Lehekülje Tõesus lähteteksti vaatamine

'''Tõesus''' on teatav [[omadus]], mida omistatakse [[propositsioon]]idele, [[väide]]tele, [[mõte]]tele, [[uskumus]]tele jne ning ka [[lause]]tele ja [[lausung]]itele. [[Asi|Asju]], millel see omadus võib olla, nimetatakse [[tõekandja]]teks.

Selle kohta, milles see omadus seisneb, on erinevaid arusaamu, mida nimetatakse [[tõeteooria]]teks<ref>Mõned tõeteooriad eitavad sellise omaduse olemasolu.</ref>. Kas tõesus ja väärus on omistatav propositsioonidele, lausetele, uskumustele või millelegi muule, see on [[tõekandja probleem]]. Tänapäeval omistatakse tõesus ja väärus kõige sagedamini propositsioonidele. Propositsiooni koguni [[definitsioon|defineeritakse]] kui seda, mis võib olla tõene või [[väärus|väär]]. On siiski vaieldav, kas iga propositsioon peab olema tõene või väär.

Filosoofilist huvi pakub veel, mis teeb [[tõekandja]] tõeseks ([[tõetagaja]] probleem).   

[[Formaalne loogika|Formaalses loogikas]] on "[[tõene]]" (tavaliselt koos "[[väär]]aga") üks [[tõeväärtus]]test. 

[[Tavakeel]]es samastatakse sageli "tõene" ja "õige" ning "väär" ja "vale". Täpsemas keeles on tõesus ja [[väärus]] propositsiooni (või uskumuse või lause) [[vastavus]] või mittevastavus tõele, seevastu [[õigsus]] ja [[valesus]] aga [[tegu|teo]] (sealhulgas [[valik]]u või [[otsus]]e, ka uskumuse valiku või uskuda otsustamise) [[kooskõlalisus]] mingite [[reegel|reeglitega]].

==Tõeteooriad==
{{vaata|Tõeteooria}}
[[Tõeteooria]]d on algselt vastused küsimusele tõesuse loomusest. 20. sajandist alates on loodud ka teistsuguse lähenemisega tõeteooriaid. 

===Tõe vastavusteooria ehk tõe korrespondentsiteooria===
{{vaata|Tõe vastavusteooria}}
[[Tõe vastavusteooria]] ehk tõe korrespondentsiteooria järgi seisneb tõesus vastavuses sellele, kuidas asjad tegelikult on, (tõsiasjadele). See arusaam on vana ning esineb filosoofiliselt väljendatuna juba [[Aristoteles]]el. 

Tänapäeva filosoofias tõid selle käibele põhiliselt [[analüütiline filosoofia|analüütilise filosoofia]] rajajad [[G. E. Moore]] ja [[Bertrand Russell]]. Artiklis "[[The Nature of Judgment]]" (1899) Moore veel vastavusteooriat ei poolda, pidades seda [[idealism]]i allikaks. Samal seisukohal oli Russell<ref>Vt: [[Peter Hylton]]. ''Russell, Idealism and the Emergence of Analytic Philosophy'', Oxford: Oxford University Press 1990.</ref>. Nad pooldasid  [[tõe identsusteooria]]t (Moore, 1899, 1902; Russell 1904), mille järgi tõene propositsioon on identne mingi [[fakt]]iga (faktid ongi lihtsalt tõesed propositsioonid). Moore'i ja Russelli variandis on [[propositsioon]]id [[uskumus]]te ja teiste [[propositsiooniline hoiak|propositsiooniliste hoiakute]] objektid ja ühtlasi esmased [[tõekandja]]d, tõesus on propositsioonide omadus, mis on lihtne ja analüüsimatu. Tõese propositsiooni uskumine on õige. Vastavusest pole tarvis rääkida.   

1910. aasta paiku loobusid Moore ja Russell identsusteooriast ja võtsid omaks vastavusteooria.<ref>See kajastub publikatsioonides Moore 1953, mis põhineb 1910./1911. aasta loengutel, ja Russell 1910b).</ref> Asi oli selles, et nad hakkasid eitama [[propositsioon]]ide olemasolus; selleni viis nad kahtlus väärade propositsioonide olemasolus. Et tõesed propositsioonid on identsusteooria järgi faktid, siis väärad propositsioonid on midagi faktide sarnast, ainult väärad, seega on nad maailmas olemas, ja seetõttu tõesed; järelikult väärasid propositsioone ei ole olemas. 


==Vaata ka==

* [[Tõde]]
* [[Fakt]]

==Viited==
{{viited}}

==Kirjandus==
*[[George Edward Moore]]. The Nature of Judgment. – ''[[Mind]]'', [[1899]], 8, lk 176–193.
*[[George Edward Moore]]. Truth. – J. M. Baldwin (toim). ''Dictionary of Philosophy and Psychology'', London: Macmillan, kd 2, [[1902]], lk 716–718.
*[[Bertrand Russell]]. Meinong's theory of complexes and assumptions I, II, III. – ''[[Mind]]'', [[1904]], 13, lk 204–219, 336–354, 509–524. Taastrükk: [[Douglas Lackey]]  (toim). ''Essays in Analysis'', New York: George Braziller [[1973]].
*[[John Dewey]]. The Problem of Truth, [[1911]]. [http://books.google.ee/books?id=ELRg63VBHLkC&pg=PA101&lpg=PA101&dq=dewey+%22problem+of+truth%22&source=bl&ots=xayR-IpZnZ&sig=pJdwGex4I4iUZaQQQbOgzbDqQhA&hl=et&sa=X&ei=xyWvU-b6HqKnywOJ0oHoBw&redir_esc=y#v=onepage&q=dewey%20%22problem%20of%20truth%22&f=false Google'i raamat]
*[[Bertrand Russell]]. ''Philosophical Essays'', London: George Allen and Unwin [[1910]]
*The monistic theory of truth (1910a), lk 131–146.
*On the nature of truth and falsehood (1910b), lk 147–159.
*[[George Edward Moore]]. ''Some Main Problems of Philosophy'', London: George Allen and Unwin [[1953]].
*[[Richard Cartwright]]. A neglected theory of truth. – Richard Cartwright. ''Philosophical Essays'', Cambridge, MA: MIT Press [[1987]], lk 71–93.
*[[Thomas Baldwin]]. The identity theory of truth. – ''[[Mind]]'', [[1991]], 100, lk 35–52.
*[[Richard Kirkham|Richard L. Kirkham]].  ''Theories of Truth: A Critical Introduction'', Cambridge, MA: MIT Press [[1992]].
*[[John McDowell]]. ''Mind and World'', Cambridge, MA: Harvard University Press [[1994]].
*[[Simon Blackburn]], [[Keith Simmons]] (toim). ''Truth'', Oxford: Oxford University Press [[1999]].
*[[Stewart Candlish]].  Identifying the identity theory of truth. – ''[[Proceedings of the Aristotelian Society]]'', [[1999]], 99, lk 233–240.
*[[Julian Dodd]]. ''An Identity Theory of Truth'', New York: St. Martin's Press [[2000]].
*[[Michael Lynch|Michael P. Lynch]] (toim). ''The Nature of Truth: Classical and Contemporary Perspectives'', Cambridge, MA: MIT Press [[2001]].
**[[Jennifer Hornsby]]. Truth: The identity theory, lk 663–681.
**[[Marian David]]. Truth as identity and truth as correspondence, lk 683–704.
*[[Wolfgang Künne]]. ''Conceptions of Truth'', Oxford: Clarendon Press [[2003]].
*[[Alexis Burgess|Alexis G. Burgess]], [[John Burgess|John P. Burgess]] (toim). ''Truth'', Princeton: Princeton University Press [[2011]].

==Välislingid==
*[[Michael Glanzberg]]. [http://plato.stanford.edu/entries/truth/ Truth], [[Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia]], 2013.


[[Kategooria:Filosoofia]]
[[Kategooria:Loogika]]