Veloergomeeter

Veloergomeeter on jalgrattataoline või ka muukujuline jalgadega käitatav seade jalgade poolt arendatava kehalise võimsuse või ka tehtud füüsilise töö hulga mõõtmiseks (mis on integraal võimsusest üle töö tegemise aja).

Velotrenažööre on erinevaid tüüpe: spinningrattad, püstise treeningasendiga velotrenažöörid ning pikali treeningasendiga velotrenažöörid.

Universaalsete veloergomeetrite puhul on olulisemad füüsilise tegevuse/töö parameetrid (liigutuste kiirus, arendatav jõud jm) seadistatavad. Arendatavat võimust mõõdetakse ja näidatakse indikaatoril (analoog- ja/või digitaalkujul).

Tehniliselt on enamiku veloergomeetrite puhul kasutusel elektromagnetiline pidurdus (pöörisvoolud). Mõnel juhul kasutatakse ka paremat kontrolli võimaldavat koormatud elektrigeneraatori lahendust. Üksikutel juhtudel on kasutatud ka mehaanilist pidurdust.

Treeninguvahendina

Veloergomeetrite kasutusala ei piirdu ainult veloergomeetriaga ehk füsioloogiliste mõõtmistega.

Peale füsioloogiliste mõõtmiste kasutatakse analoogilisi seadmeid väga laialdaselt ka kehalise treenimise otstarbel. Need seadmed on mõeldud pigem füüsilise koormuse (jalgadega arendatava võimsuse) kindlal tasemel (näiteks 200 W) etteandmiseks kui tegelikult arendatava võimsuse mõõtmiseks. Nende puhul ei ole seetõttu veloergomeetri mõiste kasutamine päris õige.

Veloergomeetri peamised komponendid

Hooratas: suur kaaluga ketas, tavaliselt 14-20 kilo. Asetseb velotrenažööri esiosas, kuhu tavaliselt läheb esiratas. Hooratta kaal määrab rattasõidu mugavuse ja sujuvuse. Mida raskem on hooratas, seda sujuvam ja mugavam on pedaalimine.

Sadul. Sportlikud sadulad on pikad, kitsad ja minimaalse polsterdusega, tavaliselt on need spinnigratastel, sest need on mõledud intensiivsema treeningu jaoks. Tavaliselt on velotrenažööridel (püstisema sõiduasendiga masinatel) laiemad ja pehmemad sadulad rohkema polsterdusega.

Pedaalid. Olenevalt velotrenažööri tüübist on mõned pedaalid rihmadega, mis hoiab jalga pedaalimise ajal paigal. Mõnel on pedaalidel kinnitusmehhanism, millel on vaja spetsiaalseid rattajalatseid.

Takistussüsteemid. Takistus määrab, kui tugevat jõudu pead pedaalimisel kasutama. Näiteks "mäest üles sõites" on takistus suurem, peab rohkem jõudu kasutama. Velotrenažööridel on kolm erinevat tüüpi takistusmehhanismi:

• Hooratta külge ühendatud rihm, mis pingutamisel teeb pedaalimise raskemaks;
• Mehaaniline või hõõrdetakistus – selle tüübi puhul asetatakse kummist või muust materjalist padjakesed mõlemale poole hooratast. Mida tugevamini klambrid hooratast pigistavad, seda raskem on pedaalida;
• Elektromagnettakistus.

Ekraan: ekraanil kuvatakse erinevaid parameetreid nagu näiteks distantsi, kiirust, treeninguaega, hinnangulist kaloripõletust ja pulssi. Mõned ekraanid on analoogsed ja näitavad ainult põhielemente ning mõned on digitaalsed puuteekraanid, mis sisaldavad palju rohkem teavet. Kaasaegsed veloergomeetrid saab ühendada Bluetooth kaudu oma nutiseadmega, kust saab paljude erinevate rakenduste abil koguda infot oma treeningu kohta (distants, kiirus, aeg jne).

Kallimatel velotrenažööridel on ka WiFi-ühendus. Ekraanilt saab näha erinevaid treeningprogramme (reaalajas edastatavaid või eelnevalt salvestatud) ja jälgida SInu treeningute andmeid.

Välislingid

• Velotrenažöör – millist valida?