Tantsumaraton
Tantsumaraton on üritus, kus inimesed tantsivad või jalutavad muusikasse pikema aja jooksul. Need algasid tantsuvõistlustena 1920. aastatel ja kujunesid inimeste vastupidavuse võistlusteks või meelelahutuslikuks ajaviiteks suure depressiooni ajal 1930. aastatel.[1]
Algus[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Esimene teadaolev maraton USA-s peeti 1909. aasta detsembris Montana osariigis Bjutti linnas. Osales üle 170 paari.
Majanduskriisi ajal olid tantsumaraton üks viis, kuidas oma kannatustest mõtteid mujale saada.
1930. aastatel oli tantsumaraton visaduse harjutus, füüsilise ja vaimse vastupidavuse demonstratsioon, mis äratas vaatajates gladiaatorimängude vaimu. Kui varajased maratonid olid uus füüsilise jõu ja vapruse ilming, siis hilisemal, tehniliselt arenenumal kujul hakkasid need sümboliseerima kogu kultuuri vaimu, mis püüdis mõista maailma, mida tabasid ühtäkki vaesus, inimkaotused ja kaitsetus. Tantsimine kujunes ellujäämisvõistluseks.[2]
Tantsumaratonid kui äri ja vaatemäng[muuda | muuda lähteteksti]
1930. aastate alguseks oli tantsumaraton üsna tulusad äri. Inimesed käisid vaatamas inimesi, kes olid elu ja surma piiril, peaaegu surid nende silme all. Nii tekkis vaatajates tunne, et nende elus pole asjad nii halvad. Maratoni ümber oli palju inimesi: – arste ja õdesid, kelnereid, muusikuid, väljaviskajaid.
Paljud inimesed rändasid üle kogu riigi, osaledes maratonidel, et kindlustada oma olemasolu. Mõned neist osalesid aga maratonidel lootuses, et talendipüüdjad märkavad neid ja pakuvad neile lepingut. Aga nii läks üksikutel, näiteks June Havoc, kas sõitis ühest maratonist teise lootusega, et mingi agent märkab teda ja pakub lepingut.
Kuigi maratonid ei ole kunagi olnud osalejate tantsuliste võimete test, on hilisemad maratonid muutunud veelgi enam osalejate vastupidavuse küsimuseks. Kohtunik vaid kontrollis, kas tantsija põlved põrandaga kokku puutuvad. Sageli korraldati osalejatele lühikesi mõne tantsu võistlusi, näiteks fokstrotivõistlusi, mis võimaldas võitjatel saada lisaraha ja üritusel publiku seas menukamaks muutuda.
Sageli korraldajad korraldasid etendusi, kus osalesid kas maratonil osalejad või külalisesinejad ehk publik sai vaadata erinevaid estraadi numbreid. Kohale olid kutsutud ka kohalikud kuulsused.
Maratonide korraldajad kasutasid meelsasti ära reaalseid draamasid ja konflikte, mis olid tingitud nende pidevast sunnitud lähedusest, võistluslikust elemendist, tugevast kurnatusest ja stressist. Kollase ajakirjanduse kaudu levitati laialt teavet selliste teemade kohta.[3]
Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]
Paljude osalejate jaoks tähendas maratoni- võit unistuste täitumist - auhinnad ulatusid 1–5 tuhande dollarini, mis oli väike varandus (riigi keskmine palk oli 1368 dollarit aastas). Kuid enamik inimesi osales lihtsalt pea kohal oleva katuse ja toidu eest ning selle eest, et saada arstiabi, mida nad endale lubada ei saanud.
Maratonide võitjad said kulutatud aega ja energiat arvestades üsna tagasihoidlikku tasu. Pikim maraton oli Chicagos, mis toimus 29. augustist 1930 kuni 1. aprillini 1931 ja kestis 5152 tundi ehk 214 päeva, võitja paar sai vaid 2000 dollarit.[3]
Võistluse reeglid[muuda | muuda lähteteksti]
Tantsumaratonil võistlejad peavad iga tunni jooksul kulutama konkreetse aja jooksul oma jalgadega areenil. Tavaliselt algavad need maratonid nii, et tunnis on 40 minutit tantsimist ja 20 minutit puhkust. Lõpuks lühendatakse puhkeperioode koguni viie minutini või isegi kõrvaldatakse need täielikult. Võistlejatel on lubatud lahkuda põrandalt hügieeni või meditsiinilistel põhjustel, vahetada riideid jne. Ootus on, et nad peaksid tantsima kolm minutit igast kümnest, millest annab märku kohtunik, kes puhub vilet, et alustada sprindiga, kuigi seda reeglit ei jõustatud rangelt. Kohtunikul oli ka õigus karistada võistlejaid reeglite rikkumise või võimetuse eest neid täita.
Kui tantsija oli kehvas füüsilises seisundis, näiteks palavikus või kokkuvarisemise äärel, võis kohtunik nõuda, et tantsija tõendaks oma võimet jätkata, tiirutades areenil kindlaksmääratud aja jooksul kindlaks määratud arv kordi, näiteks kolm korda nelja minuti jooksul. Võistlejad said üksteise õlgadel magada ja neil, kellel pole partnereid, on lubatud tukkuda ja ringi komistada. Mõningatel juhtudel, eriti kui naisvõistleja on publiku seas populaarne, võib saatja olla talle magamiseks ette nähtud. Kui nad on tingimustega kohanenud, saavad võistlejad 24 tunni jooksul magada umbes kuus kuni üheksa tundi.[4]
Tantsumaratonide lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmed maratonidel osalejad surid tantsupõrandal, kuid see ei peatanud võistlejaid ega pealtvaatajaid. Sageli hakkasid tantsijad hallutsineerima, mis lõbustas ka publikut – mis oleks lõbusam, kui jälgida, kuidas inimene tantsib ja ajab taga kujuteldavaid koeri?
Veelgi suurem hulk tantsijaid suri pärast maratone, pikk unepuudus võttis oma ja inimesed langesid koomasse. Kuna nad olid liiga vaesed, et keegi neist hooliks, siis nad lihtsalt ei tulnud sellest koomast välja.
1930. aastate lõpuks muutusid tantsumaratonid veriseks äriks ja olid enamikus osariikides keelatud. Kuid kõigist keeldudest hoolimata jätkati nende korraldamist kuni USA liitumiseni Teise maailmasõjaga.[3]
Rekord[muuda | muuda lähteteksti]
Tantsumaratonide läbi aegade rekord oli Million Dollar Steel Pier Marathon Atlantic Citys 6. juunist 30. novembrini 1932 (kokku 4152 tundi ja 30 minutit peatumata). Auhinna summa oli 1000 dollarit.[3]
Teine allikas väidab, et pikim maraton kestis 5 kuud ja 6 päeva ehk 3672 tundi.[5]
Meedia[muuda | muuda lähteteksti]
Filmidest näitab tantsumaratonide õudust ja barbaarsust on Sydney Pollacki "They Shoot Horses, Don't They?" ("Äraaetud hobused lastakse ju maha"), mis on filmitud 1969. aastal. Film on Horas McCoy 1935. aastal kirjutatud raamatu pehmendatud versioon.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ History, Bill Kemp Archivist/Historian McLean County Museum of (13. märts 2016). "PFOP: Dance marathons, walkathons once talk of the town". pantagraph.com (inglise). Vaadatud 6. novembril 2023.
- ↑ Malnig, Julie (1995). "Review of Dance Marathons: Performing American Culture in the 1920s and 1930s; Dance of the Sleep-Walkers: The Dance Marathon Fad". Dance Research Journal. 27 (2): 40–43. DOI:10.2307/1478022. ISSN 0149-7677.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Kohama, N. (8.10.2017). Великая депрессия в США 1930-х годов. Часть 1 - Танцевальный марафон. Külastatud aadressi 9.10.2023. https://kohama-natalia.livejournal.com/28122.html
- ↑ Farrell, James T. (1993). "The Dance Marathons". MELUS. 18 (1): 133–143. DOI:10.2307/468110. ISSN 0163-755X.
- ↑ Reiley, Kathryn (2021). "Music, Dance, and Fashion of the 1920s, 1930s, and 1940s". Bloomsbury Berg Fashion Library. DOI:10.5040/9781350934658.lp0029.