Tenosünoviit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tenosünoviit ehk kõõlusetupepõletik tekib, kui kõõlust ümbritsev sidekude ja sünoviaalkest muutuvad põletikuliseks. Kõõlused on tugevad mitteelastsed keelikud, mis ühendavad skeleti liikumises osalevaid lihaseid luudega.

Paljud kõõlused, eriti need, mis ületavad õla-, randme- ja hüppeliigeseid, on ümbritsetud kahekihilise lestmega (kõõlusetupp), mis vähendab kõõlusekahjustusi hõõrdumisel või surve korral.[1]

Põletik[muuda | muuda lähteteksti]

Kõõlusealuses paunas on spetsiaalne libestav aine (sünoviaalvedelik). See võimaldab kõõlusetupe sisemistel ja välimistel lestmetel libiseda üksteise peal - nii saab kõõlus vabalt liikuda.

Tenosünoviidi puhul takistab kõõlusetupepõletik vaba liikumist ning tupe sisemine ja välimine kiht hõõrduvad liikumisel, piirates liikumist ja tekitades valu.[1]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Tenosünoviidi tunnused:

  • valu kindlate liigutuste tegemisel, näiteks randme- või hüppeliigese painutamisel ja sirutamisel või pöidla põhiliigese liigutamisel
  • pikisuunaline turse kõõlusel või mõningatel kroonilistel juhtudel kiuliste sõlmede moodustamine, mis on mõnikord ka nähtavad ja tuntavad
  • nahk on kõõluse piirkonnas kuum
  • liigutamisel naksumine kõõluse piirkonnas - seda on võimalik tunnetada või kuulda stetoskoobiga, mis on asetatud nahale; mõnikord on naksumist võimalik kuulda ka palja kõrvaga[1]

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Tenosünoviidi põhjused:

  • äge vigastus
  • infektsiooni levik lähedalolevatest kehaosadest, nt sõrmeluust, või vereringe kaudu
  • põletikuline haigus, nagu reumatoidartriit, mis haarab ka sünoviaalkapslit
  • krooniline, korduv, kerge trauma või tugev mingi lihasrühma ülekoormus, näiteks reketispordialad, joonistamine ja remontimine on eriti suure riskiga pöidlat liigutavale kõõlusele. Mõnel juhtumil on tenosünoviit kutsehaigus.[1]

Ülekoormuskahjustus[muuda | muuda lähteteksti]

Korduvaid liigutusi teostavad töötajad, nagu klaviatuuriga tegelevad inimesed, kogevad mõnikord randmevalu. Tavaliselt ei ole tenosünoviidil kindlaid tunnuseid, kuid sümptomeid saab tihti leevendada töövõtete ja töökoha kerge ümbersättimisega.[1]

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoositakse enamasti kliinilisel läbivaatlusel. Arst võib märgata et

  • liigutamine on piiratud ning valulik
  • kõõlusetuped on silmnähtavalt tursunud
  • nahk kõõluse piirkonnas on punetav ning soe[1]

Küsimused[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoosi panemiseks küsitleb arst patsienti ka tema elustiili kohta, kas ta töötab klaviatuuriga või kas ta tegeleb tavapäratute treeningutega. Arst uurib ka patsiendi reumaatilisi probleeme. Vereanalüüsid selgitavad reumatoidartriidi olemasolu[1]

Röntgen[muuda | muuda lähteteksti]

Pikka aega kestnud tenosünoviidi korral on võimalik röntgeniülesvõttega tuvastada kaltsiumi ladestumist kõõlustes ja nende tuppedes.[1]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Tõsise tenosünoviidi sümptomeid võib leevendada külma kompressiga, samas kui krooniline põletik reageerib kuumale.[1]

Puhkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Puhkamisel leevenduvad enamik tenosünoviidijuhtumeid. Raskematel juhtudel aitab haigusest mõjutatud kehapiirkonna lühiaegne puhkus lahase abil. Pärast ägeda perioodi möödumist peaks mõjutatud piirkonda treenima mitu korda päevas, et ei tekiks armkude, mis võib tekitada püsivat liikuvuse piiratust.[1]

Ravimid[muuda | muuda lähteteksti]

Abi võib saada analgeetikumidest ning mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest. Paranemist saab kiirendada ka kortikosteroidstete preparaatide süstimisega kõõlusetuppe, kuid seda ainult eelneva infektsiooni puudumisel.

Reumatoidartriiti põdevatele patsientidele on suukaudsete ravimite kõrval vaja ka lokaalset ravi.

Infektsiooni korral on vajalik antibiootikumravi.[1]

Kirurgiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Püsiva tenosünoviidi puhul on võimalik teostada väiksemaid operatsioone, et lõigata läbi haigusperioodil tekkinud kiudjas kude, vabastades kõõluse.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Peter Abrahams (2005). Pere terviseentsüklopeedia. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 70-71.