Uroboros

Allikas: Vikipeedia
Theodoros Pelekanose Uroborost kujutav joonistus alkeemiaraamatust "Synosius", 1478

Uroboros on end sabast õgiv müütiline madu või lohe. Tuntud juba Vana-Egiptuse Uues Riigis (u 1600 eKr). Egiptlaste juurest foiniiklasteni, sealt kreeklasteni ja ka Lääne alkeemikuteni jõudnud saba õgiv madu on sümboliseerinud lõpmatust, kõikehõlmavat loodust, lõpuleviimist, täiuslikkust, totaalsust, olemise lõpmatut ringi. Varastes müütides tähistas uroboros neitsilikku jumalannat, kes ilma mehe abita sünnitas kosmose; samas on teda fallilise olemuse pärast peetud ka mehelikkuse sümboliks.[1]

Kuna uroboros toitub iseendast, sümboliseerib ta aine muundumist, seega ka alkeemiat ennast.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Miranda Bruce-Mitford, "Kogu maailma märgid & sümbolid". Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre, kirjustus Varrak, Tallinn, 1997, lk 108