Aastatel 1990–1995 toimus erinevate tuareegide grupeeringute eestvedamisel Nigeris ja Malisülestõus, mille eesmärgiks oli tuareegide elualadele autonoomia või koguni iseseisvuse saavutamine. Mäss toimus mõlema riigi jaoks rasketel aegadel: äsja oli kogu piirkonnas lõppenud 1980. aastate näljahäda ning sellele järgnenud pagulaskriis, nii Nigeris kui Malis oli probleeme poliitilise ebastabiilsuse ja tagakiusamisega. 1990. aastate ülestõus oli järjekordne jätk juba aastasadu kestnud tuareegide ülestõusude seerias. Nigeris kutsutakse seda ülestõusu vahel teiseks või kolmandaks tuareegide ülestõusuks, seda viidates 1914. aastal Ag Mohammed Wau Teguidda Kaoceni eestvedamisel Aïri mäestikus toimunud Kaoceni mässule ja 1911. aasta Ikazkazani Firhouni ülestõusule, mis jätkus 1916. aastal Malis. Tuareegide rändrahvas on episoodiliselt sõdinud "kohalike" kogukondade vastu põhimõtteliselt lakkamatult sellest ajast kui nad 7. ja 14. sajandi vahel Magribist emigreerusid.[1] Mõned (kuid mitte kõik) tuareegidest soovisid iseseisvat tuareegide riiki ka pärast Prantsuse koloniaalajastu lõppu; kui soov iseseisvuda segunes valitsusvastase rahulolematusega, puhkes Põhja-Malis mäss ka 1963. aastal.[2]
Baz Lecocq (2004). Unemployed Intellectuals in the Sahara: The Teshumara Nationalist Movement and the Revolutions in Tuareg Society. International Review of Social History, 49, lk 87–109