Tehnoloogilis-majanduslikud paradigmad
Tehnoloogilis-majanduslikud paradigmad[muuda | muuda lähteteksti]
Tehnoloogilis-majanduslikud paradigmad (techno-economic paradigms ing.k) ja nende muutused on kontseptsioonina tuntuks teinud Carlota Perez.
Tehnoloogilis-majanduslikud paradigmade ajalugu ulatub 240 aasta tagusesse aega Selle aja jooksul on toimunud viis tehnoloogilist revolutsiooni. Need viis on olnud:
- Tööstuslik pööre, mis sai alguse aastal 1771. Uuteks tehnoloogiateks olid näiteks mehhaniseerimine, tehased ning uute infrastruktuuridena võeti kasutusele veekanalid ja vee energia.
- Auruveduri, kivisöe, raua ja raudteede revolutsioon, algus aastal 1829. Märksõnadeks linnastumine ja aurumasinad. Uuteks infrastruktuuri lahendusteks aurulaevad, raudtee ja telegraaf.
- Terase ja rasketehnika revolutsioon, algus aastal 1875. Märksõnadeks teras, vask, keemia, elekter. Ehitama hakati terasest kõike mis sai ning loodi telefon.
- Autode, õli, plastiku ja mass tootmise revolutsioon, algus aastal 1908. Märksõnadeks standardiseerimine, masstootmine, sünteetilised materjalid ning kodumasinad. Tekkisid lennujaamad nii nagu teame neid täna, kiirteed ja elekter oli vabalt kättesaadav kõigile.
- Ning viimasena Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni ajastu, milles elame praegu kuid mis sai alguse aastal 1971. Märksõnadeks arvutid, tarkvara. Tekkisid internet, veeb ja reisimine muutus kiirelt läbitavaks tegevuseks. [1] [2]
Need revolutsioonilised tehnoloogilised ajastud ei ole lisanud vaid tekkimise hetkel uusi tööstusharusid olemasolevatele lisaks vaid iga üks eelnevalt nimetatud revolutsioonidest on kaasa toonud radikaalseid muutusi ka laiemas majanduslikus, sotsiaalses, organisatsioonilises ja poliitilises süsteemis, nõudes uusi suundi kõigis neis valdkondades, tõstes tootlikkust ja kvaliteeti. Näiteks kaasnevad uue paradigmaga uued organisatsiooni ja juhtimise vormid, uued infrastruktuurid, uued nõuded haridusele ja ümberõppele ning muutusi intellektuaalomandi režiimile. Tekivad uued tööstusharud See on ka põhjus, miks neid perioode saab nimetada revolutsioonilisteks. Iga uue paradigmaga tekib uus "parim praktika" või "hea tava", mis hõlmab uusi üld kasutatavaid tehnoloogiaid ja organisatsioonilisi põhimõtteid, mida kasutatakse uute ettevõtete ja tööstusharude loomisel kui ka olemasoleva majanduse moderniseerimisel.[1] [3]
Uue tehnoloogia levimismuster revolutsiooni korral[muuda | muuda lähteteksti]
Paradigma muutusega kaasas käiv transformatsioon on nii loov kui hävitav nähtus ühes. Uue tehnoloogia tulemisel vananenud tööstusharud ja nendega seotud sotsiaalsed struktuurid kaovad. [4] Ajalooliste muutustega kaasneb alati vastupanu, sest protsessis on alati kaotajaid kuid paradigma muutuste korral on iga uue transfomeeriva tehnoloogia ülemvõim ja parem tootlikkus väga selge, mis tõttu võetaksegi isegi vastupanu korral lõpuks ikkagi tehnoloogia omaks, mille tulemusel toimub ühiskonna ülesehituse institutsionaalne muutus.[3]
Carlota Perezi teooria kohaselt läbib iga tehnoloogiline revolutsiooni tsükkel neli faasi. Nendeks on plahvatus (irruption ing. k), hullus (craze ing.k), sünergia (synergy ing.k) ja küpsus (maturity ing.k). Need neli jagunevad omakorda kahte gruppi – esimesed kaks lähevad installatsiooni (installation ing. k) perioodi alla ning viimased kaks kasutuselevõtu(deployment ing.k) perioodi alla. Installatsiooni ja kasutuselevõtu vahel on märgiline “pöördepunkt”. Kõikide nende faaside läbimine võtab aega ligi pool sajandit. [3] [5]
Protsess algab tehnoloogia plahvatusliku sisenemisega turule, lüües kõik senised kehtinud reeglid majanduses segamini. Uue tehnoloogia sisenemise protsessi veab eest finantskapital, mille abil rahastatakse tehnoloogiat käsitlevaid ettevõtteid ja teisi innovaatoreid. Riik siin hetkel ei sekku, lasts turul teha oma tööd läbi konkurentsi[1][5].[6]
Uute tehnoloogiate laialdane kasutuselevõtt tähendab aga seda, et samaaegselt toimub eelneva revolutsiooni langus, kus peatub nende ettevõtete kasv mis teenisid eelmise revolutsiooni tehnoloogia pealt seni head kasumit, tekitades ühiskonnas valusaid kohanemise hetki. Tekib vajadus vahetada välja senised tööjõu oskused ning arengupiirkonnad. Näitena toob Perez Detroiti laostumise – masstootmise tehaste piirkond - ja Silicon Valley õitsengu kui toimus muutus praeguse infotehnoloogia revolutsiooni poole.[5]
Reguleerimata vabaturumajandus hakkab aga lõpuks töötama iseenda vastu, kui turule voolab aina enam raha mida enam ei kasutata investeerimiseks tootmisese vaid spekuleerimiseks, et teenida kiirelt suurt kasumit hoolimata mis selle reaalmajanduslik tulem on. Lõpuks lõppeb see tehnoloogia sisseelamise periood ühe või mitme mulli lõhkemisega ühiskonnas, tuues kaasa majanduslanguse. Mulli lõhkemine on see, mida Perez nimetab pöördepunktiks faaside vahel.[5][1][6]
Mulli lõhkemise hetkeks on uue paradigma infrastruktuur ja tehnoloogiad ennast ühiskonda niivõrd kinnistunud, et tema kasvupotentsiaali saab nüüd realiseerida üle kogu terve majanduse. Ettevõtlus on fundamentaalselt muutunud ning selleks, et ära kasutada uut innovatsiooni ja investeerimis potentsiaali mis turule on tekkinud on vaja uut suunda. Selle suuna on tavaliselt andnud riik, astudes kingadesse kus enne olid investorid, kes nüüd aga majanduskriisi ajal enam nii julgeid riske ei võta ja turule nii innukalt raha ei vii. Selleks peab enne tehnoloogia sünergia ja küpsusfaasi tekkimist riik reguleerima ja ümber suunitlema finantspoliitika.[5]
Riigi roll[muuda | muuda lähteteksti]
Tehnoloogilis-majanduslike paradigmadega seonduvalt räägitakse ka riigi rollist protsessis. Riigi roll peaks seisnema võimalikult valutuks uue tehnoloogia laialdaselt kasutusele võtuks, seega riik peaks aitama minimeerida kaotajate arvu või kaotuste suurust. Teisalt peaks riik suutma luua võimalusi uute tööstusharude kiireks tekkeks, et muutus toimuks ühiskonnas võimalikult kiirelt ja kõigil ühiskonnas oleks selge, kuhu peaksid nad oma ettevõtliku fookuse seadma, et edukalt turul toimida. Et riik aga sellise suunamisega hakkama saaks, peaks ta olema kursis võimalike väljakutsetega mis võivad tulevase paradigma tulemisel ühiskonnal ees seista. [4]
Eelnevate paradigmade muutustel - kriisihetkedel - on riik ka seda teinud. Perez ütleb, et iga tehnoloogiline revolutsioon toob oma tekkimisel kaasa mitmeid kombinatsioone sellest, kuidas tekkinud infrastruktuure, seadmeid, kaupu ja teenuseid kasutusele võtta. Kuid see kombinatsioon mis jääb peale ei teki mitte läbi riigi sunnimeetodi vaid see määratletakse ära sotsiaalpoliitilise valiku läbi, kus ühiskond hakkab püüdlema elustiili poole, mida teatud uued kaubad ja teenused pakuvad. Oluline on mainida, et enamasti on teerajajateks rikkad ja haritud, kes on tehnoloogia esimesed kasutuselevõtjad ning ülejäänud ühiskonnast tahab neid kopeerida.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Steve Denning From A Casino Economy To A New Golden Age: Carlota Pérez At Drucker Forum 2017, Forbes online magazine, 2017.
- ↑ Mark Knell Nanotechnology and the Sixth Technological Revolution, 2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Carlota Perez Great Surges of development and alternative forms of globalization, 2007.
- ↑ 4,0 4,1 Tarmo Kalvet, Rainer Kattel, Majandusareng, innovatsioon ja tehnoloogilis-majanduslik paradigma : väljakutse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele., Riigikogu Toimetised, 2002.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Carlota Perez Capitalism, Technology and a Green Global Golden Age: The Role of History in Helping to Shape the Future,The Political Quarterly, 2015.
- ↑ 6,0 6,1 Carlota Perez The Double Bubble at the Turn of the Century: Technological Roots and Structural Implications, Cambridge Journal of Economics, 2009.