Torgsin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Leningradi sadama Torgsini osakonna reklaam

Torgsin (vene keeles Торгсин, täieliku nimega Всесоюзное объединение по торговле с иностранцами Torgovlja s inostrantsami 'kaubandus välismaalastega') oli organisatsioon Nõukogude Liidus, mis tegeles välismaalaste ja selliste nõukogude kodanike teenindamisega, kes omasid "valuuta mõttes hinnalisi väärtusi" (kulda, hõbedat, vääriskive, antikvaaresemeid, välisvaluutat), mida nad võisid vahetada toiduainete või muude tarbekaupade vastu.

Toimimine[muuda | muuda lähteteksti]

Torgsin omandas kurva kuulsuse 1932.–1933. aasta nälja ajal, kui teda kasutati selleks, et võtta kodanikelt ära väärisesemed neile kõrgendatud hinnaga toiduainete müümise teel. Kulda võeti vastu igal kujul: kangidena, juveliiresemetena, müntidena, ordenite ja medalitena, kuldplommidest saadud kullana, kaelaristidena, kunstiteostest pärit kullana jne. Kulla eest maksti suhteliselt hästi, hõbe ja plaatina olid halvasti tasustatud, ent isegi rahvalt kogutud kulla eest maksti tänapäeva hinnangutel kordades vähem, kui oleks olnud kulla/kulda sisaldavate esemete reaalne väärtus maailmaturu hindade järgi. Torgsini puhaskasum viie tegevusaasta jooksul oli ligikaudu 270–283 miljonit kuldrubla (sh umbes 127 mln rubla väärtuses kulda, 41 mln rubla väärtuses hõbedat ja 89,1 mln rubla väärtuses välisvaluutat[1]). Omandatud väärismetalle kasutas riik ekspordiks, et viia ellu industrialiseerimine (Läänest osteti tehnikat, patente jms selleks vajalikku).

Rahvas kulda leiva vastu vahetamas. Harkiv, 1932

Torgsini abil omandas riik rahvalt selle käes veel alles olnud 18., 19. ja 20. sajandi juveelid, kunstiteosed, kalliskivid, suguvõsa reliikviad jne, valitsuse vahetudes poleks neid enam olnud võimalik tagastada, sest väärismetallidest esemed purustati ja sulatati ümber. Asenduseks toodi riigis turule palju odavast melhiorist jms tarbeesemeid ning kunstlikke ja madala kvaliteediga kalliskive.[2]

Tänapäevaste hinnangute kohaselt oli kuld, mis Torgsini keti kaudu riigi kätte sulatamiseks ja seejärel ekspordiks läks, suuremalt jaolt pärit 18. ja 19. sajandist[3]. 1932. ja 1933. aastal pärines peaaegu pool Nõukogude Liidu ekspordiks läinud kullast Torgsini ketist. Kirikuvarasid ei tohtinud Torgsin vastu võtta, sest need kuulusid Nõukogude seadusandluse järgi niikuinii eksproprieerimisele; Torgsini töötajad rikkusid siiski aeg-ajalt seda keeldu[4].

Müüdavad toiduained[muuda | muuda lähteteksti]

Toiduaineid müüdi Torgsini kauplustes 3–4 korda maailmaturuhinnast kõrgema hinnaga; 1933. aastal – näljahäda haripunktis – tõstis Torgsini juhatus kahel korral jahu, kruupide ja leiva hinda[5]. Kaubavalik oli Torgsini kauplustes suur ainult suurlinnades, provintsilinnades oli valik väike ja kaubad viletsa kvaliteediga, olgugi, et neid müüdi maailmaturuhinnast mitu korda kallimalt. Osa neist polnud üldse ekspordikõlbulikud.[6]

Torgsini süsteemi põhjalikult uurinud Vene ajaloolane Jelena Ossokina on osutanud, et juba plaanid kajastasid NSV Liidu "näljageograafiat": suhteliselt kõige rohkem kauplusi avati Ukrainas; ka kulla jms ostmise plaan oli just seal eriti kõrge.

Torgsin loodi 1930. aasta juulis ja likvideeriti 1936. aasta jaanuaris.

Torgsin ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" külastavad Wolandi kaaslased Behemoth ja Korovjov Moskva elitaarset, välismaalastele mõeldud Torgsini poodi, korraldades seal skandaali. Tavalisest Torgsini kauplusest annab pildi pigem kirjeldus näljaajast Ivan Stadnjuki romaanis "Inimesed ei ole inglid", kus Platon vahetab oma Vene-Jaapani sõjas saadud kolm Georgi risti kruupide vastu äsja Vinnitsas avatud Torgsini poes.

Hilisemad eripoed NSV Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisemal ajal oli NSV Liidus eripoodide kette, kus sai osta valuuta ja/või sertifikaatide eest, mida sai valuuta eest omandada. Tuntud oli 1960ndatel loodud Berjozka kett, kus oli suur valik lihtkodanikele raskesti või praktiliselt üldse kättesaamatuid kaupu (nt oli olemas Berjozka kauplusi, mis olid spetsialiseerunud elektroonikale[7]). Erinevus Torgsiniga seisnes selles, et pakutud kaubad olid reaalselt maailmatasemel ega olnud erinevalt Stalini ajast mõeldud nälgivalt rahvalt varade väljapressimiseks, vaid "eliidi" teenindamiseks.

Tallinnas asus 1970. ja 1980. aastatel asus Vase ja Hõbeda tänava nurgal Albatrossi keti kauplus, kus müüdi kaugsõidumeremeestele boonide eest importkaupu[8].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Елена А. Осокина "Торгсин, Золото для индустриализации" - Cahiers du Monde russe Vol. 47, No. 4 (Oct. - Dec., 2006) lk 716
  2. Елена А. Осокина "Торгсин, Золото для индустриализации" - Cahiers du Monde russe Vol. 47, No. 4 (Oct. - Dec., 2006) lk 723
  3. Елена А. Осокина "Торгсин, Золото для индустриализации" - Cahiers du Monde russe Vol. 47, No. 4 (Oct. - Dec., 2006) lk 746
  4. Осокина Е. А. Алхимия советской индустриализации: время Торгсина. — М.: Новое литературное обозрение, 2019. — С. 172.
  5. Dokfilm Империя "Торгсин". Экспроприация по-советски
  6. Елена А. Осокина "Торгсин, Золото для индустриализации" - Cahiers du Monde russe Vol. 47, No. 4 (Oct. - Dec., 2006) lk 729
  7. https://zeithistorische-forschungen.de/site/40209364/default.aspx
  8. Riho Laurisaar Vase äritänav ja booniprostituudid - EPL, 04.09.2004

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]