Voodrilaud

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Välisvoodrilaud)
Jump to navigation Jump to search

Voodrilaud on ehituses vooderdusmaterjalina kasutatav laud.

Välisvoodrilauad[muuda | muuda lähteteksti]

Immutatud välisvoodrilauad

Välisvoodrilauda valmistatakse okaspuust ja peamiselt kuusepuidust. Kuusepuit imab männist vähem niiskust ning niiskusest tingitud muutused on väiksemad. Samuti on kuuse puit männist väiksema vaigu sisaldusega ning seetõttu ka värvi nake kuuse puidul parem. Voodrilaudade kvaliteedi hindamisel on määravaks puidus esinevate defektide hulk. Voodrilaua töötlus on hööveldatud või peensaetud ehk saepinnaline.

Saepinnaline laud on poorsem, imades värvimisel rohkem värvi. Samas nakkub ka värv paremini ning värv püsib pinnal kauem. Saepinnaline voodrilaud on mustusele mõneti vastuvõtlikum ning vajab keerulisemas kaustuskohas tihemini puhastamist.

Hööveldatud laud on siledam ning ei määrdu nii kergesti kui saepinnaline. Hööveldatud laua värv vajab küll sagedamini uuendamist, kuid on spetsiaalsete hooldusvahenditega ka kergesti puhastatav. Hööveldatud laudade toonimine puiduõli või -lasuursete värvidega toob puidu tekstuuri paremini esile. Aja jooksul muudab puit värvi: mänd tumeneb ja kuusk muutub kollakamaks. Naturaalset tooni aitab kauem säilitada UV-kiirgusele vastupidavd tooted. Voodrilaudade viimistluse võiks teha enne nende paigaldamist. Viimistlemiseks on parim kuiv, pilvine ja mõõduka tuulega ilm. Hoolikalt tuleb töödelda ka laudade otsi. Uusi voodrilaudu tuleks töödelda kolm korda: immutamine, kruntimine ja värvimine. Vana fassaadi uuendamisel on vaja välja selgitada olemasoleva värvkatte tüüp ja valida uus värv, mis sobiks vanaga.

Voodrilaua kuju ehk profiil sõltub hoone asukohast ja arhitektuurist. Suurematele fassaadidele sobib paremini tagasihoidlikuma profiiliga laiem laud, väiksematele pigem kitsam ja enam rõhutatud profiiliga laudis. Kui renoveerite vanemat maja, kasutage profiili, mis sobib maja stiili ja ajastuga.

Põhjamaised standardid näevad ette, et välisvoodrilaua paksus võiks olla 21 millimeetrit. Baltimaades kasutatakse enamasti 18mm paksusega voodrilauda mis on korrektse kinnituse korral samuti piisav. Mida paksem voodrilaud on, seda vähem mõjutab seda niiskus. Soomlaste standardi RYL2000 soovituse kohaselt peaks kuni 120 mm laiuse laua minimaalne paksus olema 21 mm ja üle 150 mm laiuse laua puhul 28 mm. Välisvoodrilaua võib paigaldada vertikaalselt, horisontaalselt või kaldselt. Kaldset paigaldust kasutatakse harva. Üldine soovitus on kasutada ühel fassaadil ühte tüüpi paigaldust: kogu vooder horisontaalselt või vertikaalselt. Mõlemat paigaldusviisi võib kasutada mitmekordsete majade puhul, mille fassaad nõuab liigendamist.

Kõmmeldumise suhtes stabiilsemad on täispunnlauad, mille liitekohad püsivad hästi paigas. Samas võib põhjamaise kliima korral tekkida täispunn laudisel niiskel perioodil välja punnitmise oht mis tekib juhul kui laudad välisõhu niikuse mõjul laiemaks paiusevad.

Kinnituseks tuleb kasutada kuumtsingitud naelu või kruvisid. Naelte või kruvide päid ei tohiks süvistada liiga sügavale voodri sisse, kuna süvend hakkab vett koguma. Välisvoodrilaua all peab olema aluslaudis, minimaalselt 25 millimeetrise paksuse ja 100 millimeetrise laiusega. Voodrilaua kruvid või naelad ei tohi ulatuda tuuletõkkeplaati. Puitfassaad on tundlik niiskuse suhtes, eriti halvasti mõjub kalde all seinale jõudev vihm ja saju ajal maapinnalt üles pritsiv vesi. Fassaadi pikema eluea aitab tagada vähemalt 30 cm kõrgune sokkel ja üle 60 cm laiune räästas.

Katte- ja servaplekid peavad tagama vihmavee juhtimise seinast eemale. Vihmaveetorude ja teiste fassaadidetailide kinnitused peavad samuti olema nii kaldu, et kinnituselt valgub vesi seinast eemale. Välisvooder tuleb paigaldada nii, et see saaks märjaks saamisel vajadusel kuivada. Voodri taha tuleb jätta vähemalt 25 mm laiune tuulutusvahe, mis jäetakse avatuks räästa ja sokli juures ning akende ala- ja ülaosas.

Välisvoodrilaua materjalikulu saab arvutada kas fassaadi brutopindalana ehk uste ja akende pinda maha lahutamata või netopindalana, kus uste ja akende alla jääv pind on maha võetud. Viimasel juhul tuleb voodrilaua kulule lisada 10–15%. Voodrilaudade mõõtu lõikamisel tekib paratamatult kadu, millega tuleb arvestada juba tellimisel. Välisvoodrilaudade niiskussisaldus ei tohiks ületada 20%, värvimise ajal peaks see olema 15-18%.

Sisevoodrilauad[muuda | muuda lähteteksti]

Sisevoodrilauad valmistatakse peamiselt männi või kuuse saematerjalist, aga sobivad ka lehtpuust (haavast, lepast, kasest jne) lauad. Puiduliigi valikul tuleb arvestada kuuse ja männi erinevate omadustega. Mänd on tumedam ja omandab aja jooksul punaka-oranžika värvuse, seda eriti UV-kiirguse toimel. Mänd sobib kasutamiseks naturaalsel kujul või valge poolläbipaistva pinnaviimistlusega suurematesse või valgusküllastesse ruumidesse, kus tema tume toon ei mõju rõhuvalt. Mändi sobib värvida katva pinnavärviga. Värvitooni valimisel tuleb arvestada, et värvikaardil olev toon erineb vähemal või suuremal määral alati lõpptulemusest.

Kuusk on heledam ja säilitab oma tooni pikema aja vältel, kolletudes ainult vähesel määral. Kuusk sobib naturaalsel kujul või valge poolläbipaistva pinnaviimistlusega hästi ka väikestesse või hämaramatesse ruumidesse. Kuuse sisevoodrilaud ei sobi katva pinnavärviga värvimiseks Voodrilauda sobib kasutada nii seinas kui laes, nii sisekujunduse aktsendina kui ka põhilise viimistlusmaterjalina.

Põhjamaiste standardite järgi on sisevoodrilaua soovituslik minimaalne paksus 14-15mm, eriti niiskete ruumide vooderdamisel. Tavalise niiskuega ruumides on sobilik kasutada ka 12mm pakust sisevoodrilauda.

Sisevoodrilauad võivad olla juba eelnevalt tööstuslikult viimistletud või tuleb need viimistleda ehitustööde käigus. Kuna tööstuslikult viimistletakse laudu ideaaltingimustes, on tööstuslik viimistlus alati käsitsi viimistlemisega võrreldes kvaliteetsem. Sisevoodri paigaldamisel tuleb arvestada ruumi niiskuse, seinast eralduva niiskuse ja ruumi ventileeritusega. Samuti alusseina materjali ja pinna siledusega. Puitkarkass alusseinale võib voodri kinnitada vahetult, kivist, betoonist ja teistest materjalidest alusseinale tuleb paigaldada alusroovitus, mille külge voodrilauad kinnitada.

Paigaldades voodrit nii seinale kui lakke, tuleb esmalt katta lagi ning paigaldada seejärel seinavooder vastu laevoodrit, jättes 10 mm liikumisruumi. Vertikaalse voodri paigaldamist alustatakse nurgast. Horisontaalvoodri puhul tuleb jälgida, et sulundikeel jääks üles- ja sulund ise allapoole. Voodrilaudade õiget asendit kontrollitakse loodiga.

Voodrilaudade kinnitamiseks sobivad kuumtsingitud naelad ja roostevabad kruvid. Sisevoodrilaua kinnitamiseks kasutatakse spetsiaalsed klambreid täispunniga profiilide kinnitamiseks. Kinnitusvahend peaks ulatuma roovitusse vähemalt voodrilaua 1,5 kordse paksuse võrra. Lõhenemise vältimiseks ei tohi kinnitada laudu otsale liiga lähedalt, ohutu kaugus on 7–10 cm. Kindlasti ei tohiks puidust sisevooderdist paigaldada küttekollete nagu ahjude, kaminate ja teiste tulekollete ning radiaatorite ega muude kuumade elementide vahetusse lähetusse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]