Tajumishäired

Tajumishäire puhul on häiritud objektiivse reaalsuse meeleline tunnetus.

Kvantitatiivsed tajumishäired

Kvantitatiivsed tajumishäired tekivad siis, kui tajuretseptori ärrituslävi on muutunud:

• Alanenud ärrituslävi – retseptoris tekib reaktsioon ka sellise intensiivsusega ärritajale, milline normaalsetes tingimustes ei põhjustaks reaktsiooni. Ärrituslävi võib alaneda ka kompensatsioonina keskkonnatingimuste muutusele, et kindlustada organismi normaalne talitlus ebatavalistes tingimustes. Näiteks pimeduses alaneb silma võrkkestas paiknevate nägemisretseptorite ärrituslävi, et inimene/loom näeks ka pimeduses ümbrust. Kui nüüd pimedusest järsku sattuda valguse kätte, on valgus nii ere, et nägemine on tõsiselt häiritud. Kuid mõne aja möödudes ärrituslävi tõuseb optimaalsele tasemele ja nägemisretseptori tegevus ei ole häiritud.

Teatavate seisundite puhul on retseptori ärrituslävi püsivalt madal ja võib tõsiselt häirida inimese toimetulekut.

• Kõrgenenud ärritusläve puhul on retseptori tundlikkus ärritajale alanenud. Sugeneb sellest sõltuvalt retseptorist kas vaegkuulmine, vaegnägemine, valutundetus.

Kvalitatiivsed tajumishäired

Kvalitatiivsete tajumishäirete puhul toimub tajumoonutus, mistõttu ümbritsevat keskkonda tajutakse sisuliselt moonutatuna.

Kvalitatiivseid tajumishäireid võib jaotada:

• meelepeteteks,
• psühhosensoorseteks häireteks.

Meelepetteid liigitatakse omakorda elementaarseteks ja komplitseerituteks.

Elementaarsed meelepetted on lihtsakoelised. Tavaliselt inimesel säilib nende suhtes kriitikameel.

Elementaarseid meelepetteid:

• akoasm,
• diplopia,
• fotopsia,
• paresteesia.

Komplitseeritud meelepetteid saab jaotada järgmiselt:

• illusioon ehk eksitaju,
• hallutsinatsioon ehk ebataju.