Transpordi väliskulud
Transpordi väliskulud (ingl.k. transport external costs) on transpordikulud, mis ei kajastu otseselt kaubaveoarvetel, reisija piletihinnas ega ka isikliku mootorsõiduki kasutamise kogukuludes. Transpordivahendite kasutamise poolt tekkivatele ja mõõdetavatele kuludele tekib hulk keskkonnale ja lõppkokkuvõttes ühiskonnale kahjulikke kõrvalmõjusid, mis ei kajastu otseselt transpordivahendite kasutamise omahinnas (sisekulus). Vedajad ja isiklike mootorsõidukite kasutajad ei kata otseselt atmosfääri saastamise, kasvuhoonegaaside tekitamise, looduskeskkonna muudel viisidel saastamise, liiklusummikutest, liiklusmürast ja liiklusõnnetuste kahjudest põhjustatud kulusid. Kõik loetletud kahjud ja kulud jäävad ühel või teisel viisil pikema aja jooksul kanda kogu ühiskonnale sõltumata sellest, kui palju keegi ühiskonna liikmetest on tegelikult oma liikumisvajadusteks transpordivahendeid kasutanud. [1]
Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Liidu Õiglase ja tõhusa hinnakujunduse kontseptsioon eeldab, et transpordikasutajad hüvitavad kõik nende poolt tekitatud kulud. Arusaama kohaselt tuleks tuvastada transpordi väliskulud ja lisada need õiges ja õiglases proportsioonis transpordi sisekuludele ehk transpordikasutajate poolt tasutavatele kuludele. Väliskulude muutmine sisekuludeks (ingl.k. internalisation) tähendab transporditeenuste hinnastamisel kõigi kulude arvestamist. [1]
Infrastruktuuri kahjustused viitavad maantee- ja raudteetranspordis teekatte ja rööbasteede kulumisega seotud kuludele, mida põhjustavad sõidukid. Need kulud tuleb katta vastava infrastruktuuri osa operaatoril. Kõik kasutajad ei kahjusta transpordi infrastruktuuri võrdselt. Maanteede kasutamisel on kahjustuse määr tavaliselt seotud sõiduki teljekoormusega. Tuntud meetod kahju hindamiseks kannab nime „Neljanda Astme Reegel“ Reegel väidab, et kui mootorsõiduki teljekoormus kasvab X korda , siis sõiduki poolt tekitatud kahju teekattele suureneb X4 korda. Teisisõnu, kui teljekoormust kahekordistada, suureneb kahju maanteele kuueteistkümnekordselt. Arusaama kohaselt kahjustab (kulutab) üks koormatud raskeveoauto teekatte pealmist kulumiskihti rohkem kui mitu tuhat sama teelõiku läbinud sõiduautot. [1]
Liiklusõnnetuste väliskulud on kulud, mida mootorsõidukite juhid põhjustavad liiklusõnnetuste ja -katastroofidega. Nendeks kuludeks on sõidukitele, transporditaristule ja isiklikule varale tekitatud kahju; juriidilise abi ja esmaabi osutamise ning politsei väljakutsumisega seotud kulud; vigastuste ravimise ja tervise taastamise meditsiinikulud ning töölt puudumise kulud, surmajuhtumite puhul toitjakaotuse jms kulud, valu ja kannatuste psühholoogiliste aspektidega seotud kulud jms kulud. Müra peetakse oluliseks väliskuluks eriti linnapiirkondades. Müra väliskulude piirväärtuse kindlaksmääramine on juba olemuslikult keeruline, kuid seda raskendab veelgi tõsiasi, et kui auto lisandub juba niigi suure liiklustihedusega teele, võib see oma müraga vähem häirida, kui sama auto liiklusvabal teel. [1]
Arvutades iga transpordiliigi keskmisi (keskkonna) väliskulusid, on võetud hindamise aluseks kindlaksmääratud ühikud, näiteks keskmine kulu reisijakilomeetri või kaubaveo tonnkilomeetri kohta. Uurides kindlaksmääratud ühiku väliskulusid, on võimalik teha usaldusväärseid järeldusi ja juhtida transpordikasutajaid keskkonnasõbralikumate transpordiliikide eelistamise suunas. [1]
1990. aastate keskel rahvusvaheliselt läbi viidud uuringute tulemustest on selgunud, et maanteetransport üksi genereerib 92% transpordi väliskuludest. Sõiduautode osa kogukuludes oli ca 58%, maantee kaubavedude osa aga ca 30 %. Õhutransport andis väliskuludest 6%, raudteetransport 1,5% ja mere- ning siseveeteede transport veidi vähem kui 0,5%. Kui arvestada ka bussireisijate osa, võib öelda, et reisijate vedu maanteedel genereerib ligikaudu 2/3 ja kauba vedu 1/3 väliskuludest. [1]