Valeütlus
Valeütlus on väärosutamine, mille sisuks on kirjelduse, taasesitamise või järelduse mittevastavus faktidele, mida kirjeldatakse. Valeütlused võib jagada kaheks – tahtmatuks ja tahtlikuks. Tahtmatu väärosutamine toimub mitteteadlikult, aga võimaldab väärtõlgendust – see on pettasaamine ilma valetamiseta. Tahtlik väärosutamine on ettekavatsetud ja toimub teadlikult – seda nimetatakse valetamiseks.[1]
Valeütlus juriidilises kontekstis[muuda | muuda lähteteksti]
Valetamise avastamise oskus ei ole igas olukorras võrdse tähtsusega. Selle tähtsus tuleb tavaliselt esile olukordades, kus kaalul on õiguse ja õigluse jaluleseadmine, kuritegude avastamine ning tõendamine ja süüdioleku üle otsustamine.[1]
Karistusseadustiku[2] (KarS) § 320 lõige 1 sätestab karistuse tahtlike valeütluste andmise eest: kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Kuna inimesed annavad valeütlusi isegi vaatamata sellele, et seadus näeb selle eest ette karistamise, siis peavad isikud, kes oma töös ütlustega kokku puutuvad, oskama hinnata, kas tegu oli tahtliku või tahtmatu valeütluste andmisega[3]. Selleks peavad nad teadma valeütluse psühholoogilist tausta.
Tahtmatud valeütlused[muuda | muuda lähteteksti]
Tahtmatud valeütlused on väga tugevalt seotud psüühiliste protsessidega. Tahtmatute valeütluste peamised põhjused võib jagada viieks:
- Tajuvead. Ruumilisi omadusi, värvuseid, ajalisi parameetreid, heliomadusi, vormi, struktuuri jms tajutakse suuremal või vähemal määral ebatäpselt. Paljudel juhtudel alluvad inimesed oma sõltumatult toimuvas tajus samadele illusioonidele ja seega võivad paljud inimesed anda sõltumatult samasuguseid eksklike tajuhinnanguid.[1]
- Mäluvead. Inimene tugineb tunnistusi andes tavaliselt oma mälule. Teabe mälus säilitamisel toimub infokadu ja võrreldes esialgse teabega on meenutus automaatselt erinev esialgsest. Mälupõhiste ütluste puhul on oluline silmas pidada, et need võivad olla tugevamini allutatud kallutava informatsiooni mõjule võrreldes tajuinformatsiooniga.[1]
- Kõrgemate kognitiivsete protsesside vead ja pettused. Valeütluste andmiseni viivad ka mõtlemisvead ja asjade ebaõige või moonutatud ettekujutamine. Tüüpiline on inimese enda tehtud järelduste või ettekujutuste esitamine tegelikult toimunu pähe.[1]
- Hoiakumõjud. Psüühika petab inimest ka eelarvamuste, väärtõlgenduste ja soovitu tegelikuna võtmise kujul. Inimene sisendab endale tõele mittevastavaid arvamusi ja suhtumisi, laseb ennast petta unelmatest ja kahtlustest, mis moonutavad maailmataju ja asjadest aru saamist. Alateadvusest toituv vale on inimese enda poolt siiralt usutav, kuid ebaadekvaatne.[1]
- Toiminguvead. Eksitavatele väidetele viivad ka oskuste puudumine mingites toimingutes või mingis valdkonnas, keelevääratused, vaimne väsimus.[1]
Tahtlikud valeütlused[muuda | muuda lähteteksti]
Siiras, aus ja avameelne olemine ei aita alati kaasa inimese heaolule ning pahatihti esineb ka olukordi, kus aus ja avameelne olemine ohustab isikut või tema eesmärkide saavutamist. Seega kasutab inimene nende ohtude või ebameeldivuste vältimiseks valetamist – tahtlikult valeütluste andmist.[1] Tahtlikud valeütlused võib jagada neljaks:
- Omakasupüüdlik vale – isik arvestab vaid iseenda eesmärkidega ja heoluga ning teeb seda olukorras, kus valetamiseks pole paratamatut sundi või kus puudub oht tema enda või lähedaste heaolule ja tervisele;
- Vabatahtlik vale – kaaslast või lähedast inimest abistav, teda kaitsev või päästev vale;
- Hädavale – sundolukorras toimuv valetamine, valetamine ähvarduse või sunni mõjul;
- Üllas vale – eetikast või missioonitundest lähtuv vale.[1]
Valeütlus ja psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]
Nii tahtmatud kui tahtlikud valeütlused on seotud psühholoogiaga. Tahtmatu väärosutamise psühholoogilisest taustast oli juba eelnevalt juttu, seetõttu keskendub see alapeatükk valetamisele. Sisuliselt on valetamise puhul tegemist psühholoogilise enesekaitsega. Valetamise varjamiseks kasutab inimene enesekontrolli, teesklust ja muid psühholoogilisi vahendeid. Olenemata püüdlustest, ei õnnestu alati valetamist varjata – valetamise annavad välja emotsionaalsed ja kognitiivsed protsessid, mis leiavad aset inimese psüühikas.[1][4]
Valetamine ei ole psüühiliste protsesside seisukohalt lihtne. Kui aus tunnistaja lähtub ütluste andmisel meenutatava sündmuse ühest ainukesest mudelist, siis valetaja teadvuses konkureerib mitu mudelit. Üks on tegelikult tajutud sündmus, mida ta püüab varjata, kuid millest ta siiski lähtub. Teine on väljamõeldis – kujutlus, mida ta soovib esitada tõeliselt juhtununa.[5] Seega on tahtlike valeütluste andmisel inimese aju rohkem koormatud, kuna valede andmete esitamine nõuab rohkem ajutegevust.
Lisaks on valetajal vaja jälgida, et miski valetamist ei reedaks. Kui tavaliselt toimub ülekuulamisel mälust vajaliku informatsiooni reprodutseerimine, siis valetajal on lisaks sellele loominguline ülesanne ning seetõttu ei jää tavapäraseks käitumiseks piisavalt kognitiivseid ressursse – tahtelised enesekontrolliprotsessid avaldavad mõju kehaprotsessidele, mille tõttu muutub inimese tegevus ja suhtlus ebaloomulikumaks, tekib ülepingutamine. Ka emotsioonidega kaasnevad füsioloogilised reaktsioonid reedavad valetamise – need on raskesti kontrollitavad ning väljenduvad inimese välimuses, liikumises ja toimingutes. Näiteks hakkab inimene nihelema, higistama, tekib jäsemete pinge või värisemine, hääletämber muutub kõrgemaks, tekivad süljenäärmete töö muutused, jume muutub kahvatuks või vastupidi punaseks jne.[1][3]
Kuna valetamine on psüühiliselt väga koormav, siis seetõttu on see ka avastatav. Mida rohkem teab isik, kes soovib valetamist avastada, psühholoogiast, seda kiiremini saavutab ta soovitud tulemuse.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Bachmann, T. (2015). Psühholoogia: raamat juristile. Tallinn: Juura.
- ↑ "Riigi Teataja". Vaadatud 01.11.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Rinne, J. M. (2013). Tajuhinnangute tõelevastavuse sõltuvus aju otsmikusagara stimulatsioonist. Tallinn: TÜ õigusteaduskond.
- ↑ Walters, S. B. (2000). The Truth About Lying: How to Spot a Lie and Protect Yourself from Deception. Sourcebooks.
- ↑ Auväärt, L. (2002). Suhtlemine õigusmenetluses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.