Valgustuskirjandus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

18. sajandit on Euroopas nimetatud valgustusajastuks. Valgustus oli vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut, tõusva kodanluse vastseisu iganenud poliitilistele süsteemidele ja dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Liikumise eesotsas seisid filosoofid ja kirjanikud. Ülimaks väärtuseks kuulutasid valgustajad inimese. Kõik see, mis inimesele õnne ja kasu toob, tunnistati õigeks ning arukaks, kuna kõik see, mis inimest kahjustab või talle kannatusi põhjustab, tuli maa pealt kaotada.

Euroopa valgustusideed said alguse Inglismaalt, kus kodanlik pööre toimus kõige varem. Prantsuse valgustajad Montesquieu ja Rosseau sattusid Inglismaal viibides vaimustusse sealsete filosoofide vaadetest ja ühiskonna vabameelsetest tavadest. Ning kuigi enamik valgustuse põhimõtteid tuli seega inglastelt, olid just prantslased Voltaire ja Rousseau need, kes kujundasid Euroopa valgustuse palge. Riiklik ja poliitiline tõus ning kultuuriline elavnemine algasid ka Saksamaal ja Venemaal.

Prantsuse valgustuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse valgustajad, Euroopa valgustusliikumise kõige väljapaistvamad eestvõitlejad, uskusid optimistlikult, et uut ühiskonda, mis arvestab inimese vajadusi, on võimalik ehitada mõistuse toel. Valgustajad pidasid inimeste hädade põhjuseks harimatust ja vaimupimedust, seega olid mõistuse ja teaduse arenemine, hariduse ning teadmiste levitamine need hoovad, mis pidid kindlustama õnneliku elu. Valgustusfilosoofia teiseks ideaaliks oli loomulik inimene, ja et looduse ees on kõik inimesed võrdsed, on neil ka võrdne õigus ennast arendada ning teostada. Kunagi varem polnud filosoofide ideed nii otseselt mõjutanud rahvast ja sotsiaalseid protsesse kui valgustusajal. Valgustajate vabameelsed mõtted jõudsid kõikjale. Valgustajate huvide ring oli väga lai ning isiksustena olid nad erakordselt mitmekülgsed: tegutsesid ühtaegu filosoofidena, publitsistidena, ajaloolastena, majanduskriitikutena, teaduse edasiarendajatena; hindasid kõrgelt kirjanduse ja kunsti rolli ühiskonna arengus. Kuulutades vabadust ja võrdsust, uskusid nad aga samas „valgustatud monarhi“ teooriasse.

Valgustuskirjandus oli suuresti filosoofilise kallakuga, seda läbis humanism, usk inimese mõistusesse ja inimloomuse headesse algetesse. Kirjandusliikidest tõusis esikohale proosa, mis tegi läbi kiire arengu eriti Inglismaal ja Prantsusmaal; tekkis ka uus kirjandusžanr filosoofiline romaan või jutustus. Teater ja draama püsisid veel mõnda aega klassitsistlike normide kammitsas. Luule jõudis uue õitsenguni alles sajandi lõpu poole varajases romantismis, sest valgustajate mõistuseülistus jättis vähe ruumi tunnetele. Siiski tõi huvi inimese tundeelu ja looduse vastu sentimentalistliku suuna inglise luulesse.