Valikuline mutism

Allikas: Vikipeedia

Valikuline mutism on lapseea ärevushäire, mille korral laps ei räägi teatud olukordades või situatsioonides, kuigi kõne on olemas[1].

See on suhtlemishäire, mis esineb nii poistel kui ka tüdrukutel, avaldub lapse arengu vältel ja ei ole tingitud suhtlemise puudulikkusest või võimetusest suhelda. Vaatamata kõneliste oskuste olemasolule avaldub lapsel mõnes situatsioonis emotsionaalne seisund, kus kõne puudub. Valikulise mutismiga kaasnevad iseloomulikud isiksuse iseärasused nagu: liigne sotsiaalne kartlikkus, enesesse tõmbumine, emotsionaalne tundlikkus ja jonnakus. Laps võib rääkida küll lähedaste ja kodustega, kuid koolis ning võõraste inimeste juuresolekul vaikib [2].

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Valikuline mutism diagnoositakse tingimustel, kui lapsel on normaalne või normikohane kõnest arusaamine, piisav eneseväljenduse oskus sotsiaalseks suhtluseks ja kui on olemas tõendid mõnest situatsioonist, kus laps suudab normaalselt või peaaegu normaalselt rääkida. Tavaliselt kaasneb valikulise mutismiga ka muid sotsiaalseid probleeme ja tundeeluhäireid, kuid need ei ole diagnoosimisel oluliseks tunnuseks kuna ei ole täheldatud kindlat mustrit nende avaldusmistes. Kuigi normist kõrvalekalduva temperamendi tunnused avalduvad tavapäraselt on täheldatud ettevaatlikkust ja tundlikkust mõjutuste osas suhtlemises ning sageli avaldub ka tõrkuv käitumine [3].

Valemüüdid valikulise mutismiga lapse kohta:

  • arvatakse, et tegu on kasvatamatu lapsega, vaikimist peetakse manipulatsiooniks, agressiooniks või trotsiks;
  • lapse kõnetuse põhjuseks peetakse emotsionaalset traumat või koduseid pingeid;
  • seostatakse liigse häbelikkusega;
  • omistatakse lapsele keele või kõne arengupeetust;
  • kõne puudumine viitab madalale intellektile;

Sümptomid:

  • häbelikkus ja hirm sotsiaalsete olukordade ees, sotsiaalne isolatsioon;
  • raskused silmside loomisel, emotsioonitu pilk või võimetus naeratada;
  • kanged liigutused;
  • raskused tunnete väljendamisel, ka pere keskis;
  • kalduvus muretseda rohkem, kui teised samaealised;
  • vajadus rutiini järele;
  • tundlikkus müra ja rahvahulkade suhtes

Positiivseid omadusi:

  • keskmisest kõrgem intellekt, tundlikkus ja uudishimulikkus;
  • loovus ja loomingulisus;
  • empaatilisus ja tugev õiglustunne

Tallinna Lastehaigla psühholoog Kadri Lüüsi sõnul tuleks selektiivse mutismi kahtluse korral diagnoosimiseks pöörduda spetsialisti poole, kes kogub infot lähedastelt, laiemalt võrgustikult (lasteaed, kool) ja lapse vaatluse tulemusel. Oluline on võimalikult varane toe pakkumine, mis sisaldab nii psühholoogilist tuge kui ka vajadusel ravimite määramine. Psühholoogilise toe põhieesmärgiks on lapse enesekindluse tõstmine ja enesehinnangu toetamine pettumustega toimetulekul. Lüüsi hinnangul selektiivse mutismiga lapsed kasvavad keskkonnaga harjudes mutsimist välja ja hakkavad ka kodust väljaspool rääkima, kuid ärevus võib jääda. Ärevusest võib täiskasvanueas areneda ärevushäire, mis avaldub küll teisiti, kuid võib olla takistuseks toimetulekul [4]. Ärevuse vähendamiseks võimalikud teraapilised võtted on enesekindluse suurendamine, et tekiks usk olukordadega toimetulemiseks ja väheneks ärevust tekitavate olukordade vältimine. Abiks võivad olla lõõgastustreeningud, mis jagunevad kaheks meetodiks – kehaline ja vaimne lõõgastus. Olles kehaliselt lõõgastunud toob see kaasa ka vaimse lõõgastumise ja olles vaimselt lõõgastunud puhkab ka keha. Osates lõõgastuda enne ärevusttekitavaid olukordi on võimalik ärevushoogude ulatust ja sagedust märkimisväärselt vähendada [5].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (Padrik, ym., 2016, s. 358)
  2. (World Health Organization (1999). F9 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. Raamatus RHK-10 V peatükk. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 271-272)
  3. (World Health Organization (1999). F9 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. Raamatus RHK-10 V peatükk. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 271-272)
  4. (Pere ja Kodu, november 2016, lk 94-96)
  5. (Greenberger & Padesky, 2007)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Greenberger, D., & Padesky, C. A. (2007). Mõistus juhib tundeid. Tänapäev.
  • Padrik, M., Hallap, M., Raudik, S., Naestema, R., Oselin, H., Jahu, M., . . . Kaasik, B. (2016). Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Samuel-Randvere, E. (2008). Kui laps ei räägi. Pere ja Kodu, 95-96.
  • World Health Organisation. (1992). Geneva: Tartu Ülikool.