Veloergomeeter

Spinningratas

Veloergomeeter ehk velotrenažöör (ingl : bicycle ergometer / cycle ergometer) on statsionaarne jalgrattalaadne seade, mis võimaldab mõõta ja reguleerida koormust (näiteks wattides või takistust määrates), samal ajal kui mõõdetakse kasutaja füsioloogilisi parameetreid (südame löögisagedus, hapnikutarbimine, vererõhk jms). Seda kasutatakse nii teadusuuringutes (nt maksimaalse ja submaksimaalse hapnikutarbimise määramisel), meditsiinilises spiro-ergomeetria või koormustestides kui ka sportlaste treeningkoormuse hindamisel.

Velotrenažööre on mitut tüüpi: spinningurattad, püstise treeninguasendiga velotrenažöörid ning pikali treeninguasendiga velotrenažöörid.

Universaalsete veloergomeetrite puhul on olulisemad füüsilise tegevuse/töö parameetrid (liigutuste kiirus, arendatav jõud jm) seadistatavad. Arendatavat võimsust mõõdetakse ja näidatakse indikaatoril (analoog- ja/või digitaalkujul).

Tehniliselt on enamiku veloergomeetrite puhul kasutusel elektromagnetiline pidurdus (pöörisvoolud). Mõnel juhul kasutatakse ka paremat kontrolli võimaldavat koormatud elektrigeneraatori lahendust. Üksikutel juhtudel on kasutatud ka mehaanilist pidurdust.

Ajalugu

Maailma esimese veloergomeetri lõi Tunturi. W1 kaubamärgi all tuntud ratas loodi 1969. aastal ja sellega algas tänapäeval tuntud koduste treeninguvahendite ajastu. Soomes toodeti üle miljoni W1 veloergomeetri. Alates 1970. aastatest on Tunturi olnud juhtiv koduste treeninguvahendite ettevõte kogu maailmas.

Treeninguvahendina

Veloergomeetrite kasutusala ei piirdu ainult veloergomeetria ehk füsioloogiliste mõõtmistega. Peale füsioloogiliste mõõtmiste kasutatakse veloergomeetreid väga laialdaselt ka treeningotstarbel. Veloergomeetreid kasutatakse treenimiseks, üldise vormisoleku parandamiseks, kaalulanguseks ja jalgrattavõistlusteks treenimiseks. Veloergomeetreid on pikka aega kasutatud füsioteraapias, kuna see pakub madala koormusega, ohutut ja tõhusat kardiovaskulaarset treeningut. Treeningrattaga kaasnev madala koormusega liikumine ei koorma ülemäära liigeseid. Samuti on vigastuste oht väga madal. Veloergomeetreid kasutatakse sageli südamehaiguste taastusravi programmides, et aidata inimestel südamega seotud haigustest või operatsioonidest taastuda. Veloergomeetri kergesti kontrollitav ja paindlikult reguleeritav tehnoloogia muudab selle ideaalseks valikuks südame-veresoonkonna tervise parandamiseks pärast südamehaigusi.

Veloergomeetril on olemas ka mudelid, mida kasutatakse basseinis. Spordiala nimetatakse "hüdrospinninguks". Veloergomeetrid paiknevad sel juhul vee all, basseinis.

Veloergomeetri peamised komponendid

Hooratas – suur kaaluga ketas, tavaliselt 14–20 kilo. Asetseb velotrenažööri esiosas, kuhu tavaliselt läheb esiratas. Hooratta kaal määrab rattasõidu mugavuse ja sujuvuse. Mida raskem on hooratas, seda sujuvam ja mugavam on pedaalimine.

Sadul – sportlikud sadulad on pikad, kitsad ja minimaalse polsterdusega, tavaliselt on need spinnigratastel, sest need on mõeldud intensiivsema treeningu jaoks. Tavaliselt on velotrenažööridel (püstisema sõiduasendiga masinatel) laiemad ja pehmemad sadulad rohkema polsterdusega.

Pedaalid – olenevalt velotrenažööri tüübist on mõned pedaalid rihmadega, mis hoiab jalga pedaalimise ajal paigal. Mõnel on pedaalidel kinnitusmehhanism, millel on vaja spetsiaalseid rattajalatseid.

Takistussüsteemid – takistusest sõltub, kui tugevat jõudu peab treenija pedaalimisel kasutama. Näiteks "mäest üles sõites" on takistus suurem, peab rohkem jõudu kasutama. Velotrenažööridel on kolme tüüpi takistusmehhanisme:

• Hooratta külge ühendatud rihm, mis pingutamisel teeb pedaalimise raskemaks;
• Mehaaniline või hõõrdetakistus – selle tüübi puhul asetatakse kummist või muust materjalist padjakesed mõlemale poole hooratast. Mida tugevamini klambrid hooratast pigistavad, seda raskem on pedaalida;
• Elektromagnettakistus.

Ekraan – ekraanil kuvatakse erinevaid parameetreid nagu näiteks distantsi, kiirust, treeninguaega, hinnangulist kaloripõletust ja pulssi. Mõned ekraanid on analoogsed ja näitavad ainult põhielemente ning mõned on digitaalsed puuteekraanid, mis sisaldavad palju rohkem teavet. Kaasaegsed veloergomeetrid saab ühendada Bluetoothi kaudu oma nutiseadmega, kust saab paljude rakenduste abil koguda infot oma treeningu kohta (distants, kiirus, aeg jne).

Kallimatel velotrenažööridel on ka WiFi-ühendus. Ekraanilt saab näha erinevaid treeninguprogramme (reaalajas edastatavaid või eelnevalt salvestatud) ja jälgida treenija treeninguandmeid.