Tagakiusamine

Allikas: Vikipeedia

Tagakiusamine on üksikisiku või isikute rühma süstemaatiline väärkohtlemine teise üksikisiku või isikute rühma poolt. Levinuimateks vormideks on usuline, rassiline ja poliitiline tagakiusamine, mis võivad ka kattuda. Kannatamine, kiusamine, isolatsioon, vangistus, hirm või valu on tegurid, mille põhjustamine võib moodustada tagakiusamise. Tagakiusamist ei konstitueeri siiski tingimata igasugune kannatus, vaid ohvri kogetud kannatus peab olema piisavalt tõsine. Tõsiduse astme määramine põhjustab vaidlusi.[1]

Rahvusvaheline õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Nürnbergi põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise Sõjatribunali (Nürnbergi tribunali) põhikiri (ÜRO, lepingute sari, kd 82), mis on 8. augusti 1945 Londoni lepingu lisa, sätestas asjakohase sätte määratlemisel muu hulgas järgmist:

(c) Inimsusvastased kuriteod: nimelt mõrv, hävitamine, orjastamine, küüditamine ja muud tsiviilelanikkonna vastu toimepandud inimsusvastased teod, enne sõda või selle jooksul, või tagakiusamine poliitilistel, rassilistel või usulistel alustel tribunali pädevusse kuuluva kuriteo toimepanemisel või sellega seoses, hoolimata sellest, kas teoga rikutakse selle riigi siseriiklikku õigust, mille territooriumil kuritegu toime pannakse.

Nürnbergi põhimõtted, VI põhimõte

Eelosundatu kinnitati 11. detsembril 1946 vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 95.

Asjakohased põhimõtted inimsusvastaste kuritegude suhtes on sätestatud ka Rooma statuudi artiklis 7.1.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. S. Rempell, Defining Persecution, http://ssrn.com/abstract=1941006

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]