Topeltkausaalsuse põhimõte
Topeltkausaalsuse põhimõte on vastutust tekitava ja täitva kausaalsuse tasandi eristamine. Kõigepealt hinnatakse, kas kahju põhjustaja tegu või tegevusetus viis kannatanu õigushüve kahjustamiseni. Seda nimetatakse vastutust tekitavaks kausaalsuseks. Teisel tasandil hinnatakse, kas õigushüve kahjustamine viis omakorda ka hüvitatava kahju tekkimiseni. See on vastutust täitev kausaalsus.[1]
Olulisus[muuda | muuda lähteteksti]
Tasandite eristamine on oluline, sest tekitatud kahjut ei pruugita hüvitada üksnes tulenevalt õigusrikkumise toimepanemise või selle katse tõttu. Õigusvastane tegu ei pruugi põhjustada kahju. Lisaks on põhjusliku seose kahetasandilisuse põhimõte oluline süüteo üldkoosseisu juures, kuna seal hinnatakse kahju tekitaja vastutust üksnes vastutust tekitava kausaalsuse astmel. Ainuüksi õigusvastase delikti toimepanemisega ei kaasne kahju hüvitamise kohustust.[1]
Kohaldamine[muuda | muuda lähteteksti]
Põhimõte pärineb Saksa õigusdoktriinist, mille puhul eristatakse vastutust tekitavat (sks haftungsbegründende Kausalität) ja vastutust täitvat kausaalsust (sks haftungsausfüllende Kausalität).[2] Nende kahe tasandi eristamiseks saab kasutada järgmist illustreerivat näidet kohtupraktikast. A saab vigastada autoõnnetuses, mille B on põhjustanud. A-l diagnoositakse pärast meditsiinilist ülevaatust skleroos. Haigus on aga kaasasündinud ja ei ole seotud autoõnnetusega. Haiguse tõttu on A sunnitud varem pensionile jääma. A nõuab B-lt lisaks liiklusõnnetusega põhjustatud tervisekahjule ka varasema pensionile jäämisega seotud saamata jäänud tulu. On ilmne, et kannatanu ennetähtaegne pensionile jäämine ei olnud tingitud autoõnnetusest vastutust tekitaval ega täitval tasandil. Saamata jäänud tulu ei hüvitata, sest tõendatud põhjusliku seose õigusliku analüüsi alusel jõuame järeldusele, et B ei ole kohustatud hüvitama A-le tekitatud varasemast pensioniseerumisest tulenevat kahju. Olukord näitab vastutust tekitava ja täitva kausaalsuse olemust ning teisalt vajadust eraldada asjaolud, mille alusel hinnatakse põhjuslikku seost ja vastutust.[2]
Kuna kogu õigusvastase teoga tekitatud kahju ei pruugi olla sellega põhjuslikus seoses või tervisekahjustus ei pruugi põhjustada isikule materiaalset kahju, on vaja olukorda kontrollida topeltkausaalsuse põhimõtte kohaselt kahel eri astmel. Praktikas on keerulisemad olukorrad, kus tekitatud kahju (nt saamata jäänud tulu) on küll otseselt seotud kahju tekitaja tegevusega, kuid selle omistamine talle ei ole õiglane. See on põhjuslikule seosele õigusliku hinnangu andmise küsimus, mitte enam faktilise põhjusliku seose tuvastamine. Kui kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, kas mingi faktiline väide on vajalikul määral tõene või mitte, kasutatakse põhjusliku seose tõendamiskoormist, et määrata kindlaks kumb osapool kaotab faktoloogilisel tasandil.[2] Topeltkausaalsuse põhimõte kehtib mitme Euroopa riigi menetlusõiguses. Eesti õiguses on tõendamiskoormis sätestatud põhjusliku seose osas tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) § 230 lg-s 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellepärast on kahjustatud osapoole ülesanne tõendada oma nõuet toetavaid asjaolusid ning põhjusliku seose olemasolu kõikides etappides ja tasanditel.[2]
Topeltkausaalsus[muuda | muuda lähteteksti]
Topeltkausaalsuse põhimõttest tuleb eristada topeltkausaalsuse (alternatiivne põhjuslikkus) mõistet. Topeltkausaalsus on korrektiivide vorm, mille käigus on kaks põhjustajat samal ajal põhjustanud tagajärje. Näiteks kui kahest ühe teo ärajätmisel tagajärg siiski saabuks, jäävad mõlemad süüalused süüdi, sest mõlemad põhjused toimusid koos ja samal ajal, hoolimata sellest, et üks ei teadnud teise tegemistest.[3]