Vikipeedia:GLAM/Paotame aardekirstu
1944. aastal põgenesid ruhnlased nõukogude okupatsiooni eest Rootsi ja viisid mere taha kaasa ka siinse ruhnurootsi keele ja kultuuri. Ruhnu naiste ja tüdrukute tanude ning laste mütside virtuaalnäitus proovib väikese, ent särava kaleidoskoobikilluna taaselustada ja esitleda osakest ruhnlaste rahvarõivatraditsioonist.
Kombed – tanude tüübid, kujud ja materjalid
Ruhnu naine ei käinud peaaegu kunagi palja peaga. Mõnel üksikul ajaloolisel fotol on siiski näha ka peakatteta naisi, kelle juuksed on seotud pealaele kõvasse krunni (topp, toppen). Kodus olles kandis ruhnu naine valget niplispitsiga alustanu (hoitmessa), mis oli kas linasest või (hiljem ka) puuvillasest niblatud pitsist äärega otsmiku kohal. Niplispitsi (knipplo) kudumise kunst kandus põlvkonniti edasi, sest vaatamata ka mujalt sisse imbuvaile moodidele püsis teatud detailid mustrites. Erinev pitsimuster/detail võis väljendada kurbust, rõõmu, leina. Valge tanu tõmmati alt peene linase niidiga kokku, ristati tagant ja kinnitati seejärel üle pea juuksekrunni ümber sõlme. Kui naine läks koduõuelt kaugemale, pani ta valge tanu peale rätiku. See oli tavaliselt otsaesiselt volditud, et see langeks kenasti üle kõrge juuksekrunni otsaesise kohale. Abielunaisi ja tüdrukuid eristas tanu kuju, mida kanti pidupäevadel ja kirikus: naistel kõrge, jäik konomessa, tüdrukutel pehme ümara põhjaga pikmessa. Kõrge naisetanu ei olnud tikitud, vaid kaetud siid- või brokaatkangaga, mida tõid hülge- ja kaubareisidelt linnast kaasa mehed. See oli omapärase, eestlase silmale võõra kujuga, takuga tugevdatud ja linase riidega vooderdatud. Tüdrukutanud olid samuti linase voodriga, ent katteks kasutati trükimustrilist sitsi. Tanu hoidis paigal ja kaunistas omakorda kallis siidist lint (snero; snere), mille otsad sätiti kukla peal risti.
Laste mütsid
Poiste ja tüdrukute mütsid erinesid lõike poolest. Poiste müts koosnes kiilukujulistest tükkidest, mis olid kuklal kokku õmmeldud. Tüdrukumütsil oli pealael ümmargune tükk. Mütsi külge oli õmmeldud pael, millega see lõua alt kinni seoti. Ka laste mütside esiserva kaunistas külge õmmeldud pits. Laste mütse kattis lilleline sits, poiste mütsid tehti vahel ka triibukangast.
Aastaring ja kirikukalender – tanude värvid ja mustrid
Rõivaste, sealhulgas tanude värvid olid otseselt sõltuvad sellest, milline kirikuaasta aeg oli. Tanude kandmise kord oli üllatavalt keeruline, sest lisaks kirikukalendrile tuli arvestada sõna otseses mõttes tuhande teise asjagagi: peale igapäevaste ja pidupäevaste tanude eristati veel jaotust kandja vanuse, perekonnaseisu, eeldatava meeleseisundi st rõõmu ja kurbuse järgi, mis kõik mõjutasid peakatete värvigammat. Leina puhul oli üheksa „astet”, mis põhinesid väga erinevatel asjaoludel: leinaja ja kadunukese vanus, sugulusaste, leinaaja pikkus jm. Täisleinas, paastu ajal, suurel neljapäeval ja reedel ning leeritamisel kanti musti tanusid. Pool- ja veerandleinas lisandus tanudele juba vähehaaval valget mustrit. Sinine oli ootuse ja vaikuse värv, mida kanti advendiajal, punane, kuldne ja valge märkisid rõõmuaega jne
Näitus on kokku pandud Ruhnu muuseumi esemekogus olevatest tanudest ja Hugo Steffenssoni annetatud kogust, mis on hoiul Rannarootsi muuseumis. Virtuaalnäitusele valitud tanud pärinevad 19. sajandist ja 20. sajandi algusest.
Näituse koostajad: Ruth Keskpaik (Ruhnu muuseumi perenaine) ja Kerdo Kristjan Tamm (WMEE mäluasutuste projektijuht)
Fotograaf: Jorma Friberg
Täname: perekond Steffensson, Anu Raagmaa, Külli Uustal, Eva Aadamsoo
Kasutatud materjalid: E. Klein „Runö“ (1924); E Eliasson „Runös folkdräkter“ (2009)
Foto: Korsi talu peahoone, kus hetkel paikneb Ruhnu Muuseum.
Vaata pilte siit.