Teine karlistide sõda
| Teine karlistide sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa kolmest karlistide sõjast | |||
| Toimumisaeg | 1846–1849 | ||
| Toimumiskoht | Peamiselt Kataloonias | ||
| Tulemus | Liberaalide võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Teine karlistide sõda toimus peamiselt Kataloonias. See algas 1846. aasta septembris ja lõppes 1849. aasta mais. Ajendiks oli Isabel II ja karlistide troonipärija Carlos Luis de Borbóni ärajäänud abielu, mida toetas mõõdukas hulk Isabeli pooldajaid, eriti Jaime Balmes ja Juan Donoso Cortés, ning karlistid. Viimaks abiellus Isabel II oma nõo Francisco de Asís de Borbóniga. Paljud ajaloolased on kahtluse alla seadnud, kas tegemist oli ikkagi sõjaga. Pigem oli Teine karlistide sõda lihtrahvalik ülestõus, mis leidis aset erinevates Kataloonia osades. Matinersi relvastatud salgad võitlesid ühiselt vabariiklaste rühmituste vastu, mistõttu neid hakati nimetama progressiivseteks karlistideks.[1]
Algus ja põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Kataloonias püsisid endiselt karlistide salgad, kes ei olnud pärast Esimest karlistide sõda alla andnud, kuigi enamik neist olid muutunud pigem teeröövliteks ja geriljadeks. 1846. aastal toimus põllumajanduses ka suuremat sorti kriis, eriti Kataloonias, ja Ramón María Narváez viis läbi rahva seas ebapopulaarsed reformid. Esmatarbekaupadele kehtestati maksud ja kasutusele võeti eraomandi mõiste, mis oli vastuolus ühismajandi huvidega. 1846. aasta kriis kujunes Kataloonias väga tähtsaks. Esiteks, vaesemates provintsides ja põllumajandusest sõltuvates mägipiirkondades oli raskusi toidu varumisega juba alates 1840. aastast, mistõttu valitsus oli sunnitud andma majanduslikku abi, kuid millest jäi vajaka, et nälga leevendada. Teiseks, kriis mõjutas suuresti kogu Euroopa majanduse edasi liikumist, aga eriti alles tärganud Kataloonia tööstusrevolutsiooni, mis põhjustas 1840–1846. aastatel nõudluse vähenemise välisturgudel ja massilise musta turu tekke. Lõpetuseks, sõjaväkke värbamise tõttu jäid perekonnad ilma vajalikust tööjõust just kõige raskemal ajal.
Konflikt
[muuda | muuda lähteteksti]Ülestõus algas 1846. aastal Solsonas, kui geriljadest moodustati salgad (kuni 1847. aastani polnud neid rohkem kui 500), kelle peamiseks sihtmärgiks olid avaliku sektori töötajad ja sõjaväeüksused. Need salgad toimisid kui väikesearvulised geriljabanded, mida juhtisid ninamehed. Peamiselt ründasid nad oma kodukoha vahetusläheduses ja tundsid hästi ümberkaudset maastikku. Juhid olid enamasti Esimesest karlistide sõjast puhtalt pääsenud ja ei pidanud ära põgenema. Oli ka neid, kes olid olnud sunnitud Prantsusmaale põgenema, kuid kes otsustasid kasutada võimalust, et naasta. Samuti oli ka uusi liikmeid, kes kuulusid vähem absoluutsesse karlistide liikumisse. Üks kõike tähtsam liider oli preester Benet Tristany, kes tungis sisse Cerverasse, et röövida kogu raha ja laskemoon. Tristany aga võeti kinni ja saadeti 1847. aastal Solanasse mahalaskmisele. Sellegipoolest tõusis karlistide armee liikmete arv 4000-ni. Manuel Pavía juhtimisel oli aga 40 000 Kataloonia sõjaväelast. Pavía üritas ülestõusnuid rahumeelselt lepitada, mis aga ei läinud korda. Karlistidega liitusid veel liberaalide ja vabariiklaste parteid. 1848. aasta paiku loodi salgad Extremaduras ja Kastiilias, kuid mis polnud eriti edukad.
1848. aasta läbikukkunud ülestõusud
[muuda | muuda lähteteksti]Kui sõda algas, viibis Ramón Cabrera Lyonis. Tema meelest oli võitlus juba algusest peale läbi kukkunud. Siiski ületas ta prantsuse piiri 23. juunil 1848 ja üritas edutult kokku panna Kataloonia Kuninglikku Sõjaväge. Samuti ei suutnud ta siseneda Maestrazgosse. 1848. aasta lõpus asendas Manuel Gutiérrez de la Concha eelmise väejuhi, Fernando Fernández de Córdoba, ning suutis karlistide vägesid nõrgestada. See sündmus, aga ka läbikukkunud karlistide ülestõusud Guipúzcoas, Navarras, Burgoses, Maestrazgos ja Aragónis, raskendasid konflikti jätkumist.
1849. aasta aprillis peatati troonipärija Carlos Luis, kui ta üritas ületada Prantsuse-Hispaania piiri. 26. aprillil pidi Cabrera ise prantsuse piiri ületama, et pääseda valitsuse juhitud sõjaväe tagakiusamisest. Ülejäänud salgad toimisid samamoodi ja 14. mail läksid üle piiri neist viimasedki, mida juhtisid vennad Tristany'd. See oli sõja lõpp.
Juunis 1849 anti karlistidele armu. Rohkem kui 1400 inimest naasis Hispaaniasse, samas kui paljud otsustasid Prantsusmaale jääda. Paljud karlistide sõja veteranid võitlesid hiljem Aafrika sõjas (1859–1860).
Võitlevad osapooled
[muuda | muuda lähteteksti]Liberaalide väed
[muuda | muuda lähteteksti]
1847. aastal oli Kataloonia kindralkaptenil kindral Manuel Pavíal 22 000 sõdurit 5000 karlisti sõduri vastu. Pavía palus valitsuselt abivägesid. Neid talle ei antud, sest tema käsutuses oli niigi kolmandik nii poolsaare, Aafrika kui ka ümberkaudsete saarte sõjaväest.
1848. aasta 18. detsembriks oli liberaalidel juba 50 000 sõdurit, kes jaotusid seitsmeks diviisiks, mis jagunesid 12 brigaadiks ja viimased jagunesid omakorda veel 25 kolonniks. Ülemjuhatajaks sai kindralleitnant Manuel de la Concha. Ta oli ka Duero markii, mistõttu allusid talle veel seitse feldmarssalit, kaheksa brigaadikindralit ja 15 koloneli.
Jalavägi
Osales kolm pataljoni järgmistest rügementidest:
- Printsi rügement (Regimiento del Príncipe)
- Printsessi rügement (Regimiento de la Princesa)
- Kastiilia rügement (Regimiento de la Princesa)
- Kuninga rügement (Regimiento del Rey)
- Soria 9. rügement (Regimiento de Soria nº 9)
- Zaragoza rügement (Regimiento de Zaragoza)
- Kaliitsia rügement (Regimiento de Galicia)
- San Marciali rügement (Regimiento de San Marcial)
- Córdoba rügement (Regimiento de Córdoba)
- Astorga rügement (Regimiento de Astorga)
- San Quintíni rügement (Regimiento de San Quintín)
Samuti osales kaks pataljoni järgmistest rügementidest:
- Valencia rügement (Regimiento de Valencia)
- Jaéni rügement (Regimiento de Jaén)
- La Unióni rügement (Regimiento de la Unión)
- Konstitutsiooni rügement (Regimiento de la Constitución)
- Astuuria rügement (Regimiento de Asturias)
Veel võtsid võitlusest osa järgmised rügemendid, mis saatsid sõtta ühe pataljoni:
- Ciudad de Rodrigo rügement (Regimiento de Ciudad Rodrigo)
- Alba de Tormese 40. rügement (Regimiento de Alba de Tormes nº 40)
- Simancase rügement (Regimiento de Simancas)
- Tercio de Granaderose rügement (Regimiento de Tercio de Granaderos)
- Teine Tarragona rügement (Regimiento de Tarragona nº 2)
- Viies Tarragona rügement (Regimiento de Tarragona nº 5)
- Kuninganna rügement (Regimiento de la Reina)
- Burgose rügement (Regimiento de Burgos)
- Albuera rügement (Regimiento de Burgos)
- Esimene Kataloonia rügement (Regimiento de Cataluña nº 1)
- Seitsmes Chiclana rügement (Regimiento de Chiclana nº 7)
- Antequera 15. rügement (Regimiento de Antequera nº 15)
- Vergara 16. rügement (Regimiento de Vergara nº 16)
- Aafrika rügement (Regimiento de África)
- Neljas Barbastro rügement (Regimiento de Barbastro nº 4)
- Kuues Tarifa rügement (Regimiento de Tarifa nº 6)
- Brobónide 17. rügement (Regimiento de Borbón nº 17)
- Kaheksas Figuerase rügement (Regimiento de Figueras nº 8)
- Navase 14. rügement (Regimiento de Navas nº 14)
- Toledo rügement (Regimiento de Toledo)
- Vitoria rügement (Regimiento de Vitoria)
- Zamora rügement (Regimiento de Zamora)
- Arapilese rügement (Regimiento de Arapiles)
Kokku oli 70 pataljoni. Osalesid veel komandant Posase väed, Barcelona ja Kataloonia võõrleegionid, 180 Mossos d'Esquadra liiget, nelja provintsi piirivalvekolonnid ja Guardia Civil (Hispaania esimene tsiviilkaitseorgan).
Ratsavägi
- Montesa rügement
- Sagunto rügement
- Santiago rügement
- Hispaania rügement
Kokku oli 1244 hobust.
Suurtükivägi
- Esimene suurtükiväe rügement
- Meestel oli veel kasutamiseks 24 suurtükki
Karlistide väed ja Kataloonia Kuninglik armee
[muuda | muuda lähteteksti]
1849. aasta 1. jaanuari seisuga olid karlistide sõjalised jõud jaotatud neljaks divisjoniks, mis omakorda jagunesid kaheksaks brigaadiks. Vägede ülemjuhataja oli kindralleitnant Ramón Cabrera Griñó, Morella krahv, kellele allusid veel kolm brigaadikindralit ja 17 koloneli. Kõik allüksused olid poolikud ja halvasti relvastatud, mida tõendab ka Figuerese vabatahtlikest koosnev pataljon, milles oli vaid 268 meest, kellest 36-l polnud relvi.
Jalavägi
- Guias de Cabrera vabatahtlike väeteenistujate pataljon
- Barcelona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tarrasa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Manresa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Berga vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tarragona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Igualada vabatahtlikest koosnev pataljon
- Las Garriagase vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tortosa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Lérida vabatahtlikest koosnev pataljon
- Cervera vabatahtlikest koosnev pataljon
- Trempi vabatahtlikest koosnev pataljon
- La Seo vabatahtlikest koosnev pataljon
- Oloto vabatahtlikest koosnev pataljon
- Figuerase vabatahtlikest koosnev pataljon
- Gerona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Hostalrichi vabatahtlikest koosnev pataljon
- 100 Mossos d'Esquadra liiget
- Kaks Resguado kompaniid
- Üks haavatud sõdurite kompanii
- Mõned ratsaväe rügemendid (näiteks Lanceros de Cataluña rügement, milles oli 200 hobust)
- Mõned suurtükiväe rügemendid (puuduvad täpsemad andmed, kui palju ja milliseid suurtükke kasutati)