Tuhala nõiakaev

Tuhala nõiakaev "keemas" (2013)

Tuhala nõiakaev oma "keemisperioodil" (2010)

Tuhala nõiakaev on ajutine tõusuallikas Tuhala maastikukaitsealal Tuhala karstiala läbival maa-alusel jõel.

Kui Nabala karstialal plaaniti lubjakivi kaevandamist, siis tõusis nõiakaev karstialal kaevandamise vastaste kampaanias kesksele kohale ja selle kaitseks koguti 65 000 allkirja. Nõuti Nabala maastikukaitseala moodustamist.^[1]^[2]

2012. aastal läbi viidud Eesti ime valimisel võitis hääletuse Tuhala nõiakaev.^[3]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaev hakkab suurvee ajal vett üle ääre ajama kui vee vooluhulk Tuhala jões on vähemalt 5000 liitrit sekundis ja Eesti pikima, Virulase karstikoopa kohal on veetase 2,35 m kõrgemal kui Nõiakaevu pealne plate. Tuhala nõiakaev "keeb" välja kuni 100 liitrit vett sekundis. On unikaalne karstiallikas, kuna veesurve tekib Tuhala maa-aluses jões ja tegemist ei ole arteesia kaevuga.

Kaevurakked ehitati tõenäoliselt samal ajal, kui asutati Tuhala kool. 1958. aastal tõsteti rakete kõrgust 1 meetri võrra.

Kaevus on huumushapetest veidi pruunikas, puhas rabavesi.

Pärimuslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvapärimuse järgi hakkab Nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.

Tuhala valla rahvalik nimetus oli Nõiavald.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Nõiakaevule appi!
↑ "Kaevandajad tahavad Nabala karstialal edasi tegutseda" Maaleht, 1. august 2012
↑ Palju õnne, Eesti ime 2012 – Tuhala nõiakaev!

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusmälestised 22. Harjumaa-Raplamaa, Kohila karstivaldkond. Kose, Kohila. Koostanud Hella Kink. Toimetanud Anto Raukas. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 2011.
Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak 2011, lk 190–193.
Ants Talioja. Tuhala radadel. Kirjastus OÜ Kadmirell. Tallinn 2012.
Gustav Vilbaste. Loodusvaatleja nr 4/5 september 1936. Kose erinumber.