rgyas nyid; hiina keeles 佛性 foxing; jaapani keeles busshō), budismis mõiste, mis tähistab virgunud seisundit. Varabudismis mõistetakse buddhasuse all olekut, mis on omane ainult buddhale ja eristab teda kõigist teistest olenditest, ka arhatitest. Buddhasuse avalduseks on kindlad sisemised ja välised omadused, nagu kõikteadmine, imevõimed ja suurmehe tunnused. Mõnes mahajaana koolkonnas, eriti chan’is, tähendab buddhasus kõigile olenditele sisemiselt omast võimet saada buddhaks, olles seega teataval määral tathāgatagarbha sünonüüm. Inglise keeles Buddhahood, Buddha-nature.

Buddha sõna (sanskriti ja paali keeles buddhavacana; tiibeti keeles sangs rgyas kyi gsung, sangs rgyas kyi bka’; hiina keeles 佛陀教誡 fotuo jiaojie; jaapani keeles butsu kyōkai), traditsiooniliselt Šākjamunile omistatud õpetused, mis on tema õpilaste poolt meeldejäetuna ja põlvest põlve edasiantuna kirjalikul kujul talletatud Tripiṭaka’s, seega kõik vinaja, suutra ja abhidharma tekstid. Laiemas mõttes tähendab Buddha sõna kõiki budismi tekste ja õpetusi, mis ei lähe vastuollu Tripiṭaka tekstidega ning selgitavad ja aitavad mõista buddhadharmat.

buddhavacana vt Buddha sõna

Buddha Valguse Mägi (hiina keeles 佛光⼭ Foguang shan; inglise keeles Buddha’s Light Mountain), chan’i tagapõhjaga hiina budismi õpetaja Hsing-yuni (1927–) 1967 Taiwanis rajatud budistlik organisatsioon, mille põhieesmärgiks on humanistliku budismi edendamine. Eesmärk on sõnastatud nelja tegevussuunana: propageerida budismi kultuuri kaudu; tõsta andekaid esile hariduse kaudu; toetada ühiskonda heategevusega; puhastada inimeste meelt budistlike meeleharjutustega. Praeguseks on Buddha Valguse Mägi kasvanud üheks suurimaks budistlikuks ühenduseks maailmas, millel on 1992 asutatud Buddha Valguse Rahvusvahelise Liidu (inglise keeles Buddha’s Light International Association) kaudu harusid ja allorganisatsioone 173 riigis.

buddhaväli (sanskriti keeles buddhakṣetra; tiibeti keeles sangs rgyas kyi shing; hiina keeles 佛國⼟ foguotu, 净⼟ jingtu; jaapani keeles bukkoku do, jōdo), budismis, eriti mahajaanas, ühe buddha mõjuala, kus ta kuulutab seadmust teatud aja vältel, et juhtida olendeid virgumisele. Budismi seisukohalt on iga maailmasüsteem, kus on buddha, vaadeldav kui buddhaväli. Meie praegune maailm on Buddha Šākjamuni buddhaväli. Buddhaväljad on kas täiesti puhtad, kus kõik olendid on juba virgunud, või osaliselt puhtad, kus osa olendeid on ja osa veel ei ole virgunud. Mahajaana järgi hakkab bodhisattva oma buddhavälja kujundama juba enne buddhaks saamist. Mahajaana mütoloogias on buddhaväljade õpetusest kujundatud omamoodi budistlik utoopia. Buddhaväljadeks on seal kindlate mütoloogiliste buddhade vaimupingutusest loodud maailmad, mis erinevad tavalistest maailmadest ideaalse korrastatuse ning võimaluse poolest jõuda nirvaanasse ilma eriliste pingutusteta selle buddha abil, kes on antud buddhavälja loonud. Kõige tuntumad mütoloogilised buddhaväljad on Sukhāvatī ja Abhirati, mille on loonud vastavalt buddhad Amitābha ja Akšobhja, ning nende ja meie maailma vahel on terve müriaad maailmu. Selliste buddhaväljade kirjeldusi leidub paljudes mahajaana suutrates, nagu Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, *«Lootossuutra», Sukhāvatīvyūha-sūtra, Gaṇḍavyūha-sūtra jt. Vimalakīrtinirdeśa-sūtra’s rõhutatakse aga buddhavälja kui olendite puhta meele ja puhaste püüdluste tähendust. Hiina budismis kasutatakse buddhavälja tähenduses mõistet puhas maa. Inglise keeles Buddha-field, pure land.

budism, lääne päritolu nimetus 6.–5. saj e.m.a Indias tekkinud Šākjamunist lähtuva õpetuse tähistamiseks. Jõudnud 35-aastaselt virgumiseni, sai Šākjamuni Buddhaks, hakkas õpetama ja lõi oma koguduse, mille liikmeid kutsutakse bhikšudeks ehk kerjusmunkadeks. Buddha- järgsetel sajanditel levis budism kiiresti kogu Indias ja mujal Lõuna-Aasias. Alates 1. saj e.m.a kandus budism (eriti mahajaana kujul) Sise- ja Ida-Aasiasse ning kujunes esimeseks maailmareligiooniks. 19.–20. saj hakkas budism levima ka Läänes (Euroopas, Ameerikas, Venemaal jm) ning on praegu üks kiiremini kasvava järgijaskonnaga religioone maailmas. Mõiste budism võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades sanskriti keelest laenatud sõna bauddha vastena. Mõlemad on tuletatud Šākjamuni üldkasutatavast õpetajanimest Buddha, mis tähendab ‘Virgunu’. Traditsioonilistes budismimaades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks ehk seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (sanskriti keeles buddhaśāsana). Budism tekkis india kultuuris tollal eksisteerinud paljude mõttesuundade (brahmanism, adžiivaka jt) kontekstis. Buddha õppis aastaid erakutest rändõpetlaste juures, enne kui jõudis oma arusaamiseni tõest. Budismi põhiseisukohad on esitatud tema esimest jutlust kajastavas tekstis *«Seadmuseratta käimapanemine». See kuulutab kesktee õpetust, mis väidab, et elus tuleb vältida äärmusi. Kesktee õpetust saab teostada õilsa kaheksaosalise tee kaudu. Samas jutluses räägitakse ka neljast õilsast tõest: tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamisele viivast teest. Ilmselt upanišadide õpetusest võeti üle sansaara ja nirvaana mõisted. Esimene tähendab olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud kannatusega seotud olemasoluviisi, teine aga nende vaibumist ja seeläbi kannatusest vabanemist. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu. Upanišadidest võeti üle ka teo ja teovilja mõisted. Mõiste seadmus (sanskriti keeles dharma) hakkas tähendama budismi õpetust edasiandvaid tekste ja nende kaudu toimivat kultuuri. Kogu edaspidist budismi arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Šākjamuni järgijatest kujunes kogudus, mille liikmed loobusid ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik pooldajaskond, kuhu kuulusid eeskätt jõukad linnakodanikud, tollane majanduslik ja poliitiline eliit, kes toetas kogudust majanduslikult, kuid järgis ka igapäevaelus Šākjamuni õpetust. Budismi pühakirjas nimetatakse mitmeid neist nimepidi (näiteks Magadha kuningas Bimbisāra, rikas kaupmees Anāthapindada ja kurtisaan Āmrapāli). Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel pärast Buddha parinirvaanat hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad, mida on teada vähemalt 18. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi suurkogudel, mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli. 2. saj e.m.a hakati budismi tekste kirja panema. Esimeseks kirjapandud tekstiks oli tõenäoliselt Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra. Seejärel kirjutati üles ka Tripiṭaka ehk «Kolmikkorv». Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra mõjul hakkas tugevnema uus, universaalsem ja vabameelsem suund budismis, mida selle pooldajad ise nimetasid mahajaanaks ehk suureks sõidukiks. Mahajaana pooldajad leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma, mida pimesi korrata, vaid et see peab olema arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaanale vastuseisvaid konservatiivseid koolkondi hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid. I aastatuhande jooksul levis budism peamiselt mahajaana kujul paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Budism mõjutas kohalikke religioone ja õpetusi, saades neilt seejuures ka ise mõjutusi. Nõnda kujunesid hiina budism, jaapani budism, tiibeti budism jne. Lõuna- ja Kagu-Aasia maades levis peamiselt hinajaana, millest tänaseks on säilinud ainult theravaada koolkond. Kõik budismi suunad tunnistavad õpetuse alustõdesid ja pühakirju, mis täielikult tõlgiti hiina ja tiibeti keelde, osaliselt ka mõnda teise Sise-Aasia keelde. Sanskritikeelsed pühakirjakogud ei ole originaalkeeles täielikult säilinud. Nepalis on üheksa dharmaõpetuse nime all tuntud kogumik, mis hõlmab olulisemaid sanskritikeelseid mahajaana suutraid. Sanskritikeelseid suutraid on leitud ka mujal, üheks viimaseks on 1999 Potala raamatukogust leitud Vimalakīrtinirdeśa-sūtra. Theravaada tunnistab pühakirjana paalikeelset Tipiṭaka’t. Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis I aastatuhande keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured kloosterülikoolid Nālandā, Vikramašīla jt tegutsesid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. saj lõpuni, mil Indiasse tunginud muslimitest türklased need hävitasid. I aastatuhande teisel poolel tekkis Indias budismi suund vadžrajaana ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad – tantrad. Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budismis. 19. saj algas budismi uurimine ja tundmaõppimine Läänes ning eriti 20. saj teisest poolest alates on budism jõudsalt levinud ka religiooni ja eluõpetusena. Tagasisidena on nn lääne budism ja budismi teadusliku uurimise ehk budoloogia mõju vallandanud uuendus- ja reformiliikumised Aasia traditsioonilistes budistlikes maades. Paljud lääne teadlased ja humanistid on leidnud budismis kokkupuutepunkte teadusliku ja humanistliku maailmavaatega ning näinud selles õpetust, mis oluliselt rikastab nüüdisaja tsivilisatsiooni. Albert Einsteinile on omistatud budismi kohta käiv ütlus: “Budismil on tunnusjooni, tänu millele ta võib saada tuleviku kosmiliseks religiooniks: ta on ületanud isikulise jumala, ta väldib dogmasid ja teoloogiat, ta hõlmab nii looduslikku kui ka vaimset ning põhineb religioossel elamusel kui tähendusrikkal tervikul, mis tõuseb esile kõikide asjade, nii vaimsete kui ka looduslike, kogemisest.”

budismi suurkogud, budismi ajaloo esimestel sajanditel toimunud koguduse suured kokkutulekud, kus väideldi Buddha sõna autentse vormi ja väljenduse, selle tõlgendamise ning koguduse elukorralduse reeglite ehk vinaja üle. Suurkogude tulemusel fikseeriti budistlik pühakiri algul suulisel kujul, aga hiljemalt viimasel, neljandal suurkogul juba kirjalikult. Esimene suurkogu toimus varsti pärast Buddha parinirvaanat (seega pärast 486 e.m.a) Rādžagrihas, kus olevat viibinud 500 munka. Mahākāšjapa eesistumisel loeti seal mitme kuu vältel ette ning kinnitati Sūtrapiṭaka ja Vinayapiṭaka esialgsed versioonid. Teine suurkogu toimus 100 või 110 aastat pärast parinirvaanat (386 või 376 e.m.a) Vaišālīs, kus vaieldi peamiselt vinaja üle. Suurkogul tekkis konflikt konservatiivse sthaviravaada ja liberaalsema mahasanghika vahel, mille esindajad olevat protesti märgiks sealt lahkunud. Vaišālī suurkogu järel lagunes budistlik kogudus koolkondadeks, mida oli vähemalt 18. Kolmandat suurkogu Pātaliputras umbes 250 e.m.a patroneeris Ašoka. Sellel püüti leida konsensust koolkondade vahel, fikseeriti arvatavasti paali kaanon, millele lisati ka ‘kolmas korv’ – Abhidhammapiṭaka. Ka olevat seal otsustatud misjonäride saatmine teistesse maadesse. Neljas suurkogu toimus umbes 100 m.a.j Kušaani keisri Kaniška I eestkoste all tema pealinnas Purušapuras Gandhāras. Seal olevat koostatud ulatuslikud kommentaarid sarvastivaada Tripiṭaka’le ja tunnustatud mahajaanat, mis järgmistel sajanditel levis jõudsalt Kesk- ja Ida-Aasias. Mõne budismi ajaloolase arvates ei ole seda suurkogu tegelikult toimunud. Lisaks neile neljale on uusajal, 1871 ja 1954, Birmas peetud kaks suurkogu, mis on aga piirdunud põhiliselt Birma theravaada koguduse esindajate osavõtuga. Inglise keeles Buddhist councils.

Budismi Väljaannete Ühing, (inglise keeles Buddhist Publication Society), 1958 Sri Lankal Kandys theravaada munkade Piyadassi Thera (1914–1998) ja Nyanaponika Thera (1901– 1994) ning ilmalike A. S. Karunaratna ja R. Abeyasekera asutatud ühing peamiselt ingliskeelse theravaada budismi kirjanduse väljaandmiseks ja levitamiseks kogu maailmas. Peale populaarsete perioodiliste väljaannete annab Budismi Väljaannete Ühing välja ka mahukamaid uurimusi ja paali kaanoni tekstide tõlkeid. 1993 algatati “Seadmuse kinkimise” (paali keeles dhamma dāna) kampaania, mille raames saadetakse partnerorganisatsioonidele kaks korda aastas tasuta pühendusega uusväljaanded. Budismi Väljaannete Ühing levitab oma väljaandeid enam kui 90 maal. Eestis on Budismi Väljaannete Ühingu partnerorganisatsiooniks Tartu Ülikooli orientalistikakeskus.

Bushidō (jaapani keeles 武⼠道 ‘sõdalase tee’), jaapani samuraikultuur ja seda esindav tekstikogu, mis sisaldab samuraide aukoodeksi ja elureeglid. Bushidōs on kõige olulisem lojaalsus oma isandale ning valmisolek ülesande nimel kõhklemata surma minna. Bushidō kujunemine kestis sajandeid alates 12. saj; lõpliku kuju ja ühiskondliku staatuse omandas see Tokugawa ajastul (1603–1868).

Butön (tiibeti keeles bu ston), täisnimega Butön Rintšendrup (tiibeti keeles bu ston ri chen grub), tiibeti budistlik õpetlane (1290–1364), elas Žalu (tiibeti keeles zha lu) kloostris Kesk- Tiibetis. Tema elutööks oli tiibeti budismi kaanonite Kangjuri ja Tengjuri toimetamine ning kataloogimine, mida ta koos oma kaasmunkade-abilistega tegi äärmise põhjalikkusega, kontrollides hoolega tekstide autentsust. Butöni loodud ja täiendatud Kangjuri ja Tengjuri tekstide klassifikatsiooni on väheste muudatustega kasutatud kõikides hilisemates väljaannetes. Peale selle on ta «Budismi ajaloo» (tiibeti keeles chos ’byung) autor. Butön on kirjutanud ka kommentaare ületava mõistmise suutratele ja tantratele, sh Kālacakra-tantra’le.

bön (tiibeti keeles bon), usund Tiibetis. Böni kirjeldatakse sageli kui Tiibeti algupärast, budismieelset usku, mis pole päris täpne. Kuna böni kohta enne 7. saj kirjalikud allikad puuduvad, siis on nii varajase böni kui ka võimalike tiibeti algupäraste usundite kohta väga vähe teada. Böni järgijaid nimetatakse bönpodeks (tiibeti keeles bon po), nõnda nimetati ka böni preestreid, kes tegutsesid muistses Tiibetis matusetalituste, ohvririituste ja kuninglike tseremooniate korraldajatena. Legendide järgi oli böni rajaja Šenrab Miwo (tiibeti keeles gshen rab mi bo), kelle sünnikohaks peetakse müütilist maad Ölmo Lungringi (mis asus Kailāsa mäe piirkonnas) ning sünniajaks umbes 16000 e.m.a. Šenrabi eluloos on sarnaseid elemente Buddha elulooga ning teda kirjeldatakse kui olendite heaks tegutsevat virgunut. Böni tekstide järgi sai bön alguse Šang-šungist, Kailāsa jalamil asuvast kuningriigist. Hiline bön kujunes süstematiseeritud usundina välja pärast 11. saj koos budistlike koolkondadega üksteiselt vastastikku elemente laenates. Hiline bön sarnaneb paljus budismiga: ka böni traditsioonis on ülimaks eesmärgiks virgumine (tiibeti keeles byang chub), samuti on sarnased paljud muud põhimõisted. Samas säilitab bön oma eripärad: böni kosmoloogia, legendid ja panteon erinevad budismi omadest. Esimene böni klooster Menri (tiibeti keeles sman ri), valmis 1405. Esimesed böni termad leiti 11. saj. Need tekstid olid hiljem aluseks böni kaanonile, mis sai oma lõpliku kuju 15. saj. Uuemal ajal, alates 19. saj teisest poolest, on bön ja tiibeti budism omavahel tunduvalt lähenenud ja tänapäeval peetakse böni mõnikord isegi tiibeti budismi viiendaks koolkonnaks ningma, kagjü, sakja ja geluki kõrval. Varajase böni isoleeritud haruks peetakse 9.–10. saj Tiibetist välja rännanud tänapäeva Hiina Yunnani provintsi loodeosas Lijiangis elava nahi (hiina keeles naxi) rahvakillu traditsioonilist dongpa religiooni.

C caodong (hiina keeles 曹洞; jaapani keeles sōtō), chan’i alakoolkond, mis rajaneb 9. saj hiina munga Dongshan Liangjie (jaapani keeles Tōzan Ryōkai, 807–869) ja tema õpilase Caoshan Benji (jaapani keeles Sōzan Honjaku, 840–901) õpetusele. Koolkonna nimetus tuleneb nende nimede esimeste silpide kombinatsioonist. Caodong kujunes omaette koolkonnaks 12. saj teravas poleemikas linji koolkonnaga chan’i meetodite üle. Dōgen viis selle 13. saj algul Jaapanisse, kus see on praegu suurima järgijate hulgaga zen’i koolkond. Caodong koolkonnas pannakse rohkem rõhku astmelise tee õpetusele ning zazen’i javaikse valgustuse meeleharjutustele.

caryā vt kulg 2., tee, teostamine

caryātantra (sanskriti keeles ‘teostamise tantra’; tiibeti keeles spyod rgyud), vadžrajaanas üks neljast tantrate klassist kriyatantra, yogatantra ja anuttarayogatantra kõrval. Tantrate järjestuses on caryātantra kriyatantra järel altpoolt teine. See keskendub välistele rituaalidele ja joogaharjutustele. Caryātantra harjutuste eesmärgiks on lähendada inimest buddhale ning süvendada tema kujustamisvõimet. caturmahārājānas vt neli suurt valitsejat catuṣkoṭikā vt tetralemma chan (hiina keeles 禪; jaapani keeles zen), algupäraselt lühend hiinakeelsest sõnast channa (禪那; jaapani keeles zenna), mis on foneetiline mugandus sanskriti sõnast dhyāna (paali keeles jhāna). Nagu dhyāna, tähendab ka chan eelkõige mõtlust, kuid sageli tähistab laiemalt meeleharjutusi üldse. Chan sai 7.–8. saj kujunenud hiina budismi koolkonna nimeks, kus kõige tähtsamaks peetakse vahetuid meeleharjutusi kogenud õpetaja juhendamisel ning äärmuslikumal kujul eitatakse üldse tekstide õppimise vajalikkust. Umbes samal ajal levis chan Koreasse ning 13. saj ka Jaapanisse. Tänapäeval on chan rahvusvaheliselt rohkem tuntud jaapanipärase nimetuse zen järgi. Chan koolkonna tekkimine ja varasem ajalugu Hiinas on üsna ebaselge ning põimitud legendide ja väljamõeldistega. Pärimuse järgi tõi chani Hiinasse 6. saj algul india munk Bodhidharma, kuid sellenimeline meeleharjutus oli Hiinas kahtlemata tuntud juba varem. Chanist kui koolkonnast (hiina keeles chanzong) räägitakse alates 8. saj, mil pandi paika patriarhide järgnevused. Neid hakati tagasiulatuvalt lugema alates Bodhidharmast, keda omakorda peetakse 28. patriarhiks alates Šākjamunist. Chan koolkonnale on iseloomulikud kindlalt fikseeritud põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi antud õpetusliinid. Kuna chan jagunes juba üsna varajasel perioodil eri suundadeks ja alakoolkondadeks, siis on ka õpetusliinid hargnenud, kohati katkedes, kohati taasühinedes, ning erinevad traditsioonid peavad õpetajate järgnevuses mõnevõrra erinevaid arvestusi. Chan kaks tänapäevani säilinud peamist suunda caodong (jaapani keeles sōtō) ja linji (jaapani keeles rinzai) eristusid koolkondadena 12. saj ning mõlemal on omakorda hulk alakoolkondi. Esimeses pannakse suuremat rõhku vaikse valgustuse, teises gongan’i harjutustele. Õpetuslikus ja filosoofilises plaanis nende vahel suuri erinevusi ei ole. Mõlema eesmärgiks on viia õpilase meel virgumisseisundisse, mida hiina keeles tähistab mõiste wu ja jaapani keeles satori. Vaikset valgustust seostatakse tavapäraselt astmelise tee, gongan’i meetodit äkilise virgumisega. Kuigi teoorias chani koolkond ei väärtusta kirjasõna, on chan kirjandus ülirikkalik, ületades mahu poolest kõikide teiste hiina budismi koolkondade kirjanduse. Pühakirjatekstidest austatakse chanis enim Laṅkāvatāra-sūtra’t ja *«Teemantsuutrat». Nendega on peaaegu võrdsustatud Huinengile omistatud *«Kuuenda patriarhi lavasuutra». Hiina chan õpetajate tekstidest on tuntumad veel gongan’ide kogumikud «Sinise kalju ülestähendused» (hiina keeles biyan lu; jaapani keeles hekigan roku) ja «Väravateta läbipääs» (hiina keeles wumen guan; jaapani keeles mumon kan) ning mitmed varasemate patriarhide ja kuulsate munkade elulugude ja õpetuste kogumikud. Chan on oluliselt mõjutanud Hiina ja teiste Ida-Aasia maade kirjandust, maalikunsti, arhitektuuri ja muusikat ning kultuuri laiemalt. Chaniga seostatakse näiteks teetseremoonia, lilleseadmiskunsti ja võitluskunstide tekkimist ning levikut. Hiinas Yuani (1271–1368) ja Mingi (1368–1644) dünastiate ajal chan kui elav traditsioon mõnevõrra formaliseerus ja stagneerus, kuigi tähtsamad õpetusliinid jätkusid. 19.–20. saj on mitmed uuendusmeelsed õpetajad, nagu Xuyun (1840–1959) ja Laiguo (1881–1953), chani reforminud ja kaasajastanud. Jaapani uusaja zen’i tuntumad esindajad on Bankei (1622-1693) ja Hakuin. Jaapani rinzai koolkonna zen’i tuntuim tutvustaja ja levitaja Läänes oli Daisets Teitaro Suzuki. Viimastel aastakümnetel on Läänes rohkem levima hakanud ka hiina chan, seda eeskätt tänu Taiwani õpetajate Hsing-yuni (Xingyun, 1927–) ja Sheng-yeni (Shengyan, 1930– 2009) tegevusele.

Chunqiu vt Kevaded-sügised

citta vt meel, süda

cittakleśa vt meeleplekk

cittamātra (sanskriti keeles ‘pelkmeel’; tiibeti keeles sems tsam; hiina keeles 唯識 weishi; jaapani keeles yuishiki), keskseid mõisteid budismi joogatšaara koolkonnas; tiibeti traditsioonis esineb vahel ka selle koolkonna asendusnimena. Cittamātra teooria väidab, et kogu tegelikkus on meele loodud, meel on ainuke tegelikkuse ‘mõõt’ (sanskriti keeles mātra). India joogatšaara tekstides esineb cittamātra ka teise, sagedasema mõiste vijñaptimātra sünonüümina. Cittamātra teooria on esitatud Laṅkāvatāra-sūtra’s ja Saṃdhinirmocana-sūtra’s. Tiibeti budismis on see olulisel kohal ningma koolkonnas, hiina budismis faxiang’i koolkonnas. Inglise keeles mere mind, mind-only.

cīvara (sanskriti ja paali keeles; tiibeti keeles chos gos), budismis munga või nunna rüü, mis koosneb traditsiooniliselt kolmest osast: eraldi alusriided alakeha ja ülakeha tarvis ning pealisrüü, mis algselt olid lihtsalt kolm nelinurkset riidetükki. Varases koguduses oli mungarüü valmistatud teiste poolt minemavisatud rõivastest. Selline mungarüü oli üks neljast budistliku kerjusmunga välisest tunnusest, ülejäänud kolm olid elamine puu all, toidu kerjamine ja lehma uriini kasutamine ravimiks. Et mungarüü ei tohi süvendada soove, vaid sümboliseerima kasinust ja lihtsust, siis see pidi olema kas kantud, määrdunud, rebenenud või muul viisil ilmalikele kasutuskõlbmatu. Rüü ei tohtinud olla ka ühest suurest kangast, vaid tükkidest kokku õmmeldud, et veelgi rõhutada selle tagasihoidlikkust. Seetõttu oli rüü algselt määrdunud kollakat tooni (sanskriti keeles kāṣāya); selliseid kantakse ka tänapäeva theravaada budismi maades. Mujal on levinud eri värvi mungarüüd, Tiibetis tumepunane, Hiinas hall või pruun, Jaapanis hall või must jne. Kuna annetusena võis aktsepteerida ka kallimaid materjale ja värve, siis on ajaloos tseremoniaalsed rüüd tihti olnud ka üsna toretsevad ja värvikirevad.

Conze, Edward (Eberhart) Julius Dietrich (1904–1979), saksa päritolu inglise budoloog, 20. saj silmapaistvamaid mahajaana uurijaid Euroopas. Olnud nooruses aktiivne sotsialist ja kommunist, emigreerus ta 1933 Saksamaalt Inglismaale, kus algul jätkas vasakpoolset poliitilist tegevust. 1930-te keskel pettus marksismis, hakkas Suzuki mõjul budistiks, õppis sanskriti ja tiibeti keelt ning sai eraõpetlasena üheks tuntuimaks budoloogiks. Conze elutöö oli ületava mõistmise suutrate uurimine ja tõlkimine. Ta tõlkis inglise keelde üle 30 budistliku teksti, sh Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, *«Teemantsuutra» ja *«Südasuutra».

Cullavaṃsa (paali keeles ‘lühike kroonika’), paalikeelne Sri Lanka budistlik ajalookroonika, mis on loodud jätkuks vanemale kroonikale Mahāvaṃsa’le. Cullavaṃsa on enam kui 1500 aasta vältel eri autorite poolt kirjutatud ja pidevalt täiendatud tekstide kogumik, mis hõlmab ajavahemikku alates 4. saj algusest kuni 19. saj.


D

daakini (sanskriti keeles ḍākinī; tiibeti keeles mkha' 'gro ma), arvatavasti tuletis sanskriti verbijuurest ḍī (‘lendama’); tiibeti keeles sõna-sõnalt ‘taevaskäija’. India mütoloogias on daakinid raevukad naisolendid, kes moodustavad Kālī kaaskonna. Vadžrajaanas on daakini naisekujuline virgumisele suunav antropomorfne sümbol, joogini ehk pradžnja. Daakini võib olla inimkujuline vadžrajaana õpetaja, idam või selle partner, samuti õpetuse kaitsja.

daimoku (jaapani keeles; hiina keeles 題⽬ timu ‘teema, pealkiri’), jaapani budismi Nichireni koolkonnas viljeldav lausung, mis seisneb *«Lootossuutra» pealkirja kordamises (jaapani keeles namu myōho renge kyō). Daimoku usutakse sisaldavat kogu «Lootossuutra» sisu ja selle lausumine või austamine hoidvat ära kõik halva.

dalai-laama, tiitel, mille 1578 andis tiibeti budismi geluki koolkonna pealaamale Sönam Gjatsole (tiibeti keeles bsod nams rgya mtsho, 1543–1588) mongoli valitseja Altan-khaan. XIV d. järgi aga ei andnud Altan-khaan otseselt seda tiitlit, vaid tegu on pelgalt nime Sönam Gjatso mongolikeelse tõlkega. Tiibetlaste seas on d. tuntud gjälva rinpotše nime all. Mongolikeelne dalai on vasteks tiibeti sõnale gjatso (rgya mtsho) ja tähendab ‘ookeani’, viidates vastava isiku tarkuse suurusele ja sügavusele. Laama tähendab tiibeti keeles õpetajat. Sönam Gjatso nimetati III dalai-laamaks. Tema kaks eelkäijat said selle tiitli postuumselt. Dalai-laamade järgnevus algab Tsongkhapa õpilasest Gedün Drupist (tiibeti keeles dge ’dun grub, 1391–1474) ning põhineb ümbersünni ehk kehastuste teoorial, mida rakendatakse ka paljude teiste tiibeti budismi kõrgvaimulike järgnevusliinide puhul. Dalai- laamasid peetakse bodhisattva Avalokitešvara kehastusteks ja Tiibeti kaitsjateks. Alates V dalai-laamast Ngavang Lobsang Gjatsost (tiibeti keeles ngag dbang blo bzang rgya mtsho, 1617–1682) kuulub neile Tiibetis ka ilmalik võim. VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (tiibeti keeles tshangs dbyangs rgya mtsho, 1687–1706) ei astunud mungaseisusesse ja oli silmapaistev ilmalik luuletaja (tema laulude kogumik «Nukrad armastuslaulud» on ilmunud eesti keeles Linnart Mälli tõlkes 2006). XIII dalai-laama Thupten Gjatso (tiibeti keeles thub bstan rgya mtsho, 1876–1933) püüdis alustada järk-järgulisi reforme Tiibeti kaasajastamiseks. Kui Hiina Rahvavabariik 1950-tel Tiibeti okupeeris, läks praegune, XIV dalai-laama Tenzin Gjatso (tiibeti keeles bstan ’dzin rgya mtsho, 1935–) 1959 eksiili Indiasse, kus rajas Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsuse. XIV dalai-laama on avaldanud tiibeti budismi kohta kümneid raamatuid, mitmed neist on tõlgitud ka eesti keelde. Tunnustuseks tema rahumeelsele võitlusele Tiibeti vabaduse eest omistati talle 1989 Nobeli rahupreemia. 1991 ja 2001 külastas XIV dalai-laama Eestit; 2005 valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. Inglise keeles Dalai Lama.

dalit (sanskriti keeles dalita; hnd dalit ‘rõhutud, allasurutud’), India seisusteväliste enimkasutatud omanimetus.

dāna vt annetamine

dāna-pāramitā vt ületav annetamine

Dandaron, Bidja (1914–1974), burjaadi laama ja õpetlane, mõjukamaid budismi õpetajaid Teise maailmasõja järgses Nõukogude Liidus. Kui Dandaron oli 5-aastane, kuulutas tema õpetaja, tolle aja Burjaatia tuntumaid laamasid Lobsang Sandan Tsõdenov (1850-1922) ta oma õpetaja, Tiibeti Kumbumi kloostri eestseisja, kehastuseks ja paar aastat hiljem andis talle vaimsed pühendused. Dandaron sai lapsepõlves traditsioonilise vadžrajaana hariduse. 1935, mil oli juba alanud budistide tagakiusamine Burjaatias, suundus Dandaron õppima Leningradi Lennundusseadmete Instituuti, õppides samal ajal ka Leningradi Ülikoolis tiibeti keelt ning kuulates Fjodor Štšerbatskoi (1866–1942) loenguid budistlikust filosoofiast. 1937 Dandaron arreteeriti süüdistatuna spioneerimises Jaapani kasuks ning ta veetis ligi 20 aastat stalinlikes vangilaagrites, õppides samal ajal kaasvangidelt-laamadelt budismi ja õpetades neid ka ise. Pärast vabanemist 1956 töötas Dandaron Ulan-Udes Burjaatia Ühiskonnateaduste Instituudis, kus uuris vadžrajaana tekste ning avaldas hulgaliselt uurimusi. Tema ümber kujunes mitteformaalne õpilaste ring, mille kaudu budismi ideed levisid läänepoolses Nõukogude Liidus Moskvast ja Leningradist Ukraina ja Baltikumini. Eestiga on Dandaron seotud alates 1968, mil temaga tutvus Linnart Mäll. Dandaronis olid ühendatud õpetlane- budoloog, budistlik filosoof ja vadžrajaana joogi. Dandaroni õpetuse keskne idee oli budismi universalism, mille kohaselt budism levib üle aegade ja kultuuride, leides igal ajastul ja igas kultuuris oma väljendusvahendid, et inimesi virgumise poole juhatada. Sellest lähtuvalt pööras ta palju tähelepanu budismi ja tänapäeva teaduse seisukohtade ühitamisele. 1972 fabritseeriti Burjaatias Dandaroni vastu uus süüdistus ning toimus kohtuprotsess, kus ta vangi mõisteti. Dandaron suri 1974 vangilaagris. Pärast 1991 on vene keeles välja antud mitu tema budistliku filosoofia alast raamatut.

dao vt kulg

Daodejing (hiina keeles 道德經 ‘kulgemise väe raamat’), taoismi klassikaline tekst, mille autoriks peetakse Laozid. Arvatavasti 3. saj esimesel poolel e.m.a loodud Daodejing koosneb pisut enam kui 5000 kirjamärgist. Teos on jagatud 81 peatükiks, mis on koondatud kahte ossa: «Kulgemise raamat» (hiina keeles daojing) ja «Väe raamat» (dejing). Vanimas, 2. saj e.m.a pärinevas käsikirjas on raamatute järjestus vastupidine: Dejing eespool ja Daojing tagapool ning teos kannab vastavalt pealkirja Dedaojing. Daodejing on vormilt tüüpiline vanahiina skeemtekst. Rohkesti kasutatakse võrdlusi, parallelisme, vastandusi, kohati ka riime. Daodejingis antakse filosoofilise taoismi põhjendus selle põhimõistete kulg, vägi, toimimatus, olev ja olematu, taevasmaa, musttuhanded jt seletuste ja määratluste kaudu. Samas tõdetakse igasuguste määratluste piiratust: “kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi”; “ma ei tea ta nime / sellepärast ütlen kulg / suvaliselt annan nimetusi”. Daodejings ülistatakse loomulikkust, tumedust, ähmasust, madalust, naasmist; sagedased võrdpildid on jõgi, org, naine. Taunitakse karjerismi, mida seostatakse konfutsianismi väärtustega, nagu inimlikkus, kohasus ja kombed. Ideaalne inimtüüp on õnnis (hiina keeles shengren), ühiskondlikult aktiivset õilsat (hiina keeles junzi) peetakse sellest alamaks. Daodejings leidub ka otsest ühiskonnakriitikat, sõjavastasust ning isegi ideaalse riigikorra mudel, kus suurriik ja väikeriik toimivad harmoonilises koosluses: “suur riik / madaldudes väikse riigi ees / omaks võtab väikse riigi / väike riik / madal olles suure riigi ees / omaks võtab suure riigi”. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1979); Jaan Kaplinski tõlkes (2001).

Daozang (hiina keeles 道藏 ‘taoismi varamu’), taoismi pühakirjakogu, mille tänapäeval tuntud versioon põhineb Mingi dünastia (1368–1644) aegsel väljaandel aastast 1445. Daozang hõlmab ligi 1500 teksti, mis on koondatud kahte ossa: «Kolm koobast» (hiina keeles sandong) ja «Neli lisa» (hiina keeles sifu). Sisult on Daozangi tekstid võrdlemisi mitmekesised, alates klassikalistest traktaatidest, nagu *«Daodejing» ja Zhuangzi, kuni alkeemia- ja rituaalitekstide ning kuulsate taoistide elulugudeni. Daozangi kuuluvad ka mõned teiste koolkondade tekstid, näiteks Mozi ja Guanzi. Daozangi koostamine algas juba 4. saj ning selle kujunemist on mõjutanud hiina budismi kaanon.

daršana (sanskriti keeles darśana ‘nägemine’; paali keeles dassana), hinduismis kuue koolkonna üldnimetus, samuti tähendab see õpetaja (sanskriti keeles guru) kuulajaskonda. Budismis on daršana ‘nägemise tee’ (sanskriti keeles darśanamārga), mis on kolmas tee viie tee (sanskriti keeles pañcamārga) hulgas ja tähendab tegelikkuse tõelist nägemist ehk tühjuse mõistmist. Sellel teel vabanetakse valedest vaadetest (sanskriti keeles dṛṣṭi). Inglise keeles seeing, view, insight.

daśabala vt kümme väge

daśabhūmi vt kümme taset

Daśabhūmika-sūtra (sanskriti keeles ‘kümne taseme suutra’; tiibeti keeles sa bcu’i mdo; hiina keeles ⼗地品 shidi pin; jaapani keeles jūjikyō), 1. või 2. saj Indias loodud mahajaana suutra. Hiinas ja Tiibetis kuulub Daśabhūmika-sūtra 'Avataṃsaka tsüklisse, mille tekstide seas on Gaṇḍavyūha-sūtra kõrval ainsana täielikult säilinud ka sanskriti keeles. India ja Nepali mahajaana traditsioonis on Daśabhūmika-sūtra aga iseseisev tekst, viimases kuulub ka üheksa seadmuseõpetuse hulka. Daśabhūmika-sūtra põhisisuks on bodhisattva kümne taseme käsitlus, mida vaadeldakse seostatuna kümne ületava toiminguga. Inglise keeles Sūtra on the Ten Levels. daśakuśalakarmapatha vt kümme hüveteo teed daśaśīla vt kümme käitumisjuhist datong vt suur ühtsus Daxue vt Suur õpetus de vt vägi deva (sanskriti keeles ‘jumal’), india mütoloogias kõrgemate jumalate nimetus. Veedades jagunesid jumalad devadeks ehk sura’deks ja asurateks. Hiljem omistati devadele kõrgem ja asuratele madalam positsioon (näiteks iraani mütoloogias toimus see vastupidi) ning ainult sõna deva hakkas tähistama jumalat. Budismis sünnivad devad devaloka’s, mis on üks kuuest olemasolu valdkonnast. Kuigi sündimist devana peetakse heaks sünniks, sest devadel on ülipikk eluiga ning kõikvõimalikud hüved ja õndsused, on devad siiski vaid sansaaraolendid ega saa sellest vabaneda. Virgumisse ja nirvaanasse võib jõuda üksnes inimene.

Devadatta, Šākjamuni nõbu ja õpilane. Vinayapiṭaka’s, Mahāvastu’s, Divya-avadāna’s ja mõnes sarvastivaada koolkonna tekstis esineva legendi järgi nõudis Devadatta 8 aastat enne Šākjamuni surma, et see astuks kõrge vanuse tõttu tagasi ning jätaks koguduse juhtimise tema hooleks. Šākjamuni keeldus, mispeale Devadatta tahtis teda Magadha valitseja Adžātašatru abiga tappa. Siiski pääses Šākjamuni imevõimete abil ja Devadatta jäi ilma valitseja toetuseta. Seejärel üritas ta kogudust lõhestada, kuid Šākjamuni õpilased Šāriputra ja Maudgaljājana veensid kogudusest lahkulöönuid naasma õpetaja juurde. Jäänud üksinda, Devadatta kahetses ja otsustas ka ise Šākjamuni juurde tagasi pöörduda. Kuid maa lõhenes Devadatta jalge all ja ta langes Avītši põrgusse, kuhu peab jääma sajaks tuhandeks kalpaks, misjärel saab uuesti sündida pratjekabuddhana. Devadatta heitis Šākjamunile ja tema järgijatele ette liiga laiska ja lodevat elu ning tahtis rakendada koguduses uusi ja rangemaid reegleid. *«Lootossuutra» räägib aga Devadattast, kes oli kunagi ammu olnud Šākjamuni õpetaja ja kellele Šākjamuni ennustab, et ta saab tulevikus buddhaks nimega Devarādža.

devaloka (sanskriti ja paali keeles ‘jumalate maailm’), budismi mütoloogias sansaara osa, üks kuuest olemasolu valdkonnast. Devaloka asub Meru mäel ning selle kohal. Devalokas elavad jumalad ehk devad. Nagu teised olendid, alluvad nemadki teo ja teovilja seadusele, s.t sünnivad ja surevad üha uuesti. Devaloka asukatel on ülipikk eluiga, nad elavad naudingutes ja kestvas vaimses keskendumisseisundis. Kuna devalokas elamine ei vabasta olendeid sansaarast (pärast elu jumalana võib taas sündida sansaara madalamates sfäärides), siis ei peeta seda erinevalt nirvaanast budisti püüdluste ülimaks ideaaliks. Budismi mütoloogia järgi koosneb devaloka 26 taevasest ilmast, mis asuvad hierarhiliselt üksteise kohal. Kõige madalamad devalokad koos inimeste, loomade, asurate, preetade ja põrgutega moodustavad sansaara ihade valla; kõrgeima taseme devalokat nimetatakse brahmaloka’ks.

devanaagari (sanskriti keeles devanāgarī ‘jumalik linnakiri’), india tähestik, mida kasutatakse sanskriti, hindi, marathi, nepali jt keelte kirjutamisel. Devanaagari on alfabeetiline tähestik, mis koosneb 14 vokaali- ja diftongi- ning 34 konsonandimärgist. Iga konsonandimärki hääldatakse loomuldasa koos vokaaliga ‘a’, teisi vokaale tähistatakse konsonandimärgile lisatava vastava diakriitilise märgiga. Kaashäälikuühendeid märgivad liitmärgid ehk ligatuurid. Devanaagarit kirjutatakse vasakult paremale. Devanaagari tekkis brahmi kirja baasil 7.–8. saj, laiemas kasutuses on see eelkõige sanskriti keele kirjutamiseks alates 19. saj.

devaputra (sanskriti keeles ‘jumala poeg’; paali keeles devaputta; tiibeti keeles lha’i bu; hiina keeles 天⼦ tianzi; jaapani keeles tenshi), budismi mütoloogias madalamate jumaluste nimetus, kes alluvad mõnele budistliku panteoni peajumalale (näiteks Šakrale või Jamale). Paljud tekstid, eriti mahajaana suutrad, kirjeldavad, kuidas jumal (tavaliselt Šakra) läheb devaputratega Šākjamuni õpetust kuulama. Pärast seda, kui Kušaani valitseja Kaniška I võttis endale Hiina keisri tiitli taevapoeg eeskujul devaputra tiitli, hakati selle sõnaga tähistama ka maapealseid valitsejaid ja suuri õpetajaid.

Devī (sanskriti keeles ‘jumalanna’), hinduismis jumalanna, kes võib esineda erinevate jumalate kaasa või naisvastena. Veedades oli ta loodusnähtuste personifikatsioon, hiljem jumaliku väe šakti väljendus. Enamasti seostatakse teda Šiva naisvastega ning tal on mitmeid nimesid, millest tuntumad on Durgā, Pārvatī ja Kālī.

Dhammapada (paali keeles ‘seadmuse jada’), Khuddaka-nikāya’sse kuuluv tekst, mis sisaldab 423 Buddhale omistatud mõttesalmi. Salmid on grupeeritud 26 temaatilisse peatükki (näiteks «Hoolivus», «Meel», «Patt», «Vägivald», «Vaimulik»). Dhammapada salmides on lihtsas ja arusaadavas keeles, sageli kujundeid ja võrdpilte kasutades, selgitatud budismi kõige olulisemaid kõlbelisi ja maailmavaatelisi seisukohti. Paljud salmid sisaldavad ka otseseid juhiseid, kuidas käituda, kõnelda ja mõelda nii, et ennast vaimselt arendades jõuda kõrgemale tasemele ning ka lihtsalt õnnelikult elada. Dhammapada olulisemaid üldinimlikke juhtnööre on vältida hoolimatust ja vägivalda teiste suhtes. Näiteks öeldakse selles: “Tarmukuse, hoolivuse, eneseohjeldamise ja taltumusega rajagu arukas saar, mida tulvavesi ei uputa! ... Kes iseenesele õnne otsides kasutab õnne himustavate olendite vastu vägivalda, see ei leia hiljem õnne.” Dhammapadas leidub ka varjatud ühiskonnakriitikat, kuna seal käsitletakse braahmanit ehk vaimulikku kui kõlbeliselt ja vaimselt kõrgemal tasemel isikut, mitte aga sünnipäraselt kõrgema seisuse liiget. Dhammapada on loetavamaid ja tõlgitumaid budismi tekste läbi aegade. Nii Tipiṭaka’s kui ka väljaspool seda leidub ka teisi Dhammapadaga sisult ja vormilt sarnaseid tekste, nagu samuti Khuddaka-nikāya’sse kuuluvad Udāna ja Itivuttaka ning sanskritikeelne Udānavarga. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1977, 2004, 2005).

dhāraṇī (sanskriti keeles ‘hoidmine, meelespidamine’; tiibeti keeles gzungs sngags; hiina keeles 陀羅尼 tuoluoni; jaapani keeles darani), budimis algupäraselt oluliste asjade meelespidamine. Varases mahajaanas oli neli dhāraṇīt, millele meel pidi tuginema: kannatlikkus, mantra, õpetussõnad ja tähendus. Mantra dhāraṇīte eesmärk oli hõlbustada suutrate ja muude pikemate õpetuste meeldejätmist lühikeste vormelite abil. See tähendus kandus edasi vadžrajaanasse, kus dhāraṇī tähendab suutra või tantra sisu kokkuvõtvat lühikest teksti, mis on tavaliselt mantrast pikem ja koosneb tähendusega sõnadest. Inglise keeles retention, mindfulness, mystical verses.

dharma vt seadmus

dharmacakra vt seadmuseratas

Dharmacakra-pravartana vt Seadmuseratta käimapanemine

dharmadhātu vt seadmusevald

dharmakāya vt seadmuseihu

Dharmakīrti (7. saj), India budistlik filosoof (7. saj), Dignāga järglane, budistliku loogika ning pramāṇa väitlusteaduse üks olulisemaid esindajaid. Dharmakīrti oli pärit Lõuna-Indiast braahamani perekonnast ja õpetas Nālandā ülikoolis. Nagu tema eelkäija Dignāga, lähtus ka Dharmakīrti joogatšaara ja sautraantika vaadetest. Tema olulisim teos on „Argumentide seletus“ (pramāṇavārtikka), mis on Dignāga teose kommentaar ja käsitleb põhiliselt tõese teadmise ja taju küsimusi.

dharmapāla vt seadmuse kaitsja dharmašaastrad (sanskriti keeles dharmaśāstra ‘seadmuse traktaat’), india brahmanistliku ja hinduistliku ühiskonna norme ja seadusi käsitlevad tekstid, mida peeti kakskordsündinute kohustuslikeks käitumiseeskirjadeks. Dharmašaastrad on loodud ajavahemikus 3. saj e.m.a kuni 5. saj m.a.j. Kitsamas tähenduses mõistetakse nende all smriti tekstide ehk dharmasuutrate (sanskriti keeles dharmasūtra) põhjal loodud värsivormis didaktilisi teoseid. Laiemas tähenduses kuuluvad dharmašaastrate alla ka dharmasuutrad. Dharmašaastrate ettekirjutused on tihti omavahel vastuolus, kuid nende põhitõdesid teab ja järgib enamus hinduiste. dharmatā (sanskriti keeles ‘dharmasus’; tiibeti keeles chos nyid; hiina keeles 法性 faxing; jaapani keeles hōshō), mahajaana järgi seadmuste põhiolemus, mis on tühjus, s.t tegelikult igasuguse tavatõe seisukohalt kindla ja püsiva olemuse puudumine. Samas tähendab dharmatā kogu teadvustatud reaalsuse käsitlemist seadmuste ehk budismi tekstides kirjeldatavate mõisteliste objektidena. Selles tähenduses võib dharmatā olla seadmusevalla (sanskriti keeles dharmadhātu) sünonüüm. Inglise keeles intrinsic nature of the dharmas, dharma-nature.

Dharmatrummi Mägi (hiina keeles 法⿎⼭ fagu shan; inglise keeles Dharma Drum Mountain), chan’i õpetaja Sheng-yeni (Shengyan, 1930–2009) 1989 rajatud rahvusvaheline budistlik kultuuri- ja haridusühendus keskusega Taiwanis, mis oma tegevuses järgib humanistliku budismi põhimõtteid. Organisatsioonil on osakonnad ja keskused Ameerika Ühendriikides ning mitmes Euroopa ja Aasia riigis. 1985 asutati selle juurde Chung-Hwa Budismiuuringute Instituut (hiina keeles Chung-Hwa fojiao yanjiusuo; inglise keeles Chung-Hwa Institute of Buddhist Studies), mis 2006 nimetati ümber Dharmatrummi Budistlikuks Kolledžiks (hiina keeles Fagu fojiao xueyuan; inglise keeles Dharma Drum Buddhist College). Dharmatrummi Mäe haridussüsteemis pannakse võrdselt rõhku nii tänapäevasele haridusele ja budismi teaduslikule uurimisele kui ka chan’i meeleharjutustele. Dharmatrummi mägi tegeleb ka ühiskondliku ja rahvaharidusliku töö ning heategevusega.

dharmatšakra vt seadmuseratas

dhātu vt vald

dhjaanibuddha (sanskriti keeles dhyānibuddha' ‘mõtlusebuddha’), vadžrajaanas mahajaana mütoloogiliste buddhade baasil loodud antropomorfsete kujustamissümbolite üldnimetus. Dhjaanibuddhad paiknevad kindla korra järgi dhjaanibuddhade mandalal. Igal dhjaanibuddhal on kindel ilmakaar, värvus, perekond, ürgollus ning sümbol. Erinevatel tekstidel põhinevates süsteemides võib selles osas olla mõningaid erinevusi. Iga dhjaanibuddha esindab kindlat isiksuse koostisosa ja on vastukaaluks kindlale meeleplekile. Igal dhjaanibuddhal on oma naisvaste ehk pradžnja, bodhisattva ja maine buddha. Nimetus dhjaanibuddha oli tuntud üksnes Nepalis, kust see 19. saj jõudis Euroopasse. Tiibeti budismis tuntakse dhjaanibuddhasid nimetuse all sku lnga rgyal po' (‘viis kehastunud valitsejat’). Dhjaani- buddhaVairotšanaAkšobhjaRatna- sambhavaAmitābhaAmogha- siddhiAsukoht mandalalkeskkoht või idaida või keskkohtlõunalääspõhiVärvusvalgesininekollanepunaneroheline

PerekondtathāgatavadžraratnapadmakarmaÜrgollusilmaruumvesimaatuliõhkSümbolseadmuse- ratasvadžrakalliskivilootosvišvavadžraIsiksuse koostisosakujuteadvustunnemõistemeeleoludMeeleplekkteadmatusvihaiha ja uhkuspahatahtlik- kuskadedusPradžnjaVadžradhātv- īšvarīLotšanāMāmakīPāndara- vāsinīTārāBodhisattvaSamanta- bhadraVadžrapāniRatnapāniAvalokiteš- varaVišvapāniMaine buddhaKraku-tšhandaKanaka- muniKāšjapaŠākjamuniMaitrejaInglise keeles meditation buddhas.

dhyāna vt mõtlus

dhyāna-pāramitā vt ületav mõtlus

digambara (sanskriti keeles ‘ilmakaartesse rõivastunu’), üks džainismi kahest suunast švetambara kõrval. Kummagi suuna õpetuses filosoofilisi erinevusi ei ole. Nendevahelise lahknemise põhjuseks sai küsimus, kas munk, kellel on varandus ja kes kannab ka riideid, saab jõuda vabanemiseni (sanskriti keeles mokṣa). Digambara on selles küsimuses radikaalsem, väites, et ei saa. Sellepärast ei ole digambara munkadel omandit ja nad ei kanna riideid, millest tuleneb nende nimetus. Digambarad usuvad, et tõeline munk ei vaja toitu eluspüsimiseks ja et naine ei saa jõuda vabanemiseni. Nad kujutavad ka tirthankarasid alasti ja väidavad, et Mahāvīra ei olnud kunagi abielus. Lõhe džainismi kahe voolu vahel tekkis pärast Tšandragupta Maurja valitsemisajal (4. saj e.m.a) puhkenud näljahäda, kui radikaalsemad mungad rändasid Gangese jõe aladelt lõunasse. Kahe suuna pooldajate omavahelised abielud on lubatud.

Dīgha-nikāya (paali keeles ‘pikkade õpetussõnade kogu’), Suttapiṭaka esimene osa, mis vastab suures osas Dīrgha-āgama’le sarvastivaada sanskritikeelses kaanonis. Viimane on tänapäeval säilinud ainult hiinakeelses tõlkes. Dīgha-nikāya sisaldab 34 mahukat suutrat, mis on koondatud kolme alajaotusse: «Käitumisjuhiste alajaotus» (paali keeles sīlakkhandha-vagga), «Suur alajaotus» (mahā-vagga) ja «Pātika alajaotus» (pāṭika-vagga). Dīgha-nikāyasse kuuluvad mitmed hästi tuntud suutrad. «Suures põhjuste suutras» (paali keeles mahānidāna-sutta) käsitletakse sõltuvuslikku tekkimist. «Suures meelespidamise toe suutras» (mahāsatipaṭṭhāna-sutta) antakse juhiseid selle kohta, kuidas tuleb jälgida ja keskendada meelt, et ületada kannatust. «Brahmavõrgu suutras» (brahmajāla-sutta) käsitletakse kriitiliselt teisi tollaseid india õpetusi ja teooriaid. «Suur parinirvaanasuutra» (mahāparinibbāna-sutta) kirjeldab Šākjamuni viimaseid elukuid ja sel ajal antud õpetusi. Dignāga (u 480-540), India budistlik õpetlane-filosoof, budistliku loogika, tunnetusteooria ja väitlusteaduse (pramāṇa) üks olulisemaid esindajaid ning alusepanijaid. Dignāga pärines Lõuna-Indiast braahmani perekonnast, oli Vasubandhu õpilane ning sünteesis joogatšaara ja sautraantika vaateid. Tema suuna põhiline jätkaja oli Dharmakīrti. Dignāga tähtsaim teos on „Argumentide kokkuvõte“ (pramāṇasamuccaya, loodud umbes 535), mis on säilinud vaid tiibetikeelses tõlkes; see on kokkuvõte tema vaadetest, kuna Dignāga enamus töid pole tänaseni säilinud. Teos on kirjutatud värssides koos proosakommentaaridega.

Dīpankara (sanskriti ja paali keeles dīpaṅkara ‘lambitegija’), budismi mütoloogias esimene 24-st buddhast, kes meie maailmasüsteemis eelnesid Šākjamunile. Tema juures olevat noormees Sumedha andnud bodhisattvatõotuse ja Dīpankara ennustanud, et temast saab kunagi buddha Šākjamuni (vt näiteks «Teemantsuutra» 17b).

Dōgen (jaapani keeles 道元 1200–1253), jaapani sōtō koolkonna rajaja. Mungaks astudes ühines ta kõigepealt tendai koolkonnaga, kuid pettus selles ja hakkas õppima zen’i. 1223 rändas Dōgen Hiinasse, kus õppis caodong’i munkade juures. 1227 Jaapanisse naastes hakkas ta nende eeskujul propageerima shikantaza meeleharjutust. Sōtō teooria järgi võib sel teel jõuda buddhasuse avanemiseni, mis on igas olendis varjatud kujul algupäraselt olemas. Tõmbunud koolkondadevaheliste vastuolude tõttu pealinnast Kyōtost eemale, rajas Dōgen Echizeni mägedes Eiheiji templi, kus veetis oma ülejäänud elupäevad. Dōgeni põhiteos on «Tõelise seadmusesilma varamu» (jaapani keeles shōbōgenzō), milles ta annab oma meetodile filosoofilise põhjenduse.

doha, india vadžrajaana õpetuslaulud, mille autoriteks peetakse siddhasid. Dohasid loodi peamiselt apabhranša ja orija keeles ajavahemikus 8.–10. saj tänapäeva Bengali ja Orissa aladel, kus vadžrajaana oli laialdaselt levinud. Neile on omane kujundlik keel, mille abil väljendatakse tantristlike harjutustega saavutatud teadvuse kõrgeimaid seisundeid. Tuntuim dohade autor oli Saraha.

dordže vt vadžra

draakon (hiina keeles ⿓ long), hiina mütoloogias maosarnane olend, kes tavaliselt sümboliseerib viljakust ja keisrivõimu. Draakoni kujund pärineb tõenäoliselt juba eelajaloolisest ajast, mil ta võis olla mõne protohiina hõimu tootemloom. Aja jooksul kujunes sellest võimu ja vägevuse sümbol. Fengshui süsteemis seostatakse punast draakonit vee, idakaare, päikesetõusu ja elu ning aktiivse yang’i märgiga; talle vastandub läänt, kuivust, loojangut, surma ja yin’i (vt vari ja valgus) sümboliseeriv valge tiiger. Draakoni nägemist peetakse Hiinas heaks endeks. Rahvamütoloogias võisid draakonid siiski olla ka ohtlikud ning on hulk lugusid sellest, kuidas mõnes veekogus elav draakon tuli tappa, et vabastada paikkond tema nuhtlusest. Hiina budismis samastatakse draakoneid india mütoloogiast pärit naagadega ning neid peetakse samuti Buddha õpetuse kaitsjateks ja salaõpetuste valvuriteks.

drikung, ka drigung (tiibeti keeles ’bri gung), tiibeti budismi kagjü koolkonna üks 8 alakoolkonnast, mille 12. saj rajas Drikung Kjopa Džigten Gonpo Rintšenpel (tiibeti keeles ’bri gung skyob pa ’jig rten dgon po rin chen dpal, 1143–1217). Koolkond on saanud oma nime Drikungi oru järgi Kesk-Tiibetis Lhasast kirde pool, kus asub 1179 rajatud drikungi peaklooster Drikung Thil (tiibeti keeles ’bri gung mthil). Drikungi pealaamasid peetakse Avalokitešvara kehastusteks. Praegune, Indias eksiilis asuv Drikung Kjabgön Tšetsang Rinpotše (tiibeti keeles ’bri gung skyabs mgon che tshang rin po che, 1946–) on järjekorras XXXVII. Drikungi kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus tegutseb ka Eestis ning Tšetsang Rinpotše on mitu korda Eestit külastanud.

dṛṣṭadhārmika guṇa (sanskriti keeles ‘nähtav omadus’; tiibeti keeles mthong ba’i chos la yon tan, tshe ’di’ yon tan; hiina keeles 此⽣功德 cisheng gongde; jaapani keeles shisei kudoku), mahajaanas, eelkõige Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s mõiste, mis tähistab kindlaid positiivseid omadusi (näiteks pikk eluiga, haiguste puudumine jms). Need omadused ilmnevad ületava mõistmise õppimise tulemusel.

dṛṣṭi vt vaade

dzogtšen (tiibeti keeles rdzogs chen ’suur täius’), tiibeti budismis, eriti ningma koolkonnas ja bönis meele loomulik, algne seisund, samuti õpetuste ja teostuste kompleks koos meeleharjutustega, mille eesmärgiks on selle seisundi saavutamine. Ningma koolkonnas ja bönis on d. kõige kõrgem õpetus. Dzogtšeni järgi on kõikide olendite tõeline loomus puhas, kõikehõlmav algne teadmine ehk teadlikkus, mida nimetetakse nimetatakse rigpaks (tiibeti keeles rig pa). Meele loomust kirjeldatakse kui peeglit, mis kõike täielikult peegeldab, olles ise ometi peegeldustest mõjutamata, või kui kristallkuuli, mis peegeldab objekti värve, millele see asetatud on, püsides ise muutumatuna. Dzogtšeni kirjeldatakse kui alust (tiibeti keeles gzhi), teed (tiibeti keeles lam) ja vilja (tiibeti keeles ‘bras), kus alust peetakse juba iseenesest täiuseni jõudnud algseks loomuseks, mis ei vaja “täiustamist”, kuna see on olnud täiuslik algusest peale taevataoline. Ta on tehtamatu, ometi iseeneslikult täiuseni jõudnud. Sellisel kujul alus on olemas igaühes, budismi teistes traditsioonides nimetatakse seda tathāgatagarbhaks. Kuigi meele loomus on algusest peale puhas ja täiuslik, on olendid pimestatud meeleplekkidest ja mõjutatud karmast. Meeleharjutuste eesmärgiks on tagasi jõuda algsesse seisundisse. Tiibeti õpetajate hulgas on levinud üksmeel, et dzogtšeni ja mahāmudrā õpetuste lõppeesmärk on sama. Samuti on dzogtšeni vaade kooskõlas madhjamaka tühjuseõpetusega. Inglise keeles dzogchen, great perfection.

džaatakad (sanskriti ja paali keeles jātaka ‘sünnilugu’; tiibeti keeles skyes pa’i rabs kyi sde; hiina keeles 闍多伽 sheduoqie; jaapani keeles jataka), budismi kirjanduse alajaotus, mis sisaldab mütologiseeritud lugusid Šākjamuni eelmistest eludest, mil ta bodhisattvana häid tegusid tehes kogus pälvimusi. Selle tulemuseks oli virgumine ja buddhaks saamine. Khuddakanikāya 10. alajaotuses «Sünnilood» (paali keeles jātaka) on neid lugusid kokku 547. 4. saj koostas Ārjašūra 34 loost sanskritikeelse teose «Sünnilugude vanik» (sanskriti keeles jātakamālā).

džainism, lääne päritolu nimetus 6.–5. saj e.m.a Indias tekkinud õpetaja Mahāvīrast lähtuva õpetuse tähistamiseks. Nimetus džainism on moodustatud sanskriti verbijuure ji (‘võitma’) tuletisest jaina. Džainismi sanskritikeelne omanimetus on jinadharma (‘võitja seadmus’), mis viitab vaimse võidule maise üle. Džainism tekkis budismiga üheaegselt brahmanistliku kultuuri rüpes, kuid kujunes iseseisvaks ja viimasele isegi vastanduvaks vaimseks liikumiseks. Arvestades hinduismi suuri muutusi ajaloo vältel ja selle arvukaid suundi ning budismi vahepealset hääbumist Indias, võib džainismi pidada vanimaks suhteliselt ühtsena säilinud järjepidevaks religiooniks Indias. Samas ei ole džainismi järgijate arv kunagi olnud kuigi suur. Džainismi allikad peavad õpetuse rajajat Mahāvīrat juba varem olemas olnud traditsiooni reformijaks ning paigutavad õpetuse tekke mütoloogilisse minevikku, loetledes 23 enne teda elanud suurt õpetajat ehk tirthankarat. Tegelikult oli ilmselt vaid Mahāvīrale vahetult eelnenud XXIII tirthankara Pāršva ajalooline isik, kõik varasemad on mütoloogilised kujud. Džainism jaguneb kaheks suunaks, mille järgijaid nimetatakse švetambarateks ja digambarateks. Kahe suuna vaadetes ei ole olulisi erinevusi. 5. saj ei nõustunud digambarad ka ühisel suurkogul heakskiidetud džainismi kaanoniga, pidades seda liialt hälbivaks algsest õpetusest. Alates 12. saj ei ole džainismi mungad enam rändaskeedid, vaid elavad põhiliselt paiksetes kloostrites. Muslimite sissetung Põhja-Indiasse tõi kaasa švetambarate mõningase allakäigu. Tänapäeval on švetambaratel siiski laialdasem kloostrite võrgustik ja tegusam ilmalike organisatsioon kui digambaratel. Nii nagu budismis, puudub ka džainismis loova jumala mõiste ning vaimne tee kulgeb tirthankarade eeskuju järgides. Džainismi põhieesmärgiks on hinge (sanskriti keeles jīva) vabastamine sinna kogunenud teoviljast. Iga hing suudab vabaneda, sest on loomult puhas. Džainismi mungad järgivad viit suurt tõotust ning munkade asketism on tihti üsna äärmuslik. Neile on oluline paastumine, mille abil nad loodavad saada üle ihadest. Kuigi džainisms on põhirõhk munklusel, ühendab nii munki kui ka ilmalikke vägivaldsusetuse järgimine, kuid mungad rakendavad seda rangemalt ja järjekindlamalt. Vägivaldsusetuse aluseks on kaastundlik suhtumine kõikidesse olenditesse ning džainism nõuab oma järgijatelt ka vegetariaanlust. Äärmuslikumad džainismi järgijad ei söö isegi taimede juuri ega juurvilju, kuna see tähendab kogu taime hävitamist. Samuti ei liigu nad väljas ega söö pimedal ajal, et mitte ühelegi putukale peale astuda või mõnda neist kogemata alla neelata. Nad kannavad suu ja nina ees sidet, et mitte ühtegi pisiolendit juhuslikult sisse hingata. Paljud džainistide suguvõsad on läbi ajaloo olnud kaupmehed ja tegutsevad äri alal ka tänapäeval. Üheks põhjuseks on, et see tegevusala annab kõige vähem võimalusi hävitada elusolendeid, kuna näiteks põldu harides tehakse seda paratamatult.

Džambudvīpa (sanskriti keeles jambudvīpa; tiibeti keeles ’dzam bu’i gling; hiina keeles 閻浮 提 yanfuti; jaapani keeles ebudai), hinduismi ja budismi kosmoloogias meie maailmavalla kõige lõunapoolsem manner (üldse on mandreid neli), mida samastatakse Indiaga. Vt ka maailm.

Džetavana (sanskriti ja paali keeles jetavana), metsasalu või park muistse Šrāvastī linna lähedal, kus Šākjamuni sageli viibis ja õpetas. Selle olevat Buddhale ja tema kogudusele peatuskohaks annetanud Anāthapindada. Hiljem rajati sinna vihaara.

džina vt võitja

duḥkha vt kannatus

Dunhuang, Sise-Aasia oaasilinn tänapäeva Loode-Hiina Gansu provintsis, muistse Siiditee üks sõlmpunkte. Dunhuang on tuntud maailma suurima budistlike koobastemplite kompleksi (Mogao koopad) poolest. Enamik koopastempleid rajati ja olid kasutuses ajavahemikus 4.–10. saj. Hiljem jäeti nad maha ja unustati ning need mattusid liiva alla, kuni avastati taas 20. saj algul. Dunhuangi koobastemplite olulisemate leidude hulka kuuluvad tuhanded peamiselt budistlikud tekstid sanskriti, hiina, tiibeti, hotani, uiguuri jt keeltes, mille hulgas on ka vanimad säilinud trükitud tekstid. Unikaalsed on ka Dunhuangi skulptuurid ja seinamaalingud, kus on kokku sulanud eri maade kunstivoolud ja -stiilid. Praeguseks on avastatud 492 koobast 2400 skulptuuri ja 45 000 m2 seinamaalingutega. Suurem osa Dunhuangi käsikirju ja tekste asub Euroopa muuseumides ja raamatukogudes. dunwu vt äkiline virgumine

Durgā, hinduistlikus mütoloogias Šiva abikaasa ja šakti, teise nimega Kālī. Ta on täiuslikult ilus, kuid vaenlastega kohtudes võtab raevuka ja ähvardava kuju. Teda kujutatakse lõvi või tiigri seljas sõitvana ning tema kaheksa või kümme kätt hoiavad mitmesuguseid sõjariistu.

dvija vt kakskordsündinu


E

eesmärgitus (sanskriti keeles apraṇihita, paali keeles appaṇihita), meeleseisund, mis on vaba ihast, soovist ja eesmärgist. Üks kolmest vabanemise väravast (vimokṣa-mukhāni) tühjuse ja märgituse kõrval, mis iseloomustavad seadmusi virgunud meele seisukohalt. Inglise keeles wishlessness

Eesti Akadeemiline Orientaalselts (EAO), 1935 Tartu Ülikooli juures asutatud orientalistikahuvilisi teadlasi ja üliõpilasi ühendanud akadeemiline selts. Selle asutajaliikmeteks olid mitmed tuntud orientalistid, nagu Leo Leesment (1902–1986), Uku Masing (1909–1985), Pent Nurmekund (1906–1996) ja Villem Ernits (1891–1982). Eesti Akadeemiline Orientaalselts sai toona tegutseda ainult 5 aastat, kuna see 1940 nõukogude okupatsioonivõimude poolt suleti. EAO taastati 1988 ning asub Tartu Ülikooli juures, olles samas kogu Eestit hõlmav ühendus, kuhu kuulub teadlasi-orientaliste, tõlkijaid, ida keelte õpetajaid, loomeinimesi jt. Tuntud on EAO iga-aastased orientalistikapäevad ja teaduskonverentsid. 1989–1991 andis EAO välja populaarteaduslikku kuulehte «Sõnumitooja»; alates 2006 ilmub «EAO Aastaraamat».

Eisai (jaapani keeles 榮西, 1141–1215), ka Myōan Eisai, jaapani budistlik munk, rinzai zen’i koolkonna rajaja. Tendai koolkonna mungana rändas ta 1168 Hiinasse, kus tutvus seal tol ajal ülipopulaarse linji koolkonna chan’iga, mida hakkas Jaapanis õpetama. 1187 rändas Eisai taas Hiinasse, kuhu jäi 4 aastaks, mille vältel õppis chan’i meeleharjutusi ja sai chan’i õpetaja pühenduse. Jaapanis jäi Eisai küll formaalselt elu lõpuni tendai koolkonna juurde, kuid tema uus suund kogus üha rohkem poolehoidjaid ja sai ka valitsevate ringkondade toetuse. Iseseisvaks koolkonnaks kujunes rinzai Jaapanis tegelikult alles Eisai järeltulijate ajal, kuid teda peetakse kokkuleppeliselt selle rajajaks.

ekayāna (sanskriti keeles ‘üks sõiduk’; tiibeti keeles theg pa gcig; hiina keeles ⼀乘 yisheng; jaapani keeles ichijō), mahajaana õpetus, mille kohaselt on tegelikult olemas ainult üks sõiduk (sanskriti keeles yāna) ehk tee, mis viib buddhasusse. Ekayāna õpetuse järgi on Šākjamuni rääkinud suutrates kolmest erinevast sõidukist – šraavakate sõiduk (sanskriti keeles śrāvakayāna), pratjekabuddhade sõiduk (pratyekabuddhayāna) ja bodhisattvate sõiduk (bodhisattvayāna) – vaid selleks, et õpetada neid, kes pole veel valmis astuma ülimasse sõidukisse, milleks on buddha sõiduk (buddhayāna). Ekayāna on *«Lootossuutra» keskseid õpetusi. Inglise keeles one vehicle.

elav buddha (hiina keeles 活佛 huofo), tiibeti ja mongoli kõrgete ümbersündinud laamade ehk tülkude poolametlik aunimetus keiserlikus Hiinas alates mongolite Yuani dünastiast (1271–1368). Esimese elava buddha tiitli sai 13. saj keskel Mönke-khaanilt teine karmapa, Karma Pakši (1204–1283), millega kaasnesid regaaliad – must peakate ja kuldne pitsat. Järgmistel sajanditel, mil Tiibet oli periooditi vasallsõltuvuses Hiina keisritest, muutus elava buddha tiitli taotlemine ja andmine üleüldiseks tavaks, mis ühelt poolt tugevdas Tiibeti ja Hiina vahelisi poliitilisi sidemeid, teiselt poolt aga aitas kaasa tülkude järglusliinide põlistamisele. Tänapäeval kasutatakse nimetust elav buddha eelkõige pseudoesoteerilises kirjanduses kohati üsna meelevaldselt erinevate traditsioonide silmapaistvate budistide kohta, keda peetakse mõne buddha või bodhisattva ümbersünniks. Elav buddha ei kuulu budismi autentsete mõistete hulka. Inglise keeles Living Buddha.

Ellora (Elura), 6.–11. saj rajatud koobastemplite kompleks Indias, tänapäeva Mahārāshtra osariigis. Vanimad on 12 budismi templit ja vihaarat (mõned neist mitmekorruselised). Tähelepanuväärsed on ka 17 hinduismi ja 5 džainismi templit. Ellora silmapaistvaim ehitis on Šivale pühendatud Kailāsanātha tempel, mis on suurim ühest kaljust välja raiutud monoliitehitis maailmas (maksimaalpikkus 90 m ja -laius 53 m). Ellora skulptuurid ja bareljeefid kuuluvad vanaindia raidkunsti silmapaistvaimate mälestiste hulka.

elujanu (sanskriti keeles bhavatṛṣṇā; paali keeles bhavataṇhā; tiibeti keeles srid pa’i sred pa; hiina keeles 有愛 youai; jaapani keeles u’ai) ehk olemisejanu, budismis üks kolmest peamisest janust lõbujanu ja surmajanu ehk olematusejanu kõrval, mis hoiavad olendit sansaaras ning takistavad virgumist. Inglise keeles craving for existence.

eneseohjeldamine (sanskriti ja paali keeles saṃvara; tiibeti keeles sdom pa; hiina keeles 三 跋羅 sanbaluo; jaapani keeles sanbatsura), budismis tõotusega võetud kohustus järgida teatud reegleid või ettekirjutusi, näiteks pratimokšat. Sõna esineb ka reeglite kogumi tähenduses. Džainismis on eneseohjeldamine üks seitsmest põhimõistest, mille teostamine viib vabanemisele. Inglise keeles precepts.

erak (sanskriti keeles śramaṇa ’pingutaja’; paali keeles samaṇa; tiibeti keeles dge sbyong; hiina keeles 沙⾨ shamen; jaapani keeles shamon), Indias umbes I aastatuhande keskel e.m.a kujunenud sõltumatute rändõpetlaste seisus. Erakud vaidlustasid veedade autoriteedi ja braahmanite ülimusliku seisundi ühiskonnas. Upanišadide järgijatena arendasid erakud edasi vaba mõttevahetuse ning filosoofilise arutluse traditsiooni. Erakud õpetasid ja väitlesid avalikes kohtades nagu kreeka filosoofidki; neid kutsuti ka valitsejate nõuandjateks. Erakute seas kujunesid koolkonnad, millest tuntuimad on adžiivaka ja lokaajata. Ka budism ja džainism tekkisid erakute õpetuste baasil. Budismis on erak sageli määratletud üldnimetusena vaimset teed käivate inimeste kohta kui munga või vaimuliku sünonüüm. Näiteks *«Dhammapadas» öeldakse: “Olgu ta isegi üleni ehteis, ent kui ta elab rahulikult, tasakaalukalt, ohjeldatult ja kasinalt ning kui ta ei kasuta olendite vastu vägivalda, siis on ta vaimulik, siis on ta erak, siis on ta munk.” Võimalik, et erakute traditsioon on mitte-aarja päritolu ja seostub kas Induse kultuuri religiooniga või mõne muu aarjalaste eelse India vaimse traditsiooniga, mis tähtsustasid askeetlust ja mõtlust.

erakrändur (saünyāsin) vt neli elusihti F

fa vt seadus, seadmus

fajia vt legism

falun dafa vt falun gong

falun gong (hiina keeles 法輪功 ‘seadmuseratta teostamine’, ka 法輪⼤法 falun dafa ‘seadmuseratta suur seadmus’), 1992 Hiinas tekkinud eklektiline uususundlik liikumine, mis põhineb traditsioonilistel qigong’i harjutustel ja mõnedel hiina budismist ja taoismist laenatud baasmõistetel, nagu ’meeleloomus’ (hiina keeles xinxing), ’ausus-headus- kannatlikkus’ (hiina keeles zhen shan ren), qigong jt. Liikumise rajaja ja juht on Li Hongzhi (1952– või 1953–; alates 1998 elab Ameerika Ühendriikides), kelle raamatuid falun gongi teooriast ja teostamisest Falun gong, «Pöörates seadmuseratast» (hiina keeles zhuan falun) jt on tõlgitud ja avaldatud paljudes keeltes. Falun gongi põhimõte seisneb budismist ja taoismist üle võetud idees keha ja meele ühtsusest. Falun gongi pooldajad väidavad, et regulaarselt teatud lihtsaid kehalisi harjutusi sooritades ja neid meeleharjutustega kombineerides on võimalik parandada tervist ja elukvaliteeti ning jõuda kõrgemale kõlblus- ja tunnetustasemele, selle kaudu aga parandada inimühiskonda tervikuna. Falun gong kogus Hiinas 1990-tel kiiresti poolehoidjaid (praegu on neid seal umbes 70 miljonit, lisaks umbes 30 miljonit mujal) ja muutus populaarseks massiliikumiseks. Samas puudub falun gongil kindel struktuur ja organisatsioon ning see toimib avatud mitteformaalse võrgustikuna. 1999 keelustas Hiina Rahvavabariigi kommunistlik valitsus falun gongi liikumise selle väidetava valitsusvastase tegevuse pärast. Hiina RVs on kümneid tuhandeid falun gongi pooldajaid suletud vangi- ja ümberkasvatuslaagritesse. Seetõttu on falun gong oma tegevusse lülitanud ka avalikke vaikivaid protestiseisakuid, et nõuda repressioonide lõpetamist.

faxiang (hiina keeles 法相; jaapani keeles hossō), joogatšaara õpetusel põhinev hiina budismi koolkond, mille rajas Xuanzang. Mõiste ise on sanskriti keeles dharmalakṣaṇa tõlge ja tähendab ‘seadmuste tunnusmärk’. Faxiang põhineb Asanga ja Vasubandhu teostel. Selle keskne mõiste on cittamātra ehk vijñaptimātra, mille järgi kogu tegelikkus on pelgalt meele loodu. Tavateadvus tajub tegelikkust ainult seadmuste väliste tunnuste kogumina, millest tulenebki koolkonna nimi.

fengshui (hiina keeles ⾵⽔ ‘tuul ja vesi’), vanahiina loodusfilosoofial põhinev geomantiaõpetus, mida rakendatakse eelkõige ehitiste püstitamisel neile soodsaima asukoha leidmiseks. Fengshui järgi tuleb hauakambrite ja eluhoonete ehitamisel arvestada nende asendit ilmakaarte ja maastikuelementide eriti mägede ja veekogude, suhtes ning tuulte ja põhjavete mõju (sellest ka nimetus fengshui). Muiste seostati kõike seda heade ja pahade vaimude mõjuga ning fengshui protseduuride eesmärgiks oli nende eemalehoidmine. Iidsest ajast tegutsevad Hiinas fengshui teadmamehed, kes nn fengshui kompassi (hiina keeles luopan) abil määravad kindlaks ehitise parima asukoha. Sealjuures võetakse arvesse paljusid kriteeriume, nagu ilmakaared, varju ja valguse (hiina keeles yinyang) vahekord, *«Muutuste raamatu» kolmikmärgid, viis ürgollust, taevakaardi tähtkujud jne. Tänapäeval rakendatakse mitmeid fengshui praktilisi ja esteetilisi põhimõtteid maastiku ja inimkeskkonna kujundamisel. Samas on see kujundusmoe ja esoteerilise liikumisena saanud lääne massikultuuri osaks. fo vt buddha

fodao (hiina keeles 佛道 ‘buddha kulg’; jaapani keeles butsudo), taoismi mõjul tekkinud hiina budismi mõiste, millel puudub otsene sanskritikeelne vaste. Kõige sagedamini kasutatakse seda virgumise (sanskriti keeles bodhi) vastena või mõeldakse selle all budismi meetodite ja vahendite kompleksi, mille teostamine viib virgumisele.

fofa vt buddhadharma

fojiao (hiina keeles 佛教 ‘buddha õpetus’), hiinakeelne sõna, mis tähistab budismi ja rõhutab selle kui religiooni (hiina keeles jiao) olemust. Vt ka kolm õpetust.

fukasetsu (jaapani keeles; hiina keeles 不可說 bukeshuo ‘öeldamatu, väljendamatu’), zen’is sageli kasutatav väljend, mis tähendab, et virgumise sügavamad aspektid on tunnetatavad ainult vahetu kogemuse kaudu ega ole sõnades väljendatavad. Mõiste fukasetsu on jaapani keelde üle võetud hiina keelest, kus see on sanskritikeelse anabhilāpya või avaktavya vasteks. Inglise keeles ineffable, unutterable.


G

Gampopa (tiibeti keeles sgam po pa, 1079–1153), ka Dagpo Lhadže (tiibeti keeles dwags po lha rje) tiibeti budismi kagjü koolkonna rajaja. Astunud mungaks kadami koolkonnas, õppis ta paljude õpetajate juures, kellest olulisemaks oli Milarepa. Temalt õppis Gampopa Nāropa kuut seadmust ja mahāmudrā’t. Pärast Milarepa surma asutas ta Dvagpo (tiibeti keeles dwags po) kloostri ja pani aluse uuele koolkonnale. Gampopa tuntuim teos on «Vabanemise kalliskiviehe» (tiibeti keeles thar pa rin po che’i rgyan), milles ta püüab ühendada kadami ja kagjü õpetusi.

Gaṇḍavyūha-sūtra (sanskriti keeles; tiibeti keeles sdong pos brgyan pa’i mdo või sdong po bskod pa’i mdo; hiina keeles ⼊法界品 ru fajie pin; jaapani keeles nyū hokkai hin), mahajaana suutra, hiina ja tiibeti budismis Avataṃsaka-sūtra osa; Indias ja Nepalis tuntud iseseisva teosena ja kuulub nepali mahajaana traditsioonis üheksa seadmuseõpetuse hulka. Pealkirja tähendus on mõnevõrra ebaselge. Traditsiooniliselt tõlgitakse Gaṇḍavyūha-sūtrat Läänes «Lillepärjasuutraks», nagu ka Avataṃsaka-sūtra’t, kuigi sõna-sõnalt tähendab see lihtsalt ‘korrastatud ehk reastatud (sanskriti keeles vyūha) koostisosi (sanskriti keeles gaṇḍa)’. Hoopis erinev on suutra hiinakeelne pealkiri, mis tähendab «Sisenemine seadmusevalda». Gaṇḍavyūha-sūtra on loodud 1.–2. saj Indias, võimalik, et Lõuna-Indias, millele viitavad paljud kohanimed tekstis. Gaṇḍavyūha-sūtra vormiline ülesehitus erineb traditsioonilisest suutra-vormist. See on raamjutustusena esitatud lugu kaupmehepoeg Sudhanast, kes rändab mööda Indiat, otsides õpetusi, mis aitaksid tal saada bodhisattvaks. Esimesed juhatused saab ta Mandžušrīlt, seejärel külastab järgemööda 52 õpetajat ehk hüvesõpra (sanskriti keeles kalyāṇamitra), kellest igaüks annab talle juhatusi selle kohta, kuidas bodhisattval tuleb erinevates olukordades ja eluvaldkondades tegutseda. Hüvesõprade seas on erakuid, bhikšusid, õpetlasi, kaupmehi ja kuningaid, poisse ja tüdrukuid, rikkaid emandaid ning isegi üks prostituut, samuti mütoloogilisi tegelasi – bodhisattvaid ja jumalannasid. Kujustanud kõiki hüvesõprade õpetusi, jõuab Sudhana lõpuks bodhisattvate Maitreja ja Samantabhadra juurde, kelle abil süveneb keskendumisse, milles kujustab kogu maailmatervikut kui seadmusevalda (sanskriti keeles dharmadhātu), kus kõik on kõigega seotud, tervik sõltub igast üksikasjast ning iga üksikasi on lõimunud tervikusse. Kõike valgustab ja korrastab buddha mõistmine ja kaastunne, mida olendite seas teostavad bodhisattvad. Gaṇḍavyūha-sūtras on kirjanduslikult väga rikkas ja kujundlikus vormis esitatud budismi põhiseisukohad, rõhuasetusega seadmusevalla kontseptsioonil, bodhisattvate tüpoloogiatel ning buddhade paljususel. Eesti keeles katkendid Märt Läänemetsa tõlkes (2006, 2008, 2009). Inglise keeles Garland Sūtra, Flower Array Sūtra, Flower Ornament Sūtra.

Ganden tripa (tiibeti keeles dga’ ldan khri pa ’Gandeni troonihoidja), geluki koolkonna ülem, kes on ühtlasi Gandeni kloostri pealaama. Gandeni kloostri asutas Lhasast idas 1409 Tsongkhapa ja sellest sai geluki administratiivne keskus. Ganden tripa on 7 aastaks valitav amet ja nende järjepidevust loetakse Tsonkhapast ning tema õpilasest Gjältsabdžest (rgyal tshab rje, 1364–1432) alates. Tihti peetakse geluki koolkonna ülemaks ekslikult dalai- laamat.

Gandhāra, ajalooline piirkond Loode-Indias, tänapäeva Pakistani ja Afganistani territooriumil. Tuntud mahajaana olulise levikualana m.a.j esimestel sajanditel, mil Gandhārast kujunes Kušaani impeeriumi keskus. Sel ajal rajati Gandhārasse hulgaliselt templeid ja kloostreid ning seal õitsesid mitmed budismi koolkonnad, eriti sarvastivaada. Gandhāras olevat umbes 100 m.a.j toimunud Kaniška I patroneeritud neljas budismi suurkogu. Juba enne budismi sinnajõudmist oli Gandhāra piirkond, kus puutusid kokku erinevad tsivilisatsioonid: India, Kreeka-Baktria ning Kesk- ja Sise-Aasia, viimase vahendusel ka Hiina. See lõi tingimused aktiivseks kultuurivahetuseks, tänu millele kujunes seal budismi mõjukaim skulptuurikoolkond. Gandhāra koolkond, mille esimesed mälestised pärinevad 2. saj e.m.a, ühendas kreeka raidkunstile omase meisterliku inimkeha kujutamise budismi ideedega. Selle tulemusel sündis buddhade ja eriti bodhisattvate inimkujulisena kujutamise traditsioon, mida varasemas budistlikus kunstis ei viljeldud. Gandhāra kunst mõjutas oluliselt india ning sise- ja ida-aasia budistliku skulptuuri arengut.

gandharva (sanskriti keeles gandharva ‘lõhnadest toituja’; paali keeles gandhabba), india mütoloogias taevane muusik. Gandharvad on seotud nii õhu- kui ka veevallaga ja alluvad neljale suurele valitsejale. Gandharvasid mainitakse juba «Rigveedas», kus nad on sooma kaitsjad.

Ganeša (sanskriti keeles gaṇeśa), ka Ganapati (sanskriti keeles gaṇapati), hinduismis elevandi peaga õnnetoov ja takistusi ületada aitav jumal, Šiva ja Pārvatī poeg. Hinduistlik rituaal algab tihti Ganeša austamisega ja tema kujutis asetseb sageli templite ja elumajade fassaadil. Ta on õpetatuse kaitsja. Ganešat kujutatakse tavaliselt punasena, suure kõhuga ja neljakäelisena, tema üks kihv on murdunud ja ta ratsutab roti seljas. Legendi järgi käskis Šiva, kes ei teadnud, et tegemist on tema pojaga, Ganeša pea maha raiuda. Saanud aga eksitusest teada, lubas Šiva anda talle esimese vastutuleva olendi pea, kelleks juhtus olema elevant.

Ganges (sanskriti keeles gaṅgā), jõgi Indias. Ganges saab alguse Himaalajast, voolab läbi Gangese madaliku ning suubub Bengali lahte. Hinduismis on Ganges püha jõgi ja seda mainitakse juba «Rigveedas». India mütoloogias esineb Ganges ka personifitseeritud jumalusena.

garuda (sanskriti keeles garuḍa), hinduistlikus mütoloogias lindude kuningas, Višnu kuldsetiivaline ratsu, naagade vaenlane. Budismi mütoloogias on garudad mütoloogilised hiigellinnud, kes mõnikord võivad võtta ka inimkuju. Gautama (sanskriti keeles; paali keeles gotama) 1. Ajaloolise Šākjamuni suguvõsanimi, mille all teda tuntakse budismi kirjanduses. Vt ka Siddhārtha. 2. Njaaja koolkonna rajaja, Nyāyasūtra autor.

gelong (tiibeti keeles dge slong ‘vooruslik kerjaja’), tiibetikeelne sõna, mis tähendab kerjusmunka (sanskriti keeles bhikṣu). Tiibeti budismis on gelong täielikult ordineeritud mungakoguduse liige.

geluk (tiibeti keeles dge lugs ‘vooruslik komme’), 15. saj algul Tsongkhapa rajatud tiibeti budismi koolkond. Mitteametlikult nimetatakse gelukki mõnikord ka kollamütside koolkonnaks kollaste teravatipuliste peakatete järgi, mida selle vaimulikud kannavad rituaalide ja tseremooniate läbiviimise ajal. Koolkonna tähtsaim vaimulik on dalai-laama, kes ei ole aga formaalselt koolkonna pea, kelleks on Ganden tripa. 16.–17. saj kujunes geluk kõige suuremaks ja tugevamaks koolkonnaks ning V dalai-laama Ngavang Lobsang Gjatso (1617–1682) ajal sai see mongolite sõjalisel toel ka ilmaliku võimu Tiibeti üle. Järgides Atīša rajatud endise kadami koolkonna põhimõtteid ja Tsongkhapa reforme, lõi geluk tugeva hierarhilise kloostrikorra ning muutis varasemast süsteemsemaks kloostrites antava hariduse. Geluki süsteem näeb ette nii hinajaana, mahajaana kui ka vadžrajaana tekstide ja õpetuste õppimise selles järjekorras ning kindlate akadeemiliste kraadide andmise munkadele vastavalt läbitud haridustee etappidele. Geluki peakloostrid on juba Tsongkhapa ajal rajatud Ganden (tiibeti keeles dga’ ldan), Drepung (tiibeti keeles ’bras spungs) ja Sera (tiibeti keeles se ra), mis Tiibetis Hiina kultuurirevolutsiooni ajal 1960-tel purustati, kuid tegutsevad praegu uuestirajatutena Lõuna-Indias ja osaliselt taastatutena ka Tiibetis.

Gesar (tiibeti keeles ge sar), ka Gesar Ling (tiibeti keeles ge sar gling), Tiibeti müütiline kangelane. Tema tegudest jutustav eepos «Gesar Ling» on Tiibeti tuntumaid pärimuslikke kirjandusteoseid. Lugulaulud Gesarist hakkasid kujunema 11. saj, mil Tiibetis tugevnes budism. Need pärinevad algupäraselt ilmselt Kirde-Tiibetist, mille valitseja Gesar olevat olnud. Budismist mõjutatud eeposes kujutatakse Gesarit taevalikku päritolu kuningana, Avalokitešvara kehastusena, kes võitles budismi vaenlaste, eriti böni pooldajatega, kindlustades budismi õitsengu Tiibetis ja mujal. Gesar on tuntud ka mongolite ja mitmete türgi rahvaste legendides. Tänapäeva uurijad näevad Gesari kujus ka läänepoolseid Bütsantsi mõjusid, seostades tema nime Rooma keisrite tiitliks olnud caesar’iga ja teoses mainitud Rumi-nimelist maad Bütsantsi ehk Roomaga.

geše (tiibeti keeles dge bshes), tiibeti budismi geluki koolkonnas täieliku õppekursuse läbinud ja vastavad eksamid sooritanud munk-õpetlase tiitel, mis vastab tinglikult tänapäeva akadeemilise haridussüsteemi doktorikraadile. Geše on tegelikult lühendvorm tiitlist dge ba’i bshes gnyen, mis on sanskriti keeles kalyāṇamitra vaste, tähendades hüvesõpra ehk õpetajat. Inglise keeles geshe.

getsül (tiibeti keeles dge tshul ’vooruslikult käituja’), tiibeti budismis noviits-munk, šramanera, kes on alles kogudusse astunud ja peab järgima 36 pratimokša eeskirja.

gjälva karmapa (tiibeti keeles rgyal ba kar ma pa ‘võitja karmapa ehk võitja, kes valitseb karmat’), tiibeti budismis karmapa algupärane tiitel. Nagu dalai-laama ja mitme teise tiibeti budismi kõrgvaimuliku puhul, kasutatakse Läänes selle vastena kristlusest laenatud tiitlit Tema Pühadus. gjälva rinpotše (tiibeti keeles rgyal ba rin po che ‘võitja kalliskivi, võitja suur aare’), tiibeti budismis dalai-laamade algupärane tiitel. Läänes kasutatakse selle vastena kristlusest laenatud tiitlit Tema Pühadus.

gompa (tiibeti keeles dgon pa), tiibeti budismis klooster ehk erakla; algupäraselt sanskriti keeles araṇya (metsaerakla) vaste.

gongan (hiina keeles 公案; jaapani keeles kōan ‘avalik asi’), chan’is lood tuntud õpetajate elust, mis sisaldavad enamasti vestlusi õpilastega, kus antakse paradoksaalsid vastuseid õpilase või õpilaste küsimusele, et selgitada Buddha õpetuse mõnd olulist seisukohta. Chan’i on sõna gongan üle võetud vanahiina kohtukorraldusest, kus see tähendas ‘avalikku kohtuasja’. Hiljem hakkas gongan tähendama ka pikematest lugudest võetud paradoksaalseid ütlusi, mida chan’i õpetajad kasutavad meeleharjutuse vahendina õpilaste juhtimiseks virgumisse (hiina keeles wu; jaapani keeles satori). Selles tähenduses on gongan teatud määral huatou (jaapani keeles wato) sünonüüm. Üheks tuntumaks gonganiks on nn wu (jaapani keeles mu) gongan, milles õpetaja Zhaozhou (elas ajavahemikus 778–897) vastab küsimusele, kas koeras on buddhasus, lihtsalt sõnaga wu, mis tähendab eitust ja olematust (vt olev ja olematu). Chan’is peetakse wu’d vaateid ja eelarvamusi purustavaks sõnaks, mis tegelikult tühistab küsimuse mõtte. Olulisemad gonganid koos kommentaaridega on koondatud kahte kogumikku «Sinise kalju üleskirjutused» (hiina keeles biyan lu; jaapani keeles hekigan roku, 11.–12. saj) ja «Väravateta läbipääs» (hiina keeles wumen guan; jaapani keeles mumonkan, 13. saj).

Gotama vt Gautama

gua vt trigramm

guan (hiina keeles 觀 ‘vaatlema, jälgima, uurima’) 1. Hiina budismis meeleharjutus, mis vastab analüüsivale vaatlusele (sanskriti keeles vipaśyanā). 2. taoistlik tempel või klooster.

Guanzi (hiina keeles 管⼦ ‘õpetaja Guan’), hiina õpetlane ja riigimees, pärisnimega Guan Zhong (surn 645 e.m.a), samuti samanimeline tekst. Guanzi oli kevadete-sügiste ajastu (770– 476 e.m.a) Hiina Qi riigi (tänapäeva Shandongi provintsi aladel Ida-Hiinas) riigimees ja reformaator, kes esimesena Hiina ajaloos esitas idee, et riigi valitsemine peab tuginema seadusele (hiina keeles fa), millele peab alluma isegi valitseja. Sellepärast nähakse temas hilisema legismi eelkäijat. Guanzi läbiviidud reformid viisid Qi riigi Hiina riikide seas kiiresti juhtpositsioonile. Guanzi nime kandev tekst on 4.–3. saj e.m.a koostatud 86 peatükist koosnev entsüklopeediline teos, mis keskendub peamiselt majanduse ja poliitika küsimustele. Osa Guanzi peatükke käsitleb ka natuurfilosoofia probleeme. Guanzi raamat on esimene erinevate koolkondade (konfutsianism, legism, moism, taoism jt) sünteesi katse. Guanzi on lülitatud taoismi kaanonisse Daozang.

Guanzizai vt Guanyin

Guanyin (hiina keeles 觀⾳ ‘häälte vaatleja’ või 觀世⾳ guanshiyin ‘maailma häälte vaatleja’; jaapani keeles kannon või kanzeon), hiina budismis kaastunde bodhisattva Avalokitešvara eeskujul kujunenud bodhisattva ja jumalus. Algselt oli Guanyin meessoost, nagu tema India prototüüp Avalokitešvara. Alates 7.–8. saj aga tõrjus Hiinas naisekujuline Guanyin mehekujulise välja. Jaapanis esineb Kannon nii mehe kui ka naise kujul. Guanyin on populaarsemaid ja austatumaid bodhisattvaid Kaug-Idas. Rahvalikus religioonis on Guanyin eriti lapseootel naiste, mereäärsetes paikkondades ka meremeeste kaitsja. Talle on pühendatud üks neljast Hiina pühast mäest – Putuoshan (Potala hiinapärane nimekuju), mis asub Ida- Hiina Zhejiangi provintsi rannikumere saarel. Guanyini alternatiivne nimetus hiina keeles on nime Avalokitešvara otsene tõlge Guanzizai (hiina keeles 觀⾃在 ‘vaatlev isand’; jaapani keeles kanjizai).

Guhyasamāja-tantra (sanskriti keeles ‘salajase kogunemise tantra’; tiibeti keeles gsang ba ’dus pa’i rgyud), varasemaid budistlikke tantraid, loodud arvatavasti 4. või 5. saj. Sarnanedes vormilt mahajaana suutratele, koosneb Guhyasamāja-tantra 18 peatükist. Esimene peatükk kirjeldab ilmselt üht varajasemat viieosalist (keskpaik ja neli ilmakaart) buddhade mandalat, mis sai aluseks hilisematele dhjaanibuddhade mandalatele. Buddhad asuvad selles nõnda: keskel Akšobhja, idas Vairotšana, lõunas Ratnasambhava, läänes Amitābha ja põhjas Amoghasiddhi. Ülejäänud peatükid käsitlevad tantristlikke harjutusviise. Guhyasamāja-tantra kuulub anuttarayogatantra tsükli tantrate hulka. Tiibeti budismis on see eriti austatud geluki koolkonnas.

gurdvārā (pandžabi keeles ‘värav guru juurde’), sikhide pühamu. Gurdvārās asub alati Ādigranth, samuti on seal koosoleku ja tseremooniaruumid. Tähtsaim gurdvārā Harimandir (Kuldne Tempel) asub Pandžabis Amritsari linnas. Sikhidel on sageli ka kodus eraldi ruum, kus loetakse Ādigranth’i, ja seda ruumi nimetatakse samuti gurdvārāks. Vt ka sikhism.

guru vt õpetaja


H

Hakuin (jaapani keeles ⽩隠, 1685–1768), ka Hakuin Ekaku, tuntumaid uusaja jaapani zen’i rinzai koolkonna õpetajaid ja uuendajaid. Sündinud Hara külas Fujiani mäe jalamil, astus ta juba 15-aastasena mungaks. Saanud zen’i õpetajaks, tundis Hakuin muret zen’i allakäigu ja mugandumise pärast pelgaks õukonna ja intellektuaalide meelelahutuseks. Ta kutsus zen’i järgijaid üles naasma kōan’i ja zazen’i harjutuste juurde. Arvukates kirjatöödes käsitles Hakuin rahvapärases ja humoorikas stiilis zen’i põhitõdesid, eeskätt maailma ja buddhasuse samasust, mille mõjul rinzai populaarsus rahva seas kasvas märgatavalt. Hakuinile omistatakse tuntud kōan: “Kuidas kõlab ühe käe plaks?” Vanemas eas tegeles Hakuin palju tušimaaliga; eriti kuulsad on tema autoportree-sugemetega Bodhidharma (Daruma) portreed.

Hajagrīva (sanskriti keeles hayagrīva ’hobusekaelaline’; tiibeti keeles rta mgrin), vadžrajaana mütoloogias idam ja seadmusekaitsja, esindab buddha Amitābhat ning on bodhisattva Avalokitešvara raevukas kuju. Tavaliselt on ta punast värvi ja hobuse peaga. Hajagrīva kirjeldust võib kohata juba “Sādhanamāla’s”, kus teda kujutatakse raevuka kolmepäise ja kaheksakäelise jumalusena, kuid esmakordselt sai Hajagrīva populaarseks mütoloogiliseks kujuks Tamdini (rta-mgrin) nime all Tiibetis ja Mongoolias, kus erinevalt india kaanonitest kujutatakse väikest hobusepead Hajagrīva juustes. Hajagrīvat peetakse Tiibetis Sera kloostri kaitsjaks. Hinduismis on Hajagrīva üks Višnu kehastus, hobuse pea ja inimese kehaga jumalus, kes sümboliseerib tarkust. Han Feizi (hiina keeles 韓⾮⼦ ‘õpetaja Han Fei’, 288–233 e.m.a), tähtsamaid legismi teoreetikuid Vana-Hiinas, traktaadi Han Feizi autor. Sündis sõdivate riikide aegses (475–221 e.m.a) Hani vürstiriigis, oli Xunzi õpilane, huvitus eelkõige valitsemiskunstist ja uuris põhjalikult varasema legismi klassiku Shang Yangi töid. Leidmata tunnustust oma kodumaal, siirdus ta Qini riigi valitseja Ying Zhengi (259–210 e.m.a), hilisema Hiina ühendaja ja esimese keisri Qin Shi Huangdi teenistusse, kes tema õpetusi järgides rajas ülitsentraliseeritud totalitaarse militaarriigi. Õukonnaintriigide tulemusel sattus Han Feizi vanglasse ja teda sunniti tühjendama mürgikarikas. 55 peatükist koosnevas traktaadis Han Feizi käsitletakse üksikasjalikult seaduskeskse tsentraliseeritud ametnikeriigi ülesehitust, kus valitsejale kuulub absoluutne võim ja ametnikke rakendatakse autasude ja karistuste süsteemi abil. Mõned peatükid raamatus on pühendatud ka filosoofilise taoismi seisukohtade, eeskätt põhimõistete kulg (hiina keeles dao) ja olemus (hiina keeles li) analüüsile.

Hanshan (hiina keeles 寒⼭, 7. või 8. saj), legendaarne Tangi ajastu (618–906) hulkurmunk ja poeet. Tema isikust ei ole peaaegu midagi teada peale selle, et ta rändas Tiantai mägedes ja lõi umbes 300 chan’i vaimust kantud luuletust, kirjutades need kividele, majaseintele, puutüvedele jm. Tema järgi on saanud nime Hanshani tempel Suzhou lähedal, kus ta olevat mõnikord peatunud. Vaba ja sõltumatu eluviisi ning asjaolu tõttu, et ta ei kuulunud ühtegi koolkonda, peetakse Hanshani chan’i munga ideaaliks, kuigi ta ise ilmselt formaalselt ordineeritud munk ei olnud.

Hanumat (sanskriti keeles ‘lõuakas’, ainsuse nimetav kääne hanumān), hinduistlikus mütoloogias jumalik ahv, tuulejumal Vāju ja apsara Pundžikāšthalā poeg. Teda kujutatakse punase näo ja sabaga inimkujulise ahvina. *«Rāmājanas» on ta Rāma ustav abiline, kes ahvide sõjaväe eesotsas aitab vabastada tema abikaasa Sītā Lanka rakšasate valitseja Rāvana käest. Hanumati austatakse kui pühendumise ja ustavuse kehastust ning tema kujud asuvad paljudes Višnu templites. Arvatakse, et Hanumat on ka hiina mütoloogias ja kirjanduses tuntud ahvide valitseja Sun Wukongi algkujuks.

Han Yu (hiina keeles 韓愈, 768–824), hiina õpetlane ja literaat, neokonfutsianismi eelkäija. Varakult orvuks jäänuna sai ta ometi suurepärase klassikalise hariduse ja doktori (hiina keeles boshi) kraadi. Ta teenis õukonnas kõrgetel ametikohtadel, kust aga mitmel korral sõltumatu meelelaadi ja kriitiliste väljenduste pärast tagandati. Oma kirjatöödes kutsus Han Yu üles ‘naasma muistsusesse’ (hiina keeles fugu), s.t iidsete puhaste konfutsianistlike väärtuste juurde. Ta kritiseeris teravalt budismi ja taoismi, kuna nägi neis väärõpetusi, mis on varjutanud konfutsianismi õilsa traditsiooni. Han Yu tõstis esile mõisted inimlikkus (hiina keeles ren), kohasus (hiina keeles yi), kulg (hiina keeles dao) ja vägi (hiina keeles de). Eesti keeles tema kohta ja katkendeid tema töödest Nikolai Konradi raamatus «Ajaloo mõttest» (1987).

Hari (sanskriti keeles ‘kollane’), hinduismis jumalate, eriti Višnu ja tema avataarade (Krišna, Rāma), kuid ka mitmete teiste pühade isikute epiteet.

haridžan (hindi keeles harijan ‘Hari lapsed’), seisusteväliste ehk puutumatute nimetus, mille võttis kasutusele Mahatma Gandhi 1930-tel, et tõsta nende ühiskondlikku seisundit ja väärikust. Paljud seisustevälised peavad ka seda nimetust alandavaks selle seotuse tõttu hinduismiga ja eelistavad nimetust dalit.

he vt kooskõla

heksagramm, *«Muutuste raamatus» kahest trigrammist (hiina keeles gua) kokku pandud kuuikmärk. Kaheksat trigrammi omavahel kombineerides saab kokku 64 heksagrammi, mis kirjeldavad looduse ja inimese seisundeid ning mida kasutatakse ennustamisel.

heldus vt annetamine

heruka (sanskriti keeles; tiibeti keeles khrag ’thung dpa’ bo ‘verejooja’), vadžrajaanas idamite hulka kuuluvate raevukate virgunud olendite nimetus. Herukad on peamiselt anuttarayogatantra ja mahāyoga õpetusega seotud antropomorfsed kujustamissümbolid, näiteks Hevadžra ja Tšakrasamvara.

hetu (sanskriti ja paali keeles ‘põhjus’; tiibeti keeles rgyu; hiina keeles 因 yin; jaapani keeles in), abhidharmas mõiste, mille abil seletatakse seadmuste põhjuslikku tekkimist. Kuus peamist hetut on kolm kurjajuurt (sanskriti keeles akuśalamūla): ’iha’ (rāga), ‘viha’ (dveṣa) ja ‘sõgedus’ (moha) ning nende vastandiks olevad hüvejuured (sanskriti keeles kuśalamūla) ‘ihatus’ (arāga), ‘vihatus’ (adveṣa) ja ‘sõgedusetus’ (amoha). Hetu on samuti põhjenduse kategooria njaaja loogika viieosalises süllogismis.

Hevadžra (sanskriti keeles hevajra ‘oo välgunool’; tiibeti keeles kye rdo rje), vadžrajaanas üks herukaid, mõistmise ja kaastunde kehastus, keskne kuju Hevajra-tantra’s. Hevadžra esindab Akšobhjat ja tema pradžnja on Nairātmja.

Hevajra-tantra (sanskriti keeles; tiibeti keeles kye rdo rje rgyud), anuttarayogatantra tsüklisse kuuluv tantra. Hevajra-tantra sisaldab idam Hevadžra ja temaga seotud kujustamisharjutuste kirjeldusi. Hevadžrat on seal kirjeldatud kogu olemasolu ja ka vabanemise algpõhjusena. Tema kaudu põhjendatakse sansaara ja nirvaana ühtsust. Hevajra-tantrat austatakse eriti tiibeti budismi sakja koolkonnas.

Hiina pühad mäed, taoismis ja budismis ilmakaarte järgi paigutuvad pühad mäetipud. Taoismis on neid viis: Taishan idas (Shandongi provintsis), Hengshan lõunas (Hunani provintsis), Huashan läänes (Shaanxi provintsis), Hengshan põhjas (Shanxi provintsis) ja Songshan keskel (Henani provintsis). Neist vanim ja kuulsaim kultuskoht on Taishan, mis tõusva päikese poole suunatuna on pideva uuenemise ja õitsengu sümbol. Hiina budismis on neli püha mäetippu, millest igaüht peetakse ühe mütoloogilise bodhisattva elupaigaks: Wutaishani põhjas (Shanxis) seostatakse Mandžušrīga, Emeishani läänes (Sichuanis) Samantabhadraga, Jiuhuashani lõunas (Anhuis) Kšitigarbhaga ja Putuoshani (Potala hiinapärane kuju) idas (Zhejiangis) Avalokitešvaraga.

hinajaana (sanskriti keeles hīnayāna ‘väike sõiduk’; tiibeti keeles theg dman; hiina keeles ⼩ 乘 xiaosheng; jaapani keeles shōjō), mahajaana pooldajate antud nimetus konservatiivse budismi koolkondadele. Nimetusega hinajaana viidatakse asjaolule, et selle kaudu jõudvat nirvaanasse ainult väike hulk inimesi, samal ajal kui mahajaana avarad meetodid andvat selleks võimaluse palju suuremale hulgale olenditele. Tänapäeval on hinajaanaks nimetatud koolkondadest säilinud ainult theravaada. Kuna hinajaana on mõnes mõttes halvustav mõiste, siis tänapäeval üldiselt välditakse selle kasutamist. Inglise keeles Hīnayāna, Lesser Vehicle. hinduism, veedadega seotud india õpetuste ja religioonide üldnimetus. Laiemas mõttes tähendab hinduism india ühiskonnakorraldust, religiooni ja kultuuri üldse, kitsamas mõttes aga veedadest alguse saanud, brahmanismiga jätkunud ning hiljem budismi ja džainismi mõjul muutunud traditsioonide kogumit viimasel paaril aastatuhandel. Mõiste hinduism võeti kasutusele 19. saj esimesel poolel Euroopas. Sõna algpäritolu on seotud Induse (Sindhu) jõega ning selle piirkonna rahva ja kultuuriga. Sindhu pärsiakeelne versioon on Hindu, millega hakati tähistama indialasi ja Indiat (Hindustān) üldse ning selle põhjal loodi ka mõiste hinduism. Hinduismi järgijad ise tähistavad oma traditsiooni enamasti sanskritikeelse terminiga sanātana dharma – ‘kestev seadmus’. Hinduismi varajast perioodi umbes 1500– 800 e.m.a nimetatakse veedade ajastuks, mis viitab selle alustekstide loomise ajale. Veedasid peetakse tänapäevalgi pühadeks, kuigi nende tegelik mõju ja tähendus hinduismis on võrreldes varasemaga tunduvalt vähenenud. Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Üldiselt arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II aastatuhande keskelt e.m.a. Mõned tänapäeva India teadlased arvavad aga, et nii veedade religioon kui ka aarjalased on põliselt India päritolu. Viimane sedastus asetaks hinduismi tekkimise palju varasemasse aega ning siis hõlmaks hinduism ka Induse kultuuri aegseid ideid ja uskumusi. Kuid ka vastupidisel juhul võis veedade religioon saada mõjutusi enne seda India pinnal eksisteerinud draviidide religioonist, millest paraku ei ole kirjalikke mälestisi. Hilisemad religioossed arusaamad ning mütoloogia on juba segu aarjalaste ja draviidide traditsioonidest. Veedade perioodile järgnes umbes 800 e.m.a brahmanism, mis on oma nime saanud braahmanite keskse osa järgi kultuses ja ühiskondlikus elus. Seoses budismi ja džainismi esilekerkimisega I aastatuhande teisel poolel e.m.a kaotas brahmanism endise mõjujõu, eriti oli see märgatav Ašoka valitsemisajal 3. saj e.m.a ja Kušaanide impeeriumis esimestel sajanditel m.a.j. Hinduismi uus tõus algas Guptade valitsemisajal 4.–6. saj. Järgmistel sajanditel kujunes hinduism põhijoontes niisuguseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Kõige olulisemateks pühadeks raamatuteks said puraanad ja eeposed, jumalatest tõusid esile Šiva ja Višnu ning mõjukaks sai bhakti suund. Kui pärast muslimite vallutusi 8.–13. saj kadus budism Indiast täielikult, jäi h. põhiliseks omamaiseks religiooniks. Kuigi muslimid püüdsid pidevalt ka “paganlikku” hinduismi välja juurida, ei õnnestunud see neil ning Briti kolonisatsiooni all (mis sai alguse 17. saj lõpu vallutustest) tugevnes hinduism taas. Üheks soodustavaks teguriks oli asjaolu, et Briti võimud tegid koostööd hinduismi järgivate maharaadžadega. Kuigi 1950 välja kuulutatud India Vabariik on rõhutatult ilmalik ja suhtub võrdselt kõikidesse religioonidesse, on hinduismi mõju iseseisvas Indias endiselt suur. Veedade-aegne hinduism oli eelkõige karjakasvatajate ja põlluharijate religioon, mille keskmes olid ohvritalitused ja jumalate ülistamine hümnide laulmisega. Brahmanismi perioodil ohverduste tähtsus isegi suurenes, kuna sellele anti kosmiline mõõde ja tähendus: usuti, et kogu universum ja maailmakord püsib tänu õigesti sooritatud ohverdustele. Samal ajal hakkas kujunema filosoofiline mõtlemine, mis suhtus kriitiliselt veedade autoriteeti. Uut mõtlemistüüpi esindasid eeskätt upanišadid. Hilisemat brahmanismi-järgset hinduismi on aga üldse raske nimetada ühtseks religiooniks, sest see hõlmab väga erinevaid suundi ja koolkondi. Kõikide nende põhilisteks ühistunnusteks on veedade (formaalne) austamine ning teo (sanskriti keeles karma) ja teovilja (sanskriti keeles karmaphala) seaduse ning ümbersünni õpetuste tunnistamine. Veedade pühadus on samas üsna nominaalne ja tänapäeva hinduism veedasid eriti ei aktsepteeri. Samuti tõlgendavad hinduismi eri suunad veedasid üsna erinevalt nii nagu ka teo ja teovilja ning ümbersünni mõisteid. Sajandite jooksul kujunes hinduismis kõrgelt arenenud filosoofia, mida esindavad klassikalised kuus koolkonda ehk daršanat, samuti kirjandus, mille väljapaistvaimateks teosteks on eeposed *«Mahābhārata» ja *«Rāmājana». Hinduismi peamiseks sihiks on vabanemine (sanskriti keeles mokṣa) ja selleni jõudmisel on põhikontseptsiooniks individuaalse surematu hinge aatmani ühinemine jumaliku absoluudi brahmaniga. Selleni püütakse jõuda mitmesuguste vaimsete harjutuste abil, millest tuntumad on pühendumine ja jooga. Hinduismi traditsiooniline elukorraldus on seotud nelja seisuse janelja elusihiga.

hing (sanskriti ja paali keeles jīva), india õpetustes elu ja eluväge tähistav mõiste. 1. Hinduismis tähendab see elusolendi individuaalset hinge, mis on hierarhiliselt madalam aatmanist ehk isest (mida mõnikord samuti hingeks tõlgitakse). Upanišadides ja saankhja õpetuses esineb hinge tähenduses puruša. 2. Budismis, eriti mahajaanas, on hing üks neljast mõistest (teised on ise, olend ja isiksus), millele ei saa omistada iseseisvat olemist ega tähendust, nagu väidab «Teemantsuutra»: “Ei saa rääkida, et ta on bodhisattva, kui temas toimib mõiste ‘ise’ või mõiste ‘olend’ või mõiste ‘hing’ või toimib mõiste ‘isiksus’.” 3. Džainismis on hing üks kahest põhimõistest, teine on ‘elutus ehk hingetus’ (sanskriti keeles ajīva). Hing on omane kõikidele elusolenditele. Maailm koosneb loendamatutest liikuvatest elusatest hingelistest nähtustest. Hingelised on nii inimesed, loomad kui ka taimed ja ürgollused. Ülejäänud nähtused on hingetud ja kuuluvad ajīva alla. Kõik hinged on tõelised, iseolevad ja igavesed ning neid iseloomustab teadvuslikkus (sanskriti keeles cetanā, caitanya), võime tunda õnne (sanskriti keeles sukha) ja tarmukus (sanskriti keeles vīrya). Hinged jagunevad kaheks. Liikumatutel hingedel (maa, vesi, tuli, õhk ja taimed ) on vaid puudutamisvõime. Liikuvatel hingedel, mille alla käivad nii vaimud kui ka keha omavad hinged, on kaks kuni viis võimet (sanskriti keeles indriya). Kuigi elusolendid ja muud hingelised nähtused on loomuldasa puhtad, määrivad neid põhjuse ja tagajärje seaduse tõttu tekkivad teod. Džainismi õpetuse abil on võimalik hinge puhastada ja kaotada side tegudega ning seeläbi jõuda vabanemiseni. Kuna kõik elusolendid ja muud hingelised nähtused on algselt puhtad ja kannavad endas võimet tegude ahelatest vabaneda, siis tuleb kõigisse neisse suhtuda aupaklikult ja vägivallatult. Sellest tuleneb džainistide äärmine aukartus elu ees ja vägivaldsusetus.

hingus (sanskriti keeles prāṇa) 1. India õpetustes eluvägi, mis on seotud hingamisega. 2. Hiina loodusfilosoofia mõiste qi mõnikord kasutatav tõlkevaste.

Hotan, ka Khotan, oaasilinn Sise-Aasias Tarimi basseinis Taklamakani kõrbe lõunaosas. Legendi järgi olevat selle 3. saj e.m.a rajanud India kuninga Ašoka vanem poeg. Juba varem oli see indoeuroopa päritolu tohaari rahva asuala keskus. Siiditee ääres asuva linnana kujunes Hotan I aastatuhande esimesel poolel oluliseks budismi keskuseks Sise-Aasias, kus asusid eri koolkondade kloostrid ja templid. 1006 alistasid Hotani muslimid ning selle tähtsus kaubandus- ja kultuurikeskusena hääbus. Tänapäeva arheoloogid on Hotanist leidnud palju budistlike tekstide käsikirju ja fragmente ning budistliku kunsti ja arhitektuuri mälestisi, samuti varasemaid tohaari kultuuri mälestusmärke.

Hṛdaya-sūtra vt Südasuutra

Huang Di (hiina keeles 皇帝 ‘kollane keiser’), hiina mütoloogias ja traditsioonilises ajalookäsitluses üks tähtsamaid kultuuriheeroseid, müütiline jumalik valitseja, kes olevat valitsenud umbes 2600 e.m.a Huanghe orus. Huang Did peetakse hiina tsivilisatsiooni ja riigi rajajaks, kes õpetas inimestele palju kunste, nagu kirjakeel, arstiteadus, majade ehitamine, riigivalitsemine ja kalender. Tänapäeva ajalooteadus peab Huang Did müütiliseks koondkujuks, kelle prototüüpi ajaloolise isiku näol ei olnud tõenäoliselt olemas. Huanghe (hiina keeles 黄河 ‘kollane jõgi’), Põhja-Hiina tasandikku läbiv ja Bohai lahte suubuv 4845 km pikkune jõgi, mille keskjooksu alasid peetakse Hiina tsivilisatsiooni ja riikluse hälliks. II aastatuhande keskpaiku e.m.a kujunes seal Shang-Yini riik, mis hiljem lülitati kanoonilisse dünastiate nimekirja teisena legendaarse Xia dünastia järel. Tänapäeva ajalooteaduse seisukohalt ei ole Hiina riik ja tsivilisatsioon kujunenud ühes keskuses Huanghe orus, vaid mitmete prototsivilisatsioonide ja -riikide lõimumise teel.

huatou (hiina keeles 話頭 ‘ütlus’; jaapani keeles wato), lühikesed gongan’idel põhinevad kummalise või paradoksaalse sisuga ütlused, mida chan’is kasutatakse mõtluse abivahendina, et vabastada meel mõistete ja sõnade kammitsaist. Huatou on üks kahest põhilisest chan’i meeleharjutusviisist vaikse valgustuse kõrval, mida rakendatakse eriti linji koolkonnas.

huayan (hiina keeles 華嚴; jaapani keeles kegon), hiina budismi filosoofiline koolkond, mis kujunes 7.–8. saj Avataṃsaka-sūtra ehk Huayanjing’i baasil, mille järgi saigi oma nime. Huayani koolkonnal ei ole analoogiat india budismis. Selle esimeseks patriarhiks peetakse Dushuni (557–640), kuid koolkonna tegelik rajaja oli kolmas patriarh Fazang (643–712). Patriarhide järjestusse kuuluvad veel teine patriarh Zhiyan (602–668), neljas Chengguan (738–820 või 838) ning viies ja viimane patriarh Zongmi (780–841). 9. saj lõpus koolkond hääbus, kuigi õpetajaliinid on kestnud tänapäevani. Huayani filosoofia keskendub seadmusevalla (sanskriti keeles dharmadhātu; hiina keeles fajie) analüüsile, rõhutades kõikide nähtuste vastastikust seostatust ja läbipõimumist (hiina keeles wu ai). Laialdaselt kasutatakse selleks olemuse (hiina keeles li) ja nähtuse ehk sündmuse (hiina keeles shi) mõistete dialektikat.

Huayanjing vt Avataṃsaka-sūtra

Huineng (hiina keeles 慧能; jaapani keeles enō, 638–713), nimekamaid varajase chan’i esindajaid, tunnustatud kui chan’i kuues patriarh ja nn lõuna koolkonna rajaja. Tema poollegendaarne elulugu ja õpetus on esitatud *«Kuuenda patriarhi lavasuutras». Vaese ja harimatu küttepuude müüjana olevat Huineng kord kuulnud turul munka retsiteerimas *«Teemantsuutrat», mis virgutas tema meelt sedavõrd, et ta järgnes mungale ja asus samuti kloostrisse. Teinud seal algul lihtsaid majapidamistöid, pälvis ta viienda patriarhi Hongreni (601–674) tähelepanu, kes ta salaja enese järglaseks kuulutas. Alles hiljem hakkas Huineng mungaks, veetis aastaid erakluses ja kui aeg oli küps, ilmus välja kuuenda patriarhina. Huineng ja temast alguse saanud chan’i lõuna koolkond rõhutavad äkilise virgumise (hiina keeles dunwu) meetodit, kuna aga tema konkurent Shenxiu (606–706) oli virgumise astmelise tee õpetuse (hiina keeles jianwu) pooldaja, mis sai domineerivaks nn põhja koolkonnas. Tuntud on lugu Shenxiu ja Huinengi võistlusest virgumisteed kirjeldavate luuletuste kaudu. Kui Shenxiu võrdleb keha bodhipuuga ja meelt peegliga ning virgumisteed peegli puhastamisega tolmust, siis Huinengi arvates on kõik need tühjad ja kammitsevad mõisted. Kui tegelikult pole ei virgumispuud ega peeglit, kuidas siis saab olla tolmu, mis peeglile koguneb, küsib ta. Sellega väljendab Huineng ideed, et meel on tegelikult algusest peale puhas ja virgunud ning seda pole võimalik arendada; meele algupärast puhtust saab ainult mõista ja kogeda. humanistlik budism (hiina keeles ⼈間佛教 renjian fojiao), tänapäeva hiina budismi ja sellest mõjutatud rahvusvahelise budismi suund, mis rõhutab budismi ühiskondlikkust ja inimesekesksust. Humanistliku budismi eelkäijateks olid Taixu (1890–1947) ja Yin Shun (1906–2005), kes ühitasid budismi traditsioonilisi põhimõisteid ja seisukohti tänapäeva ühiskondlike väärtustega. Humanistliku budismi põhiväiteid on, et kuna buddhaks võib saada vaid inimesena, siis on budistlike väärtuste viljelemise eeltingimuseks harmooniline inimühiskond. Iga budisti esmane kohus on anda oma panus ühiskonna paremaks muutmisse. Humanistliku budismi maailmavaate ja tegevuse aluseks on mahajaana bodhisattva ideaal. Sellest põhimõttest lähtuvalt panustavad humanistliku budismi järgijad haridusse, heategevusse ja sotsiaaltöösse. Sageli kasutatakse puhta maa ideed virgunud meele ja harmoonilise ühiskonna koosluse tähenduses. Tänapäeva humanistliku budismi tuntuim esindaja on Buddha Valguse Mäe budistlik assotsiatsioon eesotsas õpetaja Hsing-yuniga (1927–), kuid selle põhimõtteid järgivad ka näiteks Dharma Trummi Mäe assotsiatsioon ning Tzu Chi Fond. Mõistet humanistliku budism kasutatakse aga ka laiema koolkondadeülese põhimõtte tähenduses. Vt ka ühiskondlik budism. Inglise keeles Humanistic Buddhism.

humanistlikud baastekstid, Hiina, India ja Lähis-Ida humanistlike religioonide (konfutsianism, budism, varajane hinduism, kristlus) alustekstid. Humanistlike baastekstide hulka kuuluvad eelkõige *«Vesteid ja vestlusi», Suttapiṭaka tekstid, *«Bhagavadgītā» ning Luuka, Matteuse ja Markuse evangeeliumid. Nende ühisjooneks on inimese ja inimestevaheliste suhete kui kõrgeimate väärtuse esiletõstmine ja rõhutamine. Konfutsianismis väljendab seda ideed inimlikkuse (hiina keeles ren) mõiste, budismis kaastunne (sanskriti keeles karuṇā) ja sõbralikkus (sanskriti keeles maitrī; paali keeles metta), nii budismis kui ka hinduismis vägivaldsusetus (sanskriti keeles ahiṃsā), kristluses ‘armastus’ (kreeka keeles agapē). Samuti väärtustatakse kõigis neis eriomast mõisteaparaati kasutades (näiteks sanskriti keeles dharma; hiina keeles wen) kultuuri kui korrastava printsiibi ja spetsiifiliselt inimliku, loodusest ülema keskkonna tähtsust. Humanistlike baastekstide kontseptsiooni esitas ja põhjendas oma töödes Linnart Mäll, eesti keeles vt selle kohta artiklit «Budismi pühades raamatutes. 1» (2004). Inglise keeles Humanistic Base Texts.

huofo vt elav buddha

hüvejuur (sanskriti keeles kuśalamūla; paali keeles kusalamūla; tiibeti keeles dge ba’i rtsa ba; hiina keeles 善根 shangen; jaapani keeles zengon), budismis mõiste, millega tähistatakse inimese õpitud ja temasse kasvatatud häid omadusi, mis soodustavad virgumist. Tavaliselt räägitakse kolmest hüvejuurest: ihatusest (sanskriti keeles arāga), vihatusest (sanskriti keeles adveṣa) ja sõgedusetusest (sanskriti keeles amoha). Hüvejuured on vastukaaluks vastavatele ‘halbadele juurtele’ (sanskriti keeles akuśalamūla) – ihale (sanskriti keeles rāga), vihale (sanskriti keeles dveśa) ja sõgedusele (sanskriti keeles moha). Mahajaana suutrates tähendab hüvejuur aga ka üldisemaid haridusest ja kasvatusest tulenevaid eeldusi bodhisattvaks saamisel. Budismi järgi tuleb hüvejuuri arendada väga kaua aega läbi paljude elude. Oluliseks meetodiks seejuures on õpetajate ja buddhade austamine. Inglise keeles roots of goodnes, roots of virtue.

hüvesläinu (sanskriti keeles sugata; tiibeti keeles bde bar gshegs pa; hiina keeles 善逝 shanshi; jaapani keeles zenzei), Šākjamuni epiteet, mis väljendab ideed, et buddhaks saades ületas ta täielikult kannatuse, jättis õnnelikult maha sansaara ning jõudis nirvaanasse. Inglise keeles Sugata, Well Departed, Happily Gone.

hüvesõber (sanskriti keeles kalyāṇamitra; paali keeles kalyāṇamitta; tiibeti keeles dge ba’i bshes gnyen; hiina keeles 善智識 shan zhishi; jaapani keeles zenchishiki), budismis õpetaja, vaimne juhendaja, kes suunab ja toetab budismi teele asunud inimest. Paali kaanonis nimetatakse parimateks hüvesõpradeks Šākjamunit ja arhateid, kuid väidetakse ka, et selleks võib olla igaüks, kes on tark ja pühendunud. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s nimetatakse peamise hüvesõbrana ületavat mõistmist ja seda edasiandvat õpetust. Gaṇḍavyūha-sūtra’s on hüvesõpradeks erinevat päritolu inimesed mitmesugustelt tegevusaladelt (kellest mõned ei ole budistid) ning mütoloogilised olendid. Hüvesõbra vastandiks on ‘halb sõber’ (sanskriti keeles pāpamitra), kes õpetab budismi seisukohalt sobimatuid ja kahjulikke tegevusi ning mõjutab inimest eemalduma seadmusest. Tiibeti budismis on sõna hüvesõber tõlkest tiibeti keelde tuletatud kõrgeima vaimuliku kraadi saanud munk-õpetlase tiitel geše. Inglise keeles spiritual friend, spiritual benefactor, good friend, benevolent friend.


I

idam (tiibeti keeles yi dam või yi dam lha; sanskriti keeles iṣṭadevatā ‘soovijumalus’), ka jidam, vadžrajaanas antropomorfne kujustamissümbol, õndsuseihu (sanskriti keeles saṃbhogakāya) kujul esinev buddha. Idam tähistab samaaegselt õpetaja meelt, virgunud õpetajate õpetusliini ja teostaja enda meele virgunud loomust. Idameid kujutatakse tankadel ning neid kujustatakse tantristlike harjutuste käigus kahes etapis. Esimesel etapil (sanskriti keeles utpattikrama ‘loomise aste’; tiibeti keeles bskyed rim) lähendab harjutaja oma meele idamile. Teisel etapil (sanskriti keeles saṃpattikrama ‘teostamise aste’; tiibeti keeles rdzogs rim) kujustab ta meetoditele keskendudes enda meelevoolu ja keha samastumise idamiga. Idami kujustamine peab toimuma kogenud õpetaja järelvalve all. Inglise keeles yidam, tutelary deity.

iddhi vt imevõime

iha (sanskriti ja paali keeles kāma, rāga; tiibeti keeles ’dod chags; hiina keeles 欲 yu, 愛 ai; jaapani keeles yoku, ai), ka ‘himu, kirg, kiindumus’, budismis üks põhilistest meelemürkidest ja meeleplekkidest, olles neist teadmatuse järel halvim. Iha all mõeldakse nii seksuaalset iha kui ka soove üldiselt. Iha tekitab klammerdumist selle objektide külge ja on takistuseks vabanemisteel. Iha on omane kolmikilma madalaimas vallas, milleks on ihade vald. Inglise keeles desire, passion, attachment.

ihade vald (sanskriti keeles kāmadhātu; tiibeti keeles ’dod khams; hiina keeles 欲界 yujie; jaapani keeles yokukai), budismi mütoloogilises kosmoloogias kõige madalam kolmikilma vald, mida iseloomustab kiindumus ja klammerdumine soovidesse ja ihadesse. Sansaara kuue olemasolu valdkonna olendid (v.a kõrgeimate taevaste jumalad) asuvad kõik ihade vallas. Inglise keeles desire realm.

ihu (sanskriti ja paali keeles kāya; tiibeti keeles sku; hiina keeles ⾝ shen; jaapani keeles shin), elav keha, mis budismis vastandub elutule kehale (sanskriti keeles śarīra). Sõna ihu kasutatakse ka metafoorses tähenduses liitsõnades ja -väljendites, näiteks seadmuseihu (sanskriti keeles dharmakāya), kolm ihu (sanskriti keeles trikāya). Inglise keeles kāya, body.

ilmaruum (sanskriti keeles ākāśa; paali keeles ākāsa; tiibeti keeles nam mkha’; hiina keeles 虚空 xukong; jaapani keeles kokū), india õpetustes viies ürgollus, mis märgib ruumilisust, ulatuvust ja mõõtmatust. Sarvastivaada abhidharmas on ilmaruum koos nirvaanaga üks kokkupandamatutest (sanskriti keeles asaṃskṛta) seadmustest. Inglise keeles space.

imevõime (sanskriti keeles ṛddhi; paali keeles iddhi; tiibeti keeles rdzu phru; hiina keeles 神 ⼒ shenli; jaapani keeles jinriki), budismis ebatavalised ja üleloomulikud võimed, mis kaasnevad keskendumise ja süvenenud mõtlusega. Tavaliselt on need omased vaid buddhadele, arhatitele ja bodhisattvatele. Imevõime on ka viies abhijñā. Tuntud on erinevad imevõimete nimekirjad. Paali kaanonis räägitakse tavaliselt kaheksast imevõimest. Need on võime viibida üheaegselt mitmes kohas, võime muuta ennast nähtamatuks, võime minna läbi tahkete objektide, võime minna maa alla, võime kõndida vee peal, võime lennata, võime puudutada käega päikest ja kuud ning võime tõusta kõrgemasse Brahma maailma. Paali kaanonis ja teistes varajastes allikates Šākjamuni tavaliselt keelab arhatitel imevõimeid näidata. Mahajaana suutrates aga on need bodhisattvate tegevuses olulisel kohal. Inglise keeles power, magical power.

Indra, hinduistlik jumal, veedade peajumal, äikese ja sõjakuse jumal. Talle alluvad Trājastrinša jumalad ja lugematu hulk alamaid jumalusi ehk devaputra’id. Hilisemas hinduismis Indra minetab oma tähtsuse peajumalana ning ühena neljast maailmakaitsjast (idakaare kaitsja) allub Brahmale. Budismi mütoloogias tuntakse Indrat sagedamini Šakra nime all. Ta esineb Buddha õpetuse kaitsjana. Mahajaana suutrates on Indra vahel koos teiste jumalatega Šākjamuni kuulajate seas või isegi tema vestluskaaslaseks.

indriya vt võime

Indus, ka Hindus, jõgi ajaloolises Loode-Indias. Saab alguse Himaalajast ja voolab põhiliselt läbi tänapäeva Pakistani. Indus on andnud rahvusvahelises kasutuses nime kogu Indiale. Vt ka Induse kultuur.

Induse kultuur, varaseim kõrgkultuur Indias, mille kõrgaeg langes III–II aastatuhandele e.m.a. Seda esindavad arheoloogilised leiud pärinevad eelkõige Induse jõe vesikonnast. Selle tähtsamad väljakaevatud keskused on Harappa ja Mohendžo-Daro Pakistanis. Induse kultuur oli eelkõige linnakultuur. Seal kasutati ka kirjamärke, mis aga ei ole tänaseni lõplikult dešifreeritud. Oletatakse, et Induse kultuuri kandjad kõnelesid mingit draviidi keelt. Meritsi toimus kaubavahetus Mesopotaamiaga. Induse kultuur hääbus teadmata põhjustel umbes 1500 paiku e.m.a ja kadus lõplikult sissetungivate aarjalaste survel, kuid paljud selle mõjud ilmnevad hilisemas india kultuuris.

inimene 1. (sanskriti keeles puruṣa, manuṣya; tiibeti keeles mi, skyes bu; hiina keeles ⼈我 renwo; jaapani keeles ninga) budismis üks kuue olemasolu valdkonna olendite liike. Sündimist inimesena peetakse kõige paremaks, sest ainult inimene suudab virguda ja vabaneda sansaarast. 2. (hiina keeles ⼈ ren) Hiina õpetustes, eriti konfutsianismis, alusmõiste, millest on tuletatud tähtsaim eetikamõiste inimlikkus ning erinevaid inimtüüpe tähistavad mõisted õilis, õnnis, lihtinimene, tõeline inimene jt. Hiina kosmoloogias on inimene üks universumi kolmest algest (hiina keeles sancai), ülejäänud kaks on taevas ja maa.

inimlikkus (hiina keeles 仁 ren), konfutsianismi keskseid mõisteid, üks viiest püsivast. *«Laulude raamatus» esineb inimlikkus sõnana, mis tähistab üliku armulikku ja hoolitsevat suhtumist teistesse inimestesse, eeskätt oma alamatesse. Sellele viitab ka kirjamärgi kuju, mis koosneb kahest osast: ‘inimene’ ja ‘kaks’, vihjates tähendustele ‘kaks inimest, inimeselt inimesele, inimene teiste inimeste seas’ jne. Konfutsius andis inimlikkuse mõistele uue ja universaalsema sotsiaaleetilise tähenduse, mille kohaselt inimlikkus on eetiline imperatiiv suhtuda kõikidesse inimestesse nagu iseenesesse, olenemata kellegi päritolust ja tähtsusest, s.t mõistmise ja armastusega. *«Vesteid ja vestlusi» määratleb inimlikkust väidetega: “armastada inimest”; “vaid inimlik / suudab armastada inimest / suudab vihata inimest”; “mida ei soovi enesele / seda ära tee teistele”. Inimlikkus iseloomustab eeskätt õilsat inimtüüpi: “õilis / ärgu jätku inimlikkust”. Inimlikkuse avaram tähendus on inimeselikkus üldse, hõlmates kõike seda, mis eristab inimest loomast: kultuuri, haridust, kombeid, õiglustunnet jm, nagu väidab teine varajase konfutsianismi tekst *«Keskmine tavaline»: “inimlikkus / see on olla inimene /ligimeste lähedus / teeb selle suureks”. Inimlikkus on arendatav ja kasvab välja peresuhetest, mis toetuvad pojalikkusele ja vennalikkusele, nagu väidab «Vesteid ja vestlusi»: “pojalikkus vennalikkus / küllap vist inimlikkuse juur”. Mengzi rõhutab inimlikkuse mõiste sotsiaalpoliitilist aspekti, esitades selle sageli koos paarismõistega kohasus. Mõlema vastandiks peetakse kasu: “Inimlik ei jäta maha oma vanemaid, kohane ei pööra selga oma valitsejale. Kuningas rääkigu ainult inimlikkusest ja kohasusest; miks üldse rääkida kasust.” Filosoofilises taoismis peeti inimlikkust ja sellega seotud konfutsianistlikke väärtusi teisejärgulisteks, kuna need tulenesid ühiskonnast, mitte aga ülimaks peetud loomulikust kulgemisest. *«Daodejing» väidab: “suurest kulgemisest hälbides / ilmus õiglus inimlikkus”. Taoismi ideaaltüüpi õndsat peetakse inimlikkusest ja ühiskonnaprobleemidest kõrgemal seisvaks: “õnnis pole inimlik / kogu rahvast peab õlekoeraks”. Inglise keeles humanity, humanness, manliness, benevolence, goodness.

ise (sanskriti keeles ātman; paali keeles attan, attā; tiibeti keeles bdag; hiina keeles 我 wo; jaapani keeles ga), india õpetustes mõiste, mis tähistab inimese ning teiste olendite või nähtuste püsivat ja muutumatut olemust. Brahmanismis on see püsiv ja igavene individuaalne substants aatman ehk hing, mis on identne brahmaniga. Budismis eitatakse nii inimisiksuse kui ka kõikide seadmuste iset ehk püsivat ja muutumatut omaolekut, kuna neid peetakse ajutisteks ja pidevalt muutuvateks ehk isetuteks. Usk iseenese ja seadmuste tegelikku olemasolusse on üks põhilisi väärvaateid ja takistusi virgumiseni jõudmisel. Samas võib ise teatud õpetuslikus kontekstis olla ka positiivse tähendusega, nagu näiteks *«Dhammapada» peatükis «Ise», kus toonitatakse inimese individuaalset vastutust iseenese ja teiste ees: “Inimene ise teeb halba, inimene ise määrib enese ära. Inimene ise ei tee halba, inimene ise teeb enese puhtaks.” Vt ka aatman. Inglise keeles self, ego, I, soul.

isetus (sanskriti keeles anātman; paali keeles anattā; tiibeti keeles bdag med; hiina keeles 無 我 wu wo; jaapani keeles muga), budismi keskseid mõisteid, üks kokkupandud seadmuste kolmest tunnusest (sanskriti keeles trilakṣaṇa) koos püsituse (sanskriti keeles anitya) ja kannatusega (sanskriti keeles duḥkha). Budismi järgi ei ole inimisiksusel ega ühelgi seadmusel püsivat omaolekut ehk iset. Inimisiksuse isetust tõestatakse sellega, et see koosneb isiksuse koostisosadest, need omakorda on aga pidevas muutumises. Seega on inimisiksus püsiva omaoleku poolest tühi. Mahajaana õpetustes, eriti šuunjavaadas, peetakse kõiki seadmusi tühjadeks ja isetuteks, sest ka need on ilma püsiva olemuse ja kindla tähenduseta, eksisteerides vaid tinglikult üleüldise põhjuslikkuse tõttu. Seda seisukohta esindab näiteks *«Südasuutra» väide: “Kõik seadmused on märgistatud tühjusega. Need ei teki ja need ei kao, need ei ole määrdunud ja neid ei saa määrida, neid ei saa lihtsamaks teha ja neid ei saa keerulisemaks teha.” Inglise keeles non-self, non-ego, selflessness, egolessness.

isiksus (sanskriti keeles pudgala; paali keeles puggala; tiibeti keeles gang zag; hiina keeles 補特伽羅 puteqieluo; jaapani keeles putogara), budismis indiviidi tähistav mõiste, mida sageli käsitletakse koos mõistetega ise, olend ja hing kui nelja väärvaadet. Isiksust peetakse ebatõeliseks, nagu ka teisi mõisteid, mis püüavad muutuvat püsivana määratleda. Vahel kasutatakse seda siiski ka positiivse kirjeldava mõistena, näiteks ühendis õilis isiksus (sanskriti keeles āryapudgala). Inglise keeles person, personality.

isiksuse koostisosa (sanskriti keeles skandha ‘kuhi, kogum’ või upādānaskandha ‘kippumise kogum’; paali keeles khanda; tiibeti keeles phung po; hiina keeles 蘊 yun; jaapani keeles un), budismis seadmuste kogumid, mida virgumata meel nende koostoimes tajub isiksusena. Neid on kokku viis: kuju, ka vorm ehk välimus (sanskriti keeles rūpa); tunne ehk tundmine (vedanā); mõiste ehk mõtestamine (saṃjñā); meeleolud ehk kujutlused, ka motivatsioonid ja tungid (saṃskārās); teadvus (vijñāna). Isiksuse koostisosadest ja nende vääritimõistmisest tegelikult olemasoleva isiksuse ehk isena räägitakse mitmes Suttapiṭaka tekstis. Näiteks öeldakse *«Dhammapadas»: “Isiksuse koostisosadega võrdset viletsust ei ole olemas.” Süstemaatilisel kujul on isiksuse koostisosade õpetus esitatud abhidharma tekstides. Mahajaanat esindavas *«Südasuutras» rõhutatakse nende kui seadmuste tühjust: “Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjust ei saa kujust lahutada, kuju ei saa tühjusest lahutada. Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. See käib ka tunde, mõiste, kujutluste ja teadvuse kohta.” Inglise keeles heap, group, bundle, aggregate, aggregates of attachments, groups of clinging.

išvara (sanskriti keeles īśvara ‘isand’), jumalat tähistav mõiste india religioonides. Išvarat peetakse Brahma tegutsevaks aspektiks, kuid teistes tekstides samastatakse teda ka Šivaga. Išvara on ka Lähis-Ida monoteistliku jumala tõlkevasteks indoaarja keeltes.


J

jakša (sanskriti keeles yakṣa; paali keeles yakkha), india mütoloogias valdavalt heatahtlike jumaluste, loodusvaimude, viljakuse ja jõukuse hoidjate nimetus. Nende valitseja on Kubera. Naisjakšad ehk jakšinid (sanskriti keeles yakṣiṇī) võivad aga olla inimestele ohtlikud ja verejanulised. Budismi mütoloogias on jakšad rühm pooljumalaid eesotsas maailmakaitsja Vaišravanaga. Neid peetakse Buddha seadmuse kaitsjateks ja sageli kuulavad nad koos teiste olenditega Buddha jutlusi. Jakšinid võivad aga mõnikord püüda võrgutada seadmusega tegelejaid. Ikonograafias kujutatakse jakšasid enamasti kõhukate figuuridena, naisjakšasid aga kaunite iharate naisolevustena. Jakšade kujutisi peetakse india religioosse skulptuuri varajasemateks näideteks, mis on andnud eeskuju hilisemale hinduismi, budismi ja džainismi kunstile.

Jama (sanskriti ja paali keeles yama; tiibeti keeles gshin rje), india mütoloogias surma ja allilma jumal. «Rigveedas» räägitakse temast kui esimesest inimesest, kes suri. Hiljem muutus Jama surnute kohtumõistjaks ja nende pattude karistajaks. Jamat kujutatakse rohelisena, punaste silmade ja sama värvi rõivastega. Ta kannab valitsuskeppi, mida ehib pealuu. Kaks neljasilmset koera valvavad tema kuningriigi väravaid; tema sõnumiviijateks on vares ja tuvi. Budismi mütoloogias on Jama samuti surmajumal, põrgute valitseja, kes vaeb pärast surma olendite tegusid ja otsustab, missugust ümbersündi nad väärivad. Paali tekstides räägitakse mõnikord mitmest (kahest, neljast) Jamast. Vadžrajaanas peetakse Jamat üheks tähtsamaks seadmusekaitsjaks. Teda kujutatakse hirmuäratavana, ta on ehitud pealuudest vanikutega ja ümbritsetud tuleleekidega. Vasakus käes hoiab ta tegudepeeglit, kus igaüks näeb oma tegusid, paremas käes aga mõistmisemõõka.

Jamāntaka (sanskriti keeles yamāntaka ‘Jama hävitaja’; tiibeti keeles gshin rje gshed), ka Jamāri (sanskriti keeles yamāri ‘Jama vaenlane’), vadžrajaana mütoloogias üks peamisi idameid, bodhisattva Mandžušrī raevukas kuju, kes esindab dhjaanibuddha Akšobhjat. Jamāntakat kirjeldatakse mitmes tantristlikus tekstis, nagu Guhyasamāja-tantra, Mañjuśrīmūlakalpa jt. Sādhanamāla’s mainitakse Raktajamārit (sanskriti keeles raktayamāri ’punane jamāri’) ja Krišnajamārit (sanskriti keeles kṛṣṇayamāri ’must jamāri’), kes esineb kolmel eri kujul: kahe-, nelja- ja kuuekäelisena. Jamāntaka kõige tuntum kuju on Vadžrabhairava (sanskriti keeles vajrabhairava ‘ähvardav vadžra’), kelle kirjeldus esitatakse Vajrabhairava-tantra’s. Vadžrabhairava on tumesinise kehaga, 9 peaga, millest üks on härja oma, 34 käega ja 18 jalaga. Tavaliselt esineb Jamāntaka koos oma pradžnja Vadžravetālāga.

janu (sanskriti keeles tṛṣṇā; paali keeles tañhā; tiibeti keeles sred pa; hiina keeles 渇仰 keyang, 欲 yu, 愛 ai; jaapani keeles katsugō, yoku, ai), budismis mõiste, mis tähistab kõige laiemas mõttes inimest sansaaras hoidvaid tegureid ning on seotud ihade ja kirgedega. Budismi psühholoogia järgi tekib janu tajuorgani ja selle objekti kokkupuutest. Janu on kannatuse peamine põhjus, millest Buddha räägib juba *«Seadmuseratta käimapanemises». Põhiliseks januks on janu uuestisündimise järele, millega kaasnevad lõbujanu ehk naudingujanu (sanskriti keeles kāmatṛṣṇā), elujanu ehk olemisejanu (sanskriti keeles bhavatṛṣṇā) ja surmajanu ehk olematusejanu (sanskriti keeles vibhavatṛṣṇā). Inglise keeles thirst, craving, longing for, yearn.

Jašodharā (sanskriti keeles yaśodharā; paali keeles yasodharā), Siddhārtha Gautama, pärastise Buddha Šākjamuni abikaasa ja tema poja Rāhula ema. Paali kaanoni tekstides esineb Jašodharā sageli ka nimede Rāhulamātā (‘Rāhula ema’) ja Bimbā või Bimbādevī all. Budistliku pärimuse kohaselt olevat ta pärast Buddha virgumist nunnaks hakanud.

jāti vt kast

ji vt sõjakavalus jianxing vt kenshō jina vt võitja jingtu vt puhas maa

jīva vt hing

jñāna vt teadmine

jōdo vt puhas maa

jooga (sanskriti keeles yoga ‘ike, rakend, ühendus’; tiibeti keeles rnal byor; hiina keeles 瑜伽 yuqie; jaapani keeles yuga), india õpetustest pärit mõiste, mis tähendab vaimseid harjutusi ja võib olla meeleharjutuste sünonüümiks. Hinduismis on see meetod ühinemiseks ülimaga (näiteks brahmaniga). Jooga mõiste tekkis brahmanismis, kus sellega tähistati vaimse teostuse teid, mille abil võib jõuda vabanemiseni sansaarast. Meele kontrolli ja arendamise vahendina on jooga kasutusel nii hinduismis, budismis, džainismis kui ka sikhismis. Hinduismis kujunes välja samanimeline filosoofiakoolkond (daršana), kus jooga meetod on jagatud kaheksaks astmeks: ohjeldamine (hoidumine ebakõlblatest tegudest), kontroll (tähelepanu oma ihu ja meele üle), iste ehk aasana (erinevad asendid harjutamiseks), hingamine (hingamise jälgimine ja kontrollimine), eemaldumine (meele suunamine välistelt objektidelt meelele enesele), püsimine (meele püsimine ühel objektil), mõtlus (süüvimine mõtlusobjekti), keskendumine (viimane aste, mis on eelduseks sansaarast vabanemisele). Jooga koolkonna põhitekstiks on 2.–3. saj pärit Patandžali Yoga-sūtra. *«Bhagavadgītās» nimetatakse joogadeks peatükke, mis tähistavad eelkõige ülima jumalaga ühinemise erinevaid etappe. Budismis kujunes 4.–5. saj joogatšaara koolkond, kus jooga tähendab mõtluse ühendamist teadvuse analüüsiga.

joogatšaara (sanskriti keeles yogācāra ‘jooga teostamine’; tiibeti keeles rnal ’byor spyod pa; hiina keeles 瑜伽⾏派 yuqiexing pai; jaapani keeles yugakyō ha), mahajaanas madhjamaka kõrval üks kahest tähtsamast filosoofiakoolkonnast, tuntud ka vidžnjaanavaada nime all. Joogatšaara tekkis arvatavasti 4.–5. saj sarvastivaada baasil. Selle rajajateks peetakse Asangat ja Vasubandhut, hilisemad tuntumad joogatšaara esindajad on Dignāga (6. saj) ja Dharmakīrti (7. saj). Joogatšaara kesksed mõisted on cittamātra ehk vijñaptimātra ja ālayavijñāna. Joogatšaara tekstides keskendutakse teadvuse ja teadvustatud kogemuse analüüsile. Hilisemas joogatšaaras käsitletakse ka tathāgatagarbha ja buddha kolme ihu (sanskriti keeles trikāya) teooriaid. Joogatšaara olulisemad tekstid on Saṃdhinirmocana-sūtra ja Asanga Yogācārabhūmi-śāstra. Vahel seostatakse joogatšaaraga ka Laṅkāvatāra-sūtra’t ja Avataṃsaka-sūtra’t. Hiina budismis on joogatšaara koolkond tuntud ka nimetuse faxiang all.

joogi (sanskriti keeles yogin), inimene, kes tegeleb joogaga.

joogini (sanskriti keeles yoginī), naissoost joogi.

jooni (sanskriti keeles yoni ‘emakas, üsk’), naissuguelundi nimetus, ülekantult allika ja tekkimise tähenduses. Hinduismis religioosne viljakussümbol, mis esineb nii eraldi kui ka koos lingaga ja sümboliseerib šaktit. Jooni on eriti oluline šivaismis Pārvatī sümbolina. Jooni kujutisi on leitud juba Induse kultuuri mälestistest.

jumal (sanskriti keeles deva, īśvara, sura; tiibeti keeles lha; hiina keeles 神 shen, 天 tian; jaapani keeles shin, ten), tõlgetes üldnimetus erinevates õpetustes esinevate kõrgemate mütoloogiliste olendite tähistamiseks. Budismis asuvad jumalad ühes kuuest olemasolu valdkonnast. Nad alluvad teo ja teovilja seadusele nagu kõik teisedki sansaaraolendid. Sikhismis on üksainus jumal, keda nimetatakse tõeliseks õpetajaks ja kelle nime kordamine on vabanemisteel väga oluline. Vastavad tiibeti- ja hiinakeelsed sõnad tähistavad üsna laia eripalgeliste üleloomulike olendite ringi. Vt ka deva, išvara, kami, shangdi, taevas.

junzi vt õilis 2.

jutt (sanskriti keeles vāc; tiibeti keeles smra; hiina keeles ⾔説 yanshuo; jaapani keeles gonzatsu), inimese kõnefunktsioon. Budismis mõistetakse seda kui üht kolmest valdkonnast ihu ja meele kõrval, millega tehakse tegusid.

järelevaatamine (sanskriti keeles anupaśyanā; paali keeles anupassanā; tiibeti keeles rjes su mthong pa), budismis meeleharjutus, mille abil saadakse üle juurdunud väärarvamustest ja -harjumustest neid pidevalt jälgides ja analüüsides. See põhineb arusaamal, et kui seadmusi põhjalikult uurida, siis nähakse nende püsitust ja omaoleku puudumist. Selle harjutuse eesmärgiks on harjuda asju nägema ‘nii nagu need on’ (sanskriti keeles yathābhūtam), s.t omaolekult tühjadena (sanskriti keeles śūnya). Inglise keeles contemplation, investigation.


K

kaalatšakra (sanskriti keeles kālacakra ‘ajaratas’; tiibeti keeles dus kyi ’khor lo), vadžrajaanas Kālacakra-tantra õpetus ning samanimeline idam ja buddha. Eriti populaarne on kaalatšakra tiibeti budismis, kus korraldatakse avalikke mitmepäevaseid k. pühitsusi. Pühitsusrituaali käigus luuakse liivast kaalatšakra mandala, mis pühitsuse kulminatsioonis laiali pühitakse. Kõik rituaalist osavõtjad saavad kaalatšakra pühitsuse. Viimastel aastakümnetel on praegune XIV dalai-laama korraldanud maailmarahu egiidi all kaalatšakra pühitsusi paljudes kohtades üle maailma. Enamikule osavõtjatele tähendab see pühitsus lihtsalt õnnistuse saamist, ent on ka neid, kes võtavad tõotused ning kaalatšakrat teostama hakkavad.

kaama (sanskriti ja paali keeles kāma ‘iha, himu, kirg, nauding, lõbu’; tiibeti keeles ’dod; hiina keeles 愛欲 aiyu; jaapani keeles aiyoku), traditsioonilises india ühiskonnakorralduses üks neljast elusihist kasu, seadmuse ja vabanemise kõrval. See hõlmab eeskätt erootilist iha, armukunsti, kuid ka esteetilist naudingut. Kaamat tuleb mõõdukalt harrastada majaperemehe eluperioodil. Budismis peetakse kaamat negatiivseks seisundiks, mis hoiab olendit sansaaras ning takistab virgumist ja vabanemist. Vt ka iha.

Kaamasuutra (sanskriti keeles kāma-sūtra ‘ihasuutra’), Vana-India kõrgseltskonna erootilise armastuskunsti õpperaamat. Kaamasuutra kirjeldab mehe ja naise vahelist intiimsuhtlemist alates tutvumisest, seltskondlikest mängudest ja suhtlusviisidest kuni suguühte erinevate asenditeni. Kaamasuutra on kirjutatud sanskriti keeles arvatavasti 5. saj, autoriks Vātsjājana (sanskriti keeles vātsyāyana). Eesti keeles ilmunud Linnart Mälli tõlkes (1989–1990).

kaastunne (sanskriti ja paali keeles karuṇā; tiibeti keeles snying rje; hiina keeles 慈悲 cibei; jaapani keeles jihi), budismis üks nelja brahmaseisundi juurde kuuluvast teostusest. Mahajaanas on kaastunne koos mõistmisega üks kahest põhimõistest, mis kuuluvad virgumise juurde. Kaastunne on eeskätt erapooletu positiivne suhtumine kõikidesse olenditesse, nende kannatuste enda peale kujustamine ning olendite hüvanguks tegutsemine ja nende otsene aitamine. Mahajaanas arendatakse virgumismeelt eelkõige kaastundest teiste olendite vastu. Kaastunne on bodhisattvate kõige olulisem omadus ja nende tegutsemise juhtmõte. Kaastunnet kehastab ülima ideaalina bodhisattva Avalokitešvara. Inglise keeles compassion.

kadam (tiibeti keeles bka’ gdams ‘juhised’), tiibeti budismi koolkond. Selle rajasid 11. saj Atīša ja tema õpilane Dromtön Gjelve Džungne (tiibeti keeles ’brom ston rgyal ba’i ’byung gnas, 1004/5-1064). Viimane asutas Retingi (tiibeti keeles rwa sgrengs) kloostri, mis sai koolkonna keskuseks. Kadam hääbus järgmistel sajanditel, kuid teised koolkonnad võtsid sellest palju üle. Eriti suures ulatuses tegi seda geluk, mida mõnikord nimetatakse uueks kadamiks.

kagjü (tiibeti keeles bka’ brgyud ‘sõnadeliin’), tiibeti budismi koolkond, mille rajas 12. saj Gampopa. Kagjü peab oma eelkäijateks India mahasiddhasid Tilopat ja Nāropat ning tiibetlasi Marpat ja Milarepat. Kagjü koolkonnas peetakse oluliseks õpetajalt õpilasele edasiantavaid suulisi juhiseid ning gurujoogat. Kagjü on tuntud paljude silmapaistvate erak- joogide poolest, kuid seal on ka arenenud kloostrisüsteem. Kesksed õpetused on mahāmudrā ja Nāropa kuus seadmust. Pärast Gampopat jagunes kagjü neljaks suureks ja kaheksaks väikeseks alakoolkonnaks. Täiesti eraldi õpetusliin on šangpa kagjü (tiibeti keeles shangs pa bka’ brgyud), mis sai alguse Nāropa naiskaaslasest Nigumast ning jõudis Tiibetisse Khjungpo Neldžori (tiibeti keeles khyung po rnal ’byor) kaudu 11. Sajandil. Suurtest koolkondadest on tänapäeval tuntuim karma kagjü. Väiksematest on säilinud vaid drikung kagjü ja peamiselt Bhutanis levinud drukpa kagjü (tiibeti keeles ’brug pa bka’rgyud).

kaheksaosaline tee (sanskriti keeles aṣṭāṅgikamārga; paali keeles aṭṭhaṅgikamagga; tiibeti keeles lam yan lag brgyad; hiina keeles ⼋正道 bazhengdao; jaapani keeles hashōdō) ehk õilis kaheksaosaline tee, budismis neljanda õilsa tõe (vt neli õilsat tõde) sisuks olev juhatuste kogum. Kaheksaosalist teed peetakse kannatuse lakkamisele viivaks teeks ja see on sõnastatud juba *«Seadmuseratta käimapanemises». Kaheksaosalise tee osad on õige vaade (sanskriti keeles samyagdṛṣṭi), õige kavatsus (samyaksaṃkalpa), õige jutt (samyagvāk), õige tegu (samyakkarmānta), õige eluviis (samyagājīva), õige püüdlus (samyagvyāyāma), õige järelemõtlemine (samyaksmṛti) ja õige keskendumine (samyaksamādhi). Õige vaade tähendab budismi põhitõdede, nagu nelja õilsa tõe ja sõltuvusliku tekkimise, omaksvõtmist. Õige kavatsus tähendab meelestatust, mis on suunatud virgumisele, aga mitte lõbustustele või muudele tühistele ja kahjulikele asjadele. Õige jutt tähendab ausat ja otsekohest juttu ning tühja lobisemise vältimist. Õige tegu tähendab mungaelu reeglite või ilmalike puhul viie käitumisjuhise järgimist. Õige eluviis tähendab hoidumist elukutsetest ja tegevustest, mis kahjustavad teisi. Õige püüdlus tähendab pühendumist virgumisele. Õige järelemõtlemine tähendab oma meele, jutu ja tegude kontrollimist. Õige keskendumine tähendab meele täielikku suunamist kujustamisobjektile. Kaheksaosaline tee on kohaldatud budistliku tee kolmele põhimõistele: kõlblus (sanskriti keeles śīla) hõlmab õige jutu, teo ja eluviisi; keskendumine (sanskriti keeles samādhi) hõlmab õige püüdluse, järelemõtlemise ja keskendumise; mõistmine (sanskriti keeles prajñā) hõlmab õige vaate ja kavatsuse. Inglise keeles eightfold path.

Kaheksatuhandeline ületava mõistmise suutra vt Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra

Kailāsa (sanskriti keeles; tiibeti keeles ke la sha, gangs rin po che), ka Kailāsh, Kailaš, Tiibetis ka Tise, hinduismi ja budismi järgijate püha mägi ning palverännaku sihtpunkt Himaalaja mäestiku lääneosas. Hinduistid peavad seda Šiva elupaigaks ja paradiisiks. Tiibeti budistid samastavad Kailāsat mõnikord Meru mäega ja peavad seda Tšakrasamvara elupaigaks.

kaitse (sanskriti keeles śaraṇa; paali keeles saraṇa; tiibeti keeles skyabs; hiina keeles 歸依 guiyi; jaapani keeles ki’e), budismis vaimne tugi ja alus, millele toetudes saab alustada budistliku seadmuse kohast eluviisi. Ingliskeelse levinud vaste refuge mõjul sageli tõlgitud ka ‘varjupaigaks’. Enamasti mainitakse kolme kaitset, millele võib lisanduda neljandana õpetaja.

kakskordsündinu (sanskriti keeles dvija), brahmanismis ja hinduismis aarja sünonüüm. Kakskordsündinu oli kolme kõrgema seisuse (braahmanid, kšatrijad ja vaišjad) koondnimetus. Nende “teine sünd” tähendas aarjalaseks pühitsemise rituaali ehk vaimset sündimist, mis meestel tähistas ka nominaalset täiskasvanuks saamist. Neljas seisus (šuudrad) ei kuulunud kakskordsündinute hulka, kuna nad ei olnud aarja päritolu ning neil oli seetõttu keelatud veedade kuulamine ja õppimine.

Kālacakra-tantra (sanskriti keeles ‘ajaratta tantra’; tiibeti keeles dus kyi ’khor lo’i rgyud), anuttarayogatantra klassi kuuluv tuntumaid vadžrajaana tekste. Praegusel kujul loodi Kālacakra-tantra umbes 10. saj. Legendi järgi kuulutanud Šākjamuni seda ise Lõuna-Indias Dhānykatakas samal ajal, kui ta Rādžagriha lähedal Raisakulli mäel õpetas ületavat mõistmist. Seal kuulnud Kālacakra-tantrat müütilise maa Šambhala kuningas Sutšandra, kes selle enese juurde hoiule viis, kuni see taas Indias välja ilmus. 11. saj viis Atīša selle Tiibetisse. Tiibetis sai Kālacakra-tantra eriti populaarseks. Sellel põhineb ka tiibeti astroloogiline kalender ja ajaarvamine. Kālacakra-tantra koosneb kolmest osast. Esimene osa kirjeldab välist maailma, teine osa inimese sisemist psühhofüüsilist maailma kesksete mõistete hingus (sanskriti keeles prāṇa) ja piisk (sanskriti keeles bindu) kaudu ning kolmas osa kujustamisharjutusi. Kālacakra-tantra põhiideeks on, et oma sisemist maailma ehk mikrokosmost mõjutades ja ümber kujundades saab mõjutada ja muuta välist maailma ehk makrokosmost. Vt ka kaalatšakra.

Kālī (sanskriti keeles ‘must’), hinduismis raevukas ja hävingut külvav jumalanna. Kālīt kujutatakse verega määrdunud, hambutu ja suust väljarippuva keelega eemaletõukava vanamoorina. Tema alasti keha ehivad pealuudest vanik ja ärarebitud kätest vöö ning tema neli kätt hoiavad mitmesuguseid esemeid. Tihti kujutatakse teda tantsimas oma kaasa Šiva kehal. Kālīt peetakse jumalanna Devī raevukaks aspektiks. Teda samastatakse tihti ka Durgāga. Kālī templites ohverdatakse temale kitsi, varem toodi arvatavasti ka inimohvreid.

kalliskivi (sanskriti keeles maṇi, ratna; tiibeti keeles nor bu; hiina keeles 摩尼 moni, 寶 bao; jaapani keeles mani, ), budismis sageli kasutatav metafoor, mis tähistab midagi eriti väärtuslikku, eelkõige budistlikku õpetust ja õpetajaid. Sõna tiibetikeelne versioon ‘norbu’ esineb sageli tiibeti budismi kõrgvaimulike nime osana. Inglise keeles jewel.

kalpa (sanskriti keeles kalpa ‘aegkond’; paali keeles kappa; tiibeti keeles bskal pa; hiina keeles 劫 jie; jaapani keeles ), india õpetustes mõiste, millega tähistatakse väga pikka ajaperioodi, mis hõlmab suure hulga ajastuid (sanskriti keeles yuga). Tänapäeval on püütud seda matemaatiliselt määratleda kui 1051, 1059 või 1063 aastat. Hinduistlikus mütoloogias on kalpa üks päev Brahma elus, mille jooksul maailm luuakse, kestab ja lõpuks hävib igal õhtul. Pärast seda maailma ei eksisteeri, kuid ta luuakse järgmisel päeval uuesti. Selline kalpade tsükkel on alguse ja lõputa, mistõttu Budismis nimetatakse nende hulka tihti ‘loendamatuks’ (sanskriti keeles asaṃkhyeya). Budistlikus mütoloogias nimetatakse kalpat, kus buddhasid ei ole, ‘tühjaks aegkonnaks’ (sanskriti keeles śūnyakalpa). Praeguses kalpas on juba olnud neli buddhat (Krakutšanda, Kanakamuni, Kāšjapa ja Gautama) ning üks buddha, Maitreja, veel tulemas.

kalyāṇamitra vt hüvesõber kāma vt kaama, iha kāmadhātu vt ihade vald Kamakura, Jaapani kunagine šogunite residents, mis on andnud nime Kamakura ajastule (1185–1392). Seda peetakse budismi kuldajastuks Jaapanis, mil kujunesid välja mitmed uued koolkonnad (zen, jōdo, Nichireni koolkond jt) ning budism väljus valitsevate ringkondade piirest ja sai üldrahvalikuks religiooniks. Kamakura tuntumaid mälestusmärke on 1252 püstitatud buddha Amitābha (Amida) 13,35 m kõrgune pronksist hiigelkuju.

Kamalašīla (8. saj teine pool), india mahajaana õpetlane, Šāntarakšita õpilane, traktaadi Bhāvanākrama autor. Šāntarakšita mõjutusel rändas Kamalašīla Tiibetisse, et seal budismi levitada. Butöni «Budismi ajaloo» andmeil osales ta kuningas Trisong Detseni (tiibeti keeles khri srong lde brtsan, umbes 740–798) kutsel 792–794 Samje kloostris toimunud kuulsal debatil, kus väitles hiina chan’i koolkonna esindaja Hvašang Mohejaniga astmelise tee ja äkilise virgumise üle. Kamalašīla pooldas india traditsiooni järgides esimest, mille kohaselt virgumistee on astmeline ja inimene puhastab selle vältel oma meelt järk-järgult. Tiibeti allikate kohaselt Kamalašīla võitis debati, misjärel hiina õpetajad olid sunnitud Tiibetist lahkuma

kami (jaapani keeles), kohalik jumalus šintoismis, algupäraselt mistahes püha ese või paik. Enamasti esinevad kamid loodusobjektide (puud, mäed, veekogud) jumalate või kaitsevaimudena, kuid nad võivad olla ka jumalikustatud isikud. Jaapani budismis said kamidest Buddha seadmuse kaitsjad.

Kangjur (tiibeti keeles bka’ ‘gyur ‘sõna tõlge’), varem ka Kandžur, tiibeti budismi kaanoni esimene osa (teine on Tengjur), mis sisaldab peamiselt Buddha sõnaks peetavate suutrate ja tantrate tõlkeid. Kangjur hõlmab kokku üle 1000 teksti enam kui 100 köites. Kangjur sai oma lõpliku kuju Butöni juhendamisel Šalu (tiibeti keeles zhwa lu) kloostris 14. saj ning see trükiti esmakordselt puitplaatidelt 1411. Kangjur on jaotatud kuude ossa: Vinaya (tiibeti keeles ‘dul ba), Prajñāpāramitā (pha rol tu phyin pa), Avataṃsaka (phal po che), Ratnakūṭa (rin chen brtegs), suutrad (mdo) ja tantrad (rgyud). Kangjurist on ilmunud mitu erinevat väljaannet, tuntuimad on Narthangi, Derge ja Pekingi väljaanded. Inglise keeles Kangyur, Kanjur, Ganggyur. kanhua (hiina keeles 看話 ‘jutu vaatamine ehk jälgimine’; jaapani keeles kanwa), chan’i ja zen’i harjutusviis, mis seisneb keskendumises gongan’ile või huatou’le, et mõtluses selle paradoksaalse sisu analüüsi abil edendada virgumist.

Kaniška I (sanskriti keeles kaniṣka, 1.–2. saj), Põhja- ja Loode-Indiat ning laialdasi alasid Kesk- ja Sise-Aasias hõlmanud Kušaani impeeriumi tuntuim valitseja. Kaniška I toetas kõiki religioone, kuid eriti budismi. Tema patronaaži all olevat umbes aastal 100 toimunud neljas budismi suurkogu, pärast mida hakkasid laialdasemalt levima sarvastivaada ja mahajaana õpetused, samuti Gandhāra budistlik kunst.

kannatlikkus (sanskriti keeles kṣānti; paali keeles khanti; tiibeti keeles bzod pa; hiina keeles 忍 ren; jaapani keeles nin), budistlik teostusviis, mis õpetab võrdset suhtumist nii heasse kui ka halba. Kannatlikkus tähendab valmisolekut teiste olendite hüvangu ning Buddha seadmuse levimise nimel taluda mistahes raskusi ja kannatusi. Mahajaanas kuulub kannatlikkus ületavate toimingute (sanskriti keeles pāramitā) hulka. Kannatlikkus on eelkõige meeleplekk viha vastand. Vt ka ületav kannatlikkus. Inglise keeles patience, endurance, tolerance.

kannatus (sanskriti keeles duḥkha; paali keeles dukkha; tiibeti keeles sdug bsngal; hiina keeles 苦 ku; jaapani keeles ku), budismis esimene neljast õilsast tõest. Buddha räägib sellest juba *«Seadmuseratta käimapanemises». Sanskritikeelne sõna duḥkha tähendab kannatust kõige üldisemas mõttes, vaevarikast olemasolu sansaaras. Kannatuse äratundmine on budistiks hakkamise põhjuseks ja sellest vabanemine budismi ülim eesmärk. Kannatuse vastandseisundiks on õnn (sanskriti keeles sukha). Inglise keeles suffering, unsatisfactoriness, pain.

Kannon vt Guanyin, Avalokitešvara

kanwa vt kanhua

Kapilavastu (sanskriti keeles; paali keeles kapilavathhu) Šākjamuni kodulinn, muistse šākja hõimu pealinn budismi pühapaiga Lumbinī lähedal Põhja-Indias tänapäeva Uttar Pradeshi osariigis Siddharthnagari piirkonnas.

karma vt tegu

karma kagjü (tiibeti keeles kar ma bka’ brgyud), tiibeti budismis kagjü koolkonna suurim alakoolkond, mille rajas 12. saj Gampopa õpilane Düsum Khjenpa (tiibeti keeles dus gsum mkhyen pa, 1110–1183). Koolkonna pealaama kannab karmapa tiitlit, praegu on koolkonna eesotsas XVII karmapa. Mõnikord nimetatakse karma kagjüd ka mustamütsiliste koolkonnaks, kuna karmapa kannab tähtsatel tseremooniatel musta rituaalset peakatet. Koolkonna keskuseks Tiibetis on Tsurpu (tiibeti keeles mtshur phu) klooster. Eksiili suundunud XVI karmapa rajas 1966 uue keskusena Sikkimis Rumteki (tiibeti keeles rum bteg) kloostri. Karma kagjü koolkonnas on ka teisi kõrgesti austatud ümbersündinud õpetajate liine, nagu Šamar Rinpotše (tiibeti keeles zhwa dmar rin po che), Gjeltsap Rinpotše (rgyal tshab rin po che) ja Tai Situ Rinpotše (ta’i si tu rin po che).

karmapa, tiibeti budismi karma kagjü koolkonna ümbersündinud pealaamade tiitel, keda traditsiooniliselt kutsutakse aupaklikult gjälva karmapaks, mis sõna-sõnalt tähendab ‘võitja karmapa’ ehk ‘võitja, kes valitseb karmat’. Karmapa on Tiibeti vanima järjepideva ümbersündidena käsitletava õpetajateliini hoidja. Nii nagu dalai-laamat, peetakse ka karmapad Avalokitešvara kehastuseks. Esimene karmapa oli Düsum Khjenpa (tiibeti keeles dus gsum mkhyen pa, 1110–1193), kes rajas Tsurpu (tiibeti keeles mtshur phu) kloostri. Karmapasid tuntakse ka mustamütsiliste laamadena musta värvi rituaalse peakatte järgi, mille V karmapale Dešin Šekpale (sanskriti keeles de bzhin gshegs pa, 1384–1415) annetas Hiina Mingi dünastia keiser ja mida on põlvest põlve edasi antud. XVI karmapa Rangdžung Rikpe Dordže (tiibeti keeles rang ’byung rigs pa’i rdo rje, 1924-1981) oli 20. saj mõjukamaid tiibeti budismi õpetajaid ka väljaspool Tiibetit. 1959. aastal siirdus ta pagulusse ning 1966 rajas Sikkimis karma kagjü uue keskuse Rumteki (tiibeti keeles rum bteg) kloostri, hiljem veel hulga keskusi Indias, Ameerikas ja Euroopas. Pärast tema surma tekkisid karma kagjü juhtivate laamade vahel aga lahkarvamused uue ümbersünni osas ning hetkel ongi kaks XVII karmapad. XIV dalai-laama on tunnistanud õigeks 1985 sündinud Urgjen Trinle Dordže (tiibeti keeles umbes rgyan ’phrin las rdo rje), kes 14-aastasena põgenes Tiibetist ja alates aastast 2000 elab tema patronaaži all Indias Dharamsalas Gjuto kloostris. Alternatiivne karmapa, 1983 sündinud Tendzin Khjentse (tiibeti keeles bstan ’dzin mkhyen brtse) ehk Trinle Thaje Dordže (tiibeti keeles ‘phrin las mtha’ yas rdo rje), asub karma kagjü Nālandā Instituudis New Delhis.

karmaphala vt teovili

karuṇā vt kaastunne

kast (sanskriti keeles jāti ’sünd’), india traditsioonilises ühiskonnas inimkooslus, mille liikmed kuuluvad sünnipäraselt kokku seisuse, rahvusliku päritolu, tegevusala või mingi muu tunnuse järgi. Euroopa keeltes tuntud mõiste ‘kast’ pärineb portugalikeelsest sõnast casta (’sugu, tõug, sort’). Kasti liikmetele kehtivad piirangud teistest kastidest pärit inimestega läbikäimisel, tavaliselt ka abielukeeld teise kasti liikmetega. Ühe ja sama kasti liikmed peavad järgima selles kastis kehtivaid elu- ja käitumisnorme ning tegelema ainult oma kastile lubatud tegevusalade ja elukutsetega. Kastid jagunevad hierarhiliselt kõrgemateks ja madalamateks vastavalt neljale seisusele. Kastisüsteem seab üsna ranged piirangud ühiskonnasisesele liikuvusele ja üksikisiku vabadusele, kuid samas toimib ühiskonna tõhusa isereguleerimismehhanismina. India ajaloos on kaste olnud väga palju. Kastisüsteem on olnud ajas üsna dünaamiline: ühed kastid võivad hääbuda ja kaduda, uued aga tekkida, võimaldades uute rühmade lülitumist ühiskonna struktuuri. Tänapäeva India Vabariigis on kastisüsteem ametlikult kaotatud, kuid tegelikkuses toimib see edasi.

kasu 1. (sanskriti keeles artha) India traditsioonilises elukorralduses esimene kakskordsündinute neljast elusihist, mis domineerib esimesel, õpilase eluperioodil. Selle sisuks on eelkõige eluks vajalike teadmiste omandamine ning järgmisele eluperioodile aluse panemine. Kasule suunatud eluperioodi iseloomustab kasinus ja kasu kui elusihti peab alati valitsema temast kõrgem seadmus. Inglise keeles aim, object, meaning. 2. (hiina keeles 利 li) Hiina traditsioonis ainelist kasu, jõukust, hüve ja võimu tähistav mõiste. Konfutsianismis, eriti Mengzi käsitluses, ei peetud kasu õilsaks vooruseks, kuna õilsa inimese käitumine peab lähtuma inimlikkusest ja kohasusest. Küll aga tähtsustati seda legismis, kus valitseja ja riigi kasu peeti ülimaks, eetilisi kategooriaid aga liigseks või isegi taunitavaks. Inglise keeles profit, gain, benefit.

Kāšjapa (sanskriti keeles kāśyapa; paali keeles kassapa), ka Mahākāšjapa, Šākjamuni peamisi õpilasi, kes olevat silma paistnud kõrgete kõlbeliste omaduste ja askeetliku eluviisi poolest. Kāšjapa oli esimese suurkogu eesistuja Rādžagrihas. Hiina budismi chan’i koolkonnas peetakse teda esimeseks patriarhiks, kes olevat ainsa õpilasena mõistnud Buddha vaikimise tähendust. Budismi mütoloogias on Kāšjapa ka ühe varasema Šākjamunile vahetult eelnenud buddha nimi.

Kāśyapaparivarta (sanskriti keeles ‘kāšjapa peatükk’; tiibeti keeles ’od srung gis zhus pa; hiina keeles ⼤迦葉問⼤寶積正法經 da jiashe wen da baoji zhengfa jing; jaapani keeles dai kashō mon dai hōshaku shōbō kyō), mahajaana suutra, Ratnakūṭa tsükli olulisim tekst, kus paljude mõistujuttude toel selgitatakse bodhisattva omadusi ja voorusi ning äärmuste vahele jäävat keskteed. Äärmusteks peetakse muude mõistete seas olemasolu ja olematust, iset ja isetust, sansaarat ja nirvaanat. Tark saab aru, et kumbagi äärmusesse ei tohi klammerduda, need on vaid mõisted, mis tuleb ületada.

kāya vt ihu kegon vt huayan keha vt ihu, śarīra kehastus (sanskriti keeles avatāra ‘laskumine, allatulek’; tiibeti keeles sprul sku; hiina keeles 化⾝ huashen; jaapani keeles keshin), ka taaskehastunu, kehastumine või ümbersünd, hinduismi mütoloogias jumala ilmumine maailma looma või inimese kujul. Hinduismis on tuntuim Višnu kümme kehastust, neist üheksa (kala, kilpkonn, metssiga, inimlõvi, kääbus, kirvega Rāma, kangelane Rāma, Krišna ja Buddha) on juba ilmunud ning üks – Kalkin – veel ilmumata. Budismis tähendab kehastus buddha ilmumist siia maailma, mahajaanas ka mütoloogiliste bodhisattvate ilmumist ja nende kaudu mõne olulise budistliku vooruse (näiteks kaastunne) avaldumist. Tiibeti budismis on kehastus kujundatud õpetajaliinide järjepidevuse institutsiooniks, kus kõrged laamad (näiteks dalai-laama ja karmapa) kui traditsiooni hoidjad ja kandjad sünnivad ümber ja kehastuvad põlvest põlve. Sageli toimub nende kaudu mõne mütoloogilise bodhisattva kehastus. Vt ka avataara, taaskehastunu, tülku. Inglise keeles avatāra, reincarnation, rebirth.

Kenkō (jaapani keeles 兼好 1283–1350), ka Yoshida Kenko, ilmaliku nimega Urabe Kaneyoshi, jaapani kirjamees ja mõtleja. Kenkō sündis Kyōto lähedal templivaimuliku pojana, sai hea hariduse ja oli üle 20 aasta teenistuses keisri õukonnas. Juba siis pälvis Kenkō tähelepanu silmapaistva luuletaja ja kirjanikuna. Pärast keisri surma 1324 astus ta tendai koolkonna mungaks. Kenkō tuntuim teos on budistlike märkmete ja aforismide kogumik «Jõudeaja võrsed» (jaapani keeles tsurezuregusa), mis ilmus raamatuna alles pärast tema surma. Eesti keeles Rein Raua tõlkes (1988).

kenshō (jaapani keeles; hiina keeles ⾒性 jianxing ‘loomuse nägemine’), zen’i termin, mis tähistab ülimat virgumist ja mõistmist, rõhutades seda, et virgununa nähakse iseennast ja oma meelt niisugusena, nagu need tegelikult on, s.t omaolekult tühjana. Mõnikord mõistetakse kenshōd ka wu ehk satori sünonüümina. Inglise keeles to see nature, seeing into the [original] nature. kerjusmunk (sanskriti keeles bhikṣu; paali keeles bhikkhu; tiibeti keeles dge slong; hiina keeles ⽐丘 biqiu; jaapani keeles biku), ka munk, budismis täieliku pühitsuse saanud meessoost koguduseliikme nimetus. Kerjusmunka tähistava sanskritikeelse sõna bhikṣu täpne tõlkevaste on ‘kerjus’ (tuletis sanskriti verbijuurest bhikṣ ‘kerjama’), mis viitab omandi puudumisele ja sellele, et algselt pidid mungad oma toitu kerjama. Varajases budismis oli kerjusmunga sünonüümiks ka ‘erakrändur’ (sanskriti keeles parivrājaka), kuna neil puudus püsiv eluase. Ajapikku aga jäi mungakogudus paikseks ja tänapäeval elab enamik munki kloostrites. Mungaks saamisele eelneb mungaõpilase ehk šramanera periood. Theravaada traditsioonis peab munk järgima 227 pratimokša reeglit. Eri traditsioonides ja koolkondades on reeglite hulk ja sisu mõnevõrra erinev. Vt ka cīvara.

keskendumine (sanskriti ja paali keeles samādhi ‘kokkusissemõtlemine’; tiibeti keeles ting nge dzin; hiina keeles 三昧 sanmei; jaapani keeles sammai), budismis ja hinduismis meeleseisund, mis seisneb meele püsivas suunatuses ühele objektile, et jõuda selle täieliku kujustamiseni ehk enese samastamiseni objektiga. Mahajaana suutrates räägitakse erinevatest keskendumistest, milles viibivad bodhisattvad. Keskendumine on kujustamise ja mõistmise oluline eeltingimus. Keskendumine on õilsa kaheksaosalise tee viimase kolme osa (püüdlus, järelemõtlemine, keskendumine) ühisnimetajaks. Inglise keeles concentration, trance, absorption.

Keskmine tavaline (hiina keeles 中庸 zhongyong), konfutsianismi klassikaline tekst, mis algselt oli *«Kommete ülestähenduste» osa, kuid juba Hani ajastu (206 e.m.a. – 220 m.a.j) algul oli tuntud ka iseseisva tekstina. Songi ajastul (960–1279) lülitati K. *«Neliraamatusse». Keskmise tavalise autoriks on traditsiooniliselt peetud Konfutsiuse pojapoega Zisid. 33 peatükist koosnev tekst kujutab endast varajase konfutsianismi õpetuse kokkuvõtet, kus käsitletakse kõiki olulisi mõisteid, nagu kulg, vägi, inimlikkus jt. Põhiline rõhuasetus on õilsa inimese kirjeldamisel, keda määratletakse kui keskteel liikujat ja äärmuste vältijat: “õilis / on keskmine / on tavaline”. Tekstis on tuntavad ka varajase taoismi mõjud. Keskmine tavaline mõjutas väga palju neokonfutsianismi ning mingil määral ka hiina budismi mõisteaparaadi kujunemist. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1988, 2009). Inglise keeles Doctrine of the Mean.

kesktee (sanskriti keeles madhyamā pratipad; paali keeles majjhimā paṭipadā; tiibeti keeles dbu ma’i lam; hiina keeles 中道 zhongdao; jaapani keeles chūdō), budismi olemust iseloomustav mõiste, mis määratleb seda kui äärmuste vältimist. Buddha nimetab oma õpetust keskteeks juba *«Seadmuseratta käimapanemises», kus ta ütleb, et loobub kahest äärmusest, nii enesepiinamisest kui ka naudingutest. Kesktee on tühjuse sünonüümiks, eriti madhjamaka õpetuses. Kesktee tähendab ka igasuguse dualismi ületamist. Inglise keeles middle way, middle path.

Kevaded-sügised (hiina keeles 春秋 chunqiu), Vana-Hiina Lu riigi kroonika, mis hõlmab sündmusi ajavahemikus 722–481 e.m.a ja on andnud nime ka vastavale perioodile Vana-Hiina historiograafias. Kevaded-sügised kuulub *«Kolmteistraamatu» ja *«Viisraamatu» koosseisu. Traditsiooni kohaselt peetakse teose koostajaks ja toimetajaks Konfutsiust. 4.–2. saj e.m.a lisati põhitekstile kolm kommentaari: «Zuo kommentaar» (hiina keeles zuozhuan), «Gongyangi kommentaar» (hiina keeles gongyangzhuan) ja «Guliangi kommentaar» (hiina keeles guliangzhuan), mis kuuluvad lahutamatult kõikide hilisemate väljaannete juurde. Inglise keeles Spring and Autumn Annals.

khālsā, sikhide sõjaväeline kogukond, kuhu kuulub enamik sikhe. Sõna khālsā on tuletis pärsiakeelsest sõnast khāleṣ ‘puhas’. Khālsā liikmeks saamiseks läbitakse teismelise-eas pühitsustseremoonia, mille käigus mehed saavad perekonnanimeks Singh (‘lõvi’) ja naised Kaur; viimast tõlgitakse enamasti ‘printsessiks’, kuigi sõna algtähendus pole päris selge. Pühitsetud annavad tõotuse mitte tarbida tubakat ja alkoholi, süüa ainult sellist liha, mis saadakse looma tapmisel ühe löögiga (pandžabi keeles jhaṭkā), ning mitte rikkuda abielu. Mehed peavad kandma viit khālsād. Khālsā rajas 1699, mil mogulid sikhe taga kiusasid, X guru Gobind Singh. Siis olevat ühe päevaga astunud khālsā liikmeks umbes 80 000 inimest. Vt ka sikhism.

Khuddaka-nikāya (paali keeles ‘lühikeste õpetussõnade kogu’), Suttapiṭaka viies kogumik, mis koosneb 15 alakogumikust. «Lühikesed lugemised» (paali keeles khuddakapāṭha) sisaldab üheksa õpetlikku lühiteksti. *«Dhammapada» on tuntud õpetussalmide kogumik. «Ülendavad värsid» (udāna) sisaldavad 80 Buddha ütlust koos lugudega, kus ta need lausus. «Nõndaöeldu» (itivuttaka) koosneb 112 lühisuutrast, kus proosa vaheldub mõttesalmidega. «Suutrate kogumik» (suttanipāta) sisaldab 70 värss-suutrat ja seda peetakse paalikeelse kirjanduse vanimaks teoseks. «Taevalossilood» (vimānavatthu) kirjeldab taevaseid ümbersünde. «Tondilood» (petavatthu) kirjeldab ümbersünde preetade seas. «Auväärsete isandate laulud» (theragātha) sisaldab Buddha meesõpilaste 107 luuleteost. «Auväärsete emandate laulud» (therīgātha) sisaldab Buddha naisõpilaste 73 luuleteost. «Sünnilood» ehk džaatakad (jātaka) koosneb 547 loost Buddha eelmistest eludest. «Selgitus» (niddesa) on Suttanipāta mitme osa kommentaar. «Analüüsi tee» (paṭisambhidāmagga) on vormilt lähedane Abhidhammapiṭaka tekstidega ning seletab budistliku psühholoogia mõisteid. «Suured teod» (apadāna) sisaldab 547 munga ja 40 nunna värsivormis elulugusid. «Buddhade järgnevus» (buddhavaṃsa) räägib 24 varasemast buddhast. «Elulookorv» (cariyāpiṭaka) on värsstekst, mis räägib sellest, kuidas Buddha varasemates eludes bodhisattvana vajalikke võimeid arendas. Khuddaka-nikāyat peetakse paali kaanoni kõige huvitavamaks ja mitmekesisemaks osaks, kus leidub nii Buddhale omistatud õpetussõnu kui ka hilisemate, enamasti anonüümsete autorite teoseid. Eesti keeles on Linnart Mälli tõlkes ilmunud «Dhammapada» (1977, 2004, 2005) ja «Lühikesed lugemised» (2004).

Khuddakapāṭha vt Lühikesed lugemised

kinnara (paali keeles; sanskriti keeles kiṃnara ‘mis inimene’), hinduismi ja budismi mütoloogias inimese keha ja hobuse peaga (või vastupidi) olend. Kinnarad olid taevased muusikud Kubera või Indra kaaskonnas. Esinevad tihti ka Buddha kuulajaskonnas.

kippumine (sanskriti ja paali keeles upādāna; tiibeti keeles len pa; hiina keeles 取 qu; jaapani keeles shu), ka ‘klammerdumine, taklemine’, budismis janu avaldumisvorm, mis on omane tavalisele inimkäitumisele. Kiputakse nelja liiki nähtuste poole, milleks on ihad ja naudingud (sanskriti keeles kāma), vaated (dṛṣṭi), kombed ja rituaalid (śīlavrataparāmārśa) ning ise (ātman). Kippumine on sõltuvusliku tekkimise ahela üheksas lüli. Vt ka isiksuse koostisosad. Inglise keeles clinging, grasping, attachment.

kippumise kogum vt isiksuse koostisosad

kirg, sanskriti sõnade kāma, rāga ja rajas sagedane tõlkevaste. Vt ka iha, kaama.

kirgastumine, sõna, mida ida mõtet populariseerivates tekstides kasutatakse mõnikord teadvuse kõrgeimaid seisundeid tähistavate mõistete tõlkimiseks. Budismi mõistete bodhi ja satori (hiina keeles wu) tõlkevastena pole kirgastumine õigustatud, kuna esimene tähendab virgumist, teine eelkõige mõistmist ja arusaamist. Kirgastumine ja ka valgustumine on tulnud eestikeelsesse kasutusse peamiselt kaudtõlgete kaudu ingliskeelse enlightenment mõjul.

Kirjade raamat (hiina keeles 書經 shujing), ka «Ajalooraamat», vanahiina eepiline ajalooteos, mis sisaldab muistseid pärimusi mitmetest ajastutest, kuid on lõplikul kujul valminud ilmselt alles Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j). Konfutsianismi traditsioonis kuulub Kirjade raamat *«Viisraamatu» ja *«Kolmteistraamatu» koosseisu. Kirjade raamatu 50 peatükki on jaotatud nelja ossa, millest esimene sisaldab dünastiate-eelseid pärimusi, teine legendaarse Xia dünastia (21.–16. saj e.m.a) lugusid, kolmas Shangi dünastia (16.–11. saj e.m.a) pärimusi ja neljas Lääne-Zhou riigi (1027–770 e.m.a) kroonikaid. Inglise keeles Book of the Documents, Book of the History.

kjabgön (tiibeti keeles skyabs mgon ‘kaitsja’) või kjabdže (tiibeti keeles skyabs rje), tiibeti budismis kõrgemate laamade ja õpetajate tiitel.

kleśa vt meeleplekk

klooster (sanskriti keeles vihāra, āvāsa ‘peatuspaik, asupaik’; tiibeti keeles dgon pa, gnas pa; hiina keeles 寺 si, 觀 guan; jaapani keeles ji, kan), kristlikust traditsioonist laenatud termin budismi ja taoismi vastavate asutuste tähistamiseks, mis ühendavad endas templi ning munkade ja nunnade elupaiga, sageli ka haridusasutuse funktsiooni. Vt ka āvāsa, gompa, guan 2., vihaara.

kōan vt gongan

kogudus (sanskriti keeles saṃgha; paali keeles saṅgha; tiibeti keeles dge ’dun; hiina keeles 僧伽 sengqie; jaapani keeles sōgya), budismis Buddha õpetuse järgijaid (või ka ainult üht järgijat) tähistav mõiste, mille all mõistetakse nii munkade ja nunnade ning ilmalike konkreetset kogudust kui ka kõiki budismi järgijaid kokku läbi aegade. Kitsamas mõttes tähendab kogudus ilmalikust elust loobunud munkade ja nunnade kogudust. Ajalooliselt panid kogudusele aluse Buddha esimesed õpilased. Kogudus kuulub budismi kolme kalliskivi hulka ja on seega austuse objektiks.

kohasus (hiina keeles 義 yi), konfutsianismi keskseid mõisteid, mis väljendab inimese valmisolekut käituda vastavalt oma sotsiaalsele positsioonile ja sisemisele kohusetundele. Kohasus on omane õilsale ning vastandub kasule, mis iseloomustab lihtinimest, nagu väidab *«Vesteid ja vestlusi»: “õilis teostab kohasust / lihtinimene teostab omakasu”. Sageli (eriti Mengzi’s) esineb kohasus paarismõistena koos inimlikkusega. Kohasus kuulub ka viie püsiva hulka. Inglise keeles righteousness.

kokkupandamatu (sanskriti keeles asaṃskṛta; paali keeles asaṅkhata; tiibeti keeles ’dus ma byas; hiina keeles 無爲 wuwei; jaapani keeles mu’i), budismi mõiste nirvaana iseloomustamiseks, mida peetakse loodamatuks ja põhjustamatuks. Theravaada abhidharmas on kokkupandamatuks seadmuseks ainult nirvaana. Sarvastivaada abhidharmas peetakse selleks peale nirvaana ka ilmaruumi. Kõik ülejäänud seadmused on kokkupandud ja seotud sansaaraga. Inglise keeles unconditioned, uncompounded.

kokkupandu (sanskriti keeles saṃskṛta; paali keeles saṅkhata; tiibeti keeles ’dus byas; hiina keeles 有爲 youwei; jaapani keeles u’i), ka tingitu või moodustatu, budismi mõiste, mis iseloomustab sansaara seadmusi. Kõik sansaara seadmused tekivad põhjuste (sanskriti keeles hetu) ja tingimuste (sanskriti keeles pratyaya) koosmõjul. Nad on moodustatud, osadest kokku pandud, püsitud ja muutuvad. Seega ei eksisteeri nad iseenesest ja omaette, neil ei ole iset ega omaolekut ning seetõttu põhjustavad nad kannatust. Kokkupandu vastand on kokkupandamatu, mis iseloomustab nirvaanat. Inglise keeles conditioned, compounded.

kolm ihu (sanskriti keeles trikāya; tiibeti keeles sku gsum; hiina keeles 三⾝ sanshen; jaapani keeles sanjin), mahajaana õpetus buddha kolmest ihust, milleks on seadmuseihu (sanskriti keeles dharmakāya), õndsuseihu (sanskriti keeles sambhogakāya) ja maine ihu (sanskriti keeles nirmāṇakāya). Algselt sarvastivaada koolkonnas tekkinud õpetus väljendab arusaama buddha kolmest aspektist. Seadmuseihu väljendab buddha ja seadmuse identsust ning see aspekt avaldub buddha õpetusena tekstide ja ideede kujul. Õndsuseihu esindab buddhat kui religioosset mütoloogilist kuju ning avaldub ikonograafias kujutatud ja kujundlikus mõtlemises kujustatud ideaalolenditena (näiteks mütoloogilised buddhad ja bodhisattvad, idamid jt). Maine ihu on buddha kehastumine inimkujul, nagu ta ilmus siia maailma, näiteks Šākjamunina. Inglise keeles three bodies.

kolmikilm (sanskriti keeles tridhātu, triloka; tiibeti keeles khams gsum; hiina keeles 三界 sanjie; jaapani keeles sangai), budismis sansaara kolm valda, kuhu olendid satuvad vastavalt oma tegudele ja teoviljadele. Esimene on ihade vald (sanskriti keeles kāmadhātu), kus domineerivad soovid, kired ja ihad. Teine on kujude vald (sanskriti keeles rūpadhātu), kus olenditel on veel väline kuju, kuid puuduvad ihad. Sinna võib jõuda pideva süvenenud mõtluse tulemusel. Kolmas on kujudeta vald (sanskriti keeles ārūpyadhātu), kus olenditel pole enam ei väliskuju ega ihasid. Budismi mütoloogias kuuluvad viimase alla kõrgeimad taevad, kuhu jõutakse ‘kujutu süüvimise’ (sanskriti keeles ārūpyasamāpatti) teel. Inglise keeles three worlds, triple world.

kolm kaitset (sanskriti keeles triśaraṇa; paali keeles tisaraṇa; tiibeti keeles skyabs gsum; hiina keeles 三歸依 sanguiyi; jaapani keeles sanki’e), budismis kolm kõige tähtsamat väärtust ja austusobjekti, tuntud ka kui kolm kalliskivi: virgunu (sanskriti keeles buddha), seadmus (sanskriti keeles dharma) ja kogudus (sanskriti keeles saṃgha). Kolme kaitse alla minekut samastatakse budismi vastuvõtmisega ja see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu. Inglise keeles three refuges.

kolm kalliskivi (sanskriti keeles triratna; paali keeles tiratana; tiibeti keeles rin chen gsum; hiina keeles 三寶 san bao; jaapani keeles sanbō), budismis kõige kõrgemad väärtused: virgunu, seadmus ja kogudus. Vt ka kolm kaitset. Inglise keeles three jewels.

kolm omaolekut (sanskriti keeles trisvabhāva; tiibeti keeles rang bzhin gsum; hiina keeles 三 ⾃性 san zixing; jaapani keeles san jishō), joogatšaara teooria erinevatest tunnetusastmetest, mis on madhjamaka kahe tõe (tavatõde ja ülim tõde) teooria edasiarendus. Selle järgi vastab tavatõele tavateadvuse mõttekonstruktsioonidel (sanskriti keeles parikalpita) põhinev tunnetus. Ülimale tõele vastab täiuslik, lõpuleviidud (pariniṣpanna) tunnetus. Neid kaht ühendab sõltuv ehk tingitud, millegi muuga seotud (paratantra) tunnetus. Inglise keeles three natures.

Kolmteistraamat (hiina keeles ⼗三經 shisanjing), konfutsianismi kanooniliste tekstide kogu, mis esialgsel kujul pandi kokku varajasel Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j), lõpliku kuju sai aga Songi ajastu (960–1279) teisel poolel. Kolmteistraamatusse kuuluvad: *«Muutuste raamat», *«Kirjade raamat», *«Laulude raamat», *«Kommete ülestähendused», kaks varasemat kommete raamatut «Zhou kombed» (hiina keeles zhouli) ja «Õiged kombed» (hiina keeles yili), *«Kevaded-sügised» koos kahe kommentaariga, *«Pojalikkuse raamat», *«Vesteid ja vestlusi», Mengzi ning Hiina esimene seletav sõnaraamat Erya. Kolmteistraamat oli keiserlikus Hiinas kuni 20. saj alguseni klassikalise konfutsianistliku hariduse aluseks. Inglise keeles Thirteen Classics.

kolm vabanemise väravat (sanskriti keeles vimokṣa ehk vimokṣa-mukhāni; paali keeles vimokkha; tiibeti keeles grol ba; hiina keeles 解脫⾨ jietuo men; jaapani keeles gedatsu mon) ehk kolm vabanemist, virgunud meele seisukohalt seadmusi iseloomustavad kolm põhiomadust: tühjus, märgitus, eesmärgitus.

kolm õpetust 1. (hiina keeles 三教 sanjiao), kesk- ja uusaegses Hiinas kolm põhilist õpetust: konfutsianism, taoism ja budism. Neokonfutsianismi arusaama järgi ei olnud need üksteisele vastanduvad ega üksteist välistavad. Üks ja sama inimene võis olla korraga kõigi kolme järgija: suhetes teiste inimestega, perekondlikke ja ühiskondlikke kohustusi täites konfutsianist; looduse ja üleloomulike vägedega (jumalad, vaimud) suheldes taoist; ning teispoolsusega suheldes ja vabanemist otsides budist. 2. (sanskriti keeles triśikṣā) ka ’kolmeosaline tee’, budismis ’kolm harjutust’: kõlblus (sanskriti keeles śīla), keskendumine (sanskriti keeles samādhi), mõistmine (sanskriti keeles prajñā). Õilsa kaheksaosalise tee üldistav jaotus budismi kolme põhilise harjutustekompleksi vahel.

komme (hiina keeles 禮 li), konfutsianismi keskseid mõisteid, mis tähistab haritud ja õilsa inimese välise käitumise oskust ning hõlmab ka viisakust, etiketti ja rituaali. Komme kuulub viie püsiva hulka. Konfutsianismi järgi on kombed kõige tähtsam kultuuri järjepidevust ning ühiskondlikku korda ja kooskõla tagav ning hoidev kategooria, mille inimene omandab nii koduse kasvatuse kui ka hariduse kaudu. Samas on komme tihedalt seotud kohasuse ja eriti inimlikkuse mõistega. *«Vestetes ja vestlustes» ütleb Konfutsius seda toonitades: “inimene / ometi pole inimlikkust / miks kombed”. Konfutsiuse sõnul on kombed olulised ka poliitikas: “valitse riiki kommetega”. Inglise keeles propriety, ritual, etiquette. Kommete ülestähendused (hiina keeles 禮記 liji), konfutsianismi moraalinorme, käitumisreegleid, etiketti, rituaale, poliitika põhimõtteid jm hõlmav entsüklopeediline ja didaktiline koguteos, mis on koostatud varasel Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j), kuid sisaldab ka varasemaid tekste. Kommete ülestähendused kuulub *«Viisraamatu» ja *«Kolmteistraamatu» koosseisu ning sisaldab hiljem *«Neliraamatusse» paigutatud *«Keskmise tavalise» ja *«Suure õpetuse». Kommete ülestähendused oli keiserlikus Hiinas klassikalise hariduse omandamisel kõige olulisem tekst, mida iga haritlane-ametnik pidi peast teadma ja järgima. Inglise keeles Book of Rites, Records of Ritual.

konfutsianism, lääne päritolu nimetus 6.–5. saj e.m.a Konfutsiusest alguse saanud hiina pikaajalisima ja mõjukaima õpetuse ja riikliku ideoloogia tähistamiseks. Konfutsiusele oli Hiinas eelnenud juba ligi 1000-aastane kirjakultuuri ja kõrgreligiooni traditsioon. Nii nagu Buddha ja Mahāvīra õpetused Indias tekkisid sealse varasema kultuuritraditsiooni rüpes, kuid hakkasid paljuski sellele vastanduma, nii tekkis ka Konfutsiuse õpetus Hiinas Shang- Yini ja Zhou kultuuritraditsiooni sees, kuid tõlgendas varasemaid seisukohti uutmoodi, inimkeskses ja humanistlikus võtmes. Mõiste konfutsianism on tuletatud selle rajaja Konfutsiuse (Kong Fuzi) nimest. Konfutsianismi omanimetuseks hiina keeles on ruxue või rujiao – ‘õpetlaste õpetus’. Kuigi konfutsianism on eelkõige Hiina rahvuslik ideoloogia, kandus see hiina kultuuri levikuga ka naabermaadesse ning avaldas suurt mõju Jaapani, Korea, Vietnami ja Taiwani kultuurile. Konfutsius elas ja õpetas ajastul, mil Hiinas oli palju omavahel võistlevaid riike ning muistne kombestik, mis põhines taeva ja taevaalust valitseva kuninga ehk taevapoja autoriteedil, sattus vastuollu valitseva poliitilise tegelikkusega. Konfutsius rõhutas küll oma õpetuse tuginemist muistsele pärimusele ja kirjasõnale, kuid tõlgendas seda ometi teisiti, seades kesksele kohale inimese suhted iseenese, ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu. Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hiina keeles dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste. Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja valitsuse alla. Samas ei tohiks taevapoeg liigselt sekkuda ühiskonna kulgu. Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju. Inimliku eetika, riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest. Konfutsiusele järgnenud sajanditel tekkis Hiinas palju õpetusi, mis otsisid vastuseid samadele küsimustele: kes on inimene, mis on inimese koht ühiskonnas ja riigis ning missugune peaks olema ideaalne riik. Koolkondade ja mõttesuundade rohkuse järgi hakati seda aega hiljem nimetama saja koolkonna ajastuks. Mitmed toonased koolkonnad (taoism, moism, legism jt) suhtusid Konfutsiuse õpetusse kriitiliselt, pidades seda liiga elitaarseks, mis hoolivat ainult õilsatest ja suhtuvat halvustavalt lihtinimestesse. Konfutsiuse järgijadki ei olnud ühel meelel ning jagunesid mitmesse koolkonda. Lühiajalises Qini keisririigis (221–207 e.m.a) püüti konfutsianismi julmade repressioonidega täielikult välja juurida, kuna selles nähti totalitaarse riigikorra potentsiaalset õõnestajat, kuid see ei õnnestunud. Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j) konfutsianism taastati ja kanoniseeriti ning sellest sai Hiina riigi põhiline ideoloogia. Koostati konfutsianismi baastekstide kanoonilised redaktsioonid, millest olulisemad on *«Vesteid ja vestlusi», Mengzi, *«Pojalikkuse raamat» ja *«Kommete ülestähendused». Viimane koos nelja muistse, kuid konfutsianismi vaimus toimetatud ja kommenteeritud raamatuga (*«Muutuste raamat», *«Kirjade raamat», *«Laulude raamat» ja *«Kevaded- sügised») koondati *«Viisraamatusse», mille laiendatud variandiks on *«Kolmteistraamat». Songi ajastul (960–1279) lisandus omaette kaanonina *«Neliraamat», mis sisaldab «Vesteid ja vestlusi», Mengzi, ning *«Keskmise tavalise» ja *«Suure õpetuse». Kanooniliste tekstide õppimine sai riiklikult sanktsioneeritud klassikalise hariduse põhiosaks. Riigiametisse pääsesid ainult need, kes suutsid sooritada eksamid, kus kontrolliti klassikute põhjalikku tundmist. Loodi ka kultus oma rituaalidega. Konfutsianismis kui riigiõpetuses on Konfutsiuse ja Mengzi eetika ühendatud legistliku seadusriigi idee ja administratsiooni põhimõtetega. Riiki käsitletakse patriarhaalse perekonnamudeli alusel, mille peaks on keiser – taevapoeg. Temast kõrgem on ainult taevas. Keiser valitseb taevatahte kohaselt, kuid ise maapealsete asjade kulgu otseselt ei sekku. Tema nimel valitsevad riiki haritud ametnikud, kellele rahvas peab kuuletuma, olles seeläbi kuulekas ka keisrile ja taevale. Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus. Konfutsianism jäi läbi erinevate dünastiate Hiina ideoloogiliseks alustalaks, kuid kaotas I aastatuhande jooksul mõnevõrra oma mõjuvõimu budismi jõudsa leviku tõttu. II aastatuhande algul võib aga märgata konfutsianismi taassündi ja uuenemist. Eriti Songi ajastul (960–1279) kerkis esile terve plejaad silmapaistvaid õpetlasi, kes reformisid konfutsianismi. Nendest tuntuim oli Zhu Xi. Reformitud konfutsianismi nimetatakse tänapäeval ka neokonfutsianismiks ja selles on tegelikult lõimunud konfutsianism, taoism ja budism. Hiinas sai isegi tavaks hakata rääkima kolmest õpetusest kui ühest tervikust: iga inimene peaks mingil määral järgima neid kõiki. Konfutsianism kehtis Hiina riigi ametliku ideoloogiana kuni 20. saj alguseni. Selle mõju on täheldatav tänapäevani, kuigi Mao Zedongi (1893–1976) ajal püüti seda veelgi jõhkramalt välja juurida kui teisi õpetusi.

Konfutsius (hiina keeles 孔⼦ kongzi või 孔夫⼦ kong fuzi ‘õpetaja Kong’, 551–479 e.m.a), ka Kong Fuzi, Kongzi, Kong Zi, Kong-zi, K’ung Tzu, vanahiina õpetlane, konfutsianismi rajaja. Konfutsius sündis Lu riigis (tänapäeva Ida-Hiina Shandongi provintsis). Tema pärisnimi oli Kong Qiu, hüüdnimi Zhong Ni. Konfutsiuse kõige täielikum elulugu sisaldub Sima Qiani *«Ajaloo ülestähendustes». Tema suguvõsa olevat pärinenud muistsest Shangi kuningasoost. Konfutsiuse isa Shuliang He oli Lu vürsti teenistuses sõjamehena silma paistnud. Konfutsius olevat sündinud tema noore liignaise pojana (mõne tõlgenduse järgi isegi väljaspool abielu) ja kasvanud pärast isa surma üles suguvõsa põlualusena vaid ema hoole all. Ometi sai ta hea hariduse ja pälvis Lu vürsti soosingu, kes ta juba noorena enda juurde ametisse võttis. Konfutsius sai peagi tuntuks kommete ja kultuuri hea tundjana ning tema juurde hakkas lähedalt ja kaugelt saabuma õpilasi, keda ta õpetas ühtmoodi, vaatamata nende päritolule ja jõukusele. Kokku olevat tal olnud üle 3000 õpilase, kellest 72 on teada nimepidi. Vanemas eas rändas Konfutsius 14 aastat õpilaste saatel mööda Hiinat ringi, püüdes oma õpetust teostada mitme valitseja juures. Püsivalt tal aga kusagil ametisse jääda ei õnnestunud ning ta naasis kodumaale Lusse, kus ka suri. Konfutsius oli kriitiline oma ajastu suhtes, mil Hiina oli killustunud ja iidseid kombeid ei austatud. Ta pidas ideaaliks muistsust, mille poole tuleb püüelda ja millest mõõtu võtta. Ometi õpetas Konfutsius pigem muistsete mõistete ja väärtuste uusi tõlgendusi. Ilmselt esimese mõtlejana inimkonna ajaloos tõstis ta esile inimlikkuse kui ülima väärtuse. Konfutsius ise oma õpetusi kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased ja järgnevad põlvkonnad. Tema õpetussõnad on koondatud raamatusse *«Vesteid ja vestlusi», kus leidub ka lugusid Konfutsiuse enda kohta. Konfutsiusele omistatud ütlusi leiab ka Mengzi’s, Zhuangzi’s, *«Kommete ülestähendustes» jm. Pärimuse järgi olevat ta koostanud või toimetanud Lu riigi kroonika *«Kevaded-sügised». Austuse märgiks kutsutakse Konfutsiust Hiinas tänaseni tiitlitega ‘ülim õnnis’ (hiina keeles zhisheng), ’esimene õpetaja’ (hiina keeles xianshi) ja ‘kümne tuhande põlvkonna õpetajaks’ (hiina keeles wanshishi).

Kongzi vt Konfutsius

Konrad, Nikolai (1891–1970), Riias sündinud baltisaksa päritolu vene sinoloog, japanoloog ja ajaloofilosoof. Konrad õppis Peterburi Ülikoolis ja 1914–1917 Jaapanis. Sinoloogina uuris Konrad eelkõige hiina klassikalist kirjandust; samuti tegeles ta palju võrdleva kirjandusteadusega, võrreldes sarnaseid kultuuri- ja kirjandusnähtusi ajaloos Kaug-Idast Euroopani. Konradi ajaloofilosoofilistes töödes on kesksel kohal humanismi kontseptsiooni esiletõstmine, mida ta peab ajaloo liikumapanevaks jõuks ja isegi ajaloo mõtteks. Konradil on suuri teeneid eesti orientalistika arengule, aidates 1960-tel Moskvasse õppima ja toetades toonaseid eesti noori orientaliste (Linnart Mäll, Haljand Udam). Eesti keeles on ilmunud tema artiklite kogumik «Ajaloo mõttest» (1987).

kooskõla (hiina keeles 和 he), konfutsianismi põhimõisteid, mis väljendab ühtsust paljususes, tasakaalu ja harmooniat. Eeskätt mõistetakse seda ühiskondliku ja poliitilise terminina kui terve ja hästi toimiva ühiskonna tunnusjoont, kus valitsejad ei ole vastuolus rahvaga ja valitsemisel rakendatakse pluralismi põhimõtet (tänapäeval on kooskõla võrreldud isegi demokraatiaga). Kooskõlale vastandub autoritaarse ühtsuse (hiina keeles tong) printsiip. Kooskõla mõistet rakendatakse aga ka paljudes teistes eluvaldkondades, näiteks muusikalise harmoonia tähistamiseks. Inglise keeles harmony, accord.

Krišna (sanskriti keeles kṛṣṇa ‘must, tõmmu’), hinduismi tuntumaid jumalusi, Višnu kaheksas kehastus. Mõnes višnuismi voolus ja samuti *«Bhagavadgītās» on Krišna ülim jumal. Peale *«Mahābhārata» kõnelevad Krišnast ka Harivaṃśa ja mitmed puraanad. Krišna olevat sündinud kuninglikus perekonnas, kuid kasvanud üles karjuste seas. «Mahābhāratas» kirjeldatud suures lahingus oli Krišna Ārdžuna vankrijuht ning esindab kšatrijate seadmust. Enamasti kujutatakse teda flööti mängiva karjusena ning austatakse koos abikaasa Rādhāga.

krišnaism, selle nime all mõistetakse tavaliselt eelkõige Läänes levinud uususundlikku liikumist Krišna Teadvuse Rahvusvaheline Ühing (inglise keeles International Society for Krishna Conciousness), millele pani 1966 aluse indialane A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupada (1896–1977). Krišnaismi eesmärgiks on Krišna teadvuseni jõudmine ja põhiliseks meetodiks mantra ‘Hare Krišna’ kordamine. Krišnaismi kogudus on ka Eestis.

kriyātantra (sanskriti keeles ‘tegude tantra’; tiibeti keeles bya ba’i rgyud), vadžrajaanas üks neljast tantrate klassist, mida peetakse kõige madalamaks. Kriyātantrat peavad õppima need, kes vajavad puhastumiseks välist tegevust, näiteks rituaalide sooritamist, väliste juhiste ning keeldude järgimist, kuna nad ei ole veel valmis kõrgemateks sisemisteks tantrateks.

kṣānti vt kannatlikkus

kṣānti-pāramitā vt ületav kannatlikkus

kšatrija (sanskriti keeles kṣatriya), india traditsioonilises ühiskonnas teine neljast seisusest. Kšatrijad on sõjamehed ja valitsejad. Koos braahmanite ja vaišjadega kuuluvad nad kakskordsündinute hulka. Hinduistliku mütoloogia järgi tekkisid kšatrijad ürgmehe puruša kätest ja õlgadest.

kṣetra vt väli, buddhaväli

Kšitigarbha (sanskriti keeles kṣitigarbha ‘maaüsk’; tiibeti keeles sa’i snying po; hiina keeles 地臧 dizang; jaapani keeles jizō), mahajaana mütoloogias bodhisattva, kes kuulub kaheksa tähtsama bodhisattva hulka. Eriti austatakse Kšitigarbhat Ida-Aasias, kus teda peetakse Avalokitešvara järel tähtsuselt teiseks. Nagu kõik bodhisattvad, püüab ka Kšitigarbha vabastada kõiki olendeid, eriti kannab ta aga hoolt põrgutes viibivate olendite eest. Rahvalikus budismis (eriti Jaapanis) peetakse teda rändurite, laste ja sõdalaste kaitsjaks. Indias kujutati Kšitigarbhat istuvana, parem käsi puudutamas maad ja vasem hoidmas lootost koos soovetäitva puuga. Hiina ja jaapani ikonograafias kujutatakse teda mungarüüs seisvana, paremas käes kepp, vasemas soovetäitev kalliskivi.

Kubera, india mütoloogias maajumalus ja jõukuse jumal, jakšade valitseja. Kubera kuju esineb juba Atharvaveedas ja ta oli algselt kurjade vaimude juht, puraanades tema staatus kasvab. Hilisemas hinduismis on ta tuntud eelkõige Rāma võitluskaaslasena.

kuju (sanskriti ja paali keeles rūpa; tiibeti keeles gzugs; hiina keeles ⾊ se; jaapani keeles shiki), ka vorm, välimus, india õpetustes olendite ja nähtuste väline pealispind, see, millisena nad paistavad. Budistlikus psühholoogias on kuju tajumise esmane tase. Kuju on ka esimene viiest isiksuse koostisosast. Vt ka nimi ja kuju, kippumise kogum. Inglise keeles form, appearance, matter, corporeality.

kujude vald (sanskriti keeles rūpadhātu; tiibeti keeles gzugs khams; hiina keeles ⾊界 sejie; jaapani keeles shikikai), budismi mütoloogilises kosmoloogias kolmikilma teine vald, kus puuduvad ihad, kuid olendid ja nähtused ilmuvad veel kujudena. Mütoloogilises mõttes koosneb kujude vald 17 taevast, millest kõrgeim on Akaništha. Psühholoogilises mõttes on kujude vald ja selle tasemed ning nendele jõudmine seotud mõtluse tasemetega. Inglise keeles form realm, realm of form.

kujudeta vald (sanskriti keeles ārūpyadhātu; tiibeti keeles gzugs med khams; hiina keeles 無 ⾊界 wusejie; jaapani keeles mushikikai), budismi mütoloogilises kosmoloogias kolmikilma kõrgeim vald, kus olenditel ei ole enam ei kuju ega ihasid, mille olemasolu iseloomustab kaht madalamat valda (ihade valda ja kujude valda). Mütoloogias kuuluvad kujudeta valda kõige kõrgemate taevaste asukad, kellel ei ole ainelist kuju ega kannatusi. Psühholoogilises mõttes tähendab see meeleseisundeid, mis ei sõltu kujudega seotud tajust ning kuhu jõutakse sügava mõtluse ja keskendumise teel, mida nimetatakse ‘kujutuks süüvimiseks’ (sanskriti keeles ārūpyasamāpatti). Budismi seisukohalt ei ole kujudeta vald siiski ideaalne, sest sealt ei saa nirvaanasse. Nirvaanasse jõudmiseks peavad kujudeta vallas viibivad olendid uuesti naasma madalamasse olemasolu valda ning sündima inimesena. Inglise keeles formless realm.

kujustamine (sanskriti ja paali keeles bhāvanā; tiibeti keeles sgom pa; hiina keeles 修習 xiuxi; jaapani keeles shūjū), budismis meeleharjutus, mis kitsamas mõttes tähendab kujundlikul mõtlemisel põhinevat visualiseerimist, laiemas tähenduses aga meeleharjutusi üldse. Ingliskeelse meditation mõjul on see mõiste sageli tõlgitud ka meditatsiooniks. Sanskritikeelne sõna bhāvanā on verbijuure bhū (‘olema’) tuletis ja tähendab ‘olevaks tegemist’, viidates sellele, et kujustaja teeb kujustamisobjekti oma meeles olemasolevaks, s.t muudab oma meelt kujustamisobjektile vastavaks. Kujustamisobjektiks võib olla mingi budismi mõiste (näiteks sõbralikkus või kaastunne) või konkreetne visuaalne kujund (näiteks mandala või idami kujutis). Viimast rakendatakse eriti vadžrajaanas. Kujustamine toimub eelkõige kahe harjutusviisi kaudu, milleks on meelerahu (sanskriti keeles śamatha) ja analüüsiv vaatlus (vipaśyanā). Inglise keeles cultivation, meditation, mental development.

Kujustamise astmed vt Bhāvanākrama

Kūkai (jaapani keeles 空海 774–835), ka Kōbō Daishi, jaapani budismi shingon’i koolkonna rajaja. 804–805 õppis Kūkai Hiinas. Naasnud Jaapanisse, hakkas ta ise õpetama ja rajas Kyōto lähedale Kōya mäel kloostri, mis on shingon’i koolkonna keskuseks tänapäevani. Kūkai on hinnatud ka kui Jaapani üks suurimaid kalligraafiameistreid.

kuladuhitṛ vt peretütar

kulaputra vt perepoeg

kulg 1. (hiina keeles 道 dao) Hiina õpetuste, eriti konfutsianismi ja taoismi, keskseid mõisteid. Kõige üldisemalt võib seda tõlgendada kui suunatud korrastatud liikumist, mis on tegelikkuse üleüldine ja igikestev omadus. Konfutsianismis ja sellest mõjutatud õpetustes kannab kulg eeskätt ühiskondlikku tähendust ning tähistab ideaalse hästi toimiva ühiskonna ja riigi seisundit, kus valitsevad kombed, õitseb kultuur ja õilsal on võimalik tegutseda. Tehakse vahet ‘inimkulu’ (hiina keeles rendao) ja ‘taevakulu’ (hiina keeles tiandao) vahel. Esimese all mõistetakse inimeses ja ühiskonnas, viimase all looduses toimuvat. *«Vestete ja vestluste» järgi sõltub kulg inimesest, mitte vastupidi: “inimene / ülendab kulgu / kulg / ei ülenda inimest”. Filosoofilises taoismis on kulg märksa üldisem ja abstraktsem mõiste, iseenesest hoomamatu ja nimetamatu, nagu väidab *«Daodejing»: “kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi”; “ma ei tea ta nime / sellepärast ütlen kulg / suvaliselt annan nimetusi”. Ometi väidetakse, et kõike (musttuhanded) tekitab kulg, kuigi kulg ise on nähtamatu ja tabamatu. Kulg esineb sageli koos mõistega vägi, mida võib tõlgendada kui võimet kulgu tunnetada ja järgida. Zhuangzi järgi on kulg ‘suur algõpetaja’ (hiina keeles dazong shi), millega peetakse silmas seda, et vaid kulgu mõistes ja järgides võib saada tõeliseks inimeseks ehk õndsaks. Inglise keeles dao, tao, way, course. 2. budismi kontekstis mõnikord sanskriti caryā (tiibeti keeles spyod; hiina keeles ⾏ xing) vaste, mis tähistab tegevust, aktiivsust, teostust. Inglise keeles practice

Kulgemise väe raamat vt Daodejing

kultuur 1. (hiina keeles ⽂ wen) Hiina õpetuste, eriti konfutsianismi, keskseid mõisteid. Vastav kirjamärk tähistas algselt ‘kirja’ või ‘mustrit’, hiljem laienes selle tähendus kirjakultuurile ja üldse kultuurile. Konfutsianistlikus arusaamas vastandub kultuurile barbaarsus ehk kultuuritus: rahvaid, kellel ei olnud kirja, peeti barbariteks, pool-loomadeks. Kultuur hõlmab kirja, muusikat, kombeid jm kunste (vt kuus kunsti). Vaid kultuuri kaudu võib inimene saada õilsaks. *«Vestetes ja vestlustes» väidab Konfutsius, et kultuuri peab õppima ja tegema selle oma iseloomu osaks: “kultuuri iseloomu ohtralt ohtralt / see teeb õilsaks”; “õilis / õpib kultuuri / täidab kombeid”. 2. Termin, mis väljendab seadmuse (sanskriti keeles dharma) mõiste üht peamist mõtet ja tähendust.

Kumāradžīva (sanskriti keeles kumārajīva, 343–413), Sise-Aasiast Kuchast pärit budistlik munk-misjonär, kes rändas Hiinasse ja sai tuntuks kui üks suurimaid ja viljakamaid budismi tekstide tõlkijaid hiina keelde. Kumāradžīva tegutses oma elu viimased 12 aastat Tangi keisririigi pealinnas Changanis keiserliku tõlkeameti juhina. Ta tõlkis hiina keelde mitmeid olulisi mahajaana suutraid, sh *«Lootossuutra», ning madhjamaka koolkonna tekste. Teda peetakse autentse tõlkestiili ning samuti hiina madhjamaka ehk sanlun’i koolkonna üheks rajajaks.

kurjajuur (sanskriti keeles akuśalamūla; paali keeles akusalamūla; tiibeti keeles mi dge’i rtsa ba; hiina keeles 惡根 ehk gen; jaapani keeles akugon), budismis mõiste, mis tähistab virgumist takistavaid tegureid, vastand hüvejuurele. Tavaliselt mõistetakse kurjajuure all kolme põhilist meeleplekki: iha (sanskriti keeles rāga), viha (dveśa) ja sõgedust (moha) ehk teadmatust (avidyā). Kõik ülejäänud meeleplekid põhinevad neil kolmel. Kurjajuure mõju all tehtud tegude tulemuseks on halvad teoviljad ja halvad järgnevad ümbersünnid. Inglise keeles roots of evil

kuśalamūla vt hüvejuur

Kušinagara (sanskriti keeles kuśinagara; paali keeles kusinārā), budismi pühapaik Põhja- Indias, üks neljast suurest pühapaigast ehk mahācaitya’st (tšaitja), mis tähistab kohta, kus Šākjamuni vaibus parinirvaanasse.

Kuuenda patriarhi lavasuutra (hiina keeles 六祖壇經 liuzu tanjing; jaapani keeles rokuso dankyō), hiina budismis umbes 8. saj lõpust pärit varajase chan’i koolkonna tekst, mille keskne tegelane on kuues patriarh Huineng. Teksti esimene osa sisaldab Huinengi elulugu, teine osa tema õpetusi, mida ta olevat esitanud Dafani kloostris õpetuslaval istudes. Sellest ka teksti nimetus – «Lavasuutra». Huinengi tegelik seotus teksti loomisega on üsna küsitav. Tekst kajastab 8. saj kujunenud vastuolu chan’i nn põhja ja lõuna koolkonna vahel. Kuna «Lavasuutra» esindab valdavalt viimase seisukohti, siis arvatakse, et teksti üks autoreid võis olla Huinengi õpilane Shenhui (670–762). Kahe suuna vahelise poleemika ühe algatajana kasutas ta Huinengi nime teksti autoriteedi suurendamiseks. Tekstile on aga tehtud ka hilisemaid lisandusi. Õpetuslikus osas käsitletakse chan’i üldteoreetilisi ja -praktilisi küsimusi rõhuasetusega äkilisele virgumisele, mida propageeris lõuna koolkond. Kesksed teemad on ‘ilma mõteteta’ (hiina keeles wu nian) ja ‘ilma kujutlusteta’ (hiina keeles wu xiang) meeleharjutus ning mõistmise (sanskriti keeles prajñā; hiina keeles hui) ja mõtluse (sanskriti keeles dhyāna; hiina keeles ding) lahutamatus teineteisest. Kuuenda patriarhi lavasuutra on chan’is ja kogu hiina budismis üks austatumaid tekste ning peaaegu võrdsustatud Buddha sõna vahendavate india suutratega. Inglise keeles Platform Sūtra of the Sixth Patriarch.

kuus koolkonda (sanskriti keeles ṣaḍdarśana), hinduismi kuus filosoofiakoolkonda: saankhja, njaaja, vaišešika, jooga, mimaansa ja vedaanta. kuus kunsti (hiina keeles 六藝 liuyi) 1. Vana-Hiinas kuus teadmise valdkonda, mis moodustasid tollase tavakohase hariduse ning mida õilsast soost isik ja ametnik pidi valdama. Nendeks olid kombed, muusika, kirjatundmine, arvutamine, vibulaskmine ja vankrijuhtimine. 2. Konfutsianismis teadmiste valdkonnad vastavalt klassikalise hariduse aluseks olevatele *«Viisraamatu» tekstidele, millele kuuendana lisandus muusika.

kuus olemasolu valdkonda (sanskriti keeles ṣaḍgati ‘kuus minekut’; tiibeti keeles ’gro ba drug; hiina keeles 六道 liudao; jaapani keeles rokudō), ka kuus olemise valda, budismis kuus sansaara valdkonda, kuhu olendid oma tegude viljana sünnivad: nendest võivad saada põrguolendid, preetad, loomad, inimesed, asurad või jumalad. Kolme esimest peetakse halbadeks sündideks, sest neis on ränkade kannatuste tõttu väga raske asuda virgumisteele. Kolme viimast peetakse headeks sündideks, sest elu on neis kerge ja rõõmurohke ning virgumisteed on hõlpsam leida. Ainult inimesena sündinud võivad jõuda täieliku virgumise ehk buddhasuse ja nirvaanani ning sansaarast välja pääseda. Mõnes vadžrajaana õpetuses seostatakse iga valda ühe kindla domineeriva meeleplekiga: jumalaid uhkuse, asuraid kadeduse, inimesi iha, loomi teadmatuse, preetasid ahnuse ja põrguolendeid vihaga. Kuut olemasolu valdkonda kujutatakse olemiseratta mandalal. Inglise keeles six realms of rebirth.

kõikteadja (sanskriti keeles sarvajña; tiibeti keeles kun mkhyen, kun shes, thams cad mkhan pa; hiina keeles ⼀切智 yijiezhi; jaapani keeles issaichi), Šākjamuni epiteet, mis viitab tema kõikteadmise (sanskriti keeles sarvajñatā) võimele; mõnikord kasutatakse seda ka arhatite puhul. Inglise keeles Omniscient.

kõikteadmine (sanskriti keeles sarvajñatā; tiibeti keeles thams cad mkhyen pa; hiina keeles ⼀切智 yijiezhi; jaapani keeles issaichi), ka ‘kõikteadja teadmine’ (sanskriti keeles sarvajñajñāna), budismis, eriti mahajaana suutrates, üks teadvuse kõrgeimat seisundit tähistav mõiste. Kõikteadmine on omane buddhadele ja kõrgematele bodhisattvatele ning kaasneb ülima täieliku virgumisega. Kõikteadmine ei tähenda kõikide üksiknähtuste teadmist, vaid teadvuse kõrgeima seisundi võimet mõista põhimõtteliselt kõiki kultuuris toimivaid seadmusi, s.t haarata maailma selle terviklikkuses. Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s on kõikteadmine samastatud või seotud ületava mõistmise mõistega, samuti on öeldud, et kõikteadmine saavutatakse mõtluse ja keskendumise teel. Inglise keeles all-knowing, all-knowing awareness, omniscience.

kõlblus (sanskriti keeles śīla; paali keeles sīla; tiibeti keeles tshul khrims; hiina keeles 戒 jie; jaapani keeles kai), india õpetustes oluline isikuomadus ja eetiliste käitumisjuhiste kogu. Kõlblus on ka vaimse tee aste, mis on esmaseks eelduseks teadvuse kõrgeimate seisunditeni jõudmisel. Budismis on kõlblus seotud eelkõige teistesse hästi suhtumise ja äärmustest hoidumisega ning kindlate käitumisjuhiste järgimisega (viis käitumisjuhist, kümme käitumisjuhist). Kõlblus kuulub koos keskendumise (sanskriti keeles samādhi) ja mõistmisega (prajñā) budismi kolme alusmõiste hulka ning on kaheksaosalise tee 3.-5. osa (õige jutt, õige tegu, õige eluviis) ühisnimetajaks. Mahajaanas on ületav kõlblus teine ületav toiming ning vastab teisele tasemele bodhisattva kümnest tasemest, milleks on määrdumatus (sanskriti keeles vimalā). Inglise keeles morality, ethics, precepts. kümme hüveteo teed (sanskriti keeles daśakuśalakarmapatha; tiibeti keeles dge ba bcu’i las kyi lam; hiina keeles ⼗善 shishan; jaapani keeles jū zen), budismis, eriti mahajaanas, kümme ettekirjutust inimestele, eeskätt ilmalikele, kuidas kõlbeliselt käituda, rääkida ja mõelda. Need on: mitte võtta elu ehk mitte tappa; mitte võtta seda, mida pole antud, ehk mitte varastada; mitte astuda kõlvatusse sugulisse vahekorda; mitte rääkida seda, mis pole tõsi, ehk mitte valetada; mitte rääkida laimu; mitte rääkida kurje sõnu ehk mitte tülitseda; mitte rääkida tühja juttu; mitte mõelda omakasupüüdlikult ehk mitte ahnitseda; mitte mõelda vihkamismõtteid; mõelda õigete vaadete kohaselt, s.t vastavalt Buddha õpetusele. Mahajaanas peetakse neid nn maisteks ettekirjutusteks, millest kinnipidamine aitab vältida halbu sünde, kuid ei vabasta sansaarast. Bodhisattvad ühendavad kümme hüveteo teed vahendite valdamise ja mõistmisega, misläbi need omandavad ületava tähenduse ja viivad vabanemisele sansaarast. Inglise keeles ten good paths of action, ten good deeds.

kümme käitumisjuhist (sanskriti keeles daśaśīla; paali keeles dasasīla; tiibeti keeles tshul khrims bcu; hiina keeles ⼗戒 shijie; jaapani keeles jikkai), budismis loetelu ettekirjutustest selle kohta, milliseid olukordi ja tegevusi inimene igapäevases elus peaks vältima. Kümme käitumisjuhist on viie käitumisjuhise laiendus, mis osaliselt langeb kokku kümne hüveteo tee nimekirjaga. Kümme käitumisjuhist on järgmised: mitte võtta elu ega kahjustada elusolendeid; mitte võtta seda, mida pole antud; vältida kõlvatut sugulist vahekorda; vältida valetamist; vältida joovastavate jookide tarvitamist; mitte süüa valel ajal; vältida tantsu, laulu, muusikat ja etendusi; mitte kanda ehteid, kasutada lõhnaaineid ega kaunistada iseennast; mitte istuda kõrgel istmel ega magada kõrgel asemel; mitte vastu võtta kulda ja hõbedat. Kümme käitumisjuhist on munkade ja nunnade elukorralduse aluseks ning munga- ja nunnaõpilaste põhilisteks käitumisjuhisteks. Kümme käitumisjuhist on esitatud Khuddaka-nikāya kogumikus «Lühikesed õpetussõnad» peatükis «Kümme õppimisjuhist» (paali keeles dasasikkhāpada), eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004). Inglise keeles ten precepts.

kümme taset (sanskriti keeles daśabhūmi; tiibeti keeles sa bcu; hiina keeles ⼗地 shi di; jaapani keeles jūji), mahajaanas Daśabhūmika-sūtra’l baseeruv õpetus bodhisattva kümnest tasemest, mida bodhisattvateel tuleb läbida ja teostada. Need on: rõõm (sanskriti keeles pramuditā), määrdumatus (vimalā); valgustatus (prabhākarī), kiirgus (arciṣmatī), raskeltvõidetavus (sudurjayā), silme ees hoidmine (abhimukhī), kaugelejõudmine (dūraṅgamā), liikumatus (acalā), õilis tarkus (sādhumatī) ja seadmusepilv (dharmameghā). Kümme taset on vastavalt seotud kümne ületava toiminguga: rõõm ületav annetamine määrdumatus ületav kõlblus valgustatus ületav kannatlikkus kiirgus ületav tarmukus raskeltvõidetavus ületav mõtlus silme ees hoidmine ületav mõistmine kaugelejõudmine ületav vahend liikumatus ületav tõotus õilis tarkus ületav vägi seadmusepilv ületav teadmine Inglise keeles ten levels, ten stages.

kümme väge (sanskriti keeles daśabala; paali keeles dasabala; tiibeti keeles stobs bcu; hiina keeles ⼗⼒ shi li; jaapani keeles jū riki), Buddhale, vahel ka tema lähematele õpilastele, näiteks Kāšjapale, omistatud kümme erilist väge, mis põhinevad teadmisel. Need on: olulise ja ebaolulise teadmine; teo ja selle küpsemise teadmine; eelneva ja järgneva teadmine; erinevate valdade teadmine; erinevate veendumuste teadmine; kõikide käikude teadmine; kõikide mõtluste, keskendumiste, saavutuste, meeleplekkide, puhastumiste ja ülenemiste teadmine; varasemate olukordade meelespidamise teadmine; langemiste ja sattumiste teadmine ning meelemürkidele lõputegemise teadmine. Inglise keeles ten powers.

Kyōto, Jaapani iidne pealinn ja keisrite residents 794 kuni 1868 Meiji restauratsioonini, mil pealinn ja õukond viidi üle Tōkyōsse (varasem Edo), mis alates 1603 oli olnud Tokugawa šogunite residents ja riigi tegelik administratiivkeskus. Kyōto, mis algselt kandis nime Heian, on jaapani budistliku kultuuri peamisi keskusi, kuhu varajasemal perioodil (8.–12. saj) koondus ka vaimulik elu. Kyōto lähedal asub kuulus Hiei mägi, kuhu Saichō rajas kloostri, mis sai tendai koolkonna keskuseks. Kyōtos ja selle lähikonnas on kokku üle 2000 budistliku ja šintoistliku templi.


L

laama (tiibeti keeles bla ma ‘kõrgemat ei ole’), tiibeti budismis õpetaja, kõrgema munga või vaimuliku tiitel, sanskritikeelse guru vaste. Enamikus koolkondades on kehtestatud formaalsed nõuded, millele inimene peab vastama enne, kui talle laama tiitel omistatakse, nagu vaimuliku hariduse täiskursuse omandamine ja vastavate eksamite sooritamine, 3- aastane eraklus jms. Inglise keeles lama.

lakṣaṇa vt märk

Lakšmī (sanskriti keeles lakṣmī ‘õnn, hüve’), hinduismis külluse, tarkuse, puhtuse ja õnne jumalanna, Višnu abikaasa või šakti. Esineb Višnu vastaspoolusena, näiteks kui Višnu on mõte, siis Lakšmī on kõne, kui Višnu on mõistmine, siis Lakšmī on mõistus, kui Višnu on looja, siis Lakšmī on loodu jne. Legendi järgi hakanud tülli läinud jumalad ja asurad kord kloppima piimaookeani, et saada amritat. Siis tekkinudki sellest Lakšmī, kes valis kaasaks Višnu. Lakšmīd kujutatakse rinnaka ja laiapuusalise kaunitarina. Ta istub lootosel, mis viitab tema puhtusele ja vaimsele autoriteedile. Tema näol on alati lahke naeratus ja tal puudub raevukas aspekt. Vahel kujutatakse Lakšmīd sõitmas valge öökulli seljas. Lakšmīga on seotud olulisemaid hinduistide kalendripühasid divālī. Lakšmīd austatakse ka džainismis.

Lalitavistara (sanskriti keeles ‘suur mäng’; tiibeti keeles rgya cher rol pa’i; hiina keeles ⽅廣 ⼤莊嚴經 fangguang da zhuangyan jing; jaapani keeles hōkō dai shōgon kyō), mahajaana suutra, mis jutustab Šākjamuni viimastest eludest enne viimast sündimist ja buddhaks saamist. Lalitavistara on loodud tõenäoliselt 1. saj. Algupäraselt oli arvatavasti tegemist sarvastivaada koolkonna tekstiga, hiljem lisati sinna ka mahajaana ainestikku ja tekst arvati mahajaana suutrate hulka. Tänapäeval tuntud 27 peatükist koosnev versioon on olemas nii sanskriti kui ka tiibeti ja hiina keeles.

lamaism, tiibeti budismi vanapärane halvustav ja ebateaduslik nimetus läänes. Sõna lamaism on tuletatud sõnast laama. Tänapäeval ollakse selle termini kasutamisest loobunud.

lam rim (tiibeti keeles ‘tee astmed’; sanskriti keeles pathakrama), tiibeti budismis rühm tekste, kus selgitatakse astmelist teed ja antakse juhised selle teostamiseks. Tuntumad neist on Kamalašīla Bhāvanākrama, Atīša «Virgumise lamp», Gampopa «Vabanemise kalliskiviehe» ja Tsongkhapa Lam rim chen mo. Geluki traditsioonis on lam rim ka meeleharjutuste süsteem, kus aste astmelt puhastatakse oma meel meeleplekkidest neile vastanduvate positiivsete meeleseisundite arendamise teel. Vt ka astmeline tee. Inglise keeles stages of the path.

Lam rim chen mo (tiibeti keeles ‘tee astmete suur esitus’, ’suur astmeline tee’), tiibeti budismi geluki koolkonna rajaja Tsongkhapa tähtsaim teos, kus mahajaana autoritele tuginedes kirjeldatakse üksikasjalikult virgumise astmelist teed. Inglise keeles Great Exposition of the Stages of the Path.

Laṅkāvatāra-sūtra (sanskriti keeles ‘Lankāle laskumise suutra’; tiibeti keeles lang kar gshegs pa’i mdo; hiina keeles ⼊楞伽經 ru lengqie jing; jaapani keeles nyū ryōga kyō), mahajaana suutra, loodud arvatavasti 4. saj Indias. Laṅkāvatāra-sūtra tegevuspaigaks on Lankā saar, kuhu deemon-kuningas Rāvana olevat kutsunud Buddha seadmust õpetama. Vormilt on suutra üles ehitatud Šākjamuni ja bodhisattva Mahāmati vahelise vestlusena, milles üsna eklektiliselt käsitletakse teemasid, mis on olulised joogatšaara koolkonnas ja mõjutanud chan’i. Laṅkāvatāra-sūtra põhiteemadeks on ālayavijñāna, cittamātra, tathāgatagarbha ja yathābhūtam. Eriti populaarne on Laṅkāvatāra-sūtra hiina ja jaapani chan’i ehk zen’i koolkonnas.

Laozi (hiina keeles ⽼⼦), ka Lao-zi, Lao Zi, Lao Tzu, legendaarne varajase taoismi õpetaja Hiinas, *«Daodejingi» väidetav autor. Hiina traditsiooni järgi oli Laozi pärisnimi Li Er; ta olevat elanud 6. saj e.m.a, olnud pärit lõunapoolsest Chu riigist ja teeninud Zhou riigi arhivaarina. Laozi olevat olnud ka Konfutsiuse õpetaja. Vanas eas pannud ta ameti maha, rännanud härja seljas läände (piltidel kujutataksegi teda sageli härja seljas istuvana) ning jätnud piirivahi juurde maha viiest tuhandest kirjamärgist koosneva «Daodejingi». Teaduslik- ajalooline lähenemine peab Laozid pigem kirjanduslikuks kujuks, ideaalse taoistliku õpetaja koondkujuks, millele viitab ka nimi ise, mis on sõna-sõnalises tõlkes ‘Vana Poiss, Vana Õpetaja, Vanatark’. Hilisemas religioosses taoismis Laozi kuju mütologiseeriti, teda hakati pidama kulu (dao) kehastuseks, ülimaks jumaluseks, kes ikka ja jälle maa peal ümber sünnib. Rahvapärases hiina budismis peetakse teda mõnikord ka Buddha Šākjamuni õpetajaks. Hiina traditsioonis pealkirjastatakse ka «Daodejingi» sageli nimetusega Laozi.

lapsik tavaline inimene vt lihtinimene 1.

lasuriit vt seitse aaret Inglise keeles lapis lazuli Laulude raamat (hiina keeles 詩經 shijing), Hiina muistsete rahvalaulude ja rituaalsete hümnide kogumik, *«Viisraamatu» ja *«Kolmteistraamatu» osa. Laulude raamatus on kokku 305 laulu, mis on koondatud kolme tsüklisse: «Maakohtade tavad» (hiina keeles guofeng ‘riikide tuuled’), «Oodid» (ya) ja «Hümnid» (song). Esimene osa sisaldab autentseid rahvalaule, mis pärinevad I aastatuhande keskpaigast e.m.a Hiina erinevatest piirkondadest. Teises osas on Zhou dünastia (11. saj – 256 e.m.a) legendaarsete rajajate Wen Wangi ja Wu Wangi ning teiste ülikute kangelastegudest pajatavad lugulaulud. Laulude raamatu kõige vanemaks osaks peetakse kolmandat, II aastatuhande lõpust e.m.a pärinevat rituaalsete pühade hümnide kogumikku. Laulude raamatu taoliste kogumike varasemad versioonid võisid kujuneda juba I aastatuhande keskel e.m.a Hiina osastisriikide valitsejate õukondades. Pärimuse järgi osales Laulude raamatu koostamisel ka Konfutsius. Lõplikult kanoniseeriti see aga alles Hani ajastu (256 e.m.a – 220 m.a.j) algul. Konfutsianismi traditsioonis tõlgendatakse selle tekste rangelt moraalses ja didaktilises võtmes kui Konfutsiuse kommete õpetuse metafoore. Inglise keeles Book of the Poetry, Book of Odes.

legism (hiina keeles 法家 fajia ‘seaduse koolkond’), ka legalism, lääne päritolu mõiste, mis tähistab sõdivate riikide ajastu (475–221 e.m.a) Hiina üht mõjukaimat koolkonda. Legismi eelkäijaks peetakse 7. saj e.m.a elanud riigimeest ja reformaatorit Guanzid. Koolkonna rajajateks ja suurimateks autoriteetideks olid Shang Yang, Shen Buhai (u 385–337 e.m.a) ja Han Feizi. L. keskendus tugeva riigivõimu teooriale ja teostamisele ning leidis, et see saab toimida ainult siis, kui riigis on kehtestatud kõikehõlmavad ja ranged seadused (hiina keeles fa). Ideaalseks riigiks pidas legism ühtse valitsuse alla koondatud ülitsentraliseeritud suurriiki, mida valitsetakse tõhusa ning hästi reglementeeritud administratiivaparaadi ja sõjaväe abil. Riigi tugevuse aluseks on majandus ja sõjavägi. Rangemad kavad nägid ette kogu ühiskonna organiseerimist sõjaväe eeskujul, et elanikkonda oleks võimalik tõhusalt kontrollida ja neilt makse koguda. Valitsemine peab toimuma karistuste ja autasude põhimõtet rakendades, millega kaasneb ulatusliku ringkäenduse ja üleüldise pealekaebamise süsteem. Kultuuri ja haridust peeti teisejärguliseks või isegi kahjulikuks. Õpetlasi võrreldi kahjurputukatega, keda tuleks hävitada. Legismi mudelit rakendati Qini dünastia ajal (221–207 e.m.a). Hilisemate, valdavalt konfutsianismi järginud dünastiate ajal alates Hanist (206 e.m.a – 220 m.a.j), legismi ametlikult tauniti, kuid tegelikult jäid paljud legismi valitsemispõhimõtted Hiinas kehtima, sulandudes ühte konfutsianistliku riigiõpetusega. 20. saj rakendas legismi mudelit edukalt Mao Zedong (1893–1976) kommunistliku Hiina Rahvavabariigi poliitilise ja administratiivsüsteemi ülesehitamisel. Inglise keeles legisme, legalism.

Lhasa (tiibeti keeles ’jumalate maa’), Tiibeti pealinn, asub Jarlung Tsangpo ehk Brahmaputra lisajõe ääres, 3490 m kõrgusel. Lhasa asutas ilmselt legendaarne budismi Tiibetisse toonud kuningas Songtsen Gampo (tiibeti keeles srong btsan sgam po, umbes 609-650), tema ajal rajati sinna kindlus ning Tiibeti esimene ja olulisim pühakoda Džokhang (tiibeti keeles jo khang). Lhasa tähtsus vähenes pärast 9. saj, kinnistudes pealinnana taas 17. saj V dalai- laama ajal, kes rajas sinna oma residentsi Potala palee. Lhasas asub ka dalai-laamade suveresidents Norbulingka (tiibeti keeles nor bu gling ka) ning Lhasa lähedal on kaks suuremat geluki koolkonna kloostrit Sera (tiibeti keeles se ra) ja Drepung (’bras spungs).

li 1. vt kasu, komme, olemus Liezi (hiina keeles 列⼦), taoistlik tekst, mille autoriks peetakse poollegendaarset mõttetarka Liezid ehk Lie Yukoud (4. saj e.m.a). Tegelikult on tänapäeval tuntud kaheksast peatükist koosnev Liezi raamat loodud (võimalik, et varasemate fragmentide ja suulise pärimuse põhjal) märksa hiljem, arvatavasti alles pärast 4. saj m.a.j. Tegemist on eklektilise teosega, kus esitatakse läbisegi varajase taoismi klassikute, eriti Zhuangzi ja Laozi ideid, kuid kohati on tunda ka budismi mõjusid. Kirjanduslikult huvitavad on Liezis sisalduvad arvukad legendid ja mõistujutud. Omaette tekstiks on 7. peatükk, mis esitab varajase taoismi õpetlase Yang Zhu õpetusi.

lihtinimene, 1. (sanskriti keeles pṛthagjana ‘tavaline inimene’; paali keeles puthujjana; tiibeti keeles so so’i skye bo; hiina keeles 凡夫 fanfu; jaapani keeles bombu) budismis isik, kes ei ole astunud budismi teele ning vastandub õilsale isiksusele (sanskriti keeles āryapudgala); teda on nimetatud ka lapsikuks tavaliseks inimeseks (sanskriti keeles bālapṛthagjana), mis viitab tema põhilisele omadusele lapsikusele ehk rumalusele ehk teadmatusele. Inglise keeles ordinary being, ordinary person, worldling. 2. (hiina keeles ⼩⼈ xiaoren ‘väike inimene’) Konfutsianismis õilsale vastanduv inimtüüp. Algupäraselt tähendas lihtinimene vanahiina ühiskonna madalamatesse kihtidesse kuuluvaid inimesi, lihtrahvast. Konfutsianismis on see aga laiem sotsiaal-eetiline mõiste, mis tähistab inimest, kes ei hooli kultuurist ja haridusest ega õilsatest eetikanormidest ning toimib omakasust ja muudest egoistlikest huvidest lähtuvalt. *«Vestetes ja vestlustes» leidub hulk Konfutsiusele omistatud ütlusi, kus lihtinimene ja õilis on vastandatud mingi inimliku omaduse alusel: “õilis / on kohane / lihtinimene / on omakasupüüdlik”; “õilis / nõuab endalt / lihtinimene / nõuab teistelt”. Inglise keeles petty person, ordinary man.

Liji vt Kommete ülestähendused

linga (sanskriti keeles liṅga), hinduismis fallosekujuline sümbol, mis on seotud eelkõige Šiva kultusega. Linga sümbol arvatakse pärinevat juba Induse kultuurist ja seda kujutatakse sageli koos jooniga. Nende kahe ühendus sümboliseerib mees- ja naispooluse lahutamatust ja olemasolu terviklikkust, üldisemas mõttes väge, loomist ja vaimset vabanemist. Sõna linga algtähendus on ‘märk, tunnus’, sh ‘sugutunnus’. Linga on jumal Šiva märk ehk sümbol, mis asendab jumalat ennast. Linga on šivaismi templites põhiline austusobjekt.

linji (hiina keeles 臨濟; jaapani keeles rinzai), Linji Yixuani ja tema järeltulijate rajatud chan’i ehk zen’i alakoolkond. Linji koolkond kujunes välja Hiinas Songi dünastia ajal (960–1279), mil loodi selle institutsiooniline baas, pandi paika õpetusliini järjepidevus (tagasiulatuvalt Huinengi ja Bodhidharmani) ning õpetuse stiil ja traditsiooni edasiandmise põhimõtted. Linji koolkonna esimesed õpetajad rakendasid õpilaste meele virgutamiseks Linji Yixuani eeskujul laialdaselt nn šokimeetodeid (karjumine, löömine, pealtnäha mõttetud sõnamängud jms). Hiljem taoliste meetodite aktuaalsus vähenes ja asendus gongan’ide (jaapani keeles kōan) harjutamisega. Seepärast ongi linji koolkond tuntud kui gongan chan või kanhua chan, s.t gongan’idel ja huatou’del põhinev mõtlusmeetod. Mõnes mõttes vastandatakse linji koolkonda caodong’i koolkonnale, kus pannakse rohkem rõhku vaikse valgustuse harjutamisele. 13. saj viisid Eisai ja Enni (1202–1280) linji õpetuse Jaapanisse ning panid aluse selle jaapanipärasele versioonile rinzai’le. Linji Yixuan (hiina keeles 臨濟義⽞; surn umbes 866), jaapani keeles Rinzai Gigen, hiina budismi chan’i koolkonna üks mõjukamaid õpetajaid, linji koolkonna rajajaid. Ta oli pärit Caozhoust (tänapäeva Shandongi provintsis), hakkas juba lapsena mungaks, õppis paljude õpetajate juures ja sai chan’i liinis pühitsuse õpetaja Huangpo Xiyunilt (surn 850). 851 asus ta Linji kloostrisse Hebeis, mille nime järgi saigi laiemalt tuntuks. Linji Yixuan on tuntud eeskätt äkilise virgumise teooria ja teostamise pooldajana, kes juurutas oma õpilaste peal nn šokimeetodeid, sh karjumist ja löömist. Talle omistatakse paradoksaalseid ütlusi, näiteks “kui kohtad tee peal buddhat, siis tapa ta; kui kohtad arhateid või patriarhe, siis tapa nad samuti”, millega ta püüdis vabastada õpilasi väliste autoriteetide sõltuvusest. Linji Yixuan oli ka silmapaistev õpetlane, eriti tuntud Avataṃsaka-sūtra uurija ja tõlgendajana. Linji Yixuani elulugu ja õpetusi sisaldab tema õpilaste ja järeltulijate koostatud tekst «Linji üleskirjutused» (hiina keeles linji lu; jaapani keeles rinzai roku).

Liu zu tan jing vt Kuuenda patriarhi lavasuutra

liuyi vt kuus kunsti

loka vt maailm

lokaajata (sanskriti keeles lokāyata ‘maailma ehk ilmalike õpetus’), tuntud ka tšaarvaka (sanskriti keeles cārvāka) nime all, hinduismi koolkond, mille järgijaid peetakse materialistideks, sest nad eitasid teispoolsust, veedade autoriteeti ja aatmani surematust. Lokaajata pooldajad tunnistasid tunnetusviisidena teadmist kui mõõtu (sanskriti keeles pramāṇa) ja vahetut taju (sanskriti keeles anubhava). Lokaajata seisukohalt ei ole midagi püsivat ning ka aatman on vaid teatud komponentide kogusumma. Kuna selle pooldajad ei tunnistanud ümbersündi, leidsid nad, et sellelt elult on mõistlik võtta nii palju kui annab. Tunnistades ometi teo ja teovilja seaduse toimimist, möönsid nad, et head teod toovad siiski paremaid tagajärgi kui halvad. Lokaajata ideede pinnal, mis õigustasid omakasu, on ilmselt loodud *«Arthašaastra». Lokaajata õpetuse alusepanijaks peetakse Brihaspatit (sanskriti keeles bṛhaspati), kelle teos Bārhaspati-sūtra pole aga säilinud. Lokaajata õpetus hääbus keskajal, kuid selle kunagisest mõjukusest annavad tunnistust budismi ja hinduismi tekstid, kus pühendatakse palju tähelepanu lokaajata seisukohtade ümberlükkamisele.

lokadharma vt maailmaseadmused

lokadhātu vt maailmavald

Lokakšema (sanskriti keeles lokakṣema, 2. saj), Gandhārast pärit budistlik munk-misjonär, kes rändas Hiinasse ja sai tuntuks kui üks esimesi suutrate tõlkijaid hiina keelde. Umbes 20 aasta jooksul tõlkis ta koos abilistega ligi 20 teksti, sh osaliselt Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra. Lokakšema tõlked on olulised allikad varajaste mahajaana suutrate geneesi ja hiinakeelse budistliku terminoloogia kujunemise kohta.

lokapāla vt maailmakaitsja

lokottaravāda (sanskriti keeles), ’ülemaisusese õpetus’, mahasanghika ühe alakoolkonna (sanskriti keeles lokottaravāda ehk ekavyāvahārika ’ühe ütlejad’) õpetus Buddhast, kes on üle (sanskriti keeles uttara) maise (sanskriti keeles loka); olles pigem ülemaine printsiip kui lihtsalt inimene, ei ole ta mõjutatav maailma seadmustest ehk materiaalse maailma teguritest. Tema elu ning füüsiline kuju on näivus, mis on vajalikud vaid selleks, et olendeid aidata; teda iseloomustab kõikteadmine ja lõputu eluiga. Ainus tervikuna säilinud lokottaravāda teos on Mahāvastu. Lokottaravāda on avaldanud mõju paljudele mahajaana vaadetele, eelkõige kujutlusele Buddhast kui igavesti üha uuesti kehastuvast absoluudist.

Longmen, ka Lungmen, budistlike koobastemplite kompleks Põhja-Hiinas Henani provintsis 12 km iidsest pealinnast Luoyangist lõunas Yi jõe mõlemal kaldal. Kompleksi rajamine algas 493 Põhja-Wei dünastia ajal (386–534) ning jätkus mitme sajandi vältel. Kogu kompleks hõlmab 2345 koobast ja nišši, umbes 2800 raidkirja, 43 pagoodi ning umbes 100 000 skulptuuri ja bareljeefi.

loom (sanskriti keeles tiryak; paali keeles tiriyan; tiibeti keeles dud ’gro), budismi kosmoloogias üks kuuest olemasolu valdkonnast, kuulub kolme madalama hulka koos põrgu ja preetadega. Psühholoogilises mõttes iseloomustab loomi teadmatus, mis on nende peamiseks takistuseks virgumisele jõudmisel; samuti peetakse elu loomana raskeks, kuna nende eksistents on seotud hirmu ja pideva toiduse hankimisega. Inglise keeles animal.

loomus (hiina keeles 性 xing), hiina õpetustes inimese sünnipärane olemus. Konfutsianismis mõistetakse l-t seoses ühiskondlik-eetiliste kategooriatega. Konfutsius ise seda mõistet ei määratlenud, väites *«Vestetes ja vestlustes» vaid, et “loomused lähendavad / harjumused kaugendavad”. Mengzi ja Xunzi olid loomuse suhtes vastandlikul seisukohal. Esimene väitis, et inimese loomus on algupäraselt hea (hiina keeles shan) ning see väljendub inimlikkuses ja kohasuses. Teise arvates on inimese loomus algupäraselt halb (hiina keeles e) ning ühiskondlikud institutsioonid peavad seda piirama ja ümber kujundama. Neokonfutsianismis käsitleti loomust natuurfilosoofiliste mõistete, näiteks qi kaudu. Loomus on oluline mõiste ka hiina meditsiinis, kus see tähendab ihu. Hiina budismis on loomus buddhasuse vasteks oleva liitsõna foxing (’buddhaloomus’) osa. Chan’is mõistetakse loomust Buddha õpetuse ja meele tõelise loomusena, milleks on tühjus. Sellest tuleneb virgumise sünonüümina esinev mõiste jianxing. Inglise keeles nature, original nature.

loomus-loodus (sanskriti keeles prakṛti ‘eeltoime’), hinduismi, eriti saankhja koolkonna, põhimõisteid. Loomus-loodus koosneb kolmest loomujoonest (sanskriti keeles guṇa): ‘pimedus’ (tamas), ‘erutus’ (rajas) ja ‘tõelus’ (sattva). Igas olendis ja nähtuses on need kolm koos. Olendi loomuse määrab ära see, missugune neist kolmest on ülekaalus. Inimene peaks püüdlema tõeluse ülekaalu poole, kuid vabanemine (sanskriti keeles mokṣa) seisneb aatmani vabanemises loomus-loodusest üldse. Varajases india filosoofias samastati loomus- loodus ka omaolekuga (sanskriti keeles svabhāva). Tõlkevastena kahe sõna tarvitamine on tingitud eesti keele omapärast, samal ajal kui paljudes keeltes saab toime tulla ka ühe sõnaga, näiteks ladina natura, inglise nature, saksa Natur, vene природа. Inglise keeles nature.

lootos (sanskriti ja paali keeles padma; tiibeti keeles pad ma; hiina keeles 蓮華 lianhua; jaapani keeles renge), india kultuuris ning selle mõjul ka teistes Lõuna- ja Ida-Aasia maade kultuurides puhtuse sümbol. Lootos, mis kasvab tiigis, juured mudas, kuid mille veepinnal asuv puhas õis on mustusest ja veest puutumata, sümboliseerib neid, kes on pärit sellest maailmast, aga ei klammerdu selle külge. Budismis on lootos ka virgumise sümbol. Vadžrajaana ikonograafias kujutatakse buddhasid ja bodhisattvaid istumas lootostroonil. Indias nimetatakse eri värvi õitega lootoseliike erinevate nimedega. Sümboolikas esineb kõige sagedamini punane lootos (sanskriti keeles padma), kuid harv ei ole ka valge lootos (puṇḍarīka), ning esineb ka sinine lootos (utpala). Nii tiibetikeelne laensõna pad ma kui ka hiinakeelne tõlge lianhua tähendavad lootost üldse, liikide vahel vahet tegemata.

Lootossuutra (sanskriti keeles saddharmapuṇḍarīka-sūtra ‘tõelise seadmuse valge lootose suutra’; tiibeti keeles dam pa’i chos padma dkar po’i mdo; hiina keeles 妙法蓮華經 miaofa lianhua jing; jaapani keeles myōhō renge kyō), üks varajasemaid ja tuntumaid mahajaana suutraid, loodud arvatavasti 1.–2. saj; varajaseim tõlge hiina keelde on teada juba 3. saj. Lootossuutra kuulub nepali budismis üheksa seadmuseõpetuse hulka. Lootossuutra väärtustab bodhisattva ideaali ja peab seda ainsaks teeks buddhasuseni jõudmisel. Selles kuulutatakse üht ja ainsat virgumisteed ehk ühe sõiduki (sanskriti keeles ekayāna) õpetust, millega seoses rõhutatakse vahendite valdamise tähtsust. Lootossuutra esitab kontseptsiooni buddhast, kes ei virgunud mitte alles 2500 aastat tagasi Bodhgayā lähedal Šākjamunina, vaid on virgunud juba loendamatuid aegkondi tagasi ning ilmub ikka ja jälle siia maailma, et olendeid aidata. Suutra väidab, et kõik, kes seda kuulama juhtuvad, virguvad kunagi. Lootossuutras kirjeldatakse mitmeid bodhisattvaid (Avalokitešvara, Samantabhadra, Gadgadasvara, Bhaišadžjaraadža jt), kes on erineval moel pühendunud olendite aitamisele ning kelle poole pöördumine ja kelle austamine teeb inimestele head. Lootossuutra on kuulus oma mõistujuttude ja võrdpiltide poolest, mis illustreerivad selle õpetust. Lootossuutra sai eriti populaarseks Hiinas ja Jaapanis, kus ta on mitme koolkonna alustekstiks (tiantai Hiinas, tendai ja Nichireni koolkond Jaapanis). Tiantai koolkond peab Lootossuutrat viimaseks ja lõplikuks Buddha antud õpetuseks. Nichireni koolkonna ilmalikus tiivas sai oluliseks virgumisele viivaks teguriks Lootossuutra nime austamine ja selle lausumine mantrana (vt daimoku). Eesti keeles katkendid Teet Toome tõlkes (2006, 2010). Inglise keeles Lotus Sūtra, The Sūtra of the Lotus Blossom of the Marvelous Dharma.

Lumbinī, Šākjamuni sünnipaik, üks neljast tähtsamast budismi suurest pühapaigast (sanskriti keeles mahācaitya). Lumbinī asub Kapilavastu lähedal tänapäeva Nepalis. Lumbinī oli juba esimestel sajanditel pärast Šākjamuni parinirvaanat palverännakute sihtpunkt. Seal asus hulgaliselt stuupasid ja kloostreid, kuid budismi hääbudes Indias vajus paik unustusse, kuni 1896 taasavastati.

Lunyu vt Vesteid ja vestlusi

lõbujanu (sanskriti keeles kāmatṛṣṇā; tiibeti keeles ‘dod pa’i sred pa; hiina keeles 愛欲 aiyu; jaapani keeles aiyoku) ehk naudingujanu, budismis üks kolmest peamisest janust elujanu ja surmajanu kõrval, mis hoiavad olendeid sansaaras ja takistavad virgumist.

Lääne Budistliku Vennaskonna Sõbrad vt Triratna Budistlik Kogukond

Lühikesed lugemised (paali keeles khuddakapāṭha), Suttapiṭaka viienda kogumiku Khuddaka-nikāya esimene alakogumik, mis sisaldab üheksa lühiteksti budismis noviitsidele algõpetuse andmiseks. “Kolm kaitset“ on kolm kaitset; „Kümme õppimisjuhist“ vastab kümnele käitumisjuhisele; „Kolmkümmend kaks kehaosa“ on anatoomiline loetelu, mis vajalik mõtluses; „Poisi küsimused“ loetleb kümme budismis olulist mõistekogumit; „Õnnistusesuutra“ loetleb tingimusi, mis vajalikud edenemiseks; „Kalliskivisuutra“ rõhutab kolme kalliskivi tähtsust; „Seinteta suutra“ on lahkunud omaste meenutamine; „Peiteaare“ rõhutab pälvimuste kogumist vara kogumise asemel; „Sõbralikkusesuutra“ tuumaks on brahmaseisundid. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004).

lüsioloogia (kreeka keeles lysiología ‘vabanemisõpetus’), Linnart Mälli loodud budoloogia metatermin, mis tähistab õpetust vabanemisest, kusjuures vabanemise all mõistetakse uuele tasemele jõudmist, mida hinnatakse esialgsega võrreldes kõrgemaks. Lüsioloogilises kirjelduses on määratletud algtase, mis tuleb ületada; lõpptase, kuhu tuleb jõuda ja mis vastandub algtasemele; ning tee ehk üksteisele järgnevate meetodite jada. Lüsioloogia skeemi abil on võimalik kirjeldada paljusid Ida ja Lääne õpetusi. Kõige süstemaatilisemal kujul on lüsioloogia välja arendatud budismis ja mõnes teises india õpetuses. Teataval määral võib terminit lüsioloogia pidada india mõiste mokšadharma (sanskriti keeles mokṣadharma ‘vabanemisseadmus’) vasteks ja osaliselt kokkulangevaks kristliku mõistega soterioloogia (päästmisõpetus).


M

maailm (sanskriti keeles loka; tiibeti keeles 'jig rten; hiina keeles 世間 shijian; jaapani keeles seken), india mütoloogias universum, kosmoloogiline tervik. Varajases hinduismis jagunes maailm algselt kolmeks (sanskriti keeles triloka): maa, taevas ja sealpoolne maailm (jumalad, päike, kuu ja tähed). Hiljem asendus see uue kolmikuga: taevas, maa ja allilm ehk põrgu. Budismis on m. üldises mõistes inimeste, jumalate ja teiste sansaaraolendite asupaik. Väiksem ühik maailma sees on maailmavald (sanskriti keeles lokadhātu), mis on võrreldav näiteks päikesesüsteemiga. Maailmavaldu on maailmas loendamatu hulk ja seega on maailma tervikuna võimatu hõlmata. Aṅguttara-nikāya järgi on ‘mõte maailmast ehk maisest’ (sanskriti keeles lokacintā) üks neljast, millest mõelda ei ole mõtet. Budismis samastatakse maailm ka kolmikilmaga ehk sansaara kolme vallaga, milleks on ihade vald, kujude vald ja kujudeta vald.

maailmakaitsja (sanskriti keeles lokapāla; tiibeti keeles 'jig rten pa’i srung ma; hiina keeles 護世者 hushizhe; jaapani keeles goseisha), hinduismi mütoloogias algselt jumalate nimetus, kelle Brahma seadis nelja ilmakaare kaitsjateks: Indra asub idas, Jama lõunas, Varuna läänes ja Kubera põhjas. Vahel räägitakse ka kaheksast maailmakaitsjast, lisaks nimetatutele veel Vivasvat, Soma, Agni ja Vāju. Budismi mütoloogias on maailmakaitsjad maailma ja Buddha õpetuse kaitsjad, kes asuvad neljas ilmakaares ning moodustavad seadmusekaitsjate (sanskriti keeles dharmapāla) alajaotuse. Neid tuntakse ka nime all neli suurt valitsejat (caturmahārājanas) ja nad kuuluvad madalamas taevas asuvate jumalate hulka. Maailmakaitsjate kujud asuvad budistlike templite eesruumides, et peletada eemale kurje vaime. Neid mainitakse juba budismi varajastes tekstides ning Buddha elu kirjeldavates legendides ilmuvad nad välja olulistel momentidel, et teda aidata. Budismis esinevad maailmakaitsjad järgmiste nimede all. Idas asub Dhritarāštra, kes on gandharvade kuningas, valget värvi, hoiab käes lautot ja on aastaaegadest seotud kevadega. Lõunas asub Virūdhaka, hiiglaste kumbhaṇḍa’de kuningas, kes on sinist värvi, mõõk käes ja seotud suvega. Läänes asub Virūpākša, naagade kuningas, kes on punast värvi ja kelle sümboliteks on kalliskivi, madu või pühamu ning kes on seotud sügisega. Põhjas asub Vaišravana, jakšade kuningas, kes on kollast värvi, hoiab käes lippu ja on seotud talvega. Maailmakaitsjaid austatakse ka Hiinas, Jaapanis ja Tiibetis, kus neid kujutatakse tihti relvis sõjameestena. Vadžrajaanas hakati selle sõnaga tähistama ka kohalikke jumalusi (näiteks mägede, jõgede ja suguvõsade kaitsjaid), kes võeti üle budismi panteoni. Nõnda jutustavad legendid sellest, kuidas Padmasambhava kohalikud jumalused ja vaimud budismi pööras nendest maailmakaitsjad tegi.

maailmaseadmused (sanskriti keeles lokadharma; paali keeles lokadhamma) ehk maised mured, budismis tavalistele inimestele omased seadmused, mis väljendavad kokkuvõtvalt äärmusi, millesse klammerdutakse. Maailmaseadmused jagunevad neljaks paariks: õnn ja kannatus, saamine ja kaotamine, kiitus ja laitus, kuulsus ja ebasoosing. Inglise keeles worldly matters, worldly concerns, worldly conditions.

maailmavald (sanskriti keeles lokadhātu; tiibeti keeles 'jig rten kham; hiina keeles 世界 shijie; jaapani keeles sekkai), budismi kosmoloogias maailmasüsteem, universumi ehk maailma koostisosa. Üks maailmavald koosneb päikesest, kuust, keskel asuvast Meru mäest, neljast kontinendist selle ümber, neid uhtuvast ookeanist, maailma ümbritsevast ringmüürist ning seitsmekordsest taevasfäärist. Tuhat maailmavalda moodustavad järgmise kosmilise ühiku taseme ja tuhat korda tuhat on omakorda järgmine ehk suur maailmavald. Mahajaanas tähendab mõiste maailmavald ka maailma tunnetamise viisi tavateadvuse tasemel, mis peab maailma millekski reaalseks. Selles mõttes vastandub maailmavald seadmusevallale (sanskriti keeles dharmadhātu), mis tähendab maailma tunnetamist seadmuste ehk mõistete kogumina, mis on iseenesest tühjad.

maailmavalitseja vt tšakravartin

maatrika (sanskriti keeles mātṛkā; paali keeles mātikā ‘ema’), abhidharma tekstides põhimõistete temaatiline süstematiseeritud loetelu; vahel ka Abhidharmapiṭaka sünonüüm. Nimetus viitab sellele, et tekstide autorid pidasid põhimõisteid teadmise allikaks ehk emaks.

madhjamaka (sanskriti keeles madhyamaka ‘kesktee õpetus’; tiibeti keeles dbu ma pa’i lugs; hiina keeles 中觀派 zhongguan pai; jaapani keeles chūgan ha), teise nimega šuunjavaada (sanskriti keeles śūnyavāda ‘tühjuse õpetus’), mahajaana koolkond, mille rajajaks peetakse Nāgārdžunat. Madhjamaka vaate kohaselt on kõik seadmused oma olemuselt tühjad (sanskriti keeles śūnya). Ükski väide või argument ükskõik mille kohta ei saa olla absoluutne ega muutumatu, vaid sõltub selle esitamise kontekstist. Tühjus selles tähenduses on võrdsustatud ‘keskmisega’ (sanskriti keeles madhyama), s.t äärmuste ja äärmuslike väidete vältimisega. Madhjamaka õpetlaste arutlusmeetodiks oli prasaṅga ehk ‘järeldamine’, mis seisneb oponendi väidete ümberlükkamises ja absurdini viimises. Selle järgi hakati madhjamaka üht hilisemat haru nimetama prasangikaks. Koolkonna teist haru, mis peab oluliseks ka positiivsete, oma seisukohti tõestavate väidete esitamist, nimetatakse svatantrikaks. Madhjamaka tähtsaimad tekstid on ületava mõistmise suutrad ja Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās. Kumāradžīva viis madhjamaka ideed Hiinasse, kus need said tuntuks sanlun’i ehk ‘kolme traktaadi’ koolkonnana. Inglise keeles middle school, middle way school.

madhyamā pratipad vt kesktee

Mahābhārata (sanskriti keeles ‘suur bhārata’), India suureepos, hinduismis smriti kirjanduse osa, mille maht on ligi 100 000 paarisvärssi. Mahābhārata koosneb 18 raamatust (sanskriti keeles parva), lisaks kuulub Mahābhārata juurde ka Harivaṃśa. Mahābhārata autoriks peetakse Vjāsat (sanskriti keeles vyāsa); oma lõpliku kuju sai eepos ilmselt 4.–5. saj. Mahābhārata süžee keskmes on kahe sugulashõimu – Pāndavate ja Kauravate – vaheline Kurukšetra lahing, kuid eepos vestab nii lahingule eelnenud kui ka sellele järgnenud sündmustest. Ilmselt on teose aluseks Indias ajavahemikus 1400–1000 e.m.a tegelikult asetleidnud sündmused ja sõjad, mis toimusid varajaste Indiasse jõudnud aarjalaste seas omandiõiguse pärast tänapäeva Delhi ümbruse aladele. Ent Mahābhārata sisaldab ka põhisüžeega nõrgalt seotud osi või iseseisvate teostena tuntud tekste, millest tuntuim on *«Bhagavadgītā». Eepose põhisisuks peetakse ajaloolise, kirjandusliku ja mütoloogilise ainese põhjal seadmuse selgitamist, mis hõlmab kitsamas mõttes valitseja või sõjamehe elujuhiseid, laiemas mõttes aga õpetusi kõigile, kes soovivad vabaneda sansaarast. Kuna Mahābhārata kujunes väga pika aja jooksul, siis on selles sisalduvad ideed ja õpetused tihti üksteisele üsna vastukäivad. Mahābhārata lood levisid koos india kultuuriga kogu Lõuna- ja Kagu-Aasias ning on mõjutanud sealsete ning ka kaugemate rahvaste kultuure.

mahābhūta vt ürgollus

mahajaana (sanskriti keeles mahāyāna ‘suur sõiduk’; tiibeti keeles theg pa chen po; hiina keeles ⼤乘 dasheng; jaapani keeles daijō), Indias 1. saj e.m.a – 1. saj m.a.j tekkinud budismi suund, mis tõstis esile Buddha õpetuse universaalse iseloomu ning taunis individuaalset vabanemist tähtsustavat konservatiivset budismi. Viimast hakati mahajaana pooldajate seas nimetama hinajaanaks ehk ‘väikeseks sõidukiks’. Selle nimetusega rõhutati asjaolu, et hinajaana teel saab vabanemiseni jõuda vaid väike hulk inimesi, kes mungaks või nunnaks hakates loobuvad ilmalikust elust, kuna mahajaana on aga sobiv kõikidele. Mahajaanas rõhutatakse bodhisattva ideaali, kes eneses kaastunnet ja mõistmist arendades toimib kõikide olendite vabanemise nimel ja loobub nirvaanast, kuni pole aidanud sinna kõiki teisi. Mahajaanas on bodhisattvad vastandatud šraavakatele ja pratjekabuddhadele, kes püüdlevad vaid iseenese vabastamise nimel ega mõtle teiste olendite peale. Mahajaana põhialusteks on ületavate toimingute (sanskriti keeles pāramitā) ja bodhisattva kümne taseme (sanskriti keeles daśabhūmi) õpetus. Mahajaana alustekstideks on mahajaana suutrad. Varajaste suutrate loomisaega (2. saj e.m.a – 2. saj m.a.j) määratletakse kui varajast mahajaanat. 2.–5. saj kujunesid välja mahajaana filosoofilised koolkonnad, millest tähtsamad on madhjamaka ja joogatšaara. Seda perioodi nimetatakse keskmahajaanaks. Hilismahajaana õitses 6.–7. saj kuni 11.–12. saj. Selle üheks mõjukamaks teoseks on Šāntideva *«Bodhitšarjāvatāra». Hilismahajaanas kujunes omaette suunana välja vadžrajaana ehk budistlik tantrism. Mahajaana raames arenes jõudsalt budistlik kunst, sh skulptuur, mis sai alguse Gandhāra kunstist. Mahajaana mütoloogias kujunes välja ülirikkalik bodhisattvate ja buddhade panteon. Rahvalikus budismis mugandusid need erinevateks jumalusteks. Samuti kujunes välja õpetus buddhaväljadest ja loendamatutest maailmasüsteemidest. Mahajaana mütoloogiasse sulandusid erinevate maade ja rahvaste jumalad ning mütoloogilised tegelased, keda hakati pidama seadmusekaitsjateks. 1.–2. saj hakkas budism mahajaana kujul levima Kesk- ja Sise-Aasias, kandudes sealt Ida-Aasiasse, pannes sellega aluse Hiina, Korea, Jaapani ja Vietnami budismile. 6. –7. saj algas mahajaana levik Tiibetis, mis pani aluse Tiibeti, Mongoolia, Mandžuuria, Burjaatia, Tõva ja Kalmõkkia budismile. Inglise keeles Mahāyāna, Mahayana, Great Vehicle, Greater Vehicle.

mahajaana suutrad, valdavalt ajavahemikus 2. saj e.m.a kuni 5. saj m.a.j Indias sanskritis või nn budistlikus hübriidsanskritis loodud tekstid. Mahajaana traditsioonis peetakse neid aagamaga võrdseteks pühakirjadeks. Vanim mahajaana suutra on Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra (2. saj e.m.a – 1. saj m.a.j), milles on esmakordselt esitatud mahajaana bodhisattva kontseptsioon, seadmuste tühjuse ja ületavate toimingute õpetus. See suutra nimetab Buddha õpetust sisaldavate tekstide kogu seadmuseihuks (sanskriti keeles dharmakāya) ning kutsub säilmete kummardamise asemel üles austama ja levitama kirjalikku teksti. Mahajaana suutrad panid Indias ilmselt aluse budismi pühakirja levimisele kirjalikul kujul, kuna varem domineeris mungakoguduste sisene pärimuse ja tekstide suulise edasiandmise vorm. Siiski tuginesid ka mahajaana suutrad üsna pikaajalisele suulisele traditsioonile. Teised varajased mahajaana suutrad, mis pärinevad tõenäoliselt 1.–2. saj, on Kāśyapaparivarta, Gaṇḍavyūha-sūtra, Daśabhūmika-sūtra, *«Lootossuutra», Vimalakīrtinirdeśa-sūtra, Sukhāvatīvyūha-sūtra ja Samādhirāja-sūtra. Hilisematest (3.–5. saj) tekstidest on olulisemad *«Teemantsuutra», *«Südasuutra», Laṅkāvatāra-sūtra, Saṃdhinirmocana-sūtra ja Suvarṇaprabhāsa-sūtra. Temaatiliselt sarnased mahajaana suutrad ühendati kogumikeks või tsükliteks, näiteks ületava mõistmise suutrad, Ratnakūṭa ja Avataṃsaka. Nepali traditsioonis nimetatakse üheksat tähtsamat suutrat üheksaks seadmuseõpetuseks (sanskriti keeles nava dharmaparyāyās). Mahult, stiililt ja vormiliselt ülesehituselt on mahajaana suutrad mitmekesised, ulatudes mõnerealisest *«Ühetähesuutrast» ja mõneleheküljelisest «Südasuutrast» kuni mitmeköitelise Avataṃsaka-sūtra’ni ja veel mahukama Śatasāhasrika-prajñāpāramitā-sūtra’ni. Kuigi paljud mahajaana suutrad sisaldavad ka filosoofilisi arutelusid ning mõistete ja väidete loetelusid ja määratlusi, domineerivad neis olukordade, reaalsete ja mütoloogiliste isikute, keskendumisseisundite, buddhaväljade jms värvikad ja detailirohked kirjeldused. Neis tekstides leidis maksimaalse kajastuse mahajaana universalistlik ja kosmiline maailmapilt loendamatute buddhade, maailmasüsteemide, buddhaväljade ja muuga, mille eesmärgiks oli lugeja teadvuse maksimaalne avardamine. Hiina budismis on mõned mahajaana suutrad saanud aluseks filosoofilistele koolkondadele, näiteks Avataṃsaka-sūtra 'huayan´ile ja «Lootossuutra» tiantai´le.

Mahākāla (sanskriti keeles mahākāla ‘suur must’; tiibeti keeles nag po chen po), vadžrajaanas raevukas idam ja seadmusekaitsja (sanskriti keeles dharmapāla). Algpäritolult on Mahākāla näol ilmselt tegemist Šiva ühe avaldumiskujuga. Sādhana’te kogumikus «Sādhanamālas» kirjeldatakse 2-, 6- ja 16-käelist Mahākālat, kõik nad on tumesinise keha ning raevuka väljanägemisega. Tiibetis on Mahākālal erikujusid veelgi rohkem. Sel põhjusel peavad mõned autorid nimetust mahākāla tervet seadmusekaitsjate alarühma tähistavaks mõisteks. Ühe legendi järgi oli Mahākāla kauges minevikus Indias elanud mahasiddha, kes andis tõotuse kaitsta seadmust ähvardamise abil neil juhtudel, kui kaastunne ei aita. Nii olevatki ta jäänud maailma raevuka jumaluse kujul. Mahākāla leebe ja õnnetoov kuju esineb Jaapanis Daikokuteni nime all. Mongolid peavad teda Mongoolia kaitsjaks.

Mahākāšjapa vt Kāšjapa Mahāmājā vt Mājā Mahāmaudgaljājana vt Maudgaljājana mahāmudrā (sanskriti keeles ‘suur sümbol’; tiibeti keeles phyag rgya chen po), vadžrajaanas seadmuste tühi loomus ja selle mõistmiseni viivad meetodid, mis on peamiselt seotud kõrgemate tantrate teostamise astmega (tiibeti keeles rdzogs rim). Mahāmudrā õpetuses peetakse meelt algupäraselt puhtaks ja iseenesest tühjaks (vt tühjus), kogu näivat tegelikkust ja kõiki seadmusi aga meele poolt looduks, seega samuti tühjadeks. Mahāmudrā kujustamise eesmärk on tühjuse täielikule äratundmisele ja kogemisele jõudmine. Tavaliselt seostatakse mahāmudrā 'anuttarayoga tantraga. Tiibeti budismis viljeldakse mahāmudrāt kõige enam kagjü koolkonnas. Mahāmudrā õpetuse tõi Tiibetisse Marpa, kes õppis seda mahasiddha Nāropalt ning andis omakorda edasi Milarepale. Milarepa õpetas mahāmudrāt Gampopale, kellest alates on mahāmudrā õpetusliin kagjü traditsioonis jätkunud tänaseni. Inglise keeles great seal.

Mahāparinibbāna-sutta vt Mahāparinirvāṇa-sūtra

Mahāparinirvāṇa-sūtra (sanskriti keeles ‘suur täieliku nirvaana suutra’; paali keeles mahāparinibbāna-sutta; tiibeti keeles yongs su mya ngan las ’das pa chen po’i mdo; hiina keeles ⼤般涅槃經 da banniepan jing; jaapani keeles dai nehan kyō), budistlik suutra, mis räägib Šākjamuni viimastest elukuudest ja surmast. Mahāparinirvāṇa-sūtra kirjeldab Buddha viimaseid rännakuid ja lahkumise paiga valikut. Buddha ennustab ette, et sureb kolme kuu pärast, ning ütleb, et ta võiks oma eluiga pikendada, kui seda temalt palutaks, kuid palve jääb saamata. Ta sööb toitu, mis põhjustab surmava haiguse. Suure osa Mahāparinirvāṇa-sūtrast hõlmab Buddha ja Ānanda vestlus. Mahāparinirvāṇa-sūtra lõpeb Buddha täieliku vaibumise (parinirvaana), tema surnukeha põletamise ja maiste jäänuste jagamise kirjeldusega. Paalikeelne Mahāparinibbāna-sutta, mis on Dīgha-nikāya osa, kirjeldab Buddhat eelkõige inimese ja õpetajana. Sanskritikeelne mahajaanasse kuuluv Mahāparinirvāṇa-sūtra on tervikuna säilinud vaid hiina- ja tiibetikeelses tõlkes. Mahajaana tekstil on paalikeelsega võrreldes mitmeid lisandusi. Seal esitatakse idee igas olendis olevast buddhasusest ning sarnaselt *«Lootossuutraga» räägitakse alatiolevast Buddhast, kes ilmub maailma selleks, et olendeid aidata. Oluline teema on ka arutlus tühjuse mõiste üle. Mahāparinirvāṇa-sūtrat austatakse eriti hiina budismis, kus see oli omaette koolkonna baastekstiks ning mõjutas tiantai ja chan’i koolkondi. Inglise keeles Discourse of the Great Final Release, Discuore of the Great Decease.

mahāpuruṣalakṣaṇa vt suurmehe tunnus

mahasanghika (sanskriti keeles mahāsaṃghika ‘suurkoguduselised, enamuslased’), varajase budismi liikumine või koolkond, mis tekkis tõenäoliselt pärast umbes 350 e.m.a toimunud Vaišālī suurkogu tollase koguduse ühe osa (väidetavalt suurema osa, sellest ka koolkonna nimetus) eraldumisest ja enda vastandamisest sthaviravaadale ehk ‘vanemate koolkonnale’. Lõhenemise põhjuseks olnud eeskätt viimaste liigrange ja konservatiivne seisukoht vinaja rakendamise osas, kuna mahasanghika pooldajad nõudsid selle liberaalsemaks muutmist. Samuti oli kummalgi leeril erimeelsusi õpetuse mõningates põhiküsimustes, näiteks buddha ja arhati mõiste tõlgendamisel. Mahasanghika kujunes järgmistel sajanditel mõjukaimaks budismi suunaks Indias ja jagunes omakorda mitmeks alakoolkonnaks. Tõestust ei ole aga leidnud hüpotees mahajaana otsesest tekkimisest mahasanghikast.

mahasattva (sanskriti keeles mahāsattva ‘suur olend’; tiibeti keeles sems dpa’ chen po; hiina keeles 摩訶薩 mohesa; jaapani keeles makasatsu), tõlgitud ka ‘suuremeelseks’. Mõiste esineb mahajaana kirjanduses enamasti bodhisattva täiendina ja iseloomustab eriti kõrgele arenguastmele jõudnud bodhisattvaid. Mitmed mahajaana suutrad, eelkõige Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, teevad vahet bodhisattva-mahasattva eri tasemete vahel.

mahasiddha (sanskriti keeles mahāsiddha ‘suur saavutanu’; tiibeti keeles grub thob chen po), vadžrajaana traditsioonis peamiselt 8.–12. saj Indias elanud suured õpetajad, kes intensiivse kujustamise teel omandasid täiuslikke üleloomulikke võimeid (sanskriti keeles siddhi), mida nad rakendasid Buddha õpetuse levitamiseks. Tiibeti budismis on tuntud «Kaheksakümne nelja mahasiddha elulood» (tiibeti keeles grub thob brgyad bcu rtsa bzhi rnam thar bzhugs so), kus mahasiddhade hulka on loetud ka budismi varasemaid suurkujusid, nende seas Nāgārdžuna. Selle järgi olid mahasiddhad valdavalt ilmalikud, esindasid erinevaid ühiskonnakihte, paljud neist olid madalat päritolu ning nende seas oli ka naisi. Sageli paistsid nad silma ebakonventsionaalse välimuse ja käitumise poolest. Eesti keeles katkendid Maret Kargi jt tõlkes (1989). Inglise keeles great adept.

Mahāvaṃsa (paali keeles ‘suur järgnevus’), Sri Lanka paalikeelne budistlik ajalookroonika, mis kajastab sündmusi saarel Šākjamuni ajast kuningas Mahāsena valitsemisajani 4. saj. Mahāvaṃsa autoriks on 5.–6. saj elanud Mahānāma. Mahāvaṃsale järgnevat ajajärku käsitleb Cullavaṃsa; vanemat ajajärku Sri Lanka ajaloos kirjeldab Dīpavaṃsa, mida peetakse Mahāvaṃsa üheks allikaks. Mahāvaṃsa ajalookirjutus on tihti läbi põimunud müütide ja üleloomulike sündmuste kirjeldustega.

Mahāvastu (sanskriti keeles ‘suur asi, suur teos’), budistlikus hübriidsanskritis loodud koguteos, mis sisaldab Šākjamuni elulugu, lugusid tema endistest eludest bodhisattvana, samuti lühisuutraid ja lugusid Buddha õpilastest. Mahāvastu vanemad osad pärinevad umbes 2. saj e.m.a. Algupäraselt oli Mahāvastu ilmselt mahasanghika alakoolkonna lokottaravaada (sanskriti keeles lokottaravāda ‘ülemaisuse õpetus’) tekst, kuid praegu teadaolev versioon sisaldab ka hilisemaid mahajaana kihistusi.

Mahāvīra (sanskriti keeles ‘suur kangelane’), džainismi alusepanija, pärisnimega Vardhamāna. Tema epiteediks on tihti džina (sanskriti keeles jina ‘võitja’). Džainismi traditsiooni järgi on Mahāvīra 24. tirthankara. Ta sündis Vaišālī eeslinnas. Mahāvīra sünniaastaks pakutakse traditsiooniliselt 599 e.m.a, kuid tõenäolisemalt oli ta Šākjamuni noorem kaasaegne ja sündis umbes 50 aastat hiljem, seega võivad tema eludaatumid olla 549– 477 e.m.a. Ta isa kuulus kšatrijate seisusesse ja ema ühtedel andmetel braahmanite, teistel andmetel samuti kšatrijate seisusesse. Džainismi kahel voolul (digambara ja švetāmbara) on Mahāvīra eluloo suhtes eriarvamusi. Ilmselt kasvas ta üles jõukuses, oli abielus ja tütre isa. Umbes 30-aastaselt loobus ta tavaelust ja hakkas erakuks. Legendi järgi olid juba tema vanemad askeetliku eluviisiga. Mahāvīra loobus igasugusest omandist, talus äärmist askeesi ja pööras erilist tähelepanu vägivaldsusetusele. 12 aastaga olevat ta jõudnud ‘ainuteadmise’ (sanskriti keeles kevalajñāna) seisundisse. Seejärel korraldas Mahāvīra ümber Pāršva koguduse, kuhu kuulusid ka tema vanemad, ja rändas õpetades mööda Indiat. Mahāvīra suri 73-aastasena Patna linna lähedal, olles jõudnud vabanemiseni (sanskriti keeles mokṣa) ümbersündide ahelast.

Mahāyānasaṃgraha (sanskriti keeles ‘mahajaana kokkuvõte’; tiibeti keeles theg pa chen po ’du ba; hiina keeles 攝⼤乘論 she dasheng lun; jaapani keeles shōdaijōron), joogatšaara koolkonna vaateid esitav teos, mille autoriks peetakse Asangat. 11 peatükist koosnevas tekstis käsitletakse joogatšaara õpetuse keskseid mõisteid, nagu ālayavijñāna, kolm omaolekut, viis teed jt. Mahāyānasaṃgraha sanskritikeelne tekst ei ole säilinud, sellest on alles ainult tiibeti- ja hiinakeelsed tõlked.

Mahāyānaśraddhotpāda-śāstra (sanskriti keeles ‘mahajaanasse usu tekitamise šaastra’; hiina keeles ⼤乘起信論 dasheng qixin lun; jaapani keeles daijō kishinron), hiina budismis väga mõjukas tekst, mille autorsus omistatakse Ašvaghošale. Hiina keelde olevat selle tõlkinud Paramārtha 6. saj keskel ning teist korda Šikšānanda 7. saj lõpus. Tegelikult on suure tõenäosusega tegemist Hiinas endas loodud teosega, mida kinnitab ka asjaolu, et selle sanskriti- ega tiibetikeelset versiooni ei ole teada. Mahāyānaśraddhotpāda-śāstra esimene pool sisaldab tathāgatagarbha õpetuse filosoofilist arutelu, mille tuum seisneb väites, et kõik olendid on algupäraselt virgunud, kuid virgumise tegelikku teostamist takistavad meeleplekid, eelkõige teadmatus (sanskriti keeles avidyā). Tekstis selgitatakse seda hiina paarismõiste tiyong abil, mille esimene pool tähendab ‘olemust’ (buddhasus), teine ‘rakendust’ ehk meetodeid selleni jõudmiseks. Teksti teine pool kirjeldab konkreetseid meetodeid esmalt usu (sanskriti keeles śraddha; hiina keeles xin) arendamiseks Buddhasse ja tema õpetusse ning seejärel teadmatusest vabanemiseks ja virgumiseks. Inglise keeles Treatise on the Awakening of Faith in the Great Vehicle.

maine ihu (sanskriti keeles nirmāṇakāya ‘välja mõõdetud ihu’; tiibeti keeles sprul sku; hiina keeles 應⾝ yingshen; jaapani keeles ōjin), mahajaanas üks buddha kolmest ihust (sanskriti keeles trikāya) seadmuseihu ja õndsuseihu kõrval. Maine ihu on nähtav inimkujuline keha, millega Buddha ilmub ehk kehastub inimeste maailma, et aidata kannatavaid olendeid. See on seotud mahajaana õpetusega buddhast kui alatiolevast vaimsest printsiibist, kes kaastundest loob imeväel tavalistele olenditele nähtava keha, mille abil ta jagab virgumisõpetust. Selle teooria järgi oli ajalooline Buddha Šākjamuni ainult üks buddha maistest ihudest. Tiibeti budismis peetakse ka kõrgeid laamasid mütoloogiliste buddhade või bodhisattvate maisteks ihudeks, kehastusteks ehk tülkudeks (tiibeti keeles sprul sku). Inglise keeles emanation body, manifest-body, transformed-body.

Maitreja (sanskriti keeles maitreya; paali keeles metteyya ‘sõbralik’; tiibeti keeles byams pa; hiina keeles 彌勒 mile; jaapani keeles miroku), mütoloogiline bodhisattva, kellest tulevikus saab järgmine buddha. Maitreja on ainus bodhisattva, keda tunnustavad kõik peamised budismi voolud. Paali kaanonis mainitakse Maitrejat ainult üks kord (Šākjamuni ennustab Maitreja tulemist). Maitrejast on aga sageli juttu paalikeelsetes kommentaarides (näiteks Buddhaghosa Visuddhimagga’s). Ta esineb ka kõige varajasemates mahajaana teostes (Lalitavistara's, Divya-avadāna’s, Mahāvastu’s). *«Lootossuutras» ja Vimalakīrtinirdeśa-sūtra’s on Maitreja veel madalamal tasemel oma õpetajast Mandžušrīst, Gaṇḍavyūha-sūtra’s on ta Sudhana bodhisattvast hüvesõber. Kõige täielikum Maitreja kirjeldus leidub Maitreyavyākaraṇa’s, kus Maitreja on üheksanda taseme bodhisattva. Budismi mütoloogia järgi asub Maitreja praegu Tušita taevas, kus ta ootab oma aega, et laskuda buddhana inimeste maailma. Legendi järgi sünnib Maitreja siis, kui inimeste eluiga küünib 84 tuhande aastani ja kogu maailm asub õiglase budistliku valitseja juhtimise all. Maitreja kultus on eriti populaarne Sise-Aasias ja Himaalajas, kus tema auks on püstitatud palju hiigelsuuri kujusid. Maitrejat kujutatakse enamasti troonil istuvana jalgu maha toetades, harva lootosasendis. Ta on kullakarva kehaga, tema tunnusesemed on seadmuseratas, stuupa ja vaas. Arvatakse, et Maitreja kuju on algselt seotud indoiraani jumaluse Mitraga.

maitrī vt sõbralikkus

Mājā (sanskriti ja paali keeles māyā), ka Mahāmājā (sanskriti keeles mahāmāyā), budismi pärimuses Šākjamuni ema, kes olevat surnud seitse päeva pärast Buddha sündi ja sündinud ise seejärel Tušita taevas. Buddha kasvatas üles Mājā õde Pradžāpatī, kes oli tema isa Šuddhodana teine naine. Majjhima-nikāya (paali keeles ‘keskmiste õpetussõnade kogu’), Suttapiṭaka teine kogumik, vastab sanskritikeelsele Madhyama-āgama’le. Majjhima-nikāya sisaldab 152 suutrat, mis on jaotatud kolme ossa, esimeses kahes on 50 ja kolmandas 52 teksti. Iga osa on omakorda jaotatud viieks tsükliks, igaühes 10 (kolmanda osa viimases 12) suutrat. Majjhima-nikāya tekstid on lühemad kui Dīgha-nikāya suutrad, kuid temaatiliselt mitmekesisemad, käsitledes peaaegu kõiki Buddha õpetuse olulisi valdkondi. Paljud Majjhima-nikāya tekstid paistavad silma filosoofilise mõtte sügavuse poolest.

manas vt meel

mandala (sanskriti keeles maṇḍala ‘ring’; tiibeti keeles dkyil ’khor; hiina keeles 曼荼羅 mantuluo; jaapani keeles mandara), budismis ja hinduismis tavaliselt ringikujulise põhiplaaniga kahe- või kolmemõõtmeline sümboldiagramm, mida kasutatakse rituaalides ja kujustamisel. Budismis sümboliseerib mandala eelkõige maailmakõiksust, kuid ka Buddha ihu, juttu ja meelt. Eriti palju kasutatakse mandalat kujustamise abivahendina vadžrajaanas. Seal kujutatakse mandalana sageli ühe või teise mütoloogilise buddha buddhavälja, mille keskel asub antud süsteemi peamine buddha, teda ümbritsevad teised buddhad ja bodhisattvad ning arvukad muud sümbolid. Vadžrajaanas on tuntud ka mandala ohverdamise rituaal.

Mandžušrī (sanskriti keeles mañjuśrī ‘meeldiv suursugusus, magus õnn’; tiibeti keeles ’jam dpal dbyangs; hiina keeles ⽂殊師利 wenshushili; jaapani keeles monjushiri), mahajaanas ja vadžrajaanas mütoloogiline bodhisattva. Mandžušrīd tuntakse ka nimede Mandžughoša (sanskriti keeles mañjughoṣa ‘meeldivahääleline’), Mandžunātha (mañjunātha ‘meeldiv avitaja’), Vāgīšvara (vāgīśvara ‘kõne isand’) jt all. Mandžušrī epiteediks on ‘tõeline prints’ (sanskriti keeles kumārabhūta). Mandžušrī nimi esineb juba esimestes mahajaana tekstides, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel e.m.a. Mandžušrī on kesksel kohal *«Lootossuutras», kus ta meenutab eelmiste buddhade tegusid, ja Vimalakīrtinirdeśa-sūtra’s, kus ta osutub ainsaks Šākjamuni õpilaseks, kes on arukuselt võrdväärne bodhisattva Vimalakīrtiga. Gaṇḍavyūha-sūtra’s on Mandžušrī koos Samantabhadraga 5000 bodhisattva juhiks ja selle suutra peakangelase Sudhana esimeseks hüvesõbraks. Legendi järgi oli Mandžušrī loendamatuid kalpasid tagasi vaga kuningas ühel kaugel idas asuval buddhaväljal. Temas tärkas virgumismeel ja ta otsustas jääda bodhisattvana sansaarasse senikauaks, kuni ei jää ühtegi vabastamist vajavat olendit. Vadžrajaanas on Mandžušrī koos Avalokitešvara ja Vadžrapāniga üks kolmest tähtsamast bodhisattvast. Ta on ühe vanima vadžrajaana teose, Mañjuśrī-mūlakalpa, keskne tegelane. Mandžušrī kehastab mõistmist ja tavaliselt kujutatakse teda kauni India printsina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat mõistmisemõõka, mis lõikab läbi teadmatuse, ja vasemas käes ületava mõistmise suutrat. Vadžrajaanas on tema raevukaks esinemiskujuks Jamāntaka. Mandžušrī kultus on eriti populaarne Tiibetis ja Hiinas, kus ta esineb paljude legendide tegelasena. Tiibetis on M.andžušrī maisteks kehastusteks peetud sakja koolkonna eestseisjaid ja geluki koolkonna rajajat Tsongkhapad. Hiinas on talle pühendatud üks neljast budismi pühast mäest, Wutaishan (vt Hiina pühad mäed).

mantra (sanskriti keeles; tiibeti keeles sngags; hiina keeles zhou, 眞⾔ zhenyan; jaapani keeles ju, shingon), hinduismis ja budismis loits või palve. Mantra kujutab endast lauset või silbikombinatsiooni, millel usutakse olevat maagiline vägi. Sõna mantra on tuletatud sanskriti verbijuurest man (‘mõtlema’). Mantraid kasutatakse ka mõtlemise kaitse või mälu toena. Mantrad võivad olla ühesilbilised või pikemad. Mantrate olulisust vadžrajaanas näitab vadžrajaana sünonüümina kasutatav nimetus mantrajaana (sanskriti keeles mantrayāna ‘mantrasõiduk’). Tuntumaid hinduistlikke mantraid on om ja vadžrajaanas om mani padme hum. Mantraid reeglina ei tõlgita. Hinduismis peetakse oluliseks mantra hääldamise algupärast puhtust, budismis hääldatakse mantraid vastavalt hääldaja keele omapärale.

Manu, india mütoloogias esimene inimene, inimsoo esiisa. Nimi Manu on tuletis verbijuurest man ’mõtlema’. Veedades on Manu päikesejumal Vivasvati poeg ja Jama vend. Puraanades räägitakse 14 Manust, kes üha uuesti inimsugu loovad tsükliliselt tekkivas ja hävivas maailmas; 7 neist on juba olnud, 7 veel tulemas. Sõnast Manu on tuletatud sanskritikeelne sõna manuṣya – inimene. Dharmašaastrate hulgas on tuntud tekst pealkirjaga «Manu seadmuseraamat» (sanskriti keeles manudharmaśāstra), mille loojaks peetaksegi inimsoo esiisa Manut ennast.

manuṣya vt inimene

Māra (sanskriti ja paali keeles māra ‘surmaja, hävitaja’; tiibeti keeles bdud; hiina keeles 魔 mo; jaapani keeles ma), hinduismi ja budismi mütoloogias õel jumalus, kurjuse ja kogu elavat surmavate nähtuste personifikatsioon. Nimi Māra esineb budismi kõigi põhivoolude tekstides. Māra peamiseks funktsiooniks peetakse olendite, eriti bodhisattvate takistamist nende püüdlustes jõuda virgumisele. Budismi mütoloogias allub Mārale arvutu hulk kurje vaime ja jumalusi, kes personifitseerivad inimese meeleplekke (himu, viha, kõrkus jt). Māra tütred kehastavad seksuaalkirgi. Rahvalikus mütoloogias peetakse Mārat reaalselt eksisteerivaks jumaluseks. Filosoofilises budismis nähakse temas inimteadvuse peegeldust. Paljude budistlike legendide meelisteemaks on kirjeldused, kuidas Māra kiusas Šākjamunit, kui too oli bodhipuu all virgumas.

mārakarma (sanskriti keeles ‘māra tegu’; tiibeti keeles bdud kyi las; hiina keeles 魔業 moye; jaapani keeles magō), budismis, eriti mahajaanas, inimese meeles, jutus ja tegudes ilmnevate virgumist takistavate tegurite nimetus.

mārga (sanskriti keeles ‘tee’; paali keeles magga; tiibeti keeles lam; hiina keeles 歸趣 guiqu; jaapani keeles kishu), india õpetustes vaimne tee kõige üldisemas mõttes, samuti paljude meeleharjutusviiside konkreetne tähis. Budismis on mārga virgumisteed või selle astmeid tähistav mõiste, näiteks õilis kaheksaosaline tee või mahajaana viis teed.

Marpa ehk Marpa Tšöki Lodrö (tiibeti keeles mar pa chos kyi blo gros, 1012–1097), tiibeti budismis kuulus vadžrajaana õpetaja ja tõlkija, kagjü koolkonna eelkäija. Marpa käis mitu korda Indias ja Nepalis, kus õppis sanskritti ning sai vadžrajaana õpetusi ja pühendusi mitmelt kuulsalt india mahasiddhalt, eeskätt Nāropalt. Marpa tõi Tiibetisse palju tantra tekste ja mahāmudrā õpetuse ning Nāropa kuus seadmust. Tiibetis elas ta väliselt ilmalikku elu rikka talupojana, tegutsedes samal ajal vadžrajaana õpetaja ja tantra tekstide tõlkijana. Marpal oli hulk õpilasi, kellest tuntuim on Milarepa.

Maudgaljājana (sanskriti keeles maudgalyāyana; paali keeles mogallāna), ka Mahāmaudgaljājana, Šākjamuni üks peamistest õpilasest, kes tema väitel valdas kõige paremini imevõimeid (sanskriti keeles ṛddhi). Budistlikes legendides leidub palju Maudgaljājana sooritatud imetegude kirjeldusi. Näiteks olnud ta võimeline looma erinevaid elusolendeid ja võtma mistahes soovitud kuju, nägema mingisse erilisse teadvuseseisundisse laskumata preetasid ja teisi tavalisele inimsilmale nähtamatuid vaime ning külastama taevaseid maailmu (kus ta selleks, et ohjeldada Šakra kõrkust, pani suure varbaga vappuma tema palee). Tema imevõimete loetelus leidub ka see, et ta võis litsuda Meru mäe laiaks nagu oa, panna maa pöörlema nagu potikedra, pöörata selle tagurpidi või isegi tõsta Meru mäe otsa. Maudgaljājana olevat ajanud minema Māra, kes ükskord tungis tema kõhtu, soovides teda kiusata. Maudgaljājana kõige kuulsam tegu olnud aga naagade valitseja taltsutamine, kes vihastas, kui teda söömise juures segati, keeras end ümber Meru mäe ning tõkestas Buddha ja ta 500 õpilase tee Trājastrinša taevasse. Üksnes Maudgaljājana suutis temast jagu saada, võisteldes temaga imevõimetes. Sageli kujutatakse Maudgaljājanat Šākjamuni kõrval luitunud oranžis rüüs rändmungana, kes kannab keppi, mille nupp on metallratastest stuupa kujuline.

māyā vt meelepete

meditatsioon (ladina keeles meditatio; inglise keeles meditation), peamiselt inglise keele mõjul Ida mõtteloo alases kirjanduses laialt levinud kristlusest laenatud täpselt määratlemata üldtermin. Budismi kontekstis tõlgitakse sõnaga meditatsioon sageli erinevaid meeleharjutusi tähistavaid mõisteid, nagu dhyāna, bhāvanā, samādhi, śamatha ja vipaśyanā. Kuna aga meditatsioon ei anna edasi nende algupärast spetsiifilist sisu ja tähendust, siis ei ole selle üldistav kasutamine alati õigustatud.

meel (sanskriti keeles citta, manas; paali keeles citta, mano; tiibeti keeles sems; hiina keeles ⼼ xin, 意 yi; jaapani keeles shin, i), india õpetustes, eriti budismis, inimese teadvuslikku elu tähistav mõiste. Nagu sanskriti keeles citta ja tiibeti keeles sems, esineb ka eestikeelne meel sageli meeleolusid jms tähistavate liitsõnade osana. Budismis käsitletakse meelt algselt puhtana, mida sansaaras määrivad meeleplekid. Kõiki seadmusi peetakse meelest tekkinuteks, nagu ütleb *«Dhammapada»: “Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud.” Meele esmasust väidab ka joogatšaara cittamātra õpetus. Meel (sanskriti keeles manas) kuulub ka kuue põhilise võime hulka, mille objektiks on seadmused. Inglise keeles mind.

meeleharjutus, metatermin budismis, hinduismis ja teistes Ida õpetustes rakendatavate psühhotehniliste võtete tähistamiseks, mis on ette nähtud inimese meele muutmiseks ja teadvuse kõrgeimate seisunditeni jõudmiseks. Budismi meeleharjutuste süsteem hõlmab eelkõige kujustamist (sanskriti keeles bhāvanā), mõtlust (dhyāna), keskendumist (samādhi), meelerahu (śamatha), analüüsivat vaatlust (vipaśyanā) ja järelevaatamist (anupaśyana). Kuna loetletud meeleharjutused erinevad üksteisest oluliselt nii eesmärgi kui ka rakendusviiside poolest, ei ole õigustatud nende ühtlustav nimetamine meditatsiooniks. Inglise keeles meditation, practice.

meelemürk (sanskriti keeles āsrava, āśrava ‘voolus’; paali keeles āsava; tiibeti keeles zag pa; hiina keeles 漏 lou; jaapani keeles ro) 1. Budismis inimest sansaaras hoidvad tegurid, mis takistavad tema edasiminekut virgumisteel. Paalikeelsed allikad loetlevad neli põhilist meelemürki: iha (sanskriti keeles kāṃa), olemasolu (bhava), vaade (dṛṣṭi) ja teadmatus (avidyā). Theravaadas on nendest vabanemine samastatud arhati tasemele jõudmisega. 2. Džainismis tähendab meelemürk samuti negatiivseid tegureid meeles, nagu kirg, ülima tõe mitteteadmine jne, mille voolu saab peatada õige teadmise ja eneseohjeldamisega (sanskriti keeles saṃvara). Džainismi õpetuse võib kokku võtta lausega: maailma põhjus on meelemürk ja vabanemise (sanskriti keeles mokṣa) põhjus on eneseohjeldamine. Inglise keeles outflow, defilement.

meeleolu (sanskriti keeles saṃskāra ’kokkutehtus’; paali keeles saṅkhāra; tiibeti keeles ’du byed; hiina keeles ⾏ xing; jaapani keeles an), budismis mõiste, mis tähistab kõiki inimest tegutsema sundivaid tegureid ning mida võib mõista kui teadlikke ja alateadlikke ajendeid, kujutlusi, tunge ja motiive. Meeleolu on neljas isiksuse koostisosa ja sõltuvusliku tekkimise ahela teine lüli. Meeleolud tekivad varasemate (ka eelmiste elude) tegude tulemusel talletatud püsivate muljete põhjal ning jagunevad kolmeks: headeks (pälvimuslikeks), halbadeks (ebapälvimuslikeks) ja neutraalseteks. Inimene teeb tegusid ja kogub teovilju vastavalt sellele, missugune neist kolmest domineerib, kujundades niiviisi oma edasist elu. Budismis peetakse oluliseks vähendada halbade ja suurendada heade meeleolude osakaalu. Ka hinduismis tähistab see mõiste inimisiksust moodustavaid komponente, mis pärinevad eelmiste elude tegudest ja meeleseisunditest. India traditsioonilises ühiskonnas tähendas mõiste meeleolu aluseks olev sõna saṃskāra kakskordsündinute rituaale, mis on seotud inimese elu pöördeliste sündmustega, nagu sünd, täiskasvanuks saamine, abiellumine ja matus. Inglise keeles formations, mental formations, conditioning factors, constructing activities, volitions.

meelepete (sanskriti ja paali keeles māyā; tiibeti keeles ’phrul; hiina keeles 幻 huan; jaapani keeles gen), ka näivus, illusioon, budismis ja hinduismis tegelikkust vääriti tajuvate seisundite ja meeleolude ning nende sisu koondnimetus. Budismi ülima tõe seisukohalt kuulub virgumata tavateadvuse tajutav nn reaalne maailm üleni meelepette valdkonda. Sellele vastandub nõndasus kui reaalsuse mõistmise viis teadvuse kõrgeimas seisundis, kus meel on virgunud.

meeleplekk (sanskriti keeles cittakleśa; paali keeles cittakilesa; tiibeti keeles nyon mongs; hiina keeles 煩惱 fannao; jaapani keeles bonnō), budismis meelt määrivad seisundid, mis on virgumise peamised takistajad. Viis suuremat meeleplekki on teadmatus ehk nõmedus, iha, viha, kadedus ja uhkus ehk ülbus. Erinevates tekstides antakse aga eri pikkuse ja sisuga meeleplekkide loetelusid. Meeleplekkide põhjuseks on nii kultuurikeskkonnas ringlevad ebapuhtad seadmused kui ka inimese endised teod (sanskriti keeles karma). Paljudes teostes (näiteks *«Bodhitšarjāvatāras») kirjeldatakse, kuidas positiivsete emotsioonide ja hoiakute (näiteks kuue ületava toimingu) harjutamise ja kujustamise teel saab meeleplekkidest vabaneda. Inglise keeles affliction, defilement, vexation.

meelerahu (sanskriti keeles śamatha; paali keeles samatha; tiibeti keeles ⽌ zhi gnas; hiina keeles zhi; jaapani keeles shi), budismis analüüsiva vaatluse (sanskriti keeles vipaśyanā) kõrval teine olulisim meeleharjutus. Meelerahu seisneb meele keskendamises ühele objektile, mistõttu selle üheks sünonüümiks on ’meele ühtekoondatus’ (sanskriti keeles cittaikāgratā). Meelerahu harjutamise eesmärgiks on meele täielik rahunemine, kontrollimatu mõtetevoolu ja tunnetetulva peatamine. Algajate meelerahu harjutustes soovitatakse keskenduda hingamisele, kuid põhimõtteliselt võib keskendumise objektiks olla ükskõik missugune sisemine või väline seadmus (mõte, pilt, ese, kuju vms). Kui meelerahu on muutunud püsivaks ja sügavaks, loob see aluse mõtluse (sanskriti keeles dhyāna) erinevate tasemete rakendamiseks analüüsiva vaatluse harjutustes. Mõnes budismi suunas, eriti chan’is, peetakse aga meelerahu ja analüüsiva vaatluse harjutamist teineteisest lahutamatuks põhjendusega, et ühelt poolt on meelerahuni võimalik jõuda ainult meelt tähelepanelikult jälgides ja uurides; teiselt poolt aga saab meelt põhjalikult uurida ja analüüsida ainult meelerahu seisundis. Inglise keeles calming, calm abiding, quieting, meditative calm.

meelespidamine vt smṛti

Mengzi (hiina keeles 孟⼦ ‘õpetaja Meng’, 372–289 e.m.a), ka Meng-zi, Meng Zi, Meng Tzu, Mencius, õige nimega Meng Ke, vanahiina konfutsianistlik mõtleja ja talle omistatud samanimeline tekst. Konfutsianismis peetakse Mengzid Konfutsiuse järel kõige mõjukamaks õpetajaks ja ta on pälvinud tiitli ‘teine õnnis’ (hiina keeles ya sheng). Mengzi oli pärit Konfutsiuse kodumaalt, Lu vürstiriigist (tänapäeva Shandongi provintsis), ning tema õpetajateks olevat olnud Konfutsiuse pojapoja Zisi õpilased. Mengzi rändas palju mööda Hiinat ja peatus erinevates vürstiriikides, kuid nagu Konfutsiusel, ei õnnestunud ka temal saada püsivalt ametisse ühegi tollase valitseja juurde, et oma õpetusi ellu rakendada. Elu lõpuaastad veetis Mengzi oma kodumaal Lus, pühendudes peamiselt õpetamisele. Mengzi õpetussõnad, vestlused õpilaste, valitsejate ja teistega on kogutud 7-osalisse raamatusse Mengzi, mis kuulub nii *«Kolmteistraamatu» kui ka *«Neliraamatu» koosseisu. Mengzi arendas edasi Konfutsiuse õpetust ideaalsest inimesest ja harmoonilisest ühiskonnast, kus tema järgi peaks kehtima inimlik valitsus (hiina keeles renzheng), mis arvestaks maksimaalselt rahva huvisid ega rakendaks karme sunnimeetodeid. Ta uskus, et inimliku valitseja alla ühineksid vabatahtlikult kõik Hiina riigid, mis lõpetaks nendevahelised sõjad. Valitseja peab hoolitsema rahva heaolu ja hariduse eest. Tegelik valitsemine riigis toimub Mengzi järgi elitaarse mudeli järgi, kus õilsad, rakendades mõistust ja teadmisi, juhivad lihtinimesi, kes, rakendades oma kehajõudu, teevad tööd. Mengzi inimeseõpetus tugines arusaamale, et inimese loomus on sünnipäraselt hea ja sellele on omased neli vooruslikku väge: inimlikkus, kohasus, komme ja tarkus. Mengzi arutleb ka inimese psühhofüsioloogilise olemuse üle, tõstes esile südame (hiina keeles xin) kui mõtlemisorgani ja meelteandmete koondaja rolli. Inimese elusoleku ja tervise tagab elujõud ehk hingus (hiina keeles qi), mis allub tahtele (hiina keeles zhi). Eesti keeles on katkendeid Mengzi’st ilmunud Märt Läänemetsa tõlkes (2000, 2001).

Meru, ka Sumeru, india mütoloogilises kosmoloogias maailma telg, mägi, mis seisab maailma keskpunktis. Seda ümbritsevad neli mandrit, millest lõunapoolseim on Džambudvīpa (India). Merust ülalpool asuvad taevad ja otse tema all on põrgu.

metta vt sõbralikkus

Milarepa (tiibeti keeles mi la ras pa, 1040–1123), tiibeti budismi tuntumaid ja populaarsemaid isikuid, erakust joogi ja laulik. Raamatu «Milarepa elulugu» (tiibeti keeles mi la ras pa’i rnam thar) järgi õppinud ta nooruses ema soovil nõidust ja musta maagiat, et selle abil kätte maksta sugulastele, kes olid nende perelt välja petnud varanduse. Sel moel saatis ta surma hulga inimesi. Masendudes oma teost, hakkas Milarepa otsima õpetajat, kes võiks teda vabastada hirmsatest teoviljadest. Nõnda jõudis ta Marpa juurde, kes pani ta mitmete katsumuste kaudu proovile, lõpuks aga õpetas talle mahāmudrā ja Nāropa kuue seadmuse õpetust. Edasise elu veetis Milarepa mägierakuna, kes sageli andis rahvale õpetusi laulude kaudu, mis hiljem koguti kokku raamatuks «Milarepa sada tuhat laulu» (tiibeti keeles mi la ras pa’i mgur ’bum). Milarepa õpilasest Gampopast sai kagjü koolkonna rajaja. Eesti keeles on Marek Kargi ja Linnart Mälli tõlkes ilmunud peatükk «Milarepa eluloost» (1975). Linnart Mälli tõlkes on ilmunud valik «Milarepa laule» (1989); mitmeid neist saab Sven Grünbergi viisistuses kuulda telefilmist «Milarepa laulud» (1990) ja CD plaadilt (1993).

Mile vt Maitreja, naerev Buddha

Milindapañha (paali keeles ‘Milinda küsimused’), theravaada koolkonna mittekanooniline tekst, mis põhineb munk Nāgasena vestlusel Loode-Indias asunud Kreeka-Baktria riigi kuninga Milinda ehk Menandrosega (1. saj e.m.a). Algselt pandi Milindapañha kirja ilmselt gandhaari praakritis või sanskritis. Tänaseni on säilinud vaid Sri Lankal hiljem kirja pandud paalikeelne versioon. Elavas keeles ning arvukate võrdluste ja kujundite abil selgitab Nāgasena kuningale budismi põhitõdesid, nagu isiksuse viit koostisosa, ümbersündi hinge ehk ise olemasoluta jm. Theravaada pärimuse järgi saanud kuningast pärast Nāgasena õpetuste kuulmist budist, mõnedel andmetel isegi munk. Eesti keeles katkendeid Linnart Mälli tõlkes (1975). Inglise keeles Questions of King Milinda.

mimaansa (sanskriti keeles mīmāṃsā ‘uurimine’), üks hinduismi klassikalisest kuuest koolkonnast ehk daršanast. Kuuest ilmselt vanim, oli mimaansa algselt praktilise suunitlusega, kuid kujunes hiljem veedade filosoofiliseks põhjenduseks ja sai vedaanta aluseks. Mimaansa eesmärk on määratleda seadmus kui elunorm. Varaseim mimaansa teos on 4. saj e.m.a Džaimini loodud Mīmāṃsā-sūtra.

mingjia vt nimede koolkond

moism (hiina keeles 墨家 mojia), 5.–3. saj e.m.a eksisteerinud vanahiina mõttekoolkond, mis sai oma nime selle rajaja Mozi järgi. Moismi õpetused on talletatud koguteoses Mozi. Mozi lõi tugeva ja hästi organiseeritud ühiskondliku liikumise, mis kujunes sõdivate riikide ajastu (475–221 e.m.a) mõjukaimaks koolkonnaks. See esindas peamiselt alamate rahvakihtide (väikemaapidajad, käsitöölised, kaupmehed) huve ja seisukohti. Moism vastandus paljuski konfutsianismile, mida pidas õilsa ideaali esiletõstmise ja peresuhete rõhutamise tõttu liiga elitaarseks ning erapoolikuks. Moism kritiseeris konfutsianiste, sest need austasid kombeid ja muusikat, mis moistide arvates olid ühiskonnale tarbetuks luksuseks ja isegi inimeste kõlbluse rikkujateks. Moismi ühiskondliku eetika aluseks olid ‘üleüldise armastuse’ (hiina keeles jian’ai) ja vastastikuse kasu (hiina keeles li) põhimõtted, kuulutades inimeste võrdsust, sõltumata nende päritolust või sugulusastmest. Riigikorra ideaaliks oli tugeva keskvõimuga riik, mida valitseb peamiselt oma eeskujuga õnnis (hiina keeles sheng) valitseja, kes kehtestab normid ja seadused (hiina keeles fa). Vajadusel peab valitseja aga rakendama ka karistusi ja autasusid. Rahva kõlblust ja kuulekust aitab hoida jumalate ja vaimude austamine. Moism pidas au sees lihtsaid eluviise ja taunis kulukaid rituaale. Hilisem moism (3. saj e.m.a) tegeles palju loogika ja teadmiste süstematiseerimise, samuti rakendusteaduste (eriti sõja- ja inseneriteaduste) arendamisega. Moism kui koolkond hääbus 3. saj lõpuks e.m.a, selle vaated avaldasid tugevat mõju legismile.

mojia vt moism mokša vt vabanemine mokusho vt vaikne valgustus mondō (jaapani keeles; hiina keeles 問答 wenda ‘küsimused ja vastused’), chan’is ehk zen’is õpetaja ja õpilase või ka kahe õpetaja vaheline dialoog, kus kumbki pool demonstreerib oma mõistmise taset. Mondō ei ole debatt tavatähenduses, vaid pigem spontaanne küsimuste-vastuste jada, mille käigus on oluline osa väitlejate loomingulisusel ja teravmeelsusel. Mondōde üleskirjutusi leidub kōan’ides ning neid kasutatakse õpilaste meele ja mõtlemisvõime arendamiseks.

mozhao vt vaikne valgustus

Mozi (hiina keeles 墨⼦ ‘õpetaja Mo’, 5.–4. saj e.m.a), ka Mo-zi, Mo Zi, Mo Tzu, pärisnimega Mo Di, vanahiina õpetlane, moismi rajaja. Mozi oli pärit Lu või Songi vürstiriigist. Ta paistis silma kriitilise suhtumise poolest tollastesse ühiskondlikesse ja poliitilistesse oludesse ning konfutsianismi õpetusse. Ta rändas, nagu tolleaegsetel õpetajatel kombeks, riigist riiki ja kogus enese ümber palju õpilasi. Mozi koolkond paistis silma kindla organisatsiooni ja range distsipliiniga. Mozi propageeris lihtsust ja kokkuhoidu nii riigi valitsemisel kui ka isiklikus elus, taunis vürstide ja ülikute pillavat eluviisi ning konfutsianismi järgijate lembust rituaalide ja muusika vastu, milles nägi raiskamist ja kombelõtvuse alust. Poliitikas pidas Mozi sõdu lubamatuks ning riigi ja ühiskonna korraldamisel peamiseks valitseja eeskuju. Mozi oli oma aja mõjukamaid õpetajaid, kelle järgijad olid enamasti alamatest ühiskonnakihtidest, kuid oma aususe, vähenõudlikkuse ja ratsionaalse arutlusmeetodi tõttu said sageli riigiametitesse. Kasu printsiibi esiletõstmise tõttu pälvis ta Mengzi karmi kriitika. Mozi ja tema õpilaste õpetused ning hilisemad kommentaarid on koondatud koguteosesse Mozi, mille tänapäeval tuntud versioon koosneb 53 peatükist. Mozi raamatu eraldiseisvaks osaks on 37.–42. peatükki hõlmav hilisemate moistide koostatud loogikatraktaat Mojing. Mozi on lülitatud taoismi kaanonisse Daozang.

mu vt wu 1.

mudra (sanskriti keeles mudrā ‘mulje, tempel, märk, sümbol’; paali keeles muddā; tiibeti keeles phyag rgya; hiina keeles 印相 yinxiang; jaapani keeles insō), hinduismis ja budismis sümboolne käte ja sõrmede asend, mis väljendab kindlat tähendust. Mudrat kasutatakse nii rituaalides kui ka tantsus ja ikonograafias. Budismis sümboliseerivad Buddha või teiste ikonograafiliste kujude käte ja keha asendid õpetuse või väe andmist, kaitset, mõtlust jm. Näiteks Buddha maad puudutav parem käsi (sanskriti keeles bhūmisparśamudrā) sümboliseerib tema virgumist, mil ta võttis maalt väge ja kutsus maad virgumise tunnistajaks. Vt ka mahāmudrā Inglise keeles seal, symbol.

muistsus (hiina keeles 古 gu), hiina õpetustes, eriti konfutsianismis, idealiseeritud muinasaeg, millele vastandub kaasaeg (hiina keeles jin). Viimast peeti enamasti allakäigu ajastuks. Konfutsius ja teised vanahiina õpetlased pidasid muistsust kuldajastuks, mil maa peal ja ühiskonnas valitses ideaalne kord ehk kulg. Muistsuse kontseptsiooni järgi tähendab ühiskonna ja riigi areng eeskätt naasmist muistsusse (hiina keeles fugu), s.t valitsemise ja inimeste elu korraldamist muistsete reeglite ja normide järgi.

mukti vt vabanemine Mūlamadhyamakakārikās (sanskriti keeles ‘keskmise õpetuse juurvärsid’; tiibeti keeles dbu ma rtsa ba’i tshig le’ur byas pa; hiina keeles 中論 zhonglun; jaapani keeles chūron), Nāgārdžuna koostatud 27 peatükist koosnev värsstraktaat, mis sisaldab madhjamaka koolkonna põhiseisukohti. Kesksel kohal on seal tühjuse (sanskriti keeles śūnyatā) õpetus, mille järgi kõik seadmused on iseenesest tühjad, s.t neil puudub omaolek (sanskriti keeles svabhāva). Nad on olemas ainult põhjuse-tagajärje suhte kaudu, seega on kirjeldatav tegelikkus püsitu (sanskriti keeles anitya). Nāgārdžuna arendab selles teoses välja vastase väidete absurdi viimise loogilise meetodi prasaṅga, samuti liikumise ja paigalseisu suhtelisuse analüüsi. Mūlamadhyamakakārikāst on kommenteerinud mitmed hilisemad õpetlased, nagu Buddhapālita (u 470–540), Bhāvaviveka (u 490–570), Tšandrakīrti (7. saj) ja Sthiramati (6. saj). Inglise keeles Root Verses of the Madhyamaka System, Fundamental Verses of the Middle Way.

muni (sanskriti keeles ‘innustunu, pühendunu, tark’; tiibeti keeles thub pa; hiina keeles 牟尼 mouni; jaapani keeles muni), eraku, targa või pühaku nimetus Indias. Eriti tähistatakse nimetusega muni neid, kes on andnud vaikimisvande. Varajases budismis nimetatakse muniks buddhasid ja pratjekabuddhasid. Sõna muni esineb ka ajaloolise Buddha nimes Šākjamuni (sanskriti keeles śākyamuni ‘šākja tark’), mis on Buddha enamkasutatud nimi mahajaanas. Inglise keeles sage, saint, seer, devotee, ascetic, monk, hermit.

munk vt kerjusmunk

musttuhanded (hiina keeles 萬物 wanwu ‘kümme tuhat asja’), hiina õpetustes nähtava maailma paljusust tähistav kujundlik mõiste. *«Daodejingis» määratletakse musttuhanded oleva (hiina keeles you) ja nimetatava (hiina keeles ming) kategooriate kaudu. Musttuhanded on püsitud, nad naasevad lättesse, milleks on kulg (hiina keeles dao) ja olematus (hiina keeles wu), mida mõistetakse universumi ehk taevasmaa algprintsiipidena. Inglise keeles myriads, ten thousand things.

Muutuste raamat (hiina keeles 易經 yijing, ka 周易 zhou yi ‘Zhou muutused’), hiina traditsioonilise kultuuri üks baastekste, *«Viisraamatu» ja *«Kolmteistraamatu» osa. Praegu tuntud kujul on Muutuste raamat loodud arvatavasti sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a), kuid selle aluseks on olnud märksa vanemad ennustustekstid. Muutuste raamatu vanima kihistuse moodustavad pidevate ja katkendlike joonte (hiina keeles xiao) kolmekaupa kombinatsioonidest moodustatud 8 kolmikmärki ehk trigrammi (hiina keeles gua) ning nende omavahelistest kombinatsioonidest moodustatud 64 kuuikmärki ehk heksagrammi. Igal heksagrammil on nimi ning nad kujutavad endast varju ja valguse (hiina keeles yinyang) erimääralisi kombinatsioone, mis kirjeldavad lihtsaimal viisil looduse ja inimese seisundeid ning mida kasutatakse ennustamisel. Muutuste raamatu teise kihistuse moodustavad iga heksagrammi juurde kuuluvad lühikesed kujundlikus sõnastuses aforistlikud tekstid. Kolmanda kihistuse moodustavad laiendatud tekstid, kus kirjeldatakse iga heksagrammi iga joont eraldi tema spetsiifilises positsioonis antud heksagrammis. Muutuste raamatu põhiteksti juurde kuuluvad ka ulatuslikud kommentaarid, mida tuntakse «Kümne tiiva» (hiina keeles shiyi) nime all. Need on loodud Hani ajastu (206 e.m.a – 220 m.a.j) alguses ja mõjutatud konfutsianistlikust didaktikast. Umbes samal ajal arvati Muutuste raamat ka konfutsianismi kanooniliste tekstide hulka kui selle loodusfilosoofia põhiallikas. Inglise keeles Yijing, I-Ching, Book of Changes.

mõiste (sanskriti keeles saṃjñā ‘kokkuteadmine’; paali keeles saññā; tiibeti keeles ’du shes; hiina keeles 想 xiang; jaapani keeles ), budismis psühholoogiline termin, üks viiest isiksuse koostisosast, mis tähistab mõistelist mõtlemist. Mõiste tasemel toimub tajutu äratundmine, analüüs ja mõtestamine, mis on vahetult seotud teadvusega. Abhidharmas räägitakse kuut liiki mõistetest vastavalt võimete arvule. Mõnikord tähistab mõiste ka teadvust tervikuna kui meele toimimise viisi. Samuti esineb mõiste mõtte kui mõtluse ja keskendumise objekti tähenduses. Inglise keeles perception, discernment.

mõistmine 1. (sanskriti keeles prajñā; paali keeles pañña; tiibeti keeles shes rab; hiina keeles 般若 banruo, 智慧 zhihui; jaapani keeles hannya, chi’e) India õpetustes, eriti budismis, nii meeleharjutus kui ka selle tulemusel tekkinud teadvuse kõrgeim seisund. Mahajaanas on mõistmine tähtsaim kuue ületava toimingu seas; ületav mõistmine (sanskriti keeles prajñāpāramitā) annab ka teistele ületavatele toimingutele nende ületava väärtuse. Mõistmine viitab eelkõige tühjuse mõistmisele ehk arusaamisele, kuidas asjad tegelikult on. Mõistmine koos kõlbluse ja mõtlusega on üks budismi kolmest alusmõistest, kaheksaosalises tees on mõistmine 1.-2. osa (õige vaade ja kavatsus) ühisnimetajaks. Mahajaanas esineb mõistmine sageli koos kaastundega. Vadžrajaanas on mõistmine ja kaastunne ühtsed ning seda sümboliseerib mees- ja naispooluse ühendus, kus mõistmine on naisprintsiip (pradžnja), mille sümbol on kelluke. 2. (hiina keeles 知, 智 zhi) Hiina õpetustes, eriti konfutsianismis, intellektuaalset võimekust tähistav sõna. Vt ka tarkus, teadmine. Inglise keeles wisdom, knowledge, awareness, insight, understanding.

mõtlus (sanskriti keeles dhyāna; paali keeles jhāna; tiibeti keeles bsam gtan; hiina keeles 禪 那 channa, 定 ding; jaapani keeles zenna, ), india õpetustes sügav keskendunud mõtlemine. Budismis kitsamas tähenduses eeskätt mõistelisel mõtlemisel põhinev meeleharjutus, mis teataval määral vastandub kujustamisele kui kujundlikul mõtlemisel põhinevale meeleharjutusele. Laiemas tähenduses on mõtlus üldse intensiivset meeleharjutust tähistav üldmõiste. Paali kaanoni tekstides eristatakse mõtluse kaheksat taset, millest esimesed neli on seotud kujude vallaga, järgmised neli aga kujudeta vallaga. Mahajaanas on mõtlus lülitatud ületavate toimingute nimekirja. Mõtlus on tihedalt seotud mõistmisega (sanskriti keeles prajñā), nagu väidab ka «Dhammapada»: “Kes ei mõista, see ei mõtle; kes ei mõtle, see ei mõista. Kelles on nii mõtlemine kui ka mõistmine, see on nirvaanale tõepoolest ligidale jõudnud.” Ingliskeelses kirjanduses tõlgitakse mõtlust ja teisi meeleharjutusi tähistavaid algmõisteid sageli ühe sõnaga meditation, mis ei anna aga adekvaatselt edasi nende spetsiifilist tähendust. Inglise keeles trance, absorption, concentration, meditation, meditative absorption.

märgitus (sanskriti ja paali keeles ānimitta ‘ilma märgistamiseta, mittemärgistatus’; tiibeti keeles mtshan ma med pa; hiina keeles 無相 wuxiang; jaapani keeles musō), ka märgistamatus, ületava mõistmise ja madhjamaka õpetustes üks seadmusi ülimas mõttes iseloomustavast kolmest põhiomadusest; ülejäänud kaks on tühjus (sanskriti keeles śūnyatā) ja eesmärgitus (sanskriti keeles apraṇihita). Neid nimetatakse ka kolmeks vabanemise väravaks. Sanskritikeelse sõna aluseks on mõiste ā-nimitta (‘suunatus märgile, märgistatus’), millele on lisatud eitav partikkel a-(viimane sulab kokku eesliitega ā-, nii et jaatava ja eitava mõiste hääldus ja kirjapilt on ühesugused). Märgitus tähistab seadmuste omadust olla ilma kindla ja muutumatu märgilise tähenduseta. Budismi seisukohalt virgunud isik, näiteks bodhisattva, ei võta seadmusi (mõisteid, seisukohti, kontseptsioone, kujundeid jms) kui kindlalt fikseeritud tähenduse ehk märgilisusega ühikuid. Ta mõistab, et nende tähendus ehk märgilisus tuleneb alati konkreetsest kontekstist ja iga konkreetse seadmuse suhetest teiste seadmustega antud hetkel. Samuti võib ta ise vastavalt vajadusele anda seadmustele tähendusi. Vt ka märk. Inglise keeles signlessness.

märk (sanskriti keeles nimitta, lakṣaṇa; tiibeti keeles mtshan; hiina keeles 相 xiang; jaapani keeles ), budismis mõiste, mis kõige laiemas mõttes tähendab seadmuste kui tajutavate objektide tunnuseid, nagu suurus, kuju, värv, samuti teo ja teovilja tähiseid ja tähendusi ning meeleharjutustes kujustatud objektide tunnuseid. Mahajaanas ei peeta märke ja seadmuste märgilisust püsivaks ega seadmustele sisemiselt omaseks, vaid pigem ebaküpse meele ettekujutuseks. Seadmusi peetakse iseenesest tühjadeks (sanskriti keeles śūnya), märgituteks (ānimitta) ja eesmärgituteks (apraṇihita) (vt kolm vabanemise väravat). Inglise keeles sign, mark.


N

naaga (sanskriti keeles nāga ‘madu, lohe, draakon’; tiibeti keeles klu; hiina keeles ⿓ long; jaapani keeles ryū), india mütoloogias maotaoliste pooljumalate nimetus. Naagad on kujult pooleldi maod ja pooleldi inimesed. Hinduismis on naagad Varuna teenrid ja Garuda vaenlased. Neid peetakse viljakuse toetajateks. Tõenäoliselt etendasid naagad olulist osa aarjalaste-eelse India mütoloogias ja nende ülevõtmises budistlikku mütoloogiasse nähakse isegi viidet budismi mitteaarja päritolule. Naagad jagunevad kahte klassi: veekogudes elavad naagad ja kuival maal elavad naagad. Nad võivad moonduda ka inimesteks. Sageli astuvad nad armusuhetesse nii naiste kui ka meestega. Neist liitudest sündinud järeltulijad on väga õrnad, kuna neil on vee loomus. Naagad võivad olla ka raevukad, nende hingus on mürgine ning nende pilk võib tappa. Budismi mütoloogias on naagad Buddha õpetuse poolehoidjad ja kaitsjad. Šākjamuni ise olevat varem mitu korda sündinud naagana. Mahajaana mütoloogias on legende sellest, kuidas Nāgārdžuna sai naagadelt ületava mõistmise suutrad, mis olid seni nende käes hoiul olnud, sest inimesed ei suutnud neist aru saada. Džainismi ikonograafias kujutatakse 24. tirthankarat Pāršvat naagade kehadest moodustatud kattevarjuga pea kohal. Väljaspool Indiat samastati naagad kohalike maokujuliste jumalustega, näiteks klu’dega Tiibetis ja draakonitega (hiina keeles long) Hiinas.

naerev buddha, hiina ja jaapani budismis populaarne Maitreja (hiina keeles 彌勒佛 mile fo, ka 快樂佛 kuaile fo ‘rõõmus buddha’; jaapani keeles miroku butsu, kairaku butsu) kujutis paksu munga kujul, kelle nägu on alati laial naerul, mungarüü avatud hõlmade vahelt paistmas suur kõht ja üle õla rippumas riidest kott. Sageli ümbritsevad teda lapsed ja rahvausundis ongi naerev buddha laste kaitsja. Tema prototüübiks arvatakse olevat 10. saj tegelikult elanud rändmunk hüüdnimega Budai (jaapani keeles Hotai ‘linane kott’), kes rännanud mööda maad ja jaganud oma kotist lastele maiustusi. Enne surma olevat ta teatanud, et tema ongi Maitreja kehastus. Inglise keeles Laughing Buddha. Nāgārdžuna (sanskriti keeles nāgārjuna), india mahajaana õpetlane (elas tõenäoliselt ajavahemikus 150–250), paljude kuulsate tekstide autor, madhjamaka ehk šuunjavaada koolkonna rajaja. Nāgārdžuna elukäigust on üsna vähe teada. Ta olevat sündinud Lõuna- Indias braahmani perekonnas. Juba noorena hakkas ta budistlikuks mungaks. Legendi järgi olevat ta saanud naagade valitseja käest nende juures Šākjamuni aegadest saadik peidus olnud ületava mõistmise suutrad ja loonud nende põhjal šuunjavaada õpetuse. Nāgārdžunal olid head suhted Lõuna-Indias valitsenud Šātavāhana dünastia kuninga Gautamīputraga, kes ehitas talle Šrīparvata mäele vihaara. Nāgārdžuna nimega on seotud ka Nāgārjunakonda pühamu tänapäeva Andhra Pradeshi osariigis. Nāgārdžuna autorsus on omistatud enam kui sajale tekstile, kuid päris autentseteks Nāgārdžuna töödeks on ilmselt vaid Mūlamadhyamakakārikās, «Seitsekümmend salmi tühjusest» (sanskriti keeles śūnyatāsaptati), «Vastuväidete kummutamine» (vigrahavyāvartanī), «Kuuskümmend argumenti» (yuktiṣaṣtikā), «Neli ülistuslaulu» (catuḥstava), «Aardevanik» (ratnāvalī), «Tarkusemalk» (prajñādaṇḍa) ja «Kiri sõbrale» (suhṛllekha). Enamik neist on filosoofilise sisuga, kuid viimased kaks on praktilise elu ja riigivalitsemisega seotud värsivormis õpetussõnade kogumikud. Tiibeti traditsioonis on Nāgārdžuna arvatud 84 mahasiddha hulka, kelle puhul on aga tõenäoliselt tegemist mitu sajandit hiljem elanud samanimelise tantristliku õpetajaga. Eesti keeles on ilmunud katkendeid «Tarkusemalgast» Maret Kargi tõlkes (1975, 1977, 1991).

Nāgasena, 1. saj e.m.a Põhja-Indias elanud theravaada munk, kes on tuntud kui Kreeka- Baktria kuninga Milinda (Menandrose) budismi pööraja ning tema ja kuninga vahel toimunud õpetlike vestluste põhjal loodud teose Milindapañha peategelane.

Nālandā, koht Indias tänapäeva Bihari osariigis, mis on tuntud seal asunud budistliku kloosterülikooli (vihaara) järgi. Nālandā ajalugu ulatub tagasi ilmselt Buddha Šākjamuni aega, kes olevat oma rännakutel tavatsenud sealses mangosalus peatuda. 2. saj rajati sinna klooster, millest kujunes suurim ja tuntuim budistlik kloosterülikool. Eriti kuulus oli selle rikkalik raamatukogu. Nālandā hiilgeaeg langes Gupta dünastia valitsemisaega (4.–7. saj), mil kuningad seda toetasid. Nālandā kuulsus ulatus kaugele väljaspoole Indiat. Kõrgajal olevat seal korraga elanud kuni 10 000 munka ja õpetlast. Paljud India mahajaana suurkujud (Šāntideva, Dharmakīrti, Sthiramati Atīša, Nāropa jt) õpetasid või õppisid Nālandās. Mitme sajandi vältel tuli sinna munki ja õpetlasi kogu tollasest budistlikust maailmast: Sri Lankalt, Kagu- ja Sise-Aasiast, Tiibetist, Hiinast ning isegi Koreast ja Jaapanist. Nālandāt on põhjalikult kirjeldanud 7. saj seal viibinud hiina budistlikud õpetlased Xuanzang ja Yijing (635–713). Nālandāl oli oluline osa budismi levimisel Tiibetisse 10.–12. saj, sest suurem osa india munki, kes rändasid Tiibetisse, olid hariduse saanud seal, ning palju tiibetlasi õppis samuti Nālandās. Nālandā kloostri hävitasid 12. saj lõpus muslimi vallutajad. Nālandās on viibinud ka Mahāvīra, mistõttu on see ka džainismi pühapaik.

nāmarūpa vt nimi ja kuju

namthar (tiibeti keeles rnam thar ‘täielik vabanemine’), tiibeti budismis silmapaistvate budismiõpetajate elulood. Namtharides keskendutakse eelkõige niisuguste elulooliste seikade kirjeldamisele, millel oli oluline tähendus antud isiku budistiks ja õpetajaks saamise seisukohalt, nagu ended sündimisel, pühitsused, kohtumised õpetajatega, nägemused ja unenäod, õpetused, rännakud, templite ja pühapaikade ehitamine jms. Tuntumaid ja populaarsemaid namthare on Milarepa elulugu. namu amida butsu (jaapani keeles 南無阿彌陀佛), jaapani budismi puhta maa koolkonnas populaarne nembutsu. Puhta maa järgijad usuvad, et kui seda pikka aega pidevalt lausuda või mõttes korrata, tagab see ümbersünni Amitābha buddhaväljal Sukhāvatīs.

Nara, Jaapani muistne pealinn, mille järgi nimetatakse ka perioodi Jaapani ajaloos (710–784). See oli Jaapani tsivilisatsiooni kujunemise sajand, mil väga palju võeti üle Tangi keisririigi aegsest Hiinast. Ka pealinn Nara projekteeriti ja ehitati Tangi pealinna Changani eeskujul. Nara ajastul tekkis Jaapani klassikaline kirjandus, loodi esimesed ajalookroonikad «Muistsed ülestähendused» (jaapani keeles kojiki) ja «Jaapani kroonikad» (jaapani keeles nihon shoki). Nara ajastul kindlustus budism eeskätt õukonna ja ülikute religioonina. Narasse rajati mitmed kuulsad templid, sh Tōdaiji 15 meetri kõrguse pronksist buddha Vairotšana (jaapani keeles Dainichi) kujuga. Tōdaiji on maailma suurim puitehitis ja jaapani budismi kegon’i (hiina keeles huayan) koolkonna keskus.

naraka vt põrgu

Nāropa (956–1041), ka Nādapāda, india vadžrajaana õpetaja ja mahasiddha. Nāropa oli pärit Kašmiirist ja tuntud kui Nālandā ülikooli õpetlane. Hiljem lahkus ta Nālandāst ning hakkas tegelema vadžrajaanaga, saades õpetusi Tilopalt. Tilopa pani ta algul proovile, andes talle täita mitmesuguseid raskeid ja vaevarikkaid ülesandeid, seejärel pühendas aga Cakrasaṃvara ja mahāmudrā õpetustesse. Nāropa tuntuim õpilane oli tiibetlane Marpa, kes viis tema õpetused, mis on tuntud kui Nāropa kuus seadmust, Tiibetisse. Marpa õpilaste rajatud kagjü koolkond peab Nāropat oma eelkäijaks.

Nāropa kuus seadmust (tiibeti keeles nā ro chos drug), tuntud ka nimetuse all ‘Nāropa kuus joogat’, tiibeti vadžrajaanas õpetuste ja harjutuste kompleks, mida india mahasiddha Nāropa õpetas Marpale, kes viis need Tiibetisse. Neid on põlvest põlve edasi antud peamiselt kagjü koolkonnas. Nāropa kuus seadmust on: sisemine kuumus ehk tummo (sanskriti keeles caṇḍalī; tiibeti keeles gtum mo); pettekeha (māyādeha; sgyu lus); unenägu (svapna; rmi lam); selge valgus (prabhāsvara; ’od gsal); vahepealsus ehk bardo (antarābhava; bar do) ning teadvuse ülekandmine ehk phova (saṃkrama; ’pho ba). Nende rakendamine ja kujustamine võib toimuda ainult vastava ettevalmistuse ja pühitsuse saanud õpetaja juhendamise ja järelvalve all ning nende eesmärgiks on teadvuse vabastamine kõikidest maistest köidikutest ja buddhasusse jõudmine ehk täielik virgumine.

neli elusihti (sanskriti keeles caturvārga), brahmanismis ja hinduismis aarjalaste ehk kakskordsündinute elukorraldust tähistav mõiste. Igale elusihile vastab kindel eluetapp. Esimene – kasu (sanskriti keeles artha) – on õpilase (sanskriti keeles brahmacārin), teine – nauding (kāma) – majaperemehe (gṛhastha), kolmas – seadmus (dharma) – metsaeraku (vānaprastha) ja neljas – vabanemine (mokṣa) – erakränduri (saṃnyāsin) elusiht. Iga aarjalane (eelkõige braahman) pidi ideaalis neid elusihte järgima ja ellu viima: lapsepõlves olema kasin, õppima ja koguma vajalikke teadmisi; noores eas looma kodu ja perekonna ning nautima selle hüvesid; siis andma oma majapidamise üle pojale, kui tollel on juba sündinud järeltulija, ning minema metsa, et pühenduda vaimsele tegevusele; elu lõpus aga hülgama kõik siinpoolse ning elama rändava ja omandita erakuna, et pühenduda õpetusele, mis vabastab ümbersündidest. Nelja elusihi näol on tegemist traditsioonilise ühiskonna ideaaliga, kuid ka tänapäeval on neid, kes selle poole püüdlevad. Viimasele elueesmärgile – vabanemisele – võis aga pühenduda ka kohe nooruses ja Indias on läbi aegade olnud palju neid, kes juba varakult sellele teele läksid ning niimoodi ühiskonna austuse teenisid.

neli mõõtmatut vt brahmaseisund

Neliraamat (hiina keeles 四書 sishu), konfutsianismi klassikaline koguteos, millesse kuuluvad *«Suur õpetus», *«Keskmine tavaline», *«Vesteid ja vestlusi» ning Mengzi. Kõik need tekstid pärinevad juba sõdivate riikide ajastust (475–221 e.m.a), kaks esimest on ka *«Kommete ülestähenduste» osad. Neliraamat sai oluliseks kogumikuks neokonfutsianismis Zhu Xi (1130–1200) mõjul, kes kirjutas sellele ühise kommentaari. Inglise keeles Four Books, Four Classics.

neli suurt valitsejat (sanskriti keeles caturmahārājānas; paali keeles cāturmahārājikā; tiibeti keeles rgyal po chen po bzhi; hiina keeles 四天王 si tianwang), budismi mütoloogias neli suurt jumalat (sanskriti keeles deva), keda nimetatakse ka maailmakaitsjateks (sanskriti keeles lokapāla) ja jumalikeks kuningateks (sanskriti keeles devarāja). Nad valitsevad madalamaid taevaid ja on seega inimestele kõige lähemal asuvad jumalad. Igaüks neist valitseb üht ilmakaart ja kaitseb sealset buddhat ning tema järgijaid. Põhjakaares asub Vaišravana, lõunas Virūdhaka, idas Dhritarāštra ja läänes Virūpakša.

neli õilsat tõde (sanskriti keeles caturāryasatyāni; paali keeles caturariyasaccāni; tiibeti keeles ’phags pa’i bden pa bzhi; hiina keeles 四聖諦 si shengdi; jaapani keeles shi sōtai), budismi põhitõed, mida Šākjamuni kuulutas oma esimeses jutluses *«Seadmuseratta käimapanemine». Need on tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamisele viivast õilsast kaheksaosalisest teest. Neid nelja tõdemust tunnistavad õpetuse alustõdedena kõik budismi suunad ja koolkonnad. Õpetus neljast õilsast tõest põhineb põhjuse (vt hetu) ja tagajärje seosel ning on analoogne arstikunstiga: esmalt tuleb välja selgitada haiguse põhjus, seejärel määrata ravi. Enamus budismi tohutust kirjandusest on 4. tõe selgitus, mis kirjeldavad meetodeid kannatusest vabanemiseks. Inglise keeles Four Noble Truths.

nembutsu (jaapani keeles; hiina keeles 念佛 nianfo ‘buddhast mõtlemine’), buddha nime mõttes kordamine või retsiteerimine. Enamasti mõeldakse jaapani budismis nembutsu all Amitābha (jaapani keeles Amida) nime lausumist vormelina namu amida butsu.

neokonfutsianism ehk uuskonfutsianism, tänapäeva lääne päritolu mõiste, mis tähistab Hiinas peamiselt Songi ajastul (960–1279) klassikalise konfutsianismi ja taoismi baasil kujunenud õpetusi ja koolkondi. Mõistel neokonfutsianism puudub ühtne ja adekvaatne hiinakeelne vaste. Kitsamas mõttes tähendab neokonfutsianism 11.–12. saj õpetlaste Zhou Dunyi (1017–1073), Zhang Zai (1020–1077), Cheng Hao (1032–1085), Cheng Yi (1033– 1107), Zhu Xi ja nende järeltulijate loomingut, mida hiina traditsioonis nimetatakse ‘Songi koolkonnaks’ (hiina keeles songxue) või ka ‘dao ehk kulgemise koolkonnaks’ (hiina keeles daoxue; mitte segi ajada taoismiga). Laiemas mõttes on neokonfutsianism aga juba 8.–9. saj alanud konfutsianismi uuendamise ja taaselustamise liikumine, mis läbi Songi koolkonna jätkus ka Mingi (1368–1644) ja Qingi (1644–1911) ajastutel ning mille mõned suunad kestavad neokonfutsianismi filosoofiakoolkondadena edasi tänapäeva Jaapanis, Koreas ja Taiwanil. Songi ajastu neokonfutsianism lisas klassikalise konfutsianismi eetikale, mille aluseks olid eelkõige viis püsivat, taoismist ja budismist üle võetud põhimõisteid ja numeroloogilisi skeeme. Oluliseks said abstraktsed ontoloogilised mõisted, nagu kulg (hiina keeles dao), loomus (xing), süda ehk meel (xin), olemus (li), nähtus (shi), hingus (qi) jt. Neokonfutsianism püüdis muistsetele õpetustele tuginedes haarata ühtsesse sotsiokosmilisse tervikusse inimese, ühiskonna-riigi ja universumi ning selle kaudu põhjendada ka Hiina tsentraliseeritud keisririigi suurriiklikku poliitikat. Neokonfutsianismis tõsteti taas ausse *«Kolmteistraamat» ja loodi uus kaanon *«Neliraamat». Tähtsaimaks tekstiks sai *«Muutuste raamat».

ngöndro (tiibeti keeles sngon ’gro ‘eelkäiv’), tiibeti budismis ja bönis ettevalmistavate kujustamisharjutuste ja toimingute kompleks, mida virgumisteel käija peab läbi tegema enne kõrgemate tantraõpetuste teostamisele asumist. Ngöndro eesmärgiks on meeleplekkide vähendamine või nendest vabanemine. Tavaliselt koosneb ngöndro kaitse alla minekust, mille käigus sooritatakse ka kummardusi, virgumismeele loomisest, mandala pakkumisest, 100- silbilise puhastava mantra lausumisest ja gurujoogast. Traditsiooniliselt tuleb kõiki toiminguid teha vähemalt 100 000 korda, ent on ka õpilasi, kes sooritavad ngöndrot korduvalt, kuna ka ngöndro ise võib olla virgumistee aluseks. Ngöndro on ka paljude sādhanate sissejuhatavaks osaks. Igas koolkonnas on välja kujunenud pisut erinevad ngöndro traditsioonid.

nianfo vt nembutsu

Nichiren (jaapani keeles ⽇蓮 umbes 1222–1282), jaapani budistlik munk ja õpetaja, kes pani aluse omanimelisele koolkonnale (jaapani keeles nichiren shōshū). Tema nimi tähendab jaapani keeles ‘päikese lootos’, kus päike viitab Jaapanile ja lootos *«Lootossuutrale». Hakanud 15-aastaselt mungaks, õppis Nichiren mitme koolkonna, kõige rohkem aga tendai õpetajate juures. Vastuolude tõttu eemaldus ta koolkondadest, kuid olles veendunud «Lootossuutra» õpetuse ainuõigsuses, asus seda kuulutama. Nichiren soovitas neil, kel pole aega või suutlikkust lugeda läbi kogu «Lootossuutra», lausuda austusavaldust selle nimele (jaapani keeles daimoku), mis samuti andvat edasi suutra vabastava väe. Nichiren süüdistas teisi jaapani budismi koolkondi valeõpetuste levitamises ja Jaapani allakäigu põhjustamises ning esitas keisrile märgukirju, nõudes piirangute kehtestamist teistele koolkondadele. See põhjustas vaenu tema enda suhtes ning isegi jälitamist ja asumisele saatmist. Nichireni pooldajad koondnimetusega nichiren shū on jagunenud paljudeks alakoolkondadeks ja moodustavad Jaapanis puhta maa koolkonna järel suuruselt teise religioosse kogukonna. Tuntumad neist on nichiren shōshū ja sellest lahku löönud ilmalike ühendus sōka gakkai.

nikaaja (sanskriti ja paali keeles nikāya ‘kogumik’), Buddha jutluste ehk suutrate kogumikud, täpsemalt paali kaanoni Suttapiṭaka viis kogumikku: Dīgha-nikāya, Majjhima-nikāya, Saṃyutta-nikāya, Aṅguttara-nikāya ja Khuddaka-nikāya. Theravaadas peetakse nikaajasid Buddha sõna ainsaks autentseks esituseks. Sanskritikeelsetes pühakirjakogumikes vastavad nikaajadele aagamad. Mõnikord nimetatakse varasemaid konservatiivse budismi koolkondi, keda mahajaanas liigitatakse hinajaana alla, ka nikaaja budismiks, toonitades seda, et nad tunnistavad Buddha sõnana ainult nikaajasid.

nimede koolkond (hiina keeles 名家 mingjia), ka nominalistide koolkond, Hiina sõdivate riikide ajastu (475–221 e.m.a) mõttekoolkond, mis pidas oluliseks nimede ja nimetamise ehk väidete täpsust ja loogilisi seoseid teadmise edasiandmisel. Tähtsaimaks probleemiks oli nimede (hiina keeles ming) ja nähtuste (hiina keeles shi) omavaheline vastavus. Olulisel kohal oli arutelu üksiku ja üldise ning ühtsuse ja erinevuse küsimuste üle. Kuna nimede koolkond pööras vähe tähelepanu eetika ja ühiskonna probleemidele, siis sai see konfutsianistide terava kriitika osaliseks. Koolkond hääbus Hani ajastu (206 e.m.a – 220 m.a.j) alguseks. Tuntuimad esindajad olid 4.–3. saj e.m.a elanud õpetlased Gongsun Long ja Hui Shi ehk Huizi. Esimese nime kandvast raamatust on säilinud fragmente, viimast teatakse ainult viidete kaudu teiste koolkondade tekstides.

nimi (pandžabi keeles nām), oluline mõiste sikhismis, mida nimetatakse ka ‘nime teeks’ (pandžabi keeles nāmmārga), mis viitab jumala ja õpetajate jumalike nimede kordamise olulisusele vaimsel teel. Nimi puhastab pattudest, vaigistab heitliku meele ja võidab kurja juure, milleks on ise. Sageli lausutakse jumala nimena vormelit vāhigurū (pandžabi keeles ‘kiitke õpetajat’). Samas nimetavad sikhid jumalat paljude nimedega, mis pärinevad nii hinduismist kui ka islamist. Enim kasutatud on satgurū (pandžabi keeles ‘tõeline õpetaja’) ja akāl purakh (pandžabi keeles ‘ajaväline’). Jumala nime lausumine on oluline ka hinduismis.

nimi ja kuju (sanskriti ja paali keeles nāmarūpa; tiibeti keeles ming gzugs; hiina keeles 名⾊ mingse; jaapani keeles myōshiki), budismi ja hinduismi õpetuste põhimõisteid. Hinduismis tähendab ‘nimi’ (sanskriti keeles nāma) mittemateriaalset olemust, mis vastandub ‘kujule’ (sanskriti keeles rūpa) ehk nähtusele ja materiaalsele välimusele. Viimase kaudu avaldub meelepete (sanskriti keeles māyā). Budismis on nimi ja kuju isiksuse koostisosade koondnimetus, samuti on see sõltuvusliku tekkimise ahela neljas lüli. Budismis ei ole nimi ja kuju vastandatud, vaid täiendavad teineteist. Samas peetakse vaadet, mille kohaselt nende vastandmõistetega tähistatud seadmused on tegelikult olemas, virgumise takistuseks. Inglise keeles name and form.

nimitta vt märk

ningma (tiibeti keeles rnying ma ‘vana koolkond’), ka njingma, tiibeti budismi üks neljast peamisest koolkonnast. Ningma pooldajate väitel sai koolkond alguse Padmasambhavast, kes levitas Tiibetis budismi 8. saj. Ningma traditsioon põhineb vanadel tõlgetel ja tantratel, mis erinevad budismi nn teise (ehk ’uue’, tiibeti keeles gsar ma) laine tekstidest, mida hakati tõlkima 11.–12. saj. Ningma koolkonna kõrgeimaks õpetuseks on dzogtšen. Ningmas on levinud ka peidetud tekstide ehk termade traditsioon, mille kohaselt Padmasambhava ja tema õpilased olevat peitnud mitmele poole füüsilisel kujul tekste või suunanud õpetusi otse tulevaste õpilaste meelde, mida järeltulevate põlvede õpetajad leiavad ja avaldavad, kui aeg nendeks on küps. Ningma koolkonnal on ka oma kaanon, ningma tantrate kogu (tiibeti keeles rnying ma rgyud ’bum). Ningma üheks tuntuimaks tekstiks on *«Tiibeti surnuteraamat». Ningma koolkond on tiibeti budismi teistest koolkondadest vähem tsentraliseeritud ja hierarhiline ning rohkem hajutatud suuliste õpetusliinide (tiibeti keeles bka’ ma) ja termaliinide ümber, mis arvestavad oma järjepidevust tagasi Šākjamunini. Ningmas on suur osa ilmalikel või poolilmalikel joogidest õpetajatel, kuid selles on ka toimiv kloostrisüsteem. Ningma koolkonna suuremad Tiibetis praeguseks taastatud ja tegutsevad kloostrid on Mindroling ja Dzogtšen, kloostrite tegutsevad harud on rajatud ka Indias. Kuna ningma laamad kannavad rituaalidel punaseid peakatteid, nimetatakse koolkonda rahvapäraselt ka ‘punamütsiliste’ koolkonnaks. Inglise keeles Nyingma, Old School.

nirmāṇakāya vt maine ihu

nirvaana (sanskriti keeles nirvāṇa ‘vaibumine’; paali keeles nibbāna; tiibeti keeles mya ngan las ’das pa; hiina keeles 涅槃 niepan; jaapani keeles nehan), budismis ja teistes india õpetustes kõige üldisem mõiste, mis tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kus inimene on täielikult vabanenud teda sündide ringkäigus ehk sansaaras hoidvatest tendentsidest. Budismis mõistetakse viimaste all eelkõige meeleplekke, mis põhjustavad tegusid ja teovilju ning pidevat sündimist ühes kuuest olemasolu valdkonnast. Nirvaanasse saab jõuda virgumise kaudu, kuhu juhatab Buddha õpetus. Mittebudistlikes õpetustes jõuab nirvaanasse ka jooga või askeesi kaudu. Abhidharmas on nirvaana kas ainus kokkupandamatu (sanskriti keeles asaṃskṛta) seadmus või siis üks kahest koos ilmaruumiga. Nirvaanat iseloomustatakse ka mõiste ‘ülemaine’ (sanskriti keeles lokottara) kaudu, kuna selles ei ole midagi maisele (sanskriti keeles laukika) olemasolule omast. Tehakse vahet kaht tüüpi nirvaana vahel. Esimest tüüpi on jäägiga (sanskriti keeles sopadhiśeṣa) nirvaana, mis iseloomustab teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud isikut, kes ometi jätkab olemasolu sansaaras. Teist tüüpi on jäägitu (sanskriti keeles nirupadhiśeṣa) nirvaana ehk täielik nirvaana (sanskriti keeles parinirvāṇa), millesse eluajal nirvaanasse jõudnud olend (näiteks buddha) jõuab lõplikult maisest elust lahkudes. Mahajaanas, eriti madhjamaka koolkonnas, väidetakse, et ülima tõe seisukohalt ei ole nirvaanal ja sansaaral vahet. Kõrgeima taseme bodhisattvad jõuavad teadvuseseisundisse, kus nad on võimelised minema nirvaanasse, kuid jäävad kaastunde tõttu sansaarasse, et tegutseda kõikide olendite hüvanguks. Hinduismis käsitletakse nirvaanat ühinemisena ülima jumalaga ja nirvaana sünonüümiks on vabanemine (sanskriti keeles mokṣa).

njaaja (sanskriti keeles nyāya ‘loogika’), üks hinduismi klassikalisest kuuest koolkonnast ehk daršanast; analüütiline ja loogiline meetod, mis oli india traditsioonilise haridussüsteemi osa. Njaaja sai alguse veedade ja upanišadide pooldajate omavahelisest dialoogist. Njaaja kasutab viieosalist süllogismi: tõestatav väide (sanskriti keeles pratijñā), põhjus (hetu), illustreeriv näide (udāharaṇa), tõestav näide (upanaya) ja järeldus (nigamana). Njaaja tegeles ka jumalatõestusega, väites, et jumalat iseloomustab seadmusetuse (sanskriti keeles adharma), väära teadmise (mithyājñāna) ja hoolimatuse (pramāda) puudumine ning seadmuse, teadmise ja hoolivuse olemasolu. Njaaja alustekstiks on Gautama Nyāyasūtra (loodud 2. või 3. saj).

norbu vt kalliskivi

null (sanskriti keeles śūnya ‘tühi’), arv matemaatikas, mis leiutati umbes 3. saj Indias budismi tühjuse (sanskriti keeles śūnyatā) kontseptsiooni mõjul ja mida hakati tähistama ringikujulise märgiga. Nulli kasutuselevõtmine andis võimaluse positsioonilise arvusüsteemi arendamiseks. Need leiutised kandusid Indiast araablaste vahendusel ka Euroopasse. Samuti araabia keele vahendusel on nulli sanskritikeelne nimetus moondunud kujul jõudnud inglise (zero) ja prantsuse (zéro) keelde. Uusindia keeltes tähistab nulli mõistet tänini śūnya.

nunn (sanskriti keeles bhikṣuṇī; paali keeles bhikkhunī ‘kerjusnunn’; tiibeti keeles dge slong ma; hiina keeles ⽐丘尼 biqiuni; jaapani keeles bikuni, ama), ka bhikšuni, budistliku koguduse naissoost liige, kes on saanud täieliku pühitsuse. Pratimokša reeglite hulk, mida nunnad peavad järgima, on suurem kui munkadel (theravaada traditsioonis 348 munkade 227 kõrval). Buddha olevat algul olnud vastu naiste kogudusse võtmisele, kuid Ānanda pealekäimisel andis lõpuks loa, misjärel Buddha kasuema Pradžāpatī sai esimeseks nunnaks. Vinaja järgi peavad nunnad koguduses alluma munkadele ja olema nende kontrolli all.

nõndaläinu (sanskriti ja paali keeles tathāgata; tiibeti keeles de bzhin gshegs pa; hiina keeles 如來 rulai; jaapani keeles nyorai), Buddha Šākjamuni ja teiste buddhade epiteet, mis viitab tema pöördumatule virgumisele ja on seotud nõndasuse mõistega. Pärimuse järgi nimetas Buddha selle sõnaga ennast ise. Sõna tathāgata võib interpreteerida kaheti: tathā-gata ‘nõnda läinu’ ja tathā-āgata ‘nõnda tulnu’. Mõiste tiibetikeelne tõlge põhineb esimesel, hiinakeelne teisel tõlgendusel. Inglise keeles Thus Gone, Thus-gone-one.

nõndasus (sanskriti ja paali keeles tathatā või tathatva; tiibeti keeles de bzhin nyid; hiina keeles 真如 zhenru; jaapani keeles shinnyo), mõiste, millega budismis, eriti mahajaanas, tähistatakse reaalsust ehk kõikide seadmuste tõelist olemust, vastandades seda näivusele ehk meelepettele (sanskriti keeles māyā). Nõndasus on teadvuse kõrgeimat seisundit iseloomustav mõiste ja tühjuse sünonüüm. Nõndasus viitab sellele, et seadmusi ei saa püsivalt ja üheselt määratleda ega nimetada. Ainus võimalik väljendus on ‘nõnda’. Vahel kasutatakse selles tähenduses ka mõistet ‘tõeline nõndasus’ (sanskriti keeles bhūtatathatā). Vt ka nõndaläinu, tathāgatagarbha, yathābhūtam. Inglise keeles suchness.


O

ohvedus vt puudža

olemasolu 1. (sanskriti keeles bhava; tiibeti keeles srid pa; hiina keeles 有 you; jaapani keeles ), budismis sõltuvusliku tekkimise ahela 10. lüli tähenduses ‘olevaks saamine’. Olemasolu on ka kolmikilma sünonüüm olemasolu valla tähenduses. 2. (hiina keeles 有 you), vt olev ja olematu

olematusejanu vt surmajanu

olemiseratas (sanskriti keeles bhavacakra; paali keeles bhavacakka; tiibeti keeles srid pa’i ‘khor; hiina keeles 有輪 youlun; jaapani keeles u’rin), budismi keskseid sümboleid, mis kujutab kannatusterikast suletud ringina pöörlevat olemasolu sansaaras. Olemasoluratast nimetatakse ka sansaaramandalaks, mis illustreerib sõltuvusliku tekkimise (sanskriti keeles pratītyasamutpāda) õpetust. Ratta sisemisel ringil kujutatakse üksteisel sabast kinni hoidvaid siga, madu ja kukke, kes sümboliseerivad vastavalt kolme põhilise meeleplekiteadmatuse, viha ja iha – sõltuvuslikku tekkimist. Teisel ringil on kujutatud kuut olemasolu valdkonda: jumalaid, asuraid, inimesi, loomi, preetasid ja põrguolendeid. Sündimist esimeses kolmes peetakse heaks sünniks, sündimist viimases kolmes aga halvaks. Kõiki kuut valda iseloomustab kannatus ning teo ja teovilja seaduse toime. Vaid sündimine inimesena annab võimaluse vabaneda sansaarast ja jõuda nirvaanasse. Olemasoluratas sisaldab mõnes variandis esimese ja teise ringi vahel veel üht ringi, mis on jaotatud kaheks: ühel poolel on kujutatud sansaaras kannatavaid inimesi, teisel poolel sellest vabanenud kõrgematesse seisunditesse jõudnud olendeid. Mandala välimisel ringil kujutatakse piltidena sõltuvusliku tekkimise ahela kahtteist lüli: kepiga teed kobav pime (teadmatus); anumaid vormiv pottsepp (meeleolud); mängiv ahv (teadvus); merd ületav paat (nimi ja kuju); tühi maja kuue aknaga (kuus võimete valda); armuühtes paar (kokkupuude); silma tabanud nool (tunne); janu kustutav inimene (janu); puuvilja haarav inimene (kippumine); rase naine (olemasolu); sünnitaja (sünd); ägav rauk (vanadus ja surm). Kogu ratas on hirmsa koletise, aega sümboliseeriva Kāla hammaste ja küüniste vahel. Inglise keeles wheel of being, wheel of becoming. olemus (hiina keeles 理 li), ka printsiip, keskne mõiste paljudes hiina õpetustes, eriti neokonfutsianismis ja hiina budismi huayan’i koolkonnas. Üldiselt tähistab see asjade ja nähtuste sügavamat loomust ning neis valitsevat korda. Olemust tähistav kirjamärk koosneb kahest osast: vasakpoolne osa tähendab nefriiti, parempoolne piiritlemist; kokku moodustavad need ideogrammi, mis algupäraselt väljendas nefriidi töötlemisel kivile kindla kuju andmist, s.t korrastatust, struktuuri. Varajasemates õpetustes piirdus olemuse mõiste käsitlemine tavaliselt mingi kitsama valdkonnaga, näiteks Mozil tähendas see loogilist põhjendust, õige ja vale vahel vahetegemist, Mengzil inimesele loomuomast kõlbelisust, Han Feil aga juba universaalset printsiipi, mis kujundab musttuhandeid. Hiina budismi huayan’i koolkonnas kirjeldati olemuse ja selle kaasmõiste ‘nähtuse’ (hiina keeles shi) abil seadmusevalda, kus olemus tähendab kõikide seadmuste tõelist olemust ehk tühjust, nähtus aga seadmuste konkreetseid ilminguid; samas on mõlemad teineteisest lahutamatud. Neokonfutsianismis kujunes välja omaette suund, nn ‘olemuseõpetus’ (hiina keeles lixue), mis mõistis olemust kogu olemasolu algpõhjuse, ülima piirina (hiina keeles taiji), määratledes seda lahutamatuna hingusest (hiina keeles qi), mis määrab ära iga üksiknähtuse olemisviisi. Samas mõisteti olemust ka eetilise mõistena, mis avaldub viie püsiva (hiina keeles wuchang) kujul. Inglise keeles principle, reason.

olend (sanskriti keeles sattva; paali keeles satta; tiibeti keeles sems dpa’; hiina keeles 衆⽣ zhongsheng, saduo; jaapani keeles shūjō, satta), budismis elusolend, see, kellel on meel ehk see, kes on võimeline tajuma ja mõistma teda ümbritsevat. Olendit iseloomustatakse viie omaduse kaudu, milleks on tunne (sanskriti keeles vedanā), mõiste (saṃjñā), tahe (cetanā), meeletoiming (manasikāra) ja puutumisvõime (sparśa). *«Teemantsuutra», tuginedes tollase India loodusteaduslikele arusaamadele, käsitleb olendi mõistet märksa laiemalt, kirjeldades neid, keda olenditevallas saab nimetada olendiks: “… kas munast sündinud või üsast sündinud või niiskusest sündinud või imepärased, kas kuju omavad või kujutud, kas mõisteid kasutavad või mõisteid mitte kasutavad või need, kes mõisteid ei kasuta ja ei jäta ka kasutamata”. Nende ainsaks ühisomaduseks peetakse võimalust sündida inimesena ja siis jõuda nirvaanasse. Samas juhitakse tähelepanu sellele, et mõistet olend, nagu ka mõisteid ise, hing ja isiksus, ei tohiks pidada millekski, mis tähistab midagi tegelikult olemasolevat. Budismi mütoloogilises kosmoloogias jagunevad olendid tavaliselt kuue olemasolu valdkonna vahel. Inglise keeles being, sentient being.

olev ja olematu (hiina keeles 有無 youwu), taoismi üks põhimõisteid, mis tähistab universumi ja maailmatunnetuse kaht alati koos ja teineteisest lahutamatuna eksisteerivat aspekti. Olev avaldub universumi paljususena musttuhandete kujul, kuid seda saab tunnetada ja kirjeldada ainult olematuga kõrvutades. *«Daodejingis» määratletakse oleva ja olematu dialektikat mitmel moel: “olev ja olematu sünnitavad teineteist”; “taeva all musttuhanded sünnivad olevast / olev sünnib olematust”. Mitmeti mõistetavat 1. salmi tõlgendatakse sageli ka oleva ja olematu definitsioonina: “olematuks nimetatakse taevasmaa algust / olevaks nimetatakse musttuhandete ema”. Neokonfutsianismis ja hiina budismis määratletakse oleva ja olematu mõistet vahel teiste samalaadsete kaksikmõistete kaudu, nagu ‘keha ja rakendus’ (hiina keeles tiyong), seadmus ja tühjus (hiina keeles fakong), olemus ja nähtus (hiina keeles lishi). Inglise keeles being and non-being. om (sanskriti keeles oṃ), ka aum (sanskriti keeles auṃ), india õpetustes püha silp, mantra. Esineb ka pikemate mantrate osana. Hinduismis peetakse mantrat ‘om’ suurimaks kõikidest mantratest ja kõikide mantrate seemneks (sanskriti keeles bīja), mis sisaldab kõige algust ja lõppu. ‘Om’ esineb esimest korda upanišadides. India keeleteaduse järgi on häälik ‘o’ diftong ja koosneb kahest häälikust ‘a’ ja ‘u’, seega koosneb kogu silp ‘om’ tegelikult kolmest häälikust ‘a-u-m’, mis tähistavad paljusid olulisi triaade, nagu maa, õhuruum ja taevas; Brahma, Višnu ja Šiva; «Rigveeda», «Jadžurveeda» ja «Saamaveeda».

omaolek (sanskriti keeles svabhāva; tiibeti keeles rang bzhin; hiina keeles ⾃性 zixing; jaapani keeles jishō), budismis abhidharma süsteemis igale konkreetsele seadmusele seesmiselt omane ja sellest lahutamatu omadus ehk tunnus (sanskriti keeles lakṣaṇa, svalakṣaṇa), näiteks kõvadus maa puhul või kuumus tule puhul. Mahajaana koolkonnad, eriti madhjamaka, eitasid igasugust omaolekut, väites, et seadmused on omaolekult tühjad (sanskriti keeles śūnya) ja isetud (anātman) ning et nad on olemas ainult suhtelises mõttes vastastikuste põhjuslike seoste tõttu. Inglise keeles self-being, own-being, intrinsic nature, inherent existence.

om mani padme hum (sanskriti keeles oṃ maṇipadme hūṃ ‘om, kalliskivilootoses, hum’), tiibeti budismis populaarne bodhisattva Avalokitešvara mantra, mille algtähendus ja - päritolu on ebaselge. Usutakse, et mantra korduv lausumine tagab Avalokitešvara kaitse kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest, samuti seda, et mantrat lausudes on võimalik ümber sündida Avalokitešvara buddhaväljal. Tiibeti kultuuri aladel on seda mantrat sageli kirjutatud kultusobjektidele, kividele, puudele, majaseintele jm. Mantra silpe seostatakse kuue olemasolu valdkonnaga, vadžrajaana kujustamisharjutustes ka dhjaanibuddhadega.


P

paali kaanon, paalikeelne theravaada koolkonna pühakiri. Vt Tripiṭaka, Tipiṭaka.

paali keel (sanskriti ja paali keeles pāli), india kirjakeel, milles on kirja pandud theravaada koolkonna pühakiri Tipiṭaka ehk paali kaanon. Keeleajalooliselt kuulub paali keel koos praakrititega vanaindia keeltele järgnenud keskindia keelte rühma. Sõna pāli (‘rida’) tähendab eelkõige kaanoni teksti. Paali keel sarnaneb sanskritile, kuid selle grammatika on lihtsam ja sõnakujud enamasti mõnevõrra erinevad. Paali keel kujunes tõenäoliselt magadhi keele ja teiste I aastatuhande teise poole e.m.a praakritite baasil, kuid pole ise kunagi kõnekeel olnud. Ašoka-järgses Indias võis paali keel mingil määral olla üldkasutatava ametliku keele staatuses. Koos budismiga levis paali keel viimastel sajanditel e.m.a Sri Lankasse, kus theravaada kaanon 1. saj e.m.a kirja pandi. Hiljem on seda kasutatud ka kommentaaride ja uute tekstide loomisel. Hilisema paalikeelse kirjanduse tuntuim teos on Buddhaghosa Visuddhimagga (5. saj). Paali keel on pühakirja keelena levinud kõigis theravaada maades (Sri Lanka, Myanmar, Tai). Paali keel ei ole seotud ühegi kindla tähestikuga; Indias on seda kirjutatud brahmis ja devanaagaris, teistes maades kohalikes tähestikes. Läänes kasutatakse paali tekstide trükkimisel enamasti ladina tähestikku (sh Paali Tekstide Ühingu paali kaanoni väljaannetes).

Paali Tekstide Ühing,(inglise keeles Pali Text Society) 1881 Inglimaal tuntud theravaada budismi uurija ja ühe esimese paali kaanoni tekstide tõlkija Thomas William Rhys-Davidsi (1843–1922) asutatud organisatsioon paali kaanoni algtekstide (ladina transliteratsioonis) ja nende ingliskeelsete tõlgete väljaandmiseks. Praeguseks on peaaegu kogu kaanon nii paali kui ka inglise keeles välja antud; kõikidest köidetest antakse vastavalt nõudmisele ja tellimisele pidevalt välja uustrükke. Paali Tekstide Ühing tegeleb ka laiemalt paali kaanoni uurimisega ning annab välja stipendiume selle ala õppijatele ja uurijatele. Paali Tekstide Ühing annab välja ka oma ajakirja Journal of the Pali Text Society. Ühingu oluliseks ettevõtmiseks on 1991 algatatud paali kaanoni Kagu-Aasia palmilehtedele kirjutatud käsikirjade uurimise ja konserveerimise projekt, milleks on Tais asutatud erifond.

Padmasambhava (sanskriti keeles; tiibeti keeles pad ma ’byung gnas ‘lootosest sündinu’), 8. saj poollegendaarne vadžrajaana õpetaja ja joogi, kes õpetas Tiibetis, Bhutanis ja Sikkimis. Kuigi tema Tiibetis käiku ajalookroonikates vaid põgusalt mainitakse, on ta tiibeti budismi väga oluliselt mõjutanud. Ningma koolkonnas peetakse teda koolkonna asutajaks ja austatakse Guru Rinpotše (tiibeti keeles gu ru rin po che ‘hinnalise õpetaja’) nime all kui Amitābha kehastust. Tema hilisemad hagiograafiad rõhutavad Padmasambhava vaimse pärandi tähtsust, ent lisavad tema isikule ka üha enam legenditaolisust ja erakordsust. Padmasambhava olevat sündinud Oddijāna ehk Uddijāna maal, mille täpses asukohas pole selgust, tuntuim väide on, et see asus tänapäeva Pakistani territooriumil. Ta olevat ilmunud kaheksa-aastasena järves lootosel, sellest ka tema epiteet – Lootosest sündinu. Juba varakult näidanud ta üles erakordseid andeid ja imevõimeid, rännanud ringi kogu Indias ja saanud kuulsaks kui suur tantraõpetaja. Tiibeti kuningas Trisong Detseni (tiibeti keeles khri srong lde brtsan, umbes 742–800) kutsel rändas P.admasambhava Tiibetisse, kus ta oma väe ja imevõimete abil allutas kohalikud budismivaenulikud jumalad ja vaimud ning muutis nad seadmusekaitsjateks. Koos Šāntarakšitaga osalenud ta Tiibeti esimese budistliku kloostri Samje (tiibeti keeles bsam yas) rajamisel. Ta olevat loonud hulga õpetusi, mida peitnud paljudesse kohtadesse kogu Tiibetis ja ka tulevaste õpilaste meelde ning mida vaimsel teel kaugele jõudnud õpetajad tänapäevani termadena (tiibeti keeles gter ma ‘peidetud aarded’) leiavad. Ikonograafias kujutatakse Padmasambhavat enamasti tantristlike atribuutidega ümbritsetud poolraevuka ilmega isandana, sageli koos oma kahe naiskaaslase, India printsessi Mandarāvā ja Tiibeti printsessi Ješe Tsogjeliga (tiibeti keeles ye shes mtsho rgyal). Padmasambhava kultus on levinud kogu Himaalaja piirkonnas, kus teda kohati peetakse teiseks Buddhaks. Bhutanis on temale pühendatud Paro Taktsangi klooster (tiibeti keeles spa gro stag tshang); Sikkimis peetakse Padmasambhavat maa kaitsepühakuks.

pagood, ebaselge päritoluga sõna (Lääne keeltes enamasti kujul pagoda), mis tähistab tornikujulisi budistlikke sakraalehitisi Ida- ja Kagu-Aasias. Funktsionaalselt on pagood India stuupa edasiarendus. Pagoodid, sarnaselt stuupadele, on ehitatud enamasti reliikviate (Šākjamuni või pühakute säilmete, pühade tekstide või kujutiste) hoidmiseks. Pagood on mandalakujulise põhiplaaniga nagu stuupa, mis sümboliseerib maailmakõiksust. Arhitektuuriliselt erineb pagood kuplikujulisest stuupast. Hiinas, Koreas ja Jaapanis on levinud mitmekorruselise saleda torni kujulised pagoodid; Kagu-Aasias aga teravatipulise koonuse kujulised, mis sageli on üle kullatud. Nimetus pagood arvatakse olevat tuletatud singalikeelsest sakraalehitise nimetusest dagoba. See on omakorda tuletis sanskriti sõnast dhātugarbha, mis tähistas reliikviaid sisaldavat salapaika. Teise hüpoteesi järgi tuleneb nimetus pagood hiinakeelsest sõnast bajiaota, mis tähendab ‘kaheksanurkset torni’.

pahe (sanskriti ja paali keeles pāpa; tiibeti keeles ngan ’thud; hiina keeles 惡 e; jaapani keeles aku, o), ka patt, hinduismis kõlbeliste ja rituaalsete reeglite vastu eksimine. Veedades tehakse vahet väikeste ja suurte pahede vahel; viimaseid lunastab vaid surm. Suured pahed on: braahmani või sündimata lapse tapmine, joovastavate ainete pruukimine, braahmanilt varastamine, verepilastus ja seksuaalakt guru naisega ning seltsimine suurte patustajatega. Väikeste pahede alla käivad näiteks veedade õpetamine raha eest, abielurikkumine, madalama kasti inimese tapmine. Budismis on pahe kannatuse põhjustaja, vastandub pälvimusele ja olenevalt raskusastmest toob kaasa halva taassünni kas looma, preeta või põrguolendina. Pahesid põhjustavad halbadest meeleoludest ja meeleplekkidest ajendatud teod. Pahest vabastab lõplikult vaid virgumine.

palveränd vt tšaitja pañcamārga vt viis teed pañcaśīla vt viis käitumisjuhist pandit (sanskriti keeles paṇḍita ‘õpetlane’), india traditsioonis kõrgesti haritud ja autoriteetse inimese tiitel.

Pānini (sanskriti keeles pāṇini), vanaindia keeleteadlane (u 5.–4. saj e.m.a), esimese süstemaatilise sanskriti keele grammatika «Kaheksaosaline arutlus» (sanskriti keeles aṣṭādhyāyī) autor. Pānini elust ei ole peaaegu midagi teada; isegi ta eluaeg on dateeritav vaid umbmääraselt. Mõnedel andmetel oli ta pärit Loode-Indiast Induse äärsest Shalatulast, teistel andmetel Gandhārast. Tuginedes peamiselt veedade keele analüüsile, andis Pānini 3959 värsistatud reeglis ehk suutras sanskriti keele häälduse, vormi ja grammatika täieliku formaliseeritud kirjelduse. Sarnasele analüüsitasemele jõudis moodne keeleteadus alles 19. saj. Äärmiselt formaliseeritud ja detailse lähenemise tõttu võrreldakse Pānini meetodit tänapäeval mõnikord isegi kompuuterlingvistikaga.

pantšen-laama (tiibeti keeles paṇ chen bla ma), tiibeti budismi geluki koolkonna tähtsuselt teine vaimulik dalai-laama järel. Pantšen-laamat peetakse Amitābha kehastuseks. Traditsiooniliselt on Pantšen-laamad dalai-laamade õpetajad ja asuvad Tašilhünpo (tiibeti keeles bkra shis lhun po) kloostris Šigatses (gzhis ka rtse). V dalai-laama Ngavang Lobsang Gjatso (ngag dbang blo bzang rgya mtsho, 1617–1682) andis tiitli paṇ chen (tiibeti keeles ‘suur õpetlane’, paṇ on lühend sanskriti keeles sõnast paṇḍita) oma õpetajale, Tašilhünpo kloostri eestseisjale Lobsang Tšöki Gjältsenile (blo bzang chos kyi rgyal mtshan, 1567–1662), kes hiljem kuulutati IV ümbersündinud pantšen-laamaks. Kolm eelmist, kellest esimene Khedup Dže (mkhas grub rje, 1385–1438) oli Tsongkhapa õpilane, said selle tiitli tagantjärele. Traditsiooniliselt kinnitavad dalai-laamad ja pantšen-laamad vastastikku teineteise ümbersünde. Praeguseks on ümber sündinud 11 pantšen-laamat. Pärast X pantšen- laama surma 1989 on olukord järjepidevusega muutunud keeruliseks, kuna Hiina RV juhtkond on vastu XIV dalai-laama poolt välja valitud ja kinnitatud XI pantšen-laama, 1991 sündinud Gedün Tšöki Nima (dge ’dun chos kyi nyi ma) ümbersünni tunnustamisele. Tema ja ta perekond pandi 1997. a. koduaresti ning sellest ajast alates ei ole nende saatusest midagi teada. Hiina RV juhtkond määras oma nn pantšen-laama, keda kasvatatakse ja õpetatakse kommunistlike võimude range kontrolli all. Inglise keeles Panchen Lama.

pāpa vt pahe

Paramārtha (499–569), india budistlik munk, kes 546 rändas Hiinasse ja sai seal tuntuks hiina budismi ajaloo ühe suurima tõlkijana. Tegutsedes Lõuna-Hiina Liangi dünastia keisri Wu Di (valitses 502–550) ja tema järglaste protektsiooni all, tõlkis Paramārtha hiina keelde kokku 64 teksti, mille seas on kõik olulisemad joogatšaara teosed, nagu Asanga Mahāyānasaṃgraha, Vasubandhu Abhidharmakośa ja «Kakskümmend värssi» (sanskriti keeles viṃśatika), samuti Suvarṇaprabhāsa-sūtra. Talle omistatakse ka Mahāyānaśraddhotpāda-śāstra tõlge, kuid selle teksti autentsus Indiast pärit tekstina on kaheldav. Paramārtha oli ka hiina joogatšaara rajajaid.

paramārthasatya vt ülim tõde

pāramitā vt ületavad toimingud

parinirvaana (sanskriti keeles parinirvāṇa ‘pärisnirvaana ehk lõplik nirvaana’; tiibeti keeles yongs su mya ngan las ’das pa; hiina keeles 滅度 miedu; jaapani keeles metsudo), budismis seisund, millesse Buddha Šākjamuni jõudis surres. Parinirvaana on mõiste ‘jäägitu nirvaana’ (sanskriti keeles nirupadhiśeṣanirvāṇa) sünonüüm. Varajastes paali allikates esinevad mõisted nirvaana ja parinirvaana sageli kattuvas tähenduses.

Pāršva (sanskriti keeles pārśva), ka Pāršvanātha (sanskriti keeles pārśvanātha), džainismis Mahāvīrale eelnenud, järjekorras XXIII tirthankara. Teda peetakse ajalooliseks isikuks, kes elas umbes 250 aastat enne Mahāvīrat India tänapäeva Bihari ja Lääne-Bengali osariikide aladel. Pāršva kutsus oma õpetuses inimesi üles nelja liiki eneseohjeldamisele, milleks on vägivaldsusetus, valetamisest hoidumine, selle mittevõtmine, mida pole antud, ning asjade, inimeste jms külge mitteklammerdumine. Džainismi pühakiri nimetab Pāršvat virgunuks ja kõikteadjaks. Ta olevat jõudnud nirvaanasse ja surnud Sammeta mäel. Tema õpetuse järgija Mahāvīra reformis Pāršva koguduse ja liitis selle enese järgijatega. Legendide järgi on Pāršva seotud naagadega; tema ema olevat olnud pärit nende seast. Pāršva päästnud kord ühe naagade perekonna tulesurmast ja seetõttu kaitses naagade kuningas teda hiljem deemonite saadetud tormi eest. Ikonograafias kujutatakse Pāršvat naagade moodustatud kaitsevarjuga pea kohal.

Pārvatī (sanskriti keeles ‘mäe tütar’), hinduismi jumalanna, Šiva naine ja Ganeša ema. Teda peetakse Himaalaja tütreks ning jumalanna Devī ilmumiskujuks. Tema allaheitlikkust Šivale peetakse naise käitumise musternäidiseks, samuti eeskujuks, kuidas surelik peaks teenima jumalat. Šivat ülistavad tantrad on esitatud vestlusena Šiva ja Pārvatī vahel.

patriarh (hiina keeles 祖 zu ‘esivanem’; jaapani keeles so), kristlusest pärit termin (kreeka keeles patriarchēs), millega läänes tähistatakse ka hiina budismi koolkonna või õpetusliini järjepidevuse hoidjat või väljapaistvat esindajat. Algupärane mõiste zu on laenatud hiina patriarhaalsest pere- ja suguvõsatraditsioonist, kus see tähendas suguvõsa vanimat meessoost liiget, kelle soo ja nime jätkajaks oli vanim poeg. Analoogiliselt arvestatakse hiina budismi koolkondades õpetuse järjepidevuse pealiini, kus seda on edasi antud õpetajalt õpilasele. Igas põlvkonnas saab õpetaja määratud järeltulijast järjekordne patriarh. Kõige pikaajalisemad patriarhide liinid on chan’i koolkonnas, kus mõned on kestnud Bodhidharmast (6. saj esimene pool) tänapäevani. Mõnes teises koolkonnas (näiteks huayan, puhas maa) on patriarh pigem koolkonna väljapaistvaimatele esindajatele tagantjärele omistatud tiitel. Inglise keeles patriarch.

perepoeg (sanskriti keeles kulaputra; paali keeles kulaputta ‘õilis poeg, poeg heast perekonnast’; tiibeti keeles rigs kyi bu; hiina keeles 善男⼦ shan nanzi; jaapani keeles zen nanshi), mahajaanas tiitel, millega tähistatakse bodhisattvateele asunud meessoost õpilast, märkides tema õilsat hoiakut ja vaimset suundumust saada nn Buddha perekonna (sanskriti keeles buddhakula) liikmeks. Seda tiitlit kasutati sageli juba paali kaanoni tekstides. Nii nagu originaalmõiste, väljendab ka eestikeelse vaste algupärane tähendus vastava isiku põlvnemist heast või isegi suursugusest perekonnast (sanskriti keeles kula). Samas kannab see sõna ka õilsa tähendust üldisemas mõttes, mis võimaldas sellega tähistada ka madalamat päritolu inimesi, sest budismis ei olnud õilsuse kriteeriumiks enam päritolu, vaid Buddha õpetuse järgi käimine. Vt ka peretütar. Inglise keeles noble son, son of a good family.

peretütar (sanskriti keeles kuladuhitṛ ‘õilis tütar, tütar heast perekonnast’; tiibeti keeles rigs kyi bu mo; hiina keeles 善⼥⼦ shan nüzi; jaapani keeles zen joshi), mahajaanas tiitel, millega tähistatakse bodhisattvateele asunud naissoost õpilasi kõrvuti meessoost õpilastega, kelle tiitel on perepoeg (sanskriti keeles kulaputra). Inglise keeles noble daughter, daughter of a good family.

phala vt vili, teovili

phova (tiibeti keeles ’pho ba; sanskriti keeles saṃkrama ‘ülekandmine’), ka phowa, tiibeti budismis teadvuse ülekandmine surma hetkel kas teise olendisse (kellena kavatsetakse ümber sündida) või otse mõnele buddhaväljale. Sügava kogemusega joogid suudavad phovat teha teadlikult ja iseseisvalt, tavalisi inimesi aitavad selles eriliste rituaalide ja tekstide lugemise abil kogenud õpetajad. Phova on ka üks Nāropa kuuest seadmusest.

piisk (sanskriti keeles bindu; tiibeti keeles thig le), budistlikus tantrismis, eriti anuttarayogatantra’tes, mõiste, mis tähistab tantrismi meeleharjutustes kujustatavaid ihu peeni väekeskusi. Kujustades neid liikumas läbi ihukanalite (sanskriti keeles nadī; tiibeti keeles rtsa), vabastatakse teadvus ja jõutakse virgumisseisundisse. Olulisim on südame keskel asuv nn purustamatu piisk, mis sisaldab sellesse eostamise hetkel isa ja ema poolt pandud väge ning jääb südamesse kuni surma hetkeni.

pojalikkus ja vennalikkus (hiina keeles 孝悌 xiaodi), hiina traditsioonilise, eriti konfutsianismi, sotsiaaleetika põhimõisteid, mille juured ulatuvad muistse agraarühiskonna patriarhaalsesse perekonnamudelisse, kus põlvkondade eristamine ning vanema põlvkonna austamine oli ühiskonna järjepidevuse ja kehtiva korra aluseks. Selle üheks väljundiks on hiina kultuuris tänapäevani viljeldav esivanemate kultus. *«Vestetes ja vestlustes» antakse sellele kaksikmõistele universaalsem tähendus, määratledes seda kui “inimlikkuse juurt”. Olulisem komponent selles on pojalikkus, mis esineb sageli ka eraldi ilma teise pooleta. Pojalikkuse põhimõtted on esitatud *«Pojalikkuse raamatus». Hilisemas Hiina keisririigi ideoloogias oli pojalikkus ühiskonna ja kosmilise korra aluseks, mis kinnitab üleüldise subordinatsiooni põhimõtet: keiser on pojalik taeva ja esivanemate suhtes, ametnikud on pojalikud keisri suhtes, alamad ülemate suhtes jne. Vennalikkust mõistetakse eelkõige samal tasemel ja sama staatusega inimeste suhteid reguleeriva kategooriana. Pojalikkust kui vanemate ja õpetajate austamist väärtustatakse ka hiina budismis. Inglise keeles filial piety and fraeternal obedience.

Pojalikkuse raamat (hiina keeles 孝經 xiaojing), konfutsianismi kanooniline tekst, *«Kolmteistraamatu osa». Traditsiooni kohaselt peetakse selle autoriks Konfutsiuse õpilast Zengzid (505–436 e.m.a), kes paistnud silma erakordse pojalikkusega. Tegelikult on Pojalikkuse raamat koostatud arvatavasti ajavahemikus 4.–2. saj e.m.a ja lõplikul kujul kirja pandud Hani ajastu (206 e.m.a – 220 m.a.j) algul. 22 peatükist koosnev tekst on üles ehitatud Konfutsiuse ja Zengzi kahekõnena, milles käsitletakse pojalikkuse olemust ja tähendust inimese, perekonna, ühiskonna, riigi ja universumi põhialusena. Inglise keeles Canon of the Filial Piety.

Potala (tiibeti keeles po ta la) dalai-laamade palee Lhasas, ehitatud V dalai-laama Ngavang Lobsang Gjatso (1617–1682) ajal, lõplikult valminud pärast tema surma. Pärast XIV dalai- laama põgenemist Indiasse 1959 muudeti Potala Hiina RV võimude poolt muuseumiks. Nimi Potala on võetud poolmüütilise Potala ehk Potalaka mäe järgi, mis asuvat kusagil Lõuna- Indias ja olevat bodhisattva Avalokitešvara elupaigaks. See on seotud asjaoluga, et dalai- laamasid peetakse Avalokitešvara kehastusteks.

praakrit (sanskriti keeles prākṛta ‘loomulik’), keeleajalooliselt keskindia kõne- ja kirjakeelte üldnimetus, mida vastandati õpetlaste kirjakeelele sanskritile. Praakriteid kasutati mõnevõrra ka klassikalises sanskritis loodud kirjandusteostes, et rõhutada teatud lõikude rahvapärasust. Neist on mõjutatud nn budistlik hübriidsanskrit, milles on kirja pandud enamik mahajaana suutraid. Praakritite baasil kujunes ka paali keel. Praakritid olid uusindia keelte (hindi, bengali, orija jt) eelkäijad.

Pradžāpati (sanskriti keeles prajāpati ‘loodu isand’), looja jumal veedades. Pradžāpatiks nimetatakse veedades ka Indrat ja teisi jumalaid. Hiljem samastus Pradžāpati Brahmaga.

pradžnja (sanskriti keeles prajñā ‘mõistmine’), vadžrajaanas buddhade, bodhisattvate, idamite ja teiste mütoloogiliste kujude naisvaste, kes sümboliseerib mõistmist. Mõned pradžnjad, näiteks Tārā, Vadžravarahī ja Kurukullā, esinevad ka iseseisvalt, toimides bodhisattva või idamina. Pradžnjasid, keda kujutatakse raevukatena, kutsutakse daakiniteks. Vt ka mõistmine.

prajñā vt mõistmine

prajñā-pāramitā vt ületav mõistmine

prakṛti vt loomus-loodus

praktika, ka praktiseerimine, uuemas budismialases populaarkirjanduses eeskätt ingliskeelse practice mõjul käibele tulnud termin, mis tähistab nn praktilisi meetodeid (meditatsioon, meeleharjutus, mõtlus, jooga, palved, rituaal jt) budismi õpetuse teostamiseks. Sageli vastandatakse praktikat teooriale, mille alla käivat lugemine, õppimine, mõtlemine. Budismis endas selline vahetegemine teooria ja praktika vahel lääne mõttes puudub. Näiteks põhilised meeleharjutused meelerahu (sanskriti keeles śamatha) ja analüüsiv vaatlus (vipaśyanā) hõlmavad nii keskendumisharjutusi kui ka õppimist-uurimist ehk intellektuaalset analüüsi. Teatud määral võib praktikat pidada kokkulangevaks sanskritikeelse mõistega caryā (tiibeti keeles spyod; hiina keeles xing), mis tähendab ‘liikumist, tegutsemist, teostamist, kulgemist’ kas mingi kindla meeleharjutuse või budistliku eluviisi kui terviku teostamise mõttes.

pramāṇa (sanskriti keeles ‘mõõdik, argument, põhjendus’; tiibeti keeles tshad ma; hiina keeles 量 liang; jaapani keeles ryō), vanaindia loogika- ja väitlusteadus, mida eriti arendasid budistlikud õpetlased Dignāga (u 480–540) ja tema õpilane Dharmakīrti (u 530–600) ning mõned hilisemad autorid, nagu Šāntarakšita, Kamalašīla, Pradžnjākaragupta (9. saj) ja Ratnakīrti (11. saj). Pramāṇa süsteemis määrati kindlaks väitluskunsti reeglid, millel peab põhinema enda seisukohtade tõestamine ja vastase omade ümberlükkamine. Budistlikus pramāṇas liigitatakse need peamiselt kahte rühma: ‘silme ees asumine’ (sanskriti keeles pratyakṣa) ja ‘järelemõtlemine’ (anumāna). Esimesse rühma kuuluvad argumendid põhinevad vahetult tajutaval, teise omad aga loogilisel arutelul, s.t operatsioonidel mõistetega. Pramāṇa meetodit kirjeldatakse esmakordselt Asanga Yogācārabhūmi-śāstra’s. Budistliku pramāṇa klassikalised tekstid on Dignāga «Argumentide kokkuvõte» (sanskriti keeles pramāṇasamuccaya) ja Dharmakīrti «Argumentide seletus» (pramāṇavārttika). Pramāṇal põhinevat meetodit nimetatakse pramāṇavāda’ks. See sai eriti mõjukaks tiibeti skolastilises budismis ning seda rakendatakse kõikide koolkondade formaalses kloostrihariduses ka tänapäeval.

prāṇa vt hingus

praṇidhāna vt tõotus

prasaṅga (sanskriti keeles ‘järeldamine’; tiibeti keeles thal ’gyur; hiina keeles 應 ying; jaapani keeles ō), madhjamaka koolkonnas arutlusmeetod, mille eesmärgiks on vastase argumentide loogilise paikapidamatuse tõestamine ja selle kaudu nende viimine absurdini. Selle järgi on nime saanud madhjamaka haru prasangika. Prasaṅga rakendamise näiteks on *«Bodhitšarjāvatāra» 9. peatükk.

prasangika (sanskriti keeles prāsaṅgika; tiibeti keeles thal ’gyur ba; hiina keeles 應理圓實 宗 yingli yuanshi zong; jaapani keeles ōri enjitsushū), madhjamaka koolkonna harukoolkond, mis tunnistab väitlusmeetodina ainult prasaṅga’t ehk vastase väidete täielikku ümberlükkamist. Alternatiivne koolkond madhjamaka raames on svatantrika, mis möönab ka positiivsete argumentide esitamise vajadust. Prasangika koolkonnale pani aluse Buddhapālita (470–540), selle hilisemad olulised esindajad on Tšandrakīrti (7. saj) ja mõnevõrra ka Šāntideva. Atīša viis prasangika meetodi Tiibetisse, kus see sai filosoofilise arutelu põhimeetodiks, eriti kadami ja hiljem geluki koolkonnas.

pratimokša (sanskriti keeles prātimokṣa; paali keeles pāṭimokkha ‘täielik vabanemine’; tiibeti keeles so sor thar pa; hiina keeles 波羅提⽊叉 poluotimucha; jaapani keeles haradaimokusha), budistliku koguduse käitumisjuhiste kogu, mis sisaldub Prātimokṣa-sūtra’s. Selle paalikeelne versioon Pāṭimokkha-sutta kuulub Vinayapiṭaka esimese osa Suttavibhaṅga koosseisu. Erinevates koolkondades on pratimokša reeglite arv erinev. Theravaada vinaja sisaldab näiteks 227 reeglit munkadele ja 348 nunnadele. Enamus pratimokša reegleid määratleb munkade-nunnade igapäevaelu korraldust. Pratimokša reeglid loetakse ette kord kuus koguduse ees. Kes mõnest reeglist on üle astunud, peab seda koguduse ees tunnistama ja vastu võtma karistuse vastavalt süü suurusele. Üleastumised on jaotatud raskusastme järgi mitmesse alaliiki. Kõige raskemate hulka kuuluvad suguühe, varastamine, inimese tapmine ja valetamine imevõimete kohta, mille eest on karistuseks kogudusest väljaheitmine tagasituleku võimaluseta.

pratītyasamutpāda vt sõltuvuslik tekkimine pratjekabuddha (sanskriti keeles pratyekabuddha; paali keeles paccekabuddha ‘üksikbuddha, buddha iseenese jaoks’; tiibeti keeles rang sangs rgyas; hiina keeles 獨覺 dujue; jaapani keeles dokugaku), budismis inimene, kes üksinda omal jõul on jõudnud ülimasse täielikku virgumisse ehk buddhasusse, kuid jääbki üksikuks ega õpeta oma kogemust teistele. Pratjekabuddhad ilmuvad samades kalpades kui buddhadki, kuid ei kohtu nendega kunagi. Üheaegselt võib olemas olla piiramatul hulgal pratjekabuddhasid. Kuna pratjekabuddhad elavad üksinda ega õpeta kedagi, siis on nende kohta vähe tekste, kuid mahajaana suutrates mainitakse ‘pratjekabuddhade sõidukit’ (sanskriti keeles pratyekabuddhayāna) alati ühena kolmest sõidukist koos ’bodhisattvate sõiduki’ ja ’šraavakate sõidukiga’ kui üht võimalikku vabanemisteed. Inglise keeles Independently (Separately, Individually) Enlightened One, solitary Buddha, solitary realizer.

preeta (sanskriti keeles preta; paali keeles peta ‘lahkunu’; tiibeti keeles yi dwags; hiina keeles ⿁ gui; jaapani keeles ki), hinduismis surmajärgne seisund, mil lahkunu hing jääb preetana veel inimeste sekka elama. Et hing jõuaks esivanemate juurde taevasse ja ei saaks elavatele häda teha, on oluline korraliku matusetalituse läbiviimine. Teise uskumuse kohaselt on preetad raske kuriteo sooritanud inimeste hinged, kes ei leia rahu ja käivad kummitamas. Budismi mütoloogias on preetad olendid, kes ei suuda rahuldada oma ihasid, mistõttu neid nimetatakse mõnikord igavesti näljasteks vaimudeks. Nad moodustavad budismi kosmoloogias ühe kuuest olemasolu valdkonnast, nn preetamaailma (sanskriti keeles pretaloka). Vaatamata toidu küllusele preetamaailmas ei saa nad kunagi oma isu täis, sest neil on kõht liiga suur, aga kurk peenike nagu nõelasilm. Preetana sünnivad need, kes eelmises elus olid ahned, kadedad, julmad ja täitmatud.

pṛthagjana vt lihtinimene

pudgala vt isiksus, pudgalavaada

pudgalavaada (sanskriti keeles pudgalavāda; tiibeti keeles gang zag smra ba ‘isiksuse koolkond’), varajase budismi suund, mis tunnistas isiksuse (sanskriti keeles pudgala) olemasolu, väites, et see toimib teo ja teovilja ning ümbersünni kaudu. Pudgalavaada vaate kohaselt moodustavad isiksuse viis isiksuse koostisosa, kuid ometi ei ole see ei nendega samane ega neist erinev. Enamik teisi budismi koolkondi suhtus pudgalavaadasse kui väärõpetusse, kuna see tunnistab koos isiksusega ka ise olemasolu, mis on vastuolus budismi põhitõdedega. Pudgalavaada koolkond hääbus tõenäoliselt juba meie ajaarvamise alguseks, kuid arvatavasti on selle ideed mõjutanud hilisemate ālayavijñāna ja tathāgatagarbha õpetuste kujunemist.

puhas maa (hiina keeles 净⼟ jingtu; jaapani keeles jōdo), hiina budismi mõiste ning sellel põhineva suuna nimetus. Laiemas mõttes tähendab puhas maa buddhavälja, s.t mingi kindla buddha mõjuala; kitsamas mõttes aga konkreetselt buddha Amitābha buddhavälja Sukhāvatīd. Hiina budismi eri koolkondades on loodud mitmesuguseid puhaste maade hierarhiaid, alates tavalistest sansaaraolendite maailmadest, kus buddhad alles kuulutavad seadmust ja suurem osa olendeid ei ole veel virgunud, kuni täiuslikult puhaste buddhaväljadeni, kus kõik on virgunud ega toimu enam ümbersünde. Puhta maa koolkond (hiina keeles jingtuzong; jaapani keeles jōdoshū), millel Hiinas tegelikult ei ole kindlalt piiritletud järgijaskonda ega õpetusliine ning mida pigem peaks vaatlema erinevaid koolkondi läbiva õpetusena, hakkas kujunema 5.–6. saj. See põhineb peamiselt Sukhāvatīvyūha-sūtra’l ning selle esimeseks patriarhiks peetakse Hui Yuani (334–416). Puhta maa õpetuse järgijad arvavad, et usu ja pühendumuse teel on võimalik ümber sündida Amitābha buddhaväljal, kusjuures eriti oluline selle eesmärgi saavutamiseks on pidev ja pikaajaline nembutsu (hiina keeles namu amituo fo; jaapani keeles namu amida butsu) lausumine. Ka Jaapani nn puhta maa budism on pigem mitme koolkonna või rühmituse kogum, millest olulisemad on Hōneni (1132–1212) rajatud jōdoshū, Shinrani (1173–1262) rajatud jōdo shinshū ja Ippeni (1239– 1289) rajatud jishū. Tänapäeva hiina humanistlikus budismis tõlgendatakse puhta maa mõistet psühholoogilises ja sotsiaalses kontekstis. Selle pooldajad väidavad, et budistlik haridus, meeleharjutused, heategevus, sotsiaaltöö ning üldse aktiivne tegutsemine ühiskonna heaks puhastavad inimest ja tema sotsiaalset keskkonda ning kujundavad sel moel inimühiskonda ümber puhtaks maaks budistlikus mõttes. Inglise keeles pure land, buddha-field.

pūjā vt puudža

puṇya vt pälvimus

puraanad (sanskriti keeles purāṇa ‘iidne’), hinduismi pühad raamatud, smriti alajaotus. Nimetuse puraanad tähendus viitab sellele, et need sisaldavad muistseid tarkusi. Puraanad kui smriti tekstid on hinduistide meelest šruti ehk ‘kuulutusega’ võrreldes madalamad. Ometi on neil hinduistide seas väga kõrge autoriteet. Puraanad sisaldavad rikkalikult ajaloolist materjali, mis teevad neist ühed olulisemad Vana-India ajaloo allikad. Puraanad on loodud värssides ja kirja pandud I aastatuhande teisel poolel, kuid paljude tekstide algupära on märksa varajasem. Puraanad on põhiliselt jutustava sisuga, nende aluseks on madalamatele seisustele mõeldud veedade kokkuvõtted ja seetõttu esitavad nad hinduismi põhimõtteid väga lihtsal viisil, keskendudes müütidele maailma loomisest ja jumalatest, legendidele muistsetest valitsejatest jms. Puraanade sisu on seotud ka Mahābhārata süžeedega ja dharmašaastratega. Puraanades ülistatakse tavaliselt kas Višnut või Šivat ja rõhutatakse pühendumise (sanskriti keeles bhakti) tähtsust. Puraanade all mõistetakse tavaliselt 18 suurt puraanat, millest tuntuim on Bhāgavata-purāṇa; lisaks neile on veel 18 väikest puraanat. Hinduism kui üldrahvalik religioon põhinebki peamiselt puraanadel.

Pūrna (sanskriti keeles pūrṇa), Šākjamuni üks lähemaid õpilasi, kes olevat kõige paremini seadmust seletanud.

puruša (sanskriti keeles puruṣa ‘inimene, isiksus, mees, hing’), hinduismi mütoloogias ürgmees, esimene inimene, maailma algpõhjus, kelle ohverdamisest tekkisid veedad, neli seisust ja kogu maailm. Upanišadides kasutatakse mõistet puruša igavese hinge tähenduses. Saankhja filosoofias tähendab puruša puhast teadvust ja vastandub loomusele- loodusele.

puudža (sanskriti ja paali keeles pūjā ‘austusavaldus’; tiibeti keeles mchod pa; hiina keeles 供養 gongyang; jaapani keeles kuyō), india religioonides austusavaldus või ohverdus jumalatele, õpetajatele ja teistele kõrgematele olenditele. Hinduismis asendas puudža veedade-aegse loomaohvri lillede, toidu ja lõhnaainete ohverdamisega ning seostus eelkõige jumala tervitamise või kostitamisega. Kõige lihtsam puudža seisneb lihtsalt jumaluse või pühaku kujutise vaatamises. Puudža võib olla ka pühakoja või -kuju ümber auringide tegemine. Puudžat võib sooritada nii kodus kui ka pühakojas ning selle eesmärgiks võib olla kas lihtsalt austuse ülesnäitamine või ka palve millegi õnnestumiseks. Džainismis pöördutakse puudžaga tirthankarade poole ja kuna need ei vaja midagi, siis ei sisalda džainistlik puudža toiduohvrit, samuti ei oodata tirthankaradelt midagi vastutasuks. Budismis tähendab puudža eelkõige austusavaldust Buddha Šākjamunile, kuid ka teistele buddhadele, arhatitele, bodhisattvatele, jumalustele ja õpetajatele. See võib tähendada nii mõttes nende poole pöördumist kui ka tegelikku annetamist. Theravaadas võib puudža olla lihtne lillede ohverdamine ja pühakirjalõikude retsiteerimine; tiibeti budismis kujutab see endast aga sageli keerukat rituaalset tseremooniat, tuntuim on mandala ohverdamine. Vt ka annetamine Inglise keeles puja, worship, ceremony, offering, reverence.

puutumatu vt seisusteväline

põrgu (sanskriti keeles naraka; paali keeles niraya; tiibeti keeles dmyal ba; hiina keeles 地獄 diyu; jaapani keeles jigoku), budismis üks kuuest olemasolu valdkonnast. Põrgu on ümbersünniks kõige ebasoodsam vald, kuid pärast halbadest teoviljadest vabanemist seal talutud kannatuste tagajärjel saab olend uuesti sündida kõrgemates sfäärides. Buddhad ja bodhisattvad võivad kaastundest ajendatuna ise minna põrgusse, et vabastada sealseid olendeid kannatustest ja suunata neid virgumisele. Põrgusse satuvad olendid ränkade pattude eest, nagu tapmine (sh loomade tapmine), pettus, enesetapp, buddhade ja bodhisattvate laimamine jne. On olemas erinevad põrgud, millest sügavaim ja hirmsaim on Avītši. Piinad (tükeldamine, põletamine, muljumine, külmutamine jne) sõltuvad sellest, millise põrguga on tegemist. Pärast piinarikast surma põrgus sünnivad olendid seal taas ja kannatused algavad uuesti. Põrgutes viibimise aeg kõigub mõnest aastast mitme kalpani. Tavabudismi seisukohalt on põrgud tegelikult olemas, kuid budismi kõrgemates õpetustes (eriti vadžrajaanas) vaadeldakse neid kui meele loodud pettekujutlusi. Põrgu mõiste on tuntud ka hinduismis. Maa-alusest paigast, kus deemonid patuseid kinni hoiavad, räägitakse esmakordselt «Atharvaveedas». Hilisemates allikates («Manu seaduseraamatus» ja puraanades) mainitakse paljusid erinevaid põrguid. Ka hinduismis ei ole põrgu igavene; hing viibib seal vaid teatud aja vastavalt patu suurusele.

pälvimus (sanskriti keeles puṇya; paali keeles puñña; tiibeti keeles bsod nams; hiina keeles 功德 gongde; jaapani keeles kudoku), budismis virgumist soodustav tegur, mida saadakse heategude, ohverdamise, annetamise, õige mõtlemise vms teel. Pälvimuste kogumist peetakse eriti mahajaanas väga oluliseks ja nende hulk ehk pälvimuste kuhi (sanskriti keeles puṇyaskandha) võib olla loendamatu. Samas ei tarvitse inimese põhieesmärgiks olla pälvimuste kogumine iseenesele, vaid ta võib neid teadvustatud ja olendite heaks tehtud sihipärase toimimisega ohverdada kõikidele. Mahajaana järgi annab mõistmine võrratult rohkem pälvimusi kui näiteks tavaline buddhadele ohverdamine või tavalised heateod. Hinduismis on pälvimus heade tegude tulemus ja tingimus soodsaks ümbersünniks. Inglise keeles merit, virtue.

pühendumine (sanskriti keeles bhakti ‘jagamine, osa’), india õpetustes mõiste, mis tähendab jäägitut pühendumust jumalusele. Hinduismis on pühendumine religioosne suund (sanskriti keeles bhaktimārga ‘pühendumise tee’), mille meetodiks on emotsionaalne ja isiklik side pühendunu ja jumala vahel, näiteks *«Bhagavadgītās» kirjeldatud pühendumine Krišnale kui ülimale jumalale. Pühendumine on teena avatud kõigile olenemata seisusest, kastist või soost. Pühendumine on eriti oluline šivaismis. pühitsemine (sanskriti keeles abhiṣeka ‘piserdamine, pühitsemine’; tiibeti keeles dbang bskur; hiina keeles 灌頂 guanding; jaapani keeles kanjō), algupäraselt India kuningate troonileasumise riitus, mil troonileasujat piserdati püha veega. Nii hinduistlikus kui ka budistlikus tantrismis mõistetakse selle all erinevaid initsiatsiooni- ja puhastumisriitusi, kus õpetaja sooritab pühitsusi, mis sümboliseerivad õpilase tõusu uutele vaimsetele tasanditele. Inglise keeles abhisheka, initiation, empowerment.

püsitus (sanskriti keeles anitya; paali keeles anicca; tiibeti keeles mi rtag pa; hiina keeles 無 常 wuchang; jaapani keeles mujō), budismis üks kokkupandud seadmuste kolmest põhiomadusest isetuse (sanskriti keeles anātman) ja kannatuse (duḥkha) kõrval. Püsitus tähendab seda, et seadmustel ei ole püsivat, muutumatut olemust. Teo ja teovilja seaduse tõttu on kõik seadmused pidevas muutumises – tekkimises, lagunemises ja üleminekus – ning vastastikuses sõltuvuses (sõltuvuslik tekkimine). Nirvaana (mõnes koolkonnas ka ilmaruum) jääb ainsana põhjuslikkuse ringist välja, sest see on kokkupandamatu seadmus, mida ei iseloomusta ei olemine ega olematus. Inglise keeles impermanence.


Q

qi (hiina keeles 氣), ka chi või ch’i, hiina õpetustes hingust ehk eluväge tähistav mõiste. Algselt õhku, udu või auru tähendav sõna sai alates I aastatuhande teisest poolest e.m.a vanahiina mõttekoolkondades oluliseks natuurfilosoofia mõisteks, mille puhul võib vahet teha selle tähenduse kolme aspekti vahel. Esiteks on qi universumi kõikeläbiv materiaalne ja liikuv algsubstants. Teiseks on see ihu vedelike ja ürgolluste ringluse tasakaalu vägi, mis tagab organismi elusoleku ja tervise. Kolmandaks on qi inimese meele ja südamega seotud vägi, mis määrab ära tunnete ja tahte liikumise, olles selles tähenduses võrreldav eestikeelse sõnaga ‘tuju’. Neokonfutsianismis on qi seotud olemuse (hiina keeles li) mõistega. Ühelt poolt qi vastandub olemusele, teiselt poolt aga on olemuse avaldus üksiknähtustes. Inglise keeles qi, cḥi, pneuma, energy.

qigong (hiina keeles 氣功 ‘qi mõjutamine, qi’ga toimimine’), hiina õpetus qi suunamisest ja kontrollimisest meditsiiniliste vahendite (ravimid, akupunktuur) või kehaliste ja hingamisharjutuste kaudu organismi tervise ja elujõu hoidmiseks ja taastamiseks.


R

raadža (sanskriti keeles rājan, nimetav kääne rājā), vürst või kuningas, valitseja nimetus Indias. Suurriikide valitsejad, kellele allus mitmeid väiksemaid kohalikke valitsejaid, kandsid raadžast tuletatud täiendavaid tiitleid, näiteks maharaadža (‘suur valitseja’), atiraadža (‘ülemvalitseja’) jt.

Rādžagriha (sanskriti keeles rājagṛha; paali keeles rājagaha), ajalooline linn Põhja-Indias praeguse Rajgiri kohal Bihari osariigis. I aastatuhande keskpaiku e.m.a oli Rādžagriha Põhja- India võimsaima riigi Magadha pealinn. Rādžagriha on hästi tuntud budistlikust kirjandusest kui linn, kus Buddha sageli viibis. Rādžagriha lähedal Raisakulli mäel (Ghridrakūta, sanskriti keeles ghṛdrakūṭa) olevat Buddha kuulutanud mitmeid suutraid, sh Aṣṭasāhasrikā- prajñāpāramitā-sūtra’t, *«Lootossuutrat» ja *«Südasuutrat». Rādžagriha kujunes varajase budismi tähtsaks keskuseks ja seal toimus esimene budismi suurkogu.

Rāhula, budismi pärimuse järgi Šākjamuni ehk Siddhārtha Gautama poeg, kes sündis veidi enne seda, kui Siddhārtha lahkus kodunt. Ta pani pojale nimeks Rāhula, mis tähendab ‘köidikut’, kuna poeg oleks sidunud teda selle maailma külge. Hiljem sai Rāhulast Buddha õpilane, munk ja arhat. Buddha ise on öelnud, et Rāhula paistis õpilaste seas silma oma innukuse poolest.

rakšasa (sanskriti keeles rākṣasa ‘see, kelle eest tuleb kaitset otsida’), india mütoloogias rühm deemoneid-kurivaime, kes ohustasid peamiselt inimesi. Rakšasad on kohutava väljanägemisega, sageli poolenisti looma- või linnukujulised, mõnikord ka mitmepäised verejanulised olendid, kes elavad metsades ja kõrvalistes kohtades. Sealt korraldavad nad rünnakuid inimeste vastu, keda tapavad ja söövad. Rakšasate valitseja oli Rāvana, kelle *«Rāmājana» järgi alistas Rāma. Tänapäeva ajaloolased arvavad, et rakšasate prototüübiks võisid olla India muistsete pärismaalaste hõimud, kes pidasid võitlust sissetungivate aarjalastega.

Rāma, ka Rāmatšandra (sanskriti keeles rāmacandra), india mütoloogias Višnu seitsmes kehastus, *«Rāmājana» peategelane. Temast räägitakse lühidalt ka *«Mahābhāratas». Rāma kaasa oli Sītā. Võimalik, et Rāma on mõne ajaloolise hõimujuhi kuju peegeldus mütoloogias ja kirjanduses. India traditsioonilises ajalookäsitluses on tema eluajaks pakutud ajavahemikku 3800–3700 e.m.a, kuid hinduismi religiooni ja kirjandusse ilmub Rāma kuju alles esimestel sajanditel m.a.j. Austuse ja kultuse objektiks kujuneb ta veelgi hiljem, ilmselt alles pärast 10. saj. 14. saj on teada esimesed Rāma järgijate rühmad, kes austasid teda kui ülimat jumalat. Rāma populaarsus kasvas kiiresti, kui sanskritikeelsed eeposed hakkasid levima ka kõnekeeltes. Teda peetakse ideaalseks valitsejaks. Indias tarvitatakse tervituse asemel tihti tema nime hindikeelset varianti ‘Rām, Rām!’

Rāmājana (sanskriti keeles rāmāyaṇa ‘Rāma rännakud’), india eepos, mille autorsus omistatakse Vālmīkile, kuulub smriti kirjanduse hulka. Rāmājana sai lõpliku kuju 4. saj, kuid sisaldab palju varajasemaid kihistusi. Rāmājana põhisisuks on Rāma elulugu, mille keskmes on tema abikaasa Sītā röövimine Rāvana poolt ja Sītā päästmiseks korraldatud retk Lankāle, millest võtab osa ka ahvide valitseja Hanumat oma sõjaväega. Rāmājana koosneb seitsmest osast, kusjuures Rāma kui Višnu kehastuse ülistamisele pühendatud esimest ja seitsmendat osa peetakse hilisemateks lisandusteks.

rangtong (tiibeti keeles rang stong; sanskriti keeles svaśūnyatā ‘enese tühjus’ või ‘ise tühjus’), tiibeti budismis, eriti geluki ja sakja koolkondades, madhjamaka õpetusel põhinev tühjuse (sanskriti keeles śūnyatā) mõiste tõlgendus, mille kohaselt kõik seadmused on omaolekult (sanskriti keeles svabhāva) tühjad. Seadmusi iseenesest pole olemas, need tekivad ainult põhjuslikkuse tõttu virgumata meeles ning on pidevas muutumises. Rangtongi kujustamine viib virgumisse ehk buddhasusse. Rangtongile vastandlik seisukoht seadmuste tühjuse tõlgendamisel on žentong (tiibeti keeles gzhan stong ‘teise tühjus’), mis väidab, et seadmused on tühjad kõigest muust (‘teisest’) peale tathāgatagarbha, mille olemasolu jaatatakse ja mille kujustamine tähendabki buddhaks saamist. Žentongi õpetust arendati eelkõige džonangi koolkonnas.

ratna vt kalliskivi Ratnakūṭa (sanskriti keeles ‘aardekuhi’; tiibeti keeles rin chen brtsegs pa’i mdo; hiina keeles ⼤寶積經 da baoji jing; jaapani keeles dai hōshaku kyō), ka Mahāratnakūṭa-sūtra (sanskriti keeles ‘suur aardekuhja suutra’), mahajaana suutrate kogumik, mis sisaldab kokku 49 suutrat, sh Kāśyapaparivarta, «Ugra küsimused» (sanskriti keeles ugraparipṛcchā) ja «Bodhisattvakorv» (bodhisattvapiṭaka), mida peetakse Ratnakūṭa tsükli vanimateks tekstideks. Ratnakūṭa suutrad on tõenäoliselt loodud ajavahemikus 1.–3. saj, kuid kogumik täismahus pandi kokku mõnevõrra hiljem. Kindlalt on teada selle olemasolu 8. saj, mil Lõuna- Indiast pärit Bodhirutši (sanskriti keeles bodhiruci) viis selle Hiinasse ja tõlkis hiina keelde. Tervikuna ongi Ratnakūṭa kogumik olemas ainult tiibeti- ja hiinakeelses tõlkes; vaid neli suutrat on säilinud sanskritis. Nagu paljude teiste mahajaana suutrate, on ka Ratnakūṭa, eriti selle vanimate osade, põhiteemaks bodhisattva kui inimtüübi ja tema toimimise käsitlemine. Ratnakūṭa erinevad suutrad hõlmavad paljusid budismis olulisi teemasid alates vinajast ning lõpetades tühjuse, ületava mõistmise, vahendite valdamise ning Amitābha ja Akšobhja buddhaväljade kirjeldamisega. Tänapäeval on see andnud alust nimetada Ratnakūṭat mahajaana entsüklopeediaks. Inglise keeles Pile of Jewels Sūtra, Treasury of Mahāyāna Sūtras.

Ratnasambhava (sanskriti keeles ‘kalliskivist sündinu’; tiibeti keeles rin chen ’byung ldan; hiina keeles 寶⽣ baosheng; jaapani keeles hōshō), vadžrajaana mütoloogias buddha, ka dhjaanibuddha, ratna perekonna pea. Dhjaanibuddhade mandalas asub Ratnasambhava lõunas, ta on kollast värvi, istub lootostroonil ja tema parema käe peopesa on avatud väljapoole, mis sümboliseerib heldust. Ratnasambhava pradžnja on Māmakī ja teda esindab bodhisattva Ratnapāni. Ratnasambhava maiseks kehastuseks peetakse mineviku buddhat Kāšjapat. Ratnasambhavat mainitakse esmakordselt Guhyasamāja-tantra’s. Mõne legendi kohaselt lõi just Ratnasambhava budismi kolm kalliskivi (sanskriti keeles triratna), milleks on virgunu, seadmus ja kogudus.

Rāvana (sanskriti keeles rāvaṇa ‘möirgaja’), hinduistlikus mütoloogias kümnepealine rakšasate valitseja. *«Rāmājanas» on Rāvana kurjuse ja seadmusetuse kehastus, Rāma vaenlane, kes röövis Rāma abikaasa Sītā. Rāvana olevat ajanud Lankālt minema oma poolvenna Kubera ja saanud niiviisi ebaseaduslikult saare kuningaks. Rāma koos Hanumatiga vabastas Lankā Rāvana hirmuvalitsuse alt, olles eelnevalt päästnud Sītā tema käest vangist.

reinkarnatsioon vt avataara, kehastus, taaskehastunu, tülku, ümbersünd

ren vt inimlikkus

ṛddhi vt imevõime

rigpa (tiibeti keeles rig pa; sanskriti keeles vidyā ‘teadmine, teadlikkus’), tiibeti budismis on sellel sõnal kolm põhilist tähendust: teadmine kõige laiemas mõttes, millestki teadlik olemine; mingi konkreetne teadmise valdkond, teadusala; dzoktšenis on rigpa meele põhiolemus, mida kirjeldatakse kui piiritut puhast valgust, s.t puhas teadmine ehk meele võime midagi teada saada. Vt ka teadmine.

Riisitaimesuutra (sanskriti keeles śālistamba-sūtra; tiibeti keeles sā lu ljang pa’i mdo), mahajaana suutra, milles selgitatakse sõltuvusliku tekkimise tähendust. Suutras õpetab bodhisattva Maitreja Šāriputrale sisemist ja välist sõltuvuslikku tekkimist. Sisemine sõltuvuslik tekkimine on 12 lülist koosnev ahel, mis algab teadmatusega ning lõpeb vanaduse ja surmaga. Välise sõltuvusliku tekkimise puhul tuuakse näiteks riisitaime kasvamine: “Seemnest tekib idu, eost leht, lehest kõrs, kõrrest vars, varrest sõlm, sõlmest pung, pungast ohe, ohtest õis, õiest vili.” Mõlemat analüüsitakse kaht tüüpi seoste kaudu, milleks on põhjuslik seos ja tingimuslik seos. Põhjuslik seos tähendab, et iga järgmine lüli tekib põhjustatuna eelmisest; tingimuslik seos tähendab, et kogu süsteemi toimimiseks peavad olema täidetud teatud välised tingimused, milleks on ürgollused ning sisemise sõltuvusliku tekkimise puhul lisaks teadvus, välise puhul ajavägi (sanskriti keeles kratu). Eesti keeles Andres Herkeli tõlkes (1994).

rime (tiibeti keeles ris med ‘erakonnatu’), tiibeti budismis 19. saj alanud reformiliikumine, mille eesmärgiks oli ületada sektide ja koolkondade suletus ning vastastikune vaenutegevus. Liikumine algas Ida-Tiibetis sakja, kagjü ja ningma laamade seas, vastukaaluks geluki koolkonna poliitilisele ja religioossele ülemvõimule. Rime liikumise algatajad olid Džamjang Khjentse Vangpo (’jam dbyangs mkhyen brtse dbang po, 1820–1892) ja Džamgön Kongtrül Lodrö Thaje (’jam mgon kong sprul blo gros mtha’ yas, 1811–1899). Rime rõhutab valikuvabadust, mille järgi võib järgida erinevate traditsioonide õpetusi ja saada pühitsusi erinevatest traditsioonidest. Rime vaade on tiibeti budismis alati olemas olnud, ent 19. sajandil omandas see iseseisva liikumise tähenduse. Rime eesmärgiks ei ole erinevate traditsioonide ühtlustamine, pigem peeti oluliseks õpetusliinide erinevuste ja mitmekülgsuse märkamist ja hindamist. Rime liikumise eestvedajad olid alati seotud ühe peamise õpetusliiniga, kuid järgisid ja andsid edasi ka teiste õpetusliinide õpetusi. Tänapäeval rimet kui kindlapiirilist liikumist enam ei eksisteeri, kuid rime vaade kui budistliku õpetuse alus on normiks enamiku tänapäeva eri koolkondade kõrgvaimulike hulgas, aidates ära hoida sektilist suletust ning väärtustades õpetuste mitmekülgsust.

rinpotše (tiibeti keeles rin po che ‘suur aare’), tiibeti budismis kõrgemate laamade tiitel, mis rõhutab nende õpetatust ja silmapaistvat positsiooni oma koolkonnas ning vaimuliku eliidi seas. Reeglina tähistatakse sellega nn ümbersündinud laamasid ehk tülkusid, s.t kindlate õpetusliinide edasiandjaid, kuid sageli ka teisi õpetajaid, kes on pälvinud laiema austuse ja lugupidamise. Inglise keeles rinpoche.

rinzai (jaapani keeles 臨濟), jaapani zen’i alakoolkond, hiina linji suuna jätkaja, mille 13. saj tõid Hiinast Jaapanisse õpetajad Eisai ja Enni (1202–1280). Rinzai on sōtō kõrval levinumaid zen’i koolkondi, kus pannakse eriti rõhku kōaṇ’ide õppimisele ja harjutamisele, mille kaudu arvatakse jõudvat äkilise virgumiseni (jaapani keeles kenshō, satori).

Rišabha (sanskriti keeles ṛṣabha ‘pull’), džainismis esimene tirthankara. Teda peavad džainistid kogu ühiskonnakorralduse loojaks. Rišabha esineb ka hinduistlikus Bhāgavata-purāṇa’s Višnu ühe vähemolulise kehastusena.

riši (sanskriti keeles ṛṣi ‘nägija’), hinduismis tark või õpetaja. Algselt nimetati rišideks preester-laulikuid, veedahümnide autoreid. Hiljem sai riši Indias pühameeste laialt levinud tiitliks, kes sageli elasid erakluses ja olid askeedid.

roojane vt seisusteväline Rosenberg, Otto Karl Julius (1888–1919), baltisaksa päritolu vene budoloog, sinoloog ja japanoloog. Rosenberg sündis Friedrichstadtis (tänapäeva Jaunjelgava Lätis), õppis Peterburi Ülikoolis ja 1912–1916 Jaapanis. Tema 1918 vene keeles ilmunud «Budismi filosoofia probleemid» oli esimesi põhjalikke abhidharma käsitlusi Euroopas, kus ta uudselt lähenes dharma mõiste tõlgendamisele, tõstes esile selle tähendust ‘teadvusliku elu elemendina’. Rosenberg oli ka hiina kirjamärkide süstematiseerimise graafilise meetodi üks väljatöötajaid, mille alusel on koostatud mitmed hiina-vene sõnastikud. 1919 hilissügisel põgenes ta koos taganevate vene valgekaartlike vägedega Petrogradist Eestisse, haigestus siin ja suri novembri lõpus Tallinnas.

rōshi (jaapani ja hiina keeles ⽼師 laoshi ‘vana õpetaja’), jaapani zen’i õpetaja tiitel, mille omistab edasijõudnud õpilasele tunnustatud õpetaja, kes kinnitab kandidaadi autentset virgumiskogemust. Rōshi tiitel eeldab küpsust, teadmisi ja sügavaid kogemusi ning annab õiguse õpetada ja juhendada zen’i õpilasi. Põhimõtteliselt võib rōshiks saada igaüks – nii mees kui ka naine, munk, nunn või ilmalik –, kui ta on sellena tunnustatud vanema rōshi poolt. Enamasti on rōshid siiski eakad mehed.

rujia (hiina keeles 儒家 ‘õpetlaste koolkond’), konfutsianistide ja konfutsianismi hiinakeelne omanimetus.

rūpa vt kuju

rūpadhātu vt kujude vald

rõõm (sanskriti ja paali keeles muditā), budismis üks neljast brahmaseisundist. Rõõm tähendab rõõmustamist teiste hea käekäigu üle. See on vastukaaluks meeleplekk kadedusele. Rõõm on ka esimene kümnest bodhisattva tasemest. Inglise keeles sympathetic joy.


S

saankhja (sanskriti keeles sāṃkhya ‘arutlus, eristamine’), 6. saj e.m.a tekkinud hinduismi koolkond, üks kuuest koolkonnast ehk daršanast. Saankhja põhiteos on Īšvarakrišna (sanskriti keeles īśvarakṛṣṇa) poolt 3. saj kirjutatud «Arutluse mõttesalmid» (sanskriti keeles sāṃkhyakārikās). Saankhja on dualistlik õpetus, mis teeb vahet materiaalse alge, loomuse- looduse (sanskriti keeles prakṛti), ja vaimse alge, hinge ehk puruša vahel. Kõik olemasolev tekib neist kahest algest ning vabanemine seisneb nende lahknemises ehk hinge vabanemises loomusest-loodusest. Selleks peab jõudma õige mõistmiseni. Hinge kirjeldatakse kui kõikjalolevat, muutumatut, mittemateriaalset ja kiretut. Saankhja õpetuse järgi on olemas loendamatu hulk hingesid, mis aga ei asu hierarhilises järjestuses.

sada koolkonda (hiina keeles 百家 baijia), hiina mõtteloos väljend, mis kirjeldab koolkondade ja õpetlaskogukondade suurt hulka sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a). Zhuangzi ja *«Ajaloo ülestähendused» tõstavad nende seas esile kuut: konfutsianism (hiina keeles rujia), moism (hiina keeles mojia), yinyang’i ehk natuurfilosoofia koolkond (hiina keeles yinyang jia), nimede ehk nominalism koolkond (hiina keeles mingjia), dao koolkond ehk taoism (hiina keeles daojia) ning seaduse koolkond ehk legism (hiina keeles fajia). Saddharmapuṇḍarīka-sūtra vt Lootossuutra

sādhana (sanskriti keeles ‘edenemine, saavutamine’; tiibeti keeles grub thabs ’teostusmeetod’), vadžrajaanas kompleksne virgumisele viiv teostusmeetod, mille põhiosas kujustatakse teatud dhjaanibuddhat või idamit kas enda ees või sellega samastudes. Sādhana teostamise loa annab pühitsuse (abhiṣeka) kaudu laama. Sādhana on kõikide tantrarituaalide keskne meetod. Sādhana tekstid on oma olemuselt juhised, mis kirjeldavad kujustamist, rituaale, teostamise kõiki etappe jne. Sādhanas väljendub tantra praktiline tähendus: see hõlmab kõiki kiireid virgumisele viivad vahendeid, nagu kujustamine, mandala, puudža, mantra, mudra jm tegevused. Sādhana struktuur võib olla erinev, kuid koosneb alati vähemalt kolmest osast: ettevalmistavatest harjutustest (kaitse alla minek, virgumismeele loomine, dhjaanibuddha või idami kujustamine koos atribuutide ja kaaskonnaga ning kaitseringi loomine); peaosast (kujustamine ja mantralausumine, kõrgemate tantrate puhul samastatakse iseennast kujustamise objektiga) ning lõpuosast (ülimate saavutuste vastuvõtmine, vigade ülestunnistamine, madalamates tantrates kujustamisobjekti buddhaväljale tagasisaatmine, kõrgemates tantrates tühjuseks lahustamine jne). Hinduistlikus tantrismis mõistetakse sādhana all vabanemisteed, mille eesmärgiks on ühendada individuaalne mina kõrgema minaga; sādhana võib olla ka õpetustee üldnimetuseks.

sādhu (sanskriti keeles ‘õige, sihilejõudnu’), Indias pühamehe nimetus, kes on pühendanud end religioossetele eesmärkidele ja loobunud ilmalikust elust. Sādhu esineb ka heakskiitva hüüdsõnana tähenduses ‘õige, hästi’, mida kasutatakse sageli mahajaana suutrates, kus Buddha, bodhisattva või hüvesõber väljendab selle hüüdega rahulolu õpilase või kuulajaga.

sahaja (sanskriti keeles ‘kaasasündinud, vahetu’; tiibeti keeles lhan cig), vadžrajaanas virgumise sünnipärast, vahetut, iseeneslikku loomust rõhutav mõiste. Sahaja õpetus ehk sahajayāna (‘vahetu sõiduk’) oli 8.–10. saj Põhja- ja Kirde-Indias tekkinud tantristlik liikumine, kaalatšakra õpetuse (sanskriti keeles kālacakrayāna) kõrval teine oluline vadžrajaana suund, kus rõhutatakse äkilist, iseeneslikku virgumist, mis potentsiaalselt on olemas igas olendis. Rangelt reglementeeritud kloostrielu, rituaale ja isegi pühakirja pidasid sahaja õpetajad mahasiddhad takistuseks virgumisele jõudmisel. Nad ise olid enamasti ilmalikud rändaskeedid, kes paistsid silma ebakonventsionaalse käitumisega, üks tuntumaid neist on Saraha. Sahaja õpetused on säilinud mitmes tekstikogumikus (Dohākośa, Caryāgīti), mis sisaldavad tollastes rahvakeeltes (apabhramšā, bengali, orija jt) loodud laule. Neis kirjeldatakse iseeneslikku virgumiskogemust ja selleni viivaid teid. Sahaja mõiste esineb ka mõnes hinduistliku tantrismi vormis, kus see tähendab oma sisemise loomuse järgimist vastandina veedade õpetusele.

Saichō (jaapani keeles 最澄, 767–822), ka Tengyō Daishi, jaapani budismi tendai koolkonna rajaja. Sündinud budistlikus perekonnas, hakkas ta juba 12-aastaselt mungaks ning sai 19-aastaselt täieliku pühitsuse. Saichō veetis aastaid erakluses Kyōto lähedal Hiei mäel, kuhu rajas isikliku templi, millest hiljem sai tendai koolkonna keskus. Loonud head suhted keisri ja õukonnaga, rändas ta 804 Hiinasse, kus õppis tiantai, samuti chan’i ja nn esoteerilise budismi ehk hiina tantrismi (hiina keeles mizong) õpetajate juures. Pärast Jaapanisse naasmist tema suhted õukonnaga jahenesid ning ta pidi oma õpetusi ja seisukohti kaitsma teiste koolkondade ja õpetajate, eriti Kūkai, rünnakute eest. Tendai õpetus Saichō interpretatsioonis on eklektilisem kui Hiina tiantai, keskendudes küll *«Lootossuutrale», kuid rakendades ka chan’i shikantaza meetodit ja tantristlikke rituaale. Saichō nõudis oma koolkonna liikmetelt bodhisattva tõotuse andmist ja 12-aastase ettevalmistava õppimisperioodi läbimist enne mungaks pühitsemist.

sakja (tiibeti keeles sa skya ‘hall maa’), üks neljast tiibeti budismi peamisest koolkonnast, mis on oma nime saanud maakoha järgi Tsangis. 1073 rajas Khöni (tiibeti keeles ’khon) suguvõsast pärit Köntšok Gjälpo (tiibeti keeles dkon mchog rgyal po, 1034–1102) sinna koolkonna esimese kloostri. Sakja koolkond arvab oma järjepidevust India mahasiddhast Virūpast. Koolkonna keskne õpetus on lamdre (tiibeti keeles lam ’bras ‘tee ja vili’), mille järgi nii virgumistee kui ka selle eesmärk sisalduvad teineteises. Kõigil olenditel on buddhaloomus, ent meeleplekkide tõttu ei suudeta seda ära tunda. Seda vaadet selgitatakse ka sansaara ja nirvaana eristamatuse kaudu. Sakja koolkonnas rõhutatakse eriliselt pühitsuse tähtsust. Koolkonna keskseks tekstiks on Hevajra-tantra, kuid väga oluline on ka budistliku filosoofia ja loogika (sanskriti keeles pramāṇa) õppimine. Erinevalt enamikust teistest tiibeti budismi koolkondadest ja õpetusliinidest on sakja koolkonna pealaamade järjepidevus seotud ühe kindla perekonnaga; tiitlid päritakse Khöni perekonna meesliini kaudu. Koolkonna juht kannab tiitlit Sakja trizin (tiibeti keeles sa skya khri ’dzin ‘Sakja troonihoidja’). Sakja koolkonna kõrgaeg oli 13.–14. saj, mil mongolite toetusel kuulus Khöni perekonnale ka poliitiline võim suure osa Tiibeti üle ning mitmed selle väljapaistvad esindajad, nagu Sakja Pandita ja Phagpa (1235–1289), olid kõrgetel aujärgedel mongoli soost Hiina Yuani dünastia (1279–1368) keisrite õukonnas. Inglise keeles Sakya.

Sakja Pandita, täieliku nimega Sakja Pandita Künga Gjältsen Pel Sangpo (tiibeti keeles sa skya paṇḍita kun dga’ rgyal mtshan dpal bzang po, 1182–1251), tiibeti budismi varajase sakja koolkonna silmapaistvamaid esindajaid, kes on tuntud nii suure õpetlase kui ka poliitikuna. Õpetlasena on ta eeskätt hinnatud budistliku loogika alaste traktaatide ja populaarsete värssteoste autorina, mis sisaldavad nõuandeid ja näpunäiteid nii lihtbudistidele kui ka munkadele. 1244. aastal andis mongolite Godan-khaan käsu kutsuda Sakja Pandita kui Sakja koolkonna ja Khöni perekonna pea koos oma kahe nõbu kui koolkonna ja perekonnaliini tulevaste jätkajatega mongolite õukonda kavatsusega Tiibet mongolitele allutada. Ent Khaanile avaldas kohtumine Sakja Panditaga nii sügavat muljet, et khaan ja tema õukond olevat selle mõjul võtnud vastu budismi ning mongoli valitsejate ja sakja laamade vahel sõlmiti õpetaja-kaitsja suhe ja vastav leping. Selle kohaselt oli khaan (hiljem ka Hiina keiser) Tiibeti ja budismi kaitsja, sakja laamad aga valitseja vaimulikud õpetajad ja nõuandjad. Sakja Pandita järglane sakja troonil Phagpa Lodrö (’phags pa blo gros, 1235– 1289) kinnitas seda suhet, olles ühtaegu Tiibeti valitseja ja kõrge aukandja Pekingis Hubilai- khaani õukonnas. Sakja Pandita tuntuim teos on 457 salmist koosnev «Mõtteterade hinnaline varakamber» (tiibeti keeles legs par bshad pa rin po che’i gter), eesti keeles katkendid Linnart Mälli tõlkes (1975).

Sakja trizin (tiibeti keeles sa skya khri ’dzin ‘Sakja troonihoidja’), tiibeti budismi sakja koolkonna pealaamade tiitel. See on päritav aujärg, mida 11. saj alates antakse edasi Khöni perekonna liinis selle meessoost järeltulijatele. Praegune Sakja trizin (sünd 1945) on järjekorras XLI. 14-aastasena põgenes ta koos perekonna ja koolkonna teiste tähtsamate laamadega Indiasse. Ta rajas Dehradunis (Uttarakhandi osariik) sakja koolkonna keskuse paguluses ja Sakja Kolledži, kus saavad hariduse kõik koolkonna mungad. Sakja trizin õpetab palju ka väljaspool Indiat. Sakja keskusi tegutseb ka Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. 1995 külastas Sakja trizin ka Eestit.

samādhi vt keskendumine

Samādhirāja-sūtra (sanskriti keeles ‘keskendumiskuninga suutra’; tiibeti keeles ting nge 'dzin gyi rgyal pa’i mdo; hiina keeles ⽉燈三昧經 yuedeng sanmei jing; jaapani keeles gattō zammai kyō), ka Candrapradīpa-sūtra, mahajaana suutra, mis nepali traditsioonis kuulub üheksa seadmuseõpetuse hulka. Samādhirāja-sūtras õpetab Buddha prints Tšandrapradīpale keskendumist (sanskriti keeles samādhi), mille kaudu saab jõuda virgumiseni. Mõistet samādhi käsitletakse siin mitte niivõrd kitsalt ühele objektile suunatud keskendumisseisundi, kuivõrd sellesse viivate meetodite ja õpetuste kogumina. Ideeliselt järgib Samādhirāja-sūtra eelkõige ületava mõistmise ja madhjamaka õpetusi.

Samantabhadra (sanskriti keeles ‘üleni hea’; tiibeti keeles kun tu bzang po; hiina keeles 普 賢菩薩 puxian pusa; jaapani keeles fugen bosatsu), mahajaana mütoloogias üks peamistest bodhisattvatest, seadmuse kaitsja ja kõikide bodhisattva teostuste kehastus. Samantabhadra esineb paljudes mahajaana suutrates (*«Lootossuutra», Suvarṇaprabhāsa-sūtra, Laṅkāvatāra-sūtra, mõned ületava mõistmise suutrad), samuti Mahāvastu’s. Gaṇḍavyūha-sūtras on Samantabhadra tähtsaim bodhisattva ja hüvesõber, kõikide bodhisattvate õpetaja. Just temalt saab suutra peategelane Sudhana kõrgeima õpetuse ja pühitsuse bodhisattvateele, mis on kokkuvõtlikult esitatud Gaṇḍavyūha-sūtra epiloogiks olevas värsstekstis «Samantabhadra teostuse tõotus» (sanskriti keeles samantabhadra-caryā-praṇidhāna; eesti keeles Märt Läänemetsa tõlkes 2009). Ikonograafias kujutatakse Samantabhadrat enamasti valge kuuekihvalise elevandi seljas istuvana; tema käte arv ja atribuudid võivad olla erinevad, kuid alati hoiab ta käes lootost. Vadžrajaanas on Samantabhadra ürgbuddha, seadmuseihu kehastus. Ürgbuddhat Samantabhadrat kujutatakse tumesinisena, ta istub ilma riiete ja atribuutideta ristijalu, emmates oma valget pradžnjat Samantabhadrīt. Samantabhadra on eriti austatud tiibeti budismi ningma koolkonnas.

samaya (sanskriti keeles ‘kokkusaamine, kokkulepe’; tiibeti keeles dam tshig; hiina keeles 三 昧耶 sanmeiye; jaapani keeles sanmaiya), budismis mitmetähenduslik mõiste. Vadžrajaanas tähendab samaya eeskätt tõotust või enese peale võetud kohustust järgida kindlaid reegleid ja ettekirjutusi ning teostada kindlaid harjutusi (näiteks sādahana’id). Samaya tähendab ka ihu, jutu ja meele ühtsust. Budismi laiemas kontekstis võib samaya tähendada mingit konkreetset õpetuste ja ettekirjutuste süsteemi tervikuna, samuti mõistmist, arusaamist, viimast sagedamini kujul abhisamaya.

saṃbhogakāya vt õndsuseihu

Saṃdhinirmocana-sūtra (sanskriti keeles ‘tähenduse seletamise suutra’; tiibeti keeles dgong pa nges par ’grel pa’i mdo; hiina keeles 解深密經 jieshenmi jing; jaapani keeles gejinmikkyō), mahajaana suutra, joogatšaara koolkonna üks baastekste, loodud Indias arvatavasti 3. saj. Saṃdhinirmocana-sūtra sanskritikeelne originaal ei ole säilinud, kuid suutrast on olemas viis hiinakeelset ja üks tiibetikeelne tõlge. Saṃdhinirmocana-sūtra on süstemaatilisemaid ja sisult filosoofilisemaid mahajaana suutraid. Vormilt on see jaotatud 10 temaatilisse peatükki, millest igaühes esitab erinev bodhisattva Buddhale küsimusi mahajaana oluliste teemade ja mõistete kohta, mida Buddha selgitab. Saṃdhinirmocana-sūtra kesksed teemad on ālayavijñāna, vijñaptimātra, seadmuseratta kolm pööret (*«Seadmuseratta käimapanemine», ületava mõistmise õpetus ja Saṃdhinirmocana-sūtra ise), samuti kaks tõde (tavatõde ja ülim tõde), kümme bodhisattva taset jm. Inglise keeles Sūtra Explaining the Thought; Sutra of the Explanation of the Profound Secrets; Scripture Unlocking the Mysteries.

Samje (tiibeti keeles bsam yas), ka Samye, vanim budistlik klooster Tiibetis, rajatud 8. saj kuningas Trisong Detseni (tiibeti keeles khri srong lde brtsan, umbes 742–800) poolt Padmasambhava ja Šāntarakšita osavõtul 775. ja 779. aasta vahel. Samje on ehitatud Indias asunud Odantapuri kloostri eeskujul mandalakujulise põhiplaaniga, mis sümboliseerib budismi kosmoloogilist maailmapilti; seda ümbritsesid stuupad ja skulptuurid. Tiibeti budismi varajasel perioodil oli Samje kuningavõimu kaitse all uue õpetuse tähtsaim tugipunkt. Seal peeti 792–794 kuulus debatt Kamalašīla ja hiina budismi esindaja Hvašang Moheyeni vahel, mille võitis esimene. Hiina kultuurirevolutsiooni ajal 1960-tel tehti Samje peaaegu maatasa. Praeguseks on klooster suures osas taastatud ning avatud turistidele ja palveränduritele.

saṃjñā vt mõiste saṃskārās vt meeleolud saṃskṛta vt kokkupandu samurai (jaapani keeles 侍, ‘teenistuslane, teenistuses olija’, ka 武⼠ bushi ‘sõdalane’), elukutseliste sõdalaste seisus Meiji reformide (1868) eelses Jaapanis. See hakkas kujunema juba Heiani ajastul (794–1185) ning sai eriti mõjukaks Kamakura šogunaadi (1192–1333) ja järgnevate šogunaatide ajal, mil keskvõim oli nõrk ja kohalikud maaisandad valitsesid oma valdusi samuraidest moodustatud sõjavägede toel. Klassikalise samurai elustiili juhtmõtteks oli jäägitu ustavus isandale; samurai kogu elu pidi olema pühendatud isanda teenimisele ja ta pidi olema iga hetk valmis isanda eest surema. Samuraide elu ja teenistuse reeglid olid sõnastatud «Sõdalase tees» (jaapani keeles bushido). Samuraide relvakäsituse ja pühendumise harjutamises olid olulisel kohal zen’i meeleharjutused. Paljud samuraid olid ka haritud kirjamehed, kuuludes jaapani ühiskonna eliidi hulka.

saṃvara vt eneseohjeldamine

saṃvṛtisatya vt tavatõde

samyaksaṃbodhi (sanskriti keeles ‘õige täielik virgumine’; paali keeles sammāsambodhi; tiibeti keeles yang dag par rdzogs pa’i byang chub; hiina keeles 三藐三菩提 sanmiao sanputi; jaapani keeles sammyaku sambodai), budismis teadvuse kõrgeima seisundi üks nimetusi; mõnikord esineb ülima täieliku virgumise (sanskriti keeles anuttarā samyaksaṃbodhi) sünonüümina, mõnikord sellele eelneva virgumise astmena. Mahajaanas vastandatakse samyaksaṃbodhi tihti nirvaanale kui ebapiisavale ja ühekülgsele mõistele. Vt ka virgumine, ülim täielik virgumine, samyaksaṃbuddha. Inglise keeles perfect (complete) enlightenment (awakening).

samyaksaṃbuddha (sanskriti keeles ‘õige täielik virgunu’; paali keeles sammāsambuddha; tiibeti keeles yang dag par rdzogs pa’i sangs rgyas; hiina keeles 三藐三佛陀 sanmiao sanfotuo; jaapani keeles sanmyaku sanbutta), Buddha epiteet. Vt ka samyaksaṃbodhi, ülim täielik virgumine. Inglise keeles completely (perfectly) enlightened (awakened) one.

Saṃyutta-nikāya (paali keeles ‘ühendatud õpetussõnade kogu’), Suttapiṭaka kolmas osa, mis koosneb ligi 3000 suutrast. Need on grupeeritud 56 alajaotusse (paali keeles saṃyutta). Viimasesse alajaotusse kuulub Buddha esimene jutlus *«Seadmuseratta käimapanemine». Saṃyutta-nikāya vastab sanskritikeelsele Samyukta-āgama´le, mis pole aga säilinud.

Sāñcī, ka Sāntšī, budistlike ehitiste ja mälestusmärkide kompleks Kesk-Indias tänapäeva Madhya Pradeshi osariigis Bhopali linna lähedal. Sealsed sakraalehitised pärinevad ajavahemikust 3. saj e.m.a kuni 12. saj m.a.j. Eriti kuulus on arvatavasti juba Ašoka valitsemisajal (3. saj e.m.a) rajatud Sāñcī suur stuupa, mis on tänapäeval üks paremini säilinud varabudismi arhitektuuri mälestusmärke. Stuupat ümbritsev kivist balustraad ja väravad on rikkalikult kaunistatud bareljeefidega, mis kujutavad stseene Buddha elust. Suure stuupa lähikonnas on arvukalt väiksemate stuupade ja templite jäänuseid. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel oli Sāñcī tõenäoliselt üks olulisemaid budismi keskusi Indias.

sangha vt kogudus

sanjiao vt kolm õpetust

sanlun (hiina keeles 三論 ‘kolm traktaati’; jaapani keeles sanron), hiina budismi koolkond, madhjamaka hiina versioon. Sanlun sai oma nime kolme teksti järgi, milleks olid Kumāradžīva poolt hiina keelde tõlgitud Nāgārdžuna Mūlamadhyamakakārikās, tema õpilase Ārjadeva «Sajaline traktaat» (sanskriti keeles śataśāstra) ning samuti Nāgārdžunale omistatud «Kaheteistkümneosaline traktaat» (sanskriti keeles dvādaśanikāya-śāstra) (viimane on teada ainult hiinakeelses tõlkes). Kumāradžīva õpilane Sengzhao (374–414), kuulsa traktaadi Zhaolun autor, oli sanluni ideede peamine väljatöötaja. Koolkond ei kujunenud eriti suureks ega mõjukaks, kuna selle keskse tühjuse idee filosoofiline käsitlemine ei olnud hiina budismis kuigi populaarne. 6. saj teisel poolel levis sanluni õpetus Koreasse ja Jaapanisse. Koolkond hääbus pärast selle viimaseid väljapaistvaid esindajaid Falangi (507–581) ja Jizangi (549–623). Sanlun on avaldanud Zhiyi kaudu teatavat mõju tiantai koolkonnale.

sansaara (sanskriti ja paali keeles saṃsāra ‘ringkäik’; tiibeti keeles ’khor ba; hiina keeles 輪 迴 lunhui; jaapani keeles rinne), india õpetustes alguseta tiirlemine ümbersündide ahelas. Sansaara ja selle ületamise ning ümbersündide ahelast vabanemise idee on keskne nii hinduismis, džainismis kui ka budismis. Kosmoloogilisest aspektist vaadatuna on sansaara idee seotud ettekujutusega maailmade perioodilisest tekkimisest ja hävimisest. Veedades sansaara mõistet ei esine; see kujunes välja brahmanismis, kuid ei ole ilmselt algupäraselt aarja päritolu. Budismis mõistetakse sansaarat alati individuaalsena, mis tähendab, et seda ei saa samastada maailmaga. Sansaara lõpp on nirvaana ja see on samuti individuaalne. Sansaara mõiste mütoloogiline aspekt seondub kuue olemasolu valdkonnaga, mis on seotud kannatusega. Kogu sansaara kujutab endast suletud süsteemi: pärast surma sünnivad olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas vallas, vastavalt nende poolt tehtud tegudele (sanskriti keeles karma). Näiteks see, kes on praeguses elus inimene, võib sündida uuesti inimesena, seejärel aga põrguasukana, pärast seda saada preetaks, loomaks, asuraks või jumalaks. Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel on lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse sündimist inimesena eriti soodsaks, kuigi jumalate elu on õnnelikum ja eluiga pikem. Nirvaanat peetakse väljaspool sansaara-süsteemi asuvaks ja neil puudub omavahel põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest peavad budismi mütoloogilised ettekujutused võimalikuks nirvaanaolendite ilmumist sansaarasse ja seal toimimist: näiteks ilmuvad dhjaanibuddhad sansaaras bodhisattvate ja maiste buddhadena. Ülima tõe seisukohalt on sansaara ja nirvaana teineteisest lahutamatud.

sanskrit (sanskriti keeles saṃskṛta ‘kokkutehtu, koostatud’), india kirjakeel, vanimaid indoaarja keeli, keeleajalooliselt kuulub vanaindia keelte hulka. Sanskriti loomisele eelnenud veedade keel põhineb loodeindia iidsetel keelemurretel ja selle vanimaks allikaks on «Rigveeda» (u 1000 e.m.a). Sanskriti kirjeldas ja standardiseeris ning sõnastas selle üksikasjalikud keelereeglid Pānini oma teoses «Kaheksaosaline arutlus» (sanskriti keeles aṣṭādhyāyī). Klassikaline sanskrit õitses umbes 5. sajandist e.m.a kuni umbes 10. sajandini m.a.j, kuid teatud määral on sanskrit tänaseni Indias käibel õpetlaste lingua franca’na. Sanskritikeelne kirjandus on väga mahukas, hõlmates suurema osa hinduismi religioossest ning filosoofilisest kirjandusest (braahmanad, upanišadid, smriti, šruti), eeposed, sanskriti klassikalise luule ja ilukirjanduse, hinduismi ja budismi šaastrad, mahajaana suutrad, India kesk- ja uusaegsete õpetlaste teosed. Mahajaana suutrates tuleb sageli ette klassikalisest sanskritist mõnevõrra hälbinud kõnekeelelähedasi vorme ja keelendeid ning mõjutusi praakrititest, mistõttu nende keelt nimetatakse tänapäeval ka budistlikuks hübriidsanskritiks.

Saraha, india vadžrajaana silmapaistvamaid esindajaid, mahasiddha, sahaja õpetuse järgija. Saraha elas tõenäoliselt 9. saj Orissas. Arvamust, nagu oleks Saraha elanud sajandeid varem, ei ole suudetud veenvalt tõestada. Saraha mütologiseeritud eluloo põhjal on teada, et ta oli päritolult braahman ja jõukas linnakodanik, kes järgis samal ajal ilmalikuna tantristlikku budismi ning mingil eluperioodil tõmbus koos naiskaaslasega eraklusse mägedesse. Saraha õpetused sisalduvad apabhramšakeelsetes lauludes doha’des.

sardar (pandžabi keeles sardār ‘juht’), sikhide poole pöördumise viisakusväljend, mille veel auväärsem vorm on sardārji. Naiste poole pöördutakse sõnaga sardārin. Algselt tähendas sardar sikhide sõjaväelise grupeeringu (pandžabi keeles misl) ülemat.

Sārnāth, Vārānasī eeslinn, üks budismi pühapaikasid. Sārnāthi Hirvepargis olevat Buddha varsti pärast virgumist pidanud oma esimese jutluse, mida annab edasi *«Seadmuseratta käimapanemine». Selle koha tähistamiseks püstitati juba Ašoka ajal (3. saj e.m.a) stuupa, mille peale ajavahemikus 4.–6. saj ehitati praeguseni säilinud kuulus Dhameki stuupa. Kuni 12. saj oli Sārnāth oluline budismi keskus arvukate templite, vihaarade, stuupade ja skulptuuridega.

sarvajña vt kõikteadja

sarvajñatā vt kõikteadmine

sarvastivaada (sanskriti keeles sarvāstivāda ‘kõik-on-olemas-õpetus’), india budismi koolkond, mis eraldus ortodokssest sthaviravaada koolkonnast arvatavasti 3. saj e.m.a ning oli kuni I aastatuhande keskpaigani m.a.j mõjukaim koolkond Indias, eriti aga Gandhāras ja mujal Sise-Aasias. Sarvastivaada keskse seisukoha järgi on seadmused tegelikult olemas ega ole taandatavad millelegi muule. Sarvastivaada tekstides kirjeldatakse 75 seadmust. Sarvastivaada õpetuse järgi on seadmused mõistetavad teadvuseseisunditena, mis tekivad põhjuse-tagajärje seaduse tõttu vaid hetkeks, kaovad kohe ja annavad teed uutele. Kogu olemasolu ongi selliste hetkeliste, kuid muutumatu omaolekuga seadmuste ja nende kombinatsioonide pidev vool. Sarvastivaada põhitekstideks on koguteos «Suur jaotusteraamat» (sanskriti keeles mahāvibhāṣā), mis arvatakse olevat koostatud neljandal budismi suurkogul Gandhāras umbes 100 m.a.j, ja Vasubandhu Abhidharmakośa.

sāsana vt õpetus 2.

satori (jaapani keeles; hiina keeles 悟 wu ‘taipamine, mõistmine, virgumine’), kesksemaid zen’i mõisteid, mis tähistab mõistmise, teadvuse avanemise, virgumise kogemust. Läänes on satorit sageli võrreldud intuitsiooniga ja seda tõlgitakse ka kirgastumiseks. Zen’i allikate järgi on satori kogemus sageli ootamatu ja iseeneslik, kuid enamasti eelneb sellele lühema- või pikemaajaline mokushō (hiina keeles mozhao) või kanwa (hiina keeles kanhua) harjutamine. Satori ei ole lõplik seisund, vaid pigem mingi harjutusetapi vahetulemus, mille kogemust peab edasise harjutamisega süvendama; ühtlasi on see ka õpilase edasijõudmise taseme märk. Sellepärast räägitakse eri taseme satoritest. Vt ka kenshō.

sattva vt olend

satya vt tõde

satyāgraha (sanskriti keeles ‘tõe haaramine, tõele pühendumine’), Mahatma Gandhi (1869– 1948) poolt propageeritud vägivallatu poliitilise võitluse vorm, mida rakendati eelkõige India iseseisvusliikumises Briti ülemvõimu vastu 20. saj esimesel poolel. Satyāgraha meetod hõlmab ka selle järgijate igapäevaelu. Satyāgrahas on oluline vägivalla vältimine ja tõe otsimine. Tulemuseks ei saa olla võit ega kaotus, vaid suurem ühiskondlik kooskõla. Gandhi tuletas satyāgraha õpetuse hinduismi vägivaldsusetuse (sanskriti keeles ahiṃsā) mõistest ja *«Bhagavadgītāst», kuid sai samuti mõjutusi L. Tolstoi ja H. D. Thoreau teostest. Ta kasutas satyāgrahat esmakordselt Lõuna-Aafrikas india päritolu ümberasunute õiguste kaitseks. Satyāgraha rakendab võitlusvahendina vastaste veenmist, boikotte, ilma vägivallata väljaastumisi ja streike.

sautraantika (sanskriti keeles sautrāntika ‘suutrate koolkond’), india budismi koolkond, mis arvatavasti eraldus sarvastivaadast 1. saj m.a.j. Koolkonna algupärast on vähe teada, sest viited selle kohta ilmuvad alles mitu sajandit hilisemates allikates. Sautraantika eripäraks on see, et šaastrate ja abhidharma asemel, millele tugines sarvastivaada, tunnistati peamiseks suutrate autoriteet. Sautraantika tuntuim allikas on Vasubandhu kommentaar Abhidharmakośa’le – «Abhidharma varamu seletused» (sanskriti keeles abhidharmakośa-bhāṣya).

seadmus (sanskriti keeles dharma; paali keeles dhamma; tiibeti keeles chos; hiina keeles 法 fa; jaapani keeles ), kõikide india õpetuste keskse mõiste ’dharma’ eestikeelne vaste. Nagu hiinakeelne fa (’seadus, norm’) ja tiibetikeelne chos (’seadmine, korrastamine’), on ka eestikeelse seadmuse valikus dharma vasteks järgitud iidset budistlikku tõlketraditsiooni. Sõna dharma on tuletis sanskriti verbijuurest dhṛ (’hoidma, kandma, seadma’) ja tähendab algselt seadust ehk normi, mis valitseb nii universumis kui ka inimühiskonnas. Brahmanismis ja hinduismis on seadmus eeskätt inimühiskonnas toimiv normide kogum; igal seisusel ja igal üksikisikul on oma seadmus, mida ta peab järgima; seadmus on ka üks neljast elusihist. Hinduistliku ühiskonna olulised seadmusd on kirja pandud dharmašaastrates. Budismis mõistetakse seadmuse all eeskätt Buddha õpetust, mille aluspõhimõtted on esitatud *«Seadmuseratta käimapanemises», kuid budism tunnistab ka teisi, mittebudistlikke seadmusi. Buddha õpetuse tähenduses on seadmus kolme kalliskivi keskmine osa. Nii brahmanismi ja hinduismi kui ka budismi kontekstis on seadmus laiemalt tõlgendatav kultuuri mõiste kaudu, mis hõlmab endas kõiki teisi aspekte (seadus, norm, õpetus). Vana-Indias toimis brahmanistlik kultuur (sanskriti keeles sanātanadharma), Buddha lõi sellest mõneti erineva budistliku kultuuri (sanskriti keeles buddhadharma). Kultuuri koostisosadeks on tekstid, mida samuti nimetatakse seadmusteks. Kuid seadmustena mõistetakse ka suuremate tekstide osi kuni üksikute sõnade ja mõisteteni. Abhidharma tekstid on loodud seadmuste kui mõistete seletamiseks. Nii traditsioonilises budismis kui ka tänapäeva budoloogias mõistetakse abhidharmale tuginedes seadmuste all sageli ka nende mõistete objekte kui olemise või teadvuse elemente. Inglise keeles law, doctrine, principle, phenomenon, thing.

seadmuseihu (sanskriti keeles dharmakāya; tiibeti keeles chos kyi sku; hiina keeles 法⾝ fashen; jaapani keeles hōshin), ka ’seadmusekogu’, hilis-mahajaanas ja vadžrajaanas üks buddha kolmest ihust (sanskriti keeles trikāya) koos õndsuseihu (sambhogakāya) ja maise ihuga (nirmāṇakāya). Seadmuseihus avaldub budistlik kultuur ehk seadmus selle kõige puhtamal kujul. Seadmuseihu esialgne tähendus Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra’s oli ’seadmuse tekstide kogu’. Seadmuseihu vastandus elava Buddha sõnana Buddha säilmetele (sanskriti keeles buddhaśarīra ‘buddha keha’) ja nende kultusele ning samuti seadmusekehale (dharmaśarīra), mille all mõisteti stuupadesse säilmete asemel paigutatud pühakirjatekste. Et viimaseid ei saanud lugeda, siis oli nende näol tegemist surnud tekstidega. Seadmuseihu on ülejäänud kahe ihu suhtes primaarne. Buddha loob sellest õndsuseihusid ja maiseid ihusid vastavalt olendite mõistmisvõime ja arusaamise tasemele. Inglise keeles dharma-body, truth-body, law-body.

seadmusekaitsja (sanskriti keeles dharmapāla; tiibeti keeles chos skyong; hiina keeles 護法 神 hufashen; jaapani keeles gohōshin), budismi mütoloogias jumalus, kes kaitseb Buddha seadmust ja selle järgijaid. See mütoloogiliste olendite rühm budismi panteonis on väga arvukas, nad jagunevad erinevatesse klassidesse, neid on nii mees- kui ka naissoost, nii rahulikke kui ka raevukaid. Kõige laiemas tähenduses võib seadmusekaitsjad jagada kahte suurde klassi: selle maailma ülesteks ning maisteks ehk maailmakaitsjateks. Selle maailma ülesed seadmusekaitsjad on buddhade ja bodhisattvate kehastused, kes on võtnud tõotuse seadmust kaitsta. Teise klassi kuuluvad peamiselt olendid ja vaimud, kes pole täielikult virgumisteele asunud, kuid on suurte õpetajate poolt alistatud ja vannetega seotud. Siia hulka kuuluvad näiteks Tiibeti kohajumalused, kelle Padmasambhava legendide järgi vannetega sidus ning seadmusekaitsjateks muutis. Seadmusekaitsjate puhul ilmneb eriti selgelt üks budismi mütoloogia peamisi eripärasid – avatus uuendustele ning teadlik lõpetamatus. Vt ka maailmakaitsja.

seadmuseratas (sanskriti keeles dharmacakra; paali keeles dhammacakka; tiibeti keeles chos kyi ’khor lo; hiina keeles 法輪 falun; jaapani keeles hōrin), Buddha õpetuse sümbol, mida kujutatakse kaheksaosalist teed sümboliseeriva kaheksa kodaraga rattana. Mitmetes mahajaana koolkondades kasutatakse mõistet seadmuseratas budismi ajaloo periodiseerimisel, neis käsitlustes olevat seadmuseratas teinud kolm pööret. Esimesed kaks pööret on tavaliselt ühised: esimene on Buddha esimene jutlus neljast õilsast tõest *«Seadmuseratta käimapanemine», laiemas tähenduses hinajaana; teine on mahajaana alustekst Aṣṭasāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra, laiemas tähenduses ületav mõistmine; kolmas on iga koolkonna seisukohalt tavaliselt see koolkond ise või selle austatuim teksti (näiteks Saṃdhinirmocana-sūtra vidžnjaanavaadas või *«Lootossuutra» hiina tiantai koolkonnas). Vadžrajaanas peetakse kolmandaks pöördeks kõiki vadžrajaana õpetusi. Inglise keeles wheel of dharma, wheel of law, wheel of teaching.

Seadmuseratta käimapanemine (sanskriti keeles dharmacakrapravartana; paali keeles dhammacakkappavattana), budismi üks alustekste, mis kuulub Samyutta-nikāya koosseisu. Buddha räägib selles neljast õilsast tõest ja õilsast kaheksaosalisest teest. Seda peetakse Buddha esimeseks jutluseks, mille ta olevat pidanud Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis oma viiele endisele kaaslasele. Seadmuseratta käimapanemist ja selle õpetust tunnistavad kõik budismi voolud. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004). Inglise keeles Turning of the Wheel of Dharma, Setting in Motion the Wheel of the Law.

seadmusevald (sanskriti keeles dharmadhātu; tiibeti keeles chos kyi khams; hiina keeles 法界 fajie; jaapani keeles hokkai), abhidharmas üks 18 vallast, teadvuse valdkond, mille sisuks on seadmused. Mahajaanas (eriti Avataṃsaka tsükli suutrates) tähistab see mõiste kogu tegelikkust kui seadmuseilmingut, mis avaldub seesugusena aga ainult buddhadele ja bodhisattvatele omastes teadvuse kõrgeimates seisundites. Selles tähenduses vastandub seadmusevald maailmavallale (sanskriti keeles lokadhātu), s.t tegelikkusele, mis avaldub tavateadvuse tasemel füüsilise universumina. Ülima tõe seisukohalt nende kahe vahel vastuolu ei ole. Mahajaana filosoofilistes koolkondades, eriti tiibeti ja hiina budismis, käsitletakse seadmusevalda ka olemuselt tühja sfäärina, kust kõik seadmused ilmuvad vastavalt olendite teadvuse seisundile. Inglise keeles dharma-element, dharma realm, realm of reality, universe, noumenon.

seadmuseõpetus (sanskriti keeles dharmaparyāya ’seadmuse jada’; paali keeles dhammapariyāya), budismis termin, mis viitab pühakirjale, eriti mahajaana suutratele. Vt ka üheksa seadmuseõpetust.

seadus (hiina keeles 法 fa), hiina kultuuri keskseid mõisteid, mis oli eriti oluline legismis. Vastava sõna ja kirjamärgi algupärane tähendus on ’eeskuju, mida järgida’. Selles tähenduses esineb see sõna näiteks *«Daodejingis», kus fa on tõlgitud verbiga: “inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu”. Moismis tähendab seadus eelkõige plaanipärast tegevust, mis viib sihile. Konfutsianismis ja legismis on seadus eeskätt juriidiline seadus riigi valitsemiseks, mis ühelt poolt vastandub loomulikule väele (hiina keeles de), teiselt poolt aga kommetele (hiina keeles li) kui üldkehtivatele normidele. Konfutsianistide vaade seadusle oli üldiselt eitav, kuna nad leidsid, et kõlblusel ja eetikal põhinevad kombed on riigi ja ühiskonna harmooniliseks toimimiseks (kulgemiseks) piisavad. Legistid seevastu absolutiseerisid seadust, väites, et riigis peab kõik alluma seadusele ja inimeste elu peab olema üksikasjalikult seadusega reglementeeritud, vastasel juhul tabab riiki kaos. Shang Yang määratles seadust kui “seda, millega valitseja ja ministrid valitsevad”. Guanzi järgi on seadus see, mis “keelab tapmise ja röövimise”, ning see, millega “ülemad sunnivad alamaid”. Hilisemas konfutsianismis seaduse ja kommete mõisted lähenesid teineteisele ja mõlemat rakendati ühiskondliku korra tagamiseks. Seadus tähendab üldkehtivaid reegleid ja korda ka vanahiina sõjateaduses (hiina keeles bingfa; vt Sunzi). Hiina budismis tõlgitakse seadust tähistava kirjamärgiga fa budismi keskset mõistet dharma ehk seadmus. Inglise keeles law.

seaduse koolkond vt legism seisus (sanskriti keeles varṇa ‘värv’), india traditsioonilise ühiskonna peamisi institutsioone. India ühiskond jagunes neljaks seisuseks: braahmanid, kšatrijad, vaišjad ja šuudrad, millest väljapoole jäid seisustevälised ehk roojased. Mõiste seisus otsene tähendus sanskriti keeles viitab tõenäoliselt algsele seisuste eristamisele nahavärvi järgi.

seisusteväline, india traditsioonilises ühiskonnakorralduses kõige madalama inimrühma esindaja nimetus, kes ei kuulu ühtegi neljast seisusest. Seisusteväline ei tohi siseneda hinduistlikesse templitesse ega võtta osa rituaalidest ning on sisuliselt ühiskonnast välja tõugatud. Nelja kõrgema seisuse liikmed ei võinud neid puudutada ning isegi nende varju peeti roojaseks. Sellest on tulnud nende teised nimetused – puutumatu ja roojane. Seisusteväliste hulka kuulusid mõned eriti põlatud elukutsete esindajad, nagu sibid, surnumatjad, lihunikud, nahaparkalid jt, kelle töö oli seotud tapmise ja mustusega. Samuti võisid nende hulka sattuda eri seisuste vahelisest ühendusest sündinud järeltulijad ja rituaalide vastu eksinud hinduistid. Seisustevälised moodustasid arvult märkimisväärse osa india ühiskonnast. Nende väärikust püüdis tõsta Mahatma Gandhi, kes andis neile nimetuse haridžan. India Vabariik kaotas ametlikult seisused ja on püüdnud seisusteväliste seisundit ühiskonnas tõsta, luues neile mitmesuguseid soodustusi hariduse ja töökoha omandamisel. Seisusteväliste endi poolt aktsepteeritud nimetus on dalit, mis hõlmab kõiki, kes ei kuulu nelja seisuse hulka, sealjuures ka neid hõime, kes ei ole hinduistid.

seitse aaret (sanskriti keeles sapta ratnāni), budismis ülimat väärtust sümboliseerivad materjalid: kuld (sanskriti keeles suvarṇa), hõbe (rupya), lasuriit (vaiḍūrya), mäekristall ehk kvarts (sphaṭika), safiir ehk korall (musāragalva), punane pärl (lohitamuktā), smaragd (aśmagarbha). Antud nimekiri võib erinevates tekstides mõneti erineda.

Inglise keeles seven treasures: gold, silver, lapis lazuli, quartz, sapphire, red pearl, emerald.

shangdi (hiina keeles 上帝 ’ülemvalitseja, kõrge esivanem’), hiina traditsioonilises religioonis taevane jumal ehk ülemvalitseja. Shangdi kultuse varaseimal perioodil, Shang- Yini ajastul (16.–11. saj e.m.a), tähistas see mõiste valitseva suguvõsa esivanemaid, kellele toodi ohvreid. Liitsõna teine kirjamärk di tähendaski algselt ohvrialtarit, hiljem laienes selle tähendus kultuse objektile endale. Shang-Yinile järgnenud Zhou dünastia valitsemisajal (11.– 3. saj e.m.a) sulas shangdi ühte taeva (hiina keeles tian) mõistega ja hakkas tähendama abstraktset kõrgemat loovat printsiipi. Taoismi allikates esineb shangdi kohati isegi dao ehk kulgemise sünonüümina. Songi ajastul (960–1279) omistati shangdi tiitel hiina panteoni peajumalale, taevasele Nefriitkeisrile (hiina keeles yuhuang, yudi). Sõna shangdi kasutatakse hiina keeles ka kristliku jumala tõlkevastena. Varajaste kristlike misjonäride ja neist mõjutatud sinoloogide katsed näha shangdis Hiina muistse religiooni monoteistliku olemuse väljendust ei ole tänapäeval enam aktsepteeritavad.

Shangi valitseja raamat (hiina keeles 商君書 shangjunshu), legismi üks peateos, mille autoriks peetakse Shang Yangi. Tekst oli mingil kujul olemas ilmselt juba 4.–3. saj e.m.a; seda mainitakse esmakordselt Han Feizi raamatus (3. saj e.m.a). Hani ajastu redaktsioon 1. saj lõpust e.m.a koosnes 29 peatükist (hiina keeles pian). Kuni 13. saj ringles Hiinas teose sisult ja mahult mõnevõrra erinevaid versioone. Alates Mingi ajastust (1368–1644), mil riigi taasülesehitamise ja tsentraliseerimise probleem oli mongolite valitsusaja järel taas aktuaalne, on seda korrastatud, kommenteeritud ja korduvalt välja antud. Praegu kõige autentsemaks peetav versioon koosneb 24 peatükist. 20. saj juhindus Shangi valitseja raamatust suuresti Mao Zedong (1893–1976) kommunistliku Hiina Rahvavabariigi ülesehitamisel. Raamatus esitatud majandusprogramm näeb ette riigi range kontrolli all toimivat põllumajandust, kus lisaväärtus läheb maksudena riigile ja vabaturu osa on viidud miinimumini. Põllumajandustoodangu ja selle kaudu riigi jõukuse suurendamisel nähakse olulist osa uudismaade ülesharimisel. Riigi- ja ühiskonnaelu korraldus põhineb rangelt seadusel (hiina keeles fa). Seaduse väljakuulutajaks ja kehtestajaks on absoluutse võimutäiusega keiser. Riigivõimu täideviivaid ametnikke juhitakse ja kontrollitakse karistuste ja autasude oskusliku rakendamise abil. Kogu ühiskond on jaotatud sõjaväe eeskujul üksustesse, mille seas väikseim on viiest majapidamisest koosnev üksus. Inimeste üle kontrolli saavutamiseks rakendatakse kõikjaleulatuvat jälgimise, pealekaebamise ja ringkäenduse süsteemi. Shangi valitseja raamat taunib rahvale hariduse andmist, kuna haritud inimesi on raske kontrolli all hoida. Vabamõtlejatest haritlasi, eelkõige Konfutsiuse õpetuse järgijaid, peetakse seadusriigile ohtlikeks ja neid peab tasalülitama või hävitama nagu kahjurputukaid. Inglise keeles The Book of Lord Shang.

Shangjunshu vt Shangi valitseja raamat

Shang Yang, ka Gongsun Yang (390–338 e.m.a), Hiina sõdivate riikide ajastu (375–221 e.m.a) õpetlane ja riigimees, legismi üks alusepanijaid. Tema ideed on esitatud *«Shangi valitseja raamatus». Shang Yang oli pärit Põhja-Hiina Wei osastisriigist, läks aga Hiina kõige läänepoolsema riigi – Qini – kuninga teenistusse, kellele meeldisid tema radikaalsed reformikavad keskvõimu tugevdamiseks ja riigi majanduse korraldamiseks. Talle anti valitseda Shangi maakond (sellest tuleneb tema hüüdnimi ning talle omistatud teose pealkiri), kus ta asus reforme teostama. Järk-järgult rakendati Shang Yangi reforme kogu Qini riigis. Kuigi Shang Yang ise hukati tema toetajaks olnud kuninga surma järel, jätkusid tema alustatud reformid, mille tulemusel Qin sai võimsaimaks riigiks Hiinas. 3. saj vältel e.m.a peetud sõdade käigus alistas Qin kõik teised riigid ning rajas 221 e.m.a esimese kogu Hiinat ühendava keisririigi Qini dünastia nime all.

Shaolin, koht Põhja-Hiinas tänapäeva Henani provintsis, kus asub samanimeline kuulus budistlik klooster (hiina keeles shaolin si), mis on andnud nime sealt pärit võitluskunstide stiilile. Kloostri olevat 497 asutanud püha Songi mäe (vt Hiina pühad mäed) põhjanõlvale Põhja-Wei keiser Xiao Wen. Seal olevat peatunud legendaarne chan’i koolkonna rajaja Bodhidharma. Teda peetaksegi Shaolini võitluskunstide traditsiooni loojaks. Legendi järgi olevat ta, nähes munkade füüsilist nõrkust ja loidust, loonud harjutuste süsteemi keha ja vaimu tugevdamiseks. Erinevatel ajastutel, näiteks Tangi (618–906) ja Mingi (1368–1644) dünastiate valitsemisajal, on Shaolini mungad tegutsenud ka keiserliku sõjaväe instruktoritena. Kloostrit on mitu korda hävitatud ja rüüstatud, viimati 20. saj 1920-tel ja 1960-tel. Alates 1982 on seda restaureeritud ja laiendatud ning sealset võitluskunstide traditsiooni Hiina RV valitsuse toetusel taaselustatud ja arendatud, mis on teiselt poolt kaasa toonud selle kommertsialiseerumise.

shengren vt õnnis

Shiji, vt Ajaloo ülestähendused

Shijing vt Laulude raamat

shikantaza (jaapani ja hiina keeles 只管打座 zhiguan dazuo ’ainult istumine’ või ’lihtsalt istumine’), jaapanikeelne üldlevinud mõiste zen’i ühe harjutusviisi kohta, mida viljeldakse eriti caodong’i ehk sōto koolkonnas (vt ka vaikne valgustus). Jaapanisse tõi selle Dōgen. Shikantaza seisneb ristijalu vaikselt ja liikumatult istumises ning täielikus keskendumises enda meelele, rakendades üheaegselt meelerahu ja analüüsivat vaatlust. Sōto õpetajate väitel avab selline pikaajaline harjutamine igaühes varjul oleva buddhasuse, mida tajutakse kerguse ja avatuse tundena. Shikantaza harjutamise tulemusel vabaneb meel koormavatest sundmõtetest ja meeleplekkidest, samas jääb avatuks, toimivaks ja vastuvõtlikuks kõikidele välistele impulssidele, laskmata end ometi neist kaasa haarata. Shikantaza väliselt passiivse harjutusviisi tõttu nimetatakse seda mõnikord ’harjutamiseks ilma harjutamata’. Inglise keeles just sitting, sitting-only.

shingon (jaapani keeles; hiina keeles 眞⾔ zhenyan ’tõeline sõna, mantra’), jaapani budismi tantristlik koolkond, mida nimetatakse ka esoteeriliseks budismiks. Koolkonna rajajaks oli Kūkai. Shingonis on oluline koht tantristlikel harjutustel ja rituaalidel ning mantrate, mandalate, sümbolite (sanskriti keeles mudrā) jms kujustamisel. Shingoni järgijad usuvad, et see tee on inimesele seesmiselt omase buddhasuse avamiseks kiirem ja efektiivsem kui traditsioonilised mahajaana õpetused, mis põhinevad suutrate õppimisel ja bodhisattva ületavate toimingute teostamisel. Shingoni tähtsaim pühakiri on «Suur Vairotšana suutra» (jaapani keeles dainichi kyō; sanskriti keeles mahāvairocana-sūtra), mis kirjeldab Vairotšanat kui buddha seadmuseihu ilmingut. Shingoni järgi on nende õpetus vahendatud otse seadmuseihu (sanskriti keeles dharmakāya) poolt, kuna teisi budismi õpetusi õpetas Buddha oma maise ihuga (sanskriti keeles nirmāṇakāya) ja need on kohandatud vastavalt inimeste piiratud arusaamisele. Peale shingoni rakendatakse tantristlikke meetodeid Jaapanis ka tendai koolkonnas, mis on läbi aegade olnud shingoni konkurent. Ka shingon ise ei ole kaugeltki ühtne; koolkonna siseselt rakendavad erinevad rühmitused harjutamisel ja rituaalides erinevaid stiile, mida on kokku 36.

Shinran (jaapani keeles 親鸞 1173–1262), jaapani budismi puhta maa ühe alakoolkonna jōdo shinshu rajaja. Astunud 9-aastaselt mungaks, veetis Shinran ligi 20 aastat nembutsu’t retsiteerides. Temast sai Hōneni (1133–1212), puhta maa teise alakoolkonna jōdo shu rajaja õpilane, kuid pärast mõlema pagendamist Kyōtost 1207 läksid nende teed lahku. Shinran abiellus, kuigi ei loobunud mungaseisusest. Elu teisel poolel rändas ta palju ringi ja kuulutas peamiselt ilmalike seas puhta maa õpetust, mille kohaselt pidevalt nembutsu’t retsiteerides ja kõlbeliselt elades on igaühel võimalik sündida ümber Amitābha Õnnemaal. Tema koolkond kujunes formaalse struktuurita ilmalike liikumiseks ja on praegu jaapani budismi suurimaid kogukondi. Shinrani tähtsaim teos on «Õpetus, teostus, usk, tulemus» (jaapani keeles kyōgyōshinshō), mis sisaldab temaatiliselt süstematiseeritud tsitaate suutratest koos tema kommentaaridega. Erinevalt oma aja õpetlasbudistidest kirjutas Shinran oma teosed mitte klassikalises hiina keeles, vaid rahvalikus jaapani keeles, et sellest saaksid aru ka lihtinimesed.

Shisanjing vt Kolmteistraamat

Shujing vt Kirjade raamat

Shwedagon, ka Shwedagon Paya, hiigelstuupa ehk pagood Birma (Myanmar) endises pealinnas Yangonis Singuttara mäel, Kagu-Aasia üks tuntumaid budistlikke sakraalehitisi. Legendi järgi rajati see juba Šākjamuni eluajal ning seal säilitatakse tema kaheksat juuksekarva. Tegelikult ehitati esialgne pagood sinna ajavahemikus 6.–10. saj ja seda on korduvalt ümber ehitatud. Praeguse kuju sai Shwedagon 1769. Shwedagoni keskne ehitis on ligi 100 m kõrgune teravatipulise kella kujuline üleni kuldplaatidega kaetud pagood, mille tippu kaunistavad teemantide ja rubiinidega kaetud lootos ja kroon. Stuupa paikneb astmelisel platvormil ning seda ümbritsevad kullatud väikesed pagoodid ja skulptuurid. Shwedagonil on neli väravat, üks igas ilmakaares.

siddha (sanskriti keeles ’saavutanu, täiustunu’), hinduismis isik, kes pühendumise või jooga abil on jõudnud täiuseni ja valdab imevõimeid (sanskriti keeles siddhi). Džainismis on siddha sihilejõudnu, kes on vabanenud tegudest ja ümbersündidest. Vadžrajaanas on siddha traditsiooni kandjad tuntud mahasiddhadena. Inglise keeles accomplished one.

Siddhārtha (sanskriti keeles ‘sihisaavutanu’), ka Siddhārtha Gautama, Buddha Šākjamuni nimi enne virgumist. Siddhārtha on eesnimi, Gautama pere- või suguvõsanimi.

siddhi (sanskriti ja paali keeles ’täiuslikkus, saavutus, imevõime’; tiibeti keeles dngos grub; hiina keeles 成 cheng; jaapani keeles ), hinduismis ja budismis, eriti vadžrajaanas, üleloomulik võime, mis kaasneb pikaajalise keskendumise ja kujustamisega. Siddhid jaotatakse maisteks (sanskriti keeles laukika) ja ülemaisteks (lokottara). Esimeste hulgas on selgeltnägemine, läbi seinte ja muude tahkete kehade minek, läbi õhu liikumine, vee peal käimine, enda nähtamatuks tegemine, igavene noorus, pikk eluiga jne. Ülemaisteks siddhideks on virgumine ehk buddhasus ja kõikteadmine. Inimesi, kes valdavad siddhisid, nimetatakse siddhadeks. Vt ka imevõime.

Siiditee, Kesk- ja Sise-Aasiat ida-lääne suunaliselt läbinud kaubateede võrgustik, mis vanaajast alates ühendas Hiinat India ja Vahemeremaadega. Nimetus ise ei ole algupärane; selle võttis 19. saj kasutusele saksa geograaf ja geoloog Ferdinand von Richthofen (1833– 1905). Siiditee aktiivne kasutamine algas Hiinas Hani dünastia (206 e.m.a – 220 m.a.j) ajal, kuigi kontakte Hiina ja Lääne-Aasia vahel esines kindlasti juba varem. Siiditee lähtus tollasest Hiina pealinnast Changanist (tänapäeva Xi’an). Kulgedes läbi Taklamakani kõrbe oaaside, suundus selle põhjapoolne haru Musta ja Marmara mere sadametesse, lõunapoolne haru aga läbi Hindukuši Pärsiasse ja Indiasse ning edasi läände Vahemeremaadesse ja Araabiasse. Siiditeed mööda liikuvate kaupade seas oli põhiartikliks hiina siid, kuid seal liikusid muudki kaubad ning kandusid edasi ka leiutised ja uudsed töövõtted. Siiditee oli ka olulisemaid kultuuridevahelisi ühendusteid Euraasias, mida mööda liikusid läänest itta budism ja kristlus, hiljem ka islam, ning nendega seotud kunst ja kirjandus. Dunhuang, Hotan ja Bāmiyān olid Siiditeel asuvad tuntuimad budismi keskused. Siiditee kõrgaeg oli Hiinas valitsenud Tangi dünastia ajal (618–906). Selle rahvusvaheline tähtsus hääbus 14.–15. saj jooksul seoses muslimite ja mongolite vallutuste ning lõunapoolsete India ookeani mereteede aktiivse kasutuselevõtuga.

sikhism, India uusaegne religioon, mis on levinud eriti Loode-Indias Pandžabis. Sõna sikh tähendab pandžabi keeles keeles ’õpilast’ ja viitab sikhidele kui jumala ja õpetajate (pandžabi keeles gurū) õpilastele. Sikhismle pani 16. saj aluse Gurū Nānak (1469–1539), kes oli seisuse poolest kšatrija ja kuulus Põhja-Indias levinud pühendumusliku hinduismi sant’i traditsiooni. Algselt ei eristunud Nānaki järgijad kuigi palju muust hinduismist ja tema kogudust peeti pigem üheks hinduismi sektiks paljude seas. Nānakile järgnes üheksa suurt sikhi õpetajat, kellest kolmas lõi tugeva organisatsiooni, kuues tugevdas koguduse sõjaväelist korda ja kümnes lõi khālsā ehk sõjaväelise kogukonna. Koguduse militariseerimise tingis sikhide vajadus kaitsta end muslimite rünnakute eest. Alles 19. saj lõpus eristus sikhide kogukond radikaalsete reformide tulemusel selgelt hinduismist ja hakkas rõhutama oma iseseisvust. Kümnes õpetaja Gurū Gobind Singh (1666–1708) lõpetas sikhi suurte õpetajate järgnevuse ning jättis sikhi kogukonna edasiseks õpetajaks pühakirja Ādigranth’i. Seetõttu on pühakirjal sikhide jaoks esmane tähtsus ja sikhi pühamutes gurdvārā’des on see alati kesksel kohal, pühakirja lugemine aga kõige tähtsam rituaal. Sikhide pühakirja keeleks on pandžabi keeles keel. Sikhide tähtsaim usukeskus on Amritsari Kuldtempel. Sikhide usutunnistuse järgi on olemas üks jumal, keda nimetatakse paljude nimedega ja keda peetakse tõeliseks õpetajaks (pandžabi keeles satgurū). Jumala hääleks koguduse seas olid kümme õpetajat, kelle asemel nüüd toimib pühakiri. Pühakiri sisaldab kõikide gurū’de õpetusi. Sikhide jumal ei kehastu siin maailmas ja Gurū Nānak õpetas, et jumal annab endast teada, kui austada ja lausuda tema nime, samuti laulda pühakirja värsse. Seetõttu nimetatakse sikhismi ka ’nime teeks’ (pandžabi keeles nāmmārga). Inimene peab leidma jumala iseeneses ja väliseid rituaale pole vaja. Nānaki õpetust ei ole õige pidada hinduismi ja islami sulamiks, nagu vahel tehakse. Küll aga on islam mõjutanud hilisemat sikhide kogukonda. Üldise maailmapildi ja sellega kaasnevad mõisted, nagu tegu ja sansaara, on sikhism üle võtnud hinduismist. Jumala kujutamine pildil on keelatud, samuti on keelatud loodusnähtuste jm objektide kummardamine. Kuna iga sikh peab lugema pühakirja, siis pole sikhisms eraldi vaimulike seisust. Sikhism ei tunnista seisuseid ega kaste ning annab naistele võrdsed õigused meestega. Tegelikkuses kastivahesid teatud määral siiski arvestatakse, eriti maapiirkondades ja abielu puhul, ning naiste seisund ei ole alati meestega võrdne. Enamik sikhe elab ka tänapäeval endiselt Pandžabi aladel. Sikhid on ühiskondlikult aktiivsed ja nende mõju Indias on üsna suur. Suur osa sikhe, kuid sugugi mitte kõik, kuulub khālsā’sse. On sikhe, kes lõikavad juukseid ja habet ning ei kanna viit k-d, samas on ka neid, kes väliselt järgivad sikhi kombeid, kuid kelle vaated ei ühti õpetusega. Kõiki sikhe hõlmavat kogukonda nimetatakse pantḥ’iks.

Sishu vt Neliraamat

skandha vt isiksuse koostisosa, viis kuhja, kippumise kogum

skeemtekst, hiina klassikaliste tekstide uurimisel rakendatav kontseptsioon ja meetod, mille 1970-tel töötas välja vene Leningradi-Peterburi koolkonna sinoloog Vladimir Spirin (1929– 2002). Selle kohaselt kujutavad vanahiina kanoonilised tekstid (hiina keeles jing) endast nn skematiseeritavaid tekste ehk skeemtekste, mis jagunevad kindla konfiguratsiooniga peatükkideks. Peatüki struktuur koosneb eritasemelistest elementidest: rida, blokk ja välisraamistik. Nende paigutuses ja ülesehituses on oluline osa teatud vormielementidel, nagu ühesugune lauseehitus, kordused, rütm ja kohati ka riim. Skeemil on teksti mõistmisel oluline koht ja sellepärast peaksid ka tõlked võimalikult täpselt peegeldama tekstis peituvaid skematiseerimisvõimalusi. Tüüpiline skeemtekst on *«Daodejing». Esimesena rakendas hiina klassika tõlkimisel skeemteksti meetodit Linnart Mäll.

smriti 1. (sanskriti keeles smṛti ’mälu, meelespidamine, pärimus’), hinduismi pühade tekstide kogu šruti kõrval. Smriti tekste peetakse inimeste loominguks ja meelespidamise kaudu edasiantud pärimuseks. Smriti alla kuuluvad puraanad, eeposed *«Rāmājana» ja *«Mahābhārata» ning dharmašaastrad. Smriti kirjandust peetakse üldiselt madalamaks veedadest ja nendega seotud tekstidest, mis kuuluvad šruti alla. Kuna smriti selgitab ja arendab edasi veedade ideid ning teeb seda lihtsamas ja rahvapärasemas käsitluses, on smriti tekstid hinduistide seas isegi mõjukamad kui veedad. 2. (sanskriti keeles smṛti; paali keeles sati), budismis meelespidamisvõime, meenutusvõime ehk meeldetuletamisvõime, mille funktsiooniks on kõikide toimingute kontrollimine, nende vastavusse viimine eelmiste kogemustega ning tekstidest õpituga. Esineb tihti koos tähelepanuvõimega (sanskriti keeles saṃprajanya) ja sageli tõlgitakse ka smriti ’tähelepanelikkuseks’. Laiemas mõttes on smriti budistlik harjutus, mis näeb ette kõige märkamist, mida harjutaja teeb ja millega kokku puutub. Satipaṭṭhāna-sutta käsitleb smritit seoses selle rakendamisega (sanskriti keeles smṛtyupasthāna) neljale objetile: ihu, tunded, meel ja meeleobjektid. Smriti esineb ka kaheksaosalises tees, bodhyaṅga’s ja bodhipakṣyadharma’de seas. Inglise keeles mindfulness.


sooma (sanskriti keeles soma), muistsete indoaarjalaste uimastava toimega püha jook, mille ülistuseks on pühendatud suur hulk veedahümne ja mida kasutati veedade rituaalides. Soomat valmistati ilmselt mingist alkaloide sisaldavast taimest, võib-olla ka punasest kärbseseenest. Soma nime kannab ka taimede jumal.

sōtō, jaapani zen’i koolkond, mis on välja kasvanud hiina caodong’i koolkonnast. Sōtō koolkonna rajajaks oli 13. saj Dōgen ja see on järgijate arvu poolest suurim zen’i koolkond Jaapanis.

Staël von Holstein, Alexander Wilhelm August (1877–1937), Eestis Tõstamaal sündinud ja Tartu Ülikoolis õppinud baltisaksa päritolu budoloog ja indoloog. 1909–1916 oli ta Peterburi Ülikooli eradotsent, õpetades sanskriti keelt, ja Keiserliku Teaduste Akadeemia uurija, tegeldes eelkõige Sise-Aasiast leitud budistlike käsikirjade uurimise ja dešifreerimisega. 1916 suundus Staël teaduslähetusele Hiinasse, kuhu jäi püsivalt elama pärast kommunistide võimuhaaramist Venemaal, saades rahvusvaheliselt tuntuks budistlike tekstide ja tiibeti budistliku kunsti uurijana. Staël rajas Harvardi Ülikooli toetusel Pekingi Ülikooli juurde Hiina-India Instituudi (inglise keeles Sino-Indian Institute). Tema tuntuim töö on Kāśyapaparivarta sanskriti-, tiibeti- ja hiinakeelse tekstipublikatsiooni avaldamine, mille sanskritikeelse teksti ta ise fragmentide ja tõlgete põhjal taastas. 1920-te lõpus astus Staël Eesti Vabariigi kodakondsusesse.

sthaviravaada (sanskriti keeles sthaviravāda; paali keeles theravāda ’vanemate koolkond’), varajase budismi ortodoksne konservatiivne suund, mille pooldajad vastandasid ennast liberaalsemale suunale mahasanghikale. Esialgse koguduse lõhenemine kaheks suunaks olevat aset leidnud teisel budismi suurkogul Vaišālīs (386 või 376 e.m.a). Sthaviravaada esindajad nõudsid täielikku kinnipidamist vinajast ning Buddha sõna tõlgendamist ainult edasiantud traditsiooni raames. Tänapäeva theravaada koolkond väidab end põlvnevat muistsest sthaviravaadast, kuigi tekkis tegelikult alles paar sajandit hiljem ja selle seost sthaviravaada liikumisega pole suudetud tõestada.

stratageem vt sõjakavalus

stuupa (sanskriti keeles stūpa; paali keeles thūpa ’virn, riit’; tiibeti keeles mchod rten; hiina keeles 塔 ta; jaapani keeles ), budistlik sakraalehitis, mis sisaldab Šākjamuni või mõne muu püha isiku säilmeid, pühi esemeid või pühakirja tekste. Algupärase kuplikujulise stuupa kuju on välja kasvanud hauakääpast. Budistid lisasid sellele teraviku kolme rõngaga, mis sümboliseerivad kolme kalliskivi. Buddha olevat soovinud enne oma surma, et tema säilmed pandaks erinevatesse stuupadesse. Tõenäoliselt on stuupad varaseimad budistlikud rajatised. Hilisemas budismis muutusid stuupad kultusobjektideks ning kujunes usk, et nende kummardamine või nende ümber päripäeva kõndimine annab pälvimusi. Varaseimad säilinud stuupad asuvad Sāñcīs. Stuupa kuju ja nimetus on aja jooksul erinevates kultuurides muutunud. Tiibetis nimetatakse seda tšörteniks, Mongoolias suburganiks, Hiinas ja Kagu- Aasias tuntakse seda pagoodi nime all.

Subhūti, Šākjamuni õpilane. Subhūtit mainitakse budismi kõikide peamiste voolude tekstides, kuid Tipiṭakas jääb ta võrreldes teiste Šākjamuni õpilastega, nagu Ānanda, Šāriputra ja Maudgaljājana, tahaplaanile. Ometi nimetatakse teda juba seal esimeseks üksildaseks (askeediks-erakuks). Mahajaanas, eriti ületava mõistmise suutrates, on Subhūti Šākjamuni peamisi õpilasi ning sealjuures kõige võimekam. Sageli selgitab ta teistele õpetuse keerulisi probleeme. *«Lootossuutras» pöördub Subhūti Šākjamuni poole kaebusega, et ei suuda jõuda ülimasse täielikku virgumisse, kuid Šākjamuni rahustab teda, öeldes, et tulevikus saab Subhūti buddhaks nimega Šašiketu.

suburgan, budistliku sakraalehitise stuupa mongolikeelne nimetus. Mongoolia suburganid sarnanevad arhitektuuriliselt tiibeti tšörtenitele.

sugata vt hüvesläinu

sukha vt õnn

Sukhāvatī (sanskriti keeles ‘õnnemaa, õnnela’; tiibeti keeles bde ba can; hiina keeles 净⼟ jingtu; jaapani keeles sōto), budismi mütoloogias Amitābha buddhaväli, kus olendid naudivad piiritut õnne ning jõuavad sealsamas ka nirvaanasse. Hiina ja Kaug-Ida budismis tuntakse Sukhāvatīt puhta maa nime all. Legendi järgi loonud Amitābha Sukhāvatī selleks, et kiirendada olendite buddhaks saamist. Sukhāvatīs elavad ainult inimesed ja jumalad, muid sansaara olendeid seal ei ole. Vesi on seal õnnistatud rohkete heade omadustega. Maapind, kõik majad ning isegi puud, lilled jm on tehtud kullast ja kalliskividest. Sukhāvatī asub meie maailmast läänes ning selle ja meie maailmasüsteemi vahel asub loendamatu hulk maailmasüsteeme ja buddhavälju. Sukhāvatī kirjelduse annab Sukhāvatīvyūha-sūtra. Sukhāvatī õpetus on eriti populaarne hiina ja jaapani budismi puhta maa koolkondades, mille järgijad usuvad, et Sukhāvatīs sündimiseks on kõige olulisem nembutsu pidev kordamine.

Sukhāvatīvyūha-sūtra (sanskriti keeles ’Õnnemaa suutra’; tiibeti keeles bde ba can gyi bkod pa’i mdo), mahajaana suutra, milles kirjeldatakse Sukhāvatīt ning seal sündimise tingimusi ja võimalusi. Indias või Sise-Aasias umbes 2. või 3. saj algupäraselt sanskriti keeles loodud suutrast on olemas kaks versiooni: pikem ja lühem. Pikemas Sukhāvatīvyūha-sūtras jutustab Buddha Raisakulli mäel (sanskriti keeles gṛdhrakūṭa) Ānandale Amitābha kunagistest tõotustest ning tema tegevusest bodhisattvana kuni buddhaks saamise ja omaenese buddhavälja Sukhāvatī loomiseni, milles sündimine annab ideaalse võimaluse nirvaanasse jõudmiseks. Lühem Sukhāvatīvyūha-sūtra annab Sukhāvatī buddhavälja detailse kirjelduse. Hiina keeles on Sukhāvatīvyūha-sūtra pikem versioon tuntud pealkirja Guan wuliang shou jing (jaapani keeles kammuryōju kyō ’pika eluea buddha mõtluse suutra’), lühem versioon Amituo jing (jaapani keeles amida kyō ’Amitābha suutra’) all. Sukhāvatīvyūha-sūtra lühem versioon on ilmunud eesti keeles pealkirja all «Õnneliku maa suutra» Maret Kargi tõlkes (1975). Inglise keeles Sūtra of the Array of Joyous Land, Pure Land Sūtra. Sunzi (hiina keeles 孫⼦), õieti Sun Wu (6.–5. saj e.m.a), vana-hiina sõjandusteoreetik ja väejuht, kellele omistatud tekst «Õpetaja Suni sõja seadused» (hiina keeles sunzi bingfa) on olnud autoriteetseimaks sõjandusteooria, strateegia ja taktika allikaks Hiinas ja Kaug-Idas läbi aegade. Tänapäeval on see krestomaatiliseks tekstiks ka Lääne sõjandushariduses. Sunzi oli Vana-Hiina Wu riigi väejuht, kelle strateegiat ja taktikat rakendades sai Wu riigist mitmeks aastakümneks Hiina riikide koalitsiooni juhtriik. «Sõja seadused» on meieni jõudnud Hani ajastu väejuhi, poliitiku ja kirjamehe Cao Cao (155–220) redaktsioonis. Rakendades taoismi ja konfutsianismi mõisteaparaati, mõtestatakse selles sõjandust kui eduka riigi poliitika vältimatut osa: “Sõda on riigile suur asi, elu ja surma küsimus.” Otsustavaks peetakse targa ja kogenud väejuhi tegevust sõja ettevalmistamisel ja pidamisel: “Väejuht, kes mõistab sõda pidada, hoiab käes rahva saatust ja on riigi julgeoleku isand.” Eesti keeles Märt Läänemetsa tõlkes (2001).

surematu (hiina keeles 仙 xian), hiina õpetustes, eriti taoismis, idealiseeritud inimtüüp, kes eriliste harjutuste ja paastu abil on omandanud üleloomulikud võimed, nagu pikk eluiga või surematus, võime lennata, end nähtamatuks muuta jne. Surematud arvati elavat erakuna mägedes (sellest ka kirjamärgi kuju, mis koosneb kahest osast – ’inimene’ ja ’mägi’), kuid mõnikord võisid nad ilmuda ka inimeste sekka. Taoismis kujunes omaette suunaks ’surematute õpetus’ (hiina keeles xianxue), milles pandi rõhku füüsilistele ja vaimsetele harjutustele ning alkeemilistele eksperimentidele surematuks saamise eesmärgil. Inglise keeles immortal.

Sūrja (sanskriti keeles sūrya, ka savitar või savitṛ ‘päike’), hinduismi mütoloogias päikesejumal. Sūrja oli veedade olulisemaid jumalusi, kuid tänapäeval austab teda ülima jumalana vaid väike rühm hinduiste. Sūrjat kujutatakse sõitvana kaarikul, mida veavad seitse hobust või üks seitsmepäine hobune. Ta hoiab käes lootosi ja tema pead ümbritseb kiirtenimbus. Sūrja funktsiooniks on pimeduse kaotamine, maailma soojendamine ning haiguste ravi. Teda peetakse ka inimeste esiisa Manu, surmajumal Jama ja paljude teiste mütoloogiliste tegelaste isaks.

surmajanu (sanskriti keeles vibhavatṛṣṇā; paali keeles vibhavataṇha; tiibeti keeles rnam par ’jig pa’i sred pa; hiina keeles 無有愛 wuyou ai; jaapani keeles mu’u ai), ehk olematusejanu,budismis üks kolmest janust koos elujanu ja lõbujanuga, mis sunnivad olendeid tegusid tegema ning ikka ja jälle sansaaras ümber sündima.

Suzuki, Daisetz Teitaro (1870–1966), jaapani päritolu budist ja budoloog, zen’i ja mahajaana mõtte olulisemaid tutvustajaid Läänes 20. saj esimesel poolel. Noorena jõudis ta rinzai õpetaja Shaku Soēni õpilasena kenshō kogemuseni ja sai zen’i pühenduse. Alates 1897 tegutses Suzuki põhiliselt Ameerika Ühendriikides, kus avaldas inglise keeles hulga zen’i ja mahajaana suutrate kohta käivaid teoseid ning õpetas mitmetes ülikoolides ja keskustes. Suzuki tuntuimad raamatud on mitmeköiteline «Kirjutisi zen-budismist» (Essays in Zen Buddhism) ja Laṅkāvatāra-sūtra tõlge inglise keelde.

Sūtrapiṭaka (sanskriti keeles ‘suutrate korv’; paali keeles suttapiṭaka), budismi kanooniliste tekstide kogumik, kuhu on kogutud suutrad, mis usutakse pärinevat Buddhalt eneselt. Vt ka Suttapiṭaka, Tripiṭaka, nikaaja, aagama.

Suttapiṭaka (paali keeles ‘suutrate korv’), Tipiṭaka teine osa, mis sisaldab ühtekokku enam kui 5000 teksti, mida peetakse Buddha sõnaks. Suttapiṭaka jaguneb viieks kogumikuks ehk nikaajaks, milleks on Dīgha-nikāya, Majjhima-nikāya, Samyutta-nikāya, Anguttara-nikāya ja Khuddaka-nikāya. Vt ka Sūtrapiṭaka.

suurmehe tunnused (sanskriti keeles mahāpuruṣalakṣaṇa; paali keeles mahāpurisalakkhaṇa; tiibeti keeles skyes bu chen po’i mtshan; hiina keeles 三⼗⼆相 sanshier xiang; jaapani keeles sanjūni sō), india õpetustes, eriti budismis ja džainismis, 32 välist tunnust, mis on omased kas buddhale, tirthankarale või tšakravartinile (ümarad käed ja jalad, pikad sõrmed, laiad kannad, kuldne nahavärv, laiad õlad, ilusa kujuga pikk keel, Brahma hääl, ühtlased hambad jne). Lisaks 32 põhitunnusele on olemas veel 80 teisejärgulist tunnusmärki. Mahajaana väitel (näiteks Teemantsuutras) ei saa aga buddhat nende tunnuste abil määratleda.

Suur õpetus (hiina keeles ⼤學 daxue), konfutsianismi baastekste, algupäraselt *«Kommete ülestähenduste» peatükk, mis Songi ajastul (960–1279) lülitati omaette tekstina *«Neliraamatusse». Hiina traditsiooni kohaselt peetakse teksti autoriks Konfutsiuse õpilast Zengzid, kuid tegelikult pärineb Suur õpetus tõenäoliselt alles 3. saj e.m.a. Selle suhteliselt lühikese, kuid väga mõjuka teksti põhisõnumiks on, et igasugune laiem tegevus riigi, ühiskonna ja rahva heaks, mis on iga konfutsianisti kõrgem eesmärk, peab algama iseenda ja oma teadmise korrastamisest ning kasvatamisest: “taevapojast alustades / inimhulkadeni välja / ühesugusena kõik / võtku kinni hoida juurest / tehku terveks iseenese.” Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1988, 2009). Inglise keeles Great Learning.

suur ühtsus (hiina keeles ⼤同 datong), konfutsianismi sotsiaalpoliitika teooria keskseid mõisteid, mis kõige üldisemas mõttes tähendab riigi ja ühiskonna ideaalset seisundit, kus valitsejad ja rahvas on üksmeeles ning riigis valitseb kord, rahu ja õitseng ehk kulg. Mõiste esineb sarnases tähenduses juba *«Kirjade raamatus». Suure ühtsuse kontseptsioon klassikalisel kujul esitatakse aga *«Kommete ülestähendustes» ning arendatakse edasi neokonfutsianismis. Juba varajastes allikates tehakse vahet suure ühtsuse kui ideaali ja ’väikese hüveolu’ (hiina keeles xiaokang) kui selle poole püüdleva tegelikkuse vahel. Suure ühtsuse kontseptsioonile on tugevat mõju avaldanud taoism ja hiina natuurfilosoofia, mis on toonud riigiõpetusse kosmilise mõõtme: kooskõla looduses ja inimühiskonnas on teineteisega lahutamatult seotud. Suure ühtsuse õpetust on läbi aegade rakendatud Hiina riigi ühtsuse põhjendamiseks; sellele on tuginenud ka uusaegsed hiina reformaatorid, näiteks Sun Yatsen (1866–1925). Tänapäeva Hiina Rahvavabariigi poliitiliseks dogmaks oleva ühe Hiina kontseptsiooni juured on samuti iidses suure ühtsuse kontseptsioonis. Inglise keeles great unity.

suutra (sanskriti keeles sūtra; paali keeles sutta ’lõng’; tiibeti keeles mdo; hiina keeles 經 jing; jaapani keeles kyō), algupäraselt india tekstitüüp ja kirjandusžanr. Hinduismis nimetatakse suutrateks lühikesi aforistlikke mõttesalme, aga ka mitmesuguseid käsiraamatuid, mis sisaldavad õpetusi nii religioossete rituaalide kui ka igapäevaelu korraldamiseks. Erinevatel koolkondadel on oma suutrad ehk õpperaamatud. Pānini Aṣṭādhyāyī’s nimetatakse suutrateks värssidena vormistatud grammatikareegleid, mida peetakse normatiivseteks eeskujudeks. Budismis tähendavad suutrad Buddha õpetussõnadel põhinevaid tekste, mis on enamasti vormistatud jutluste ja vestlustena. Paali kaanonis on suutrad kogutud «Suutrate korvi» ehk Suttapiṭaka’sse. Buddha sõnaks, s.t tema algupärasteks õpetusteks peetakse ka mahajaana suutraid. Budistlike suutrate traditsiooniline alguslause “Nõnda olen ma kuulnud...” omistatakse Ānandale, kes olevat neid pärast Buddha parinirvaanat ette kandnud. See asjaolu viitab Buddha õpetuse vahendatud edasiandmisele. Inglise keeles sūtra, discourse.

Suvarṇaprabhāsa-sūtra (sanskriti keeles ’kuldsära suutra’; tiibeti keeles gser ’od dam pa’i mdo; hiina keeles ⾦光明經 jin guangming jing; jaapani keeles konkōmyō kyō), ka Suvarṇaprabhāsottama-sūtra, mahajaana suutra, mis on loodud arvatavasti ajavahemikus 4.–6. saj. Nepali budismis kuulub Suvarṇaprabhāsa-sūtra üheksa seadmuseõpetuse hulka. Selles tõstetakse esile buddhasuse universaalset aspekti, mis on olemas kõikides olendites ja kõikides seadmustes. Suutra sisaldab ka džaatakatest tuntud lugu sellest, kuidas Buddha ühes varasemas elus bodhisattvana ohverdas kaastundest oma keha toiduks ematiigrile, kel oli tarvis toita poegi. Suvarṇaprabhāsa-sūtra oli eriti populaarne Jaapanis Nara ajastul (710– 784), mil sellele tuginedes püüti lähendada riigivõimu ja budistlikku vaimulikkonda. Inglise keeles Sūtra of Golden Light.

svabhāva vt omaolek

svastika (sanskriti keeles ‘hüveolu’; tiibeti keeles gyung drung; hiina keeles 卍 wan; jaapani keeles man, manji), õnnetoov märk, mis on laialdaselt kasutusel nii budismis, džainismis kui ka hinduismis. Indias tunti svastika märki juba Induse kultuuri ajal (III–II aastatuhandel e.m.a). Svastika on võrdhaarne rist, mille kõik otsad on murtud (haakrist); levinud on nii päri- kui ka vastupäeva murtud otstega svastikad. Hinduismis sümboliseerib svastika päikest, õnne ja Brahmat. Budismis on svastika eelkõige seadmuseratta (sanskriti keeles dharmacakra), džainismis seitsmenda tirthankara sümbol. Hiinas ja Kaug-Idas sümboliseerib svastika paljusust, jagades sama hääldust ja tähendust vanahiina keeles suurimat arvu (10 000) tähistava kirjamärgiga.

svatantrika (sanskriti keeles svātantrika ‘iseenesel põhinev’; tiibeti keeles rang rgyud pa; hiina keeles 獨⽴論證派 dulilunzheng pai; jaapani keeles dokuritsuron shōha), üks kahest madhjamaka koolkonna harukoolkonnast prasangika kõrval. Erinevalt prasangikast tunnistab svatantrika väitluses positiivsete loogiliste argumentide esitamise vajadust, kuna prasangika meetodiks on vaid vastase argumentide ümberlükkamine. Koolkonna rajajaks peetakse Bhāvavivekat ehk Bhavyat (u 490–570). Tsongkhapa järgi on kahe meetodi põhiline erinevus selles, et svatantrika möönab seadmuste omaolekut tavatõe (sanskriti keeles saṃvṛtisatya) seisukohalt, kuna prasangika eitab seda nii tavatõe kui ka ülima tõe (sanskriti keeles paramārthasatya) seisukohalt.

sõbralikkus (sanskriti keeles maitrī; paali keeles mettā; tiibeti keeles byams pa; hiina keeles 慈 ci; jaapani keeles ji), budismis üks neljast brahmaseisundist kaastunde (sanskriti keeles karuṇā), võrdse suhtumise (upekṣā) ja rõõmu (muditā, pramuditā) kõrval. Sõbralikkus väljendub positiivses meelestatuses teiste olendite suhtes ning on vaba nii klammerdumisest ja kiindumisest kui ka vastuteene ootusest ning isiklikest huvidest. Tõlgitakse tihti sõnaga ’armastus’, mis on aga budismi kontekstis ebatäpne, kuna sisaldab ka kirge ja erapoolikust. Paali kaanonis käsitleb sõbralikkust Khuddakapāṭha osa «Sõbralikkusesuutra» (paali keeles mettāsutta), eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (2004). Inglise keeles friendliness, loving kindness.

sõjakavalus (hiina keeles 計 ji ‘arvestus, plaan, kava’), ka strategeem, Hiina traditsioonilises sõja- ja poliitikateaduses lakoonilise, tavaliselt vaid neljast kirjamärgist koosneva kujundliku aforismina koostatud juhtnöör mingi keerulise olukorra lahendamiseks. Tuntud on 36 sõjakavalusest koosnev õpetussõnade kogumik (hiina keeles sanshi liu ji). Igas sõjakavaluses antakse *«Muutuste raamatu» põhimõtteid järgides teatud situatsiooni kirjeldus ja soovitus, kuidas selles toimida. Hiina ajaloos tuntud kuulsaid lahinguid ning poliitilisi ja sõjalisi manöövreid kirjeldatakse sageli kui ühe või teise sõjakavaluse rakendamist. Mitmed sõjakavalused on ise kujunenud mingi konkreetse sündmuse järelkajana. Sõjakavaluste head tundmist ja oskust neid rakendada peetakse tänapäevani hea väejuhi ja poliitiku vajalikuks omaduseks. Neid tsiteeritakse sageli kirjanduses ja filosoofilistes arutlustes. 36 sõjakavalust on koos kommentaaridega koondatud samanimelisse teksti, mida nimetatakse ka «Salajasteks sõjaseadusteks» (hiina keeles miben bingfa). Inglise keeles stratagems.

sõltuvuslik tekkimine (sanskriti keeles pratītyasamutpāda; paali keeles paṭiccasamuppāda; tiibeti keeles rten cing ’brel bar ’byung ba; hiina keeles 縁起 yuanqi; jaapani keeles engi), budismi keskseid õpetusi nelja õilsa tõe järel, mille kohaselt seadmused ei ole püsivad ega teki iseenesest, vaid on pidevas põhjuse-tagajärje seoses. Sõltuvuslikku tekkimist iseloomustab kõige üldisemalt väide: “Kui see on olemas, siis tekib ka too.” Sõltuvuslik tekkimine on seotud teise õilsa tõega (tõde kannatuse põhjusest) ja seletab lahti kannatuse põhjust. Sõltuvusliku tekkimise protsess on jagatud 12 lüliks (sanskriti keeles nidāna). Need on: teadmatus (sanskriti keeles avidyā), meeleolud (saṃskārās), teadvus (vijñāna), nimi ja kuju (nāmarūpa), kuus võimete valda (ṣaḍāyatana), kokkupuude (sparśa), tunne (vedanā), janu (tṛṣṇā), kippumine ehk klammerdumine (upādāna), olemasolu ehk saamine (bhava), sünd (jāti), vananemine ja surm (jarāmaraṇa). Seadmused ei eksisteeri iseseisvalt, vaid nad sõltuvad paljudest teguritest, kaasa arvatud teadvusest, mis kujundab neist mõisteid. Mahajaanas seostatakse sõltuvuslik tekkimine tühjuse mõistega, mis on teatud mõttes selle sünonüüm, ning seda nimetatakse sageli seadmusevalla sõltuvuslikuks tekkimiseks (sanskriti keeles dharmadhātu-pratītyasamutpāda). Selle kohaselt on seadmused tühjad, sest nad on ilma omaolekuta (sanskriti keeles svabhāva), mis tähendab, et nad on püsitud ja tekivad erinevate põhjuste tõttu. Sõltuvuslikku tekkimist käsitletakse *«Riisitaimesuutras». Sõltuvuslikku tekkimist on tänapäeva teaduses vahel vaadeldud kui tegelikkuse ontoloogilist kirjeldust. Budismi seisukohalt on see pigem siiski vabanemisõpetuse osa, mis aitab teadvustada ja lahendada sansaara ja kannatuse olemust ning seeläbi neist vabaneda. Sõltuvusliku tekkiminese kujundlik esitusviis on olemiseratta mandala. Inglise keeles dependent origination, dependent arising.

süda (hiina keeles ⼼ xin), oluline mõiste hiina õpetustes ja koolkondades. Algupäraselt tähistab vastav sõna ja kirjamärk süda kui organit, filosoofilises ja psühholoogilises mõttes on see aga seotud peamiselt nelja tähendusega. Süda on esiteks meele, vaimu, teadvuse asupaik; teiseks südamik, keskus kui kõige oleva, eeskätt inimese, põhiolemus; kolmandaks meel, teadvus, psüühika nende toimivas aspektis; neljandaks subjektiivne alge, mis vastandub objektiivsetele asjadele (hiina keeles wu). Varajases taoismis arendas südame mõistet eeskätt Zhuangzi, kes rääkis südame puhastamisest, mis võimaldab inimesel hõlmata kogu taevasmaad. Konfutsianismis tõstis seda mõistet esile Mengzi, pidades seda kõikide moraalsete väärtuste allikaks: “Iga inimese süda tunneb armu ja halastust; iga inimese süda tunneb häbi ja õõva; iga inimese süda tunneb viisakust ja aupaklikkust; iga inimese süda tunneb õiget ja valet.” Neid nelja valdkonda seostas ta vastavalt inimlikkuse, kohasuse, kommete ja mõistmisega. Neokonfutsianismis kujunes süda isegi nii tähtsaks mõisteks, et selle üht suunda hakati nimetama südameõpetuseks (hiina keeles xinxue). Hiina budismis on süda eelkõige meele (sanskriti keeles citta) vasteks, olles ka ālayavijñāna sünonüüm; samuti on süda sanskriti hṛdaya vasteks (näiteks *«Südasuutra» pealkirjas). Kirjamärk süda on hiina keeles paljude ‘meelt’ sisaldavate liitsõnade koosseisus (näiteks xinlixue ‘psühholoogia’). Graafilise võtmeelemendina on see samuti paljude teiste kirjamärkide tähendust määravaks osaks. Inglise keeles heart, mind.

südameõpetus (hiina keeles ⼼學 xinxue), neokonfutsianismi suund, mis tõstis esile südame mõiste ning vastandus sellega teisele suunale, mis tõstis esile olemuse mõiste (hiina keeles lixue). Tänapäeva käsitlustes peetakse esimest rohkem subjektivistlikuks, teist aga objektivistlikuks suunaks. Südameõpetuse rajajaks peetakse Songi ajastu õpetlast Lu Jiuyuani (1139–1193), kes täielikult samastas sisemise ja välise reaalsuse, väites: “Taevasmaa on minu süda; minu süda ongi taevasmaa.” Südameõpetuse teiseks silmapaistvaks esindajaks oli Mingi ajastu õpetlane Wang Yangming (1472–1529), kes leidis välist ja sisemist analüüsides, et süda ongi ülim olemus. Nende kahe järgi tuntakse südameõpetust ka Lu- Wangi õpetuse nime all.

Südasuutra (sanskriti keeles prajñāpāramitā-hṛdaya-sūtra ‘ületava mõistmise südasuutra’; tiibeti keeles shes rab kyi pha rol tu phyin pa’i snying po’i mdo; hiina keeles 般若波羅蜜多 ⼼經 banruo boluomiduo xinjing; jaapani keeles hannya haramitta shingyō), üks lühemaid ületava mõistmise suutraid. Südasuutral on pikem ja lühem versioon, mõlemad on loodud umbes 4. saj lõpus ning ilmselt tekkis pikem versioon varem, kuna seal on edasi antud ka traditsiooniline suutravorm. Teise seisukoha järgi on lühike Südasuutra loodud hoopis Hiinas ja hiljem sanskriti keelde tõlgitud. Pikem versioon on au sees Tiibetis ja lühem Kaug-Ida maades. Südasuutra esitab ületava mõistmise õpetuse tuuma ehk südame, milleks on kõikide seadmuste tühjus. Sellega on Südasuutra vaadeldav budismi tühjuse kontseptsiooni omamoodi sissejuhatusena või kokkuvõttena. Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1989, 1998, 2003, 2005). Inglise keeles Heart Sūtra.

sümbolite ja arvude õpetus (hiina keeles 象數之學 xiangshu zhi xue), arvusümboolikal, kujundlikel sümbolitel ja analoogial põhinev hiina õpetuste alussüsteem, mis klassikalisel kujul kujunes välja Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j). Sümbolite ja arvude õpetuse juured ulatuvad muistsetesse ennustustraditsioonidesse, millest arenes välja selle üheks alustekstiks olev *«Muutuste raamat». Hiina numeroloogilised süsteemid põhinevad alusarvudel 3 ja 2. Esimene seostub universumi kolmikjaotusega (taevas, maa, inimene) ning teine varju ja valgusega (hiina keeles yinyang). Levinud on ka 3 ja 2 summana saadud viisikjaotused, näiteks viis ürgollust, viis püsivat jt. Eriti oluline on s. fengshui’s. Mõne tänapäeva sinoloogi väitel täitis sümbolite ja arvude õpetus Hiina õpetustes samasugust rolli kui formaalloogika Lääne teaduses.

sünd vt ümbersünd, kast


Š

šaakja (sanskriti keeles śākya; paali keeles sakka), muistne Põhja-India hõim, kust oli pärit Buddha Šākjamuni. Šaakja pealinn oli Kapilavastu ja see asus tänapäeva Lõuna-Nepali territooriumil. Tõenäoliselt oli šaakjate riik vabariik ja selle valitseja Šuddhodana pigem valitud hõimupealik kui kuningas. šaastra (sanskriti keeles śāstra; paali keeles sattha ‘juhatus, reegel, õpperaamat, traktaat’; tiibeti keeles bstan bcos; hiina keeles 論 lun; jaapani keeles ron), india mõtteloos tekstiliik, mis sisaldab reegleid ja ettekirjutusi ning süstemaatilisi käsitlusi mingi teema või ainevaldkonna kohta, näiteks *«Arthašaastra» ja dharmašaastrad. Paljud šaastrad olid kirjutatud värsivormis. Budismis, eriti mahajaanas, tehakse kindlat vahet šaastrate ja suutrate vahel. Viimaseid peetakse Buddha sõnaks, seega vaieldamatuks pühakirjaks, šaastrad aga on enamasti autoriseeritud ja