Süsteemne teraapia

Süsteemiteraapia (ka süsteemne teraapia) on psühhoteraapia vorm, mille sihtrühmaks ei ole inimene individuaalsel tasandil (nagu on kombeks tavateraapiavormide puhul), vaid inimestevaheliste suhetega tegelemine. Süsteemiteraapia uurib grupi interaktsioone, mustreid ja dünaamikat.

Ajalugu

Süsteemiteraapia pärineb pereteraapiast, või nagu seda hiljem täpsemalt nimetama hakati, süsteemsest pereteraapiast. Süsteemiteraapia ulatub juurtega Milanost pärit Mara Selvini Palazzoli koolkonda, Salvador Minuchini tööni, Murray Bowenini, Ivan Boszormenyi-Nagyni, Virginia Satirini ja Palo Alto Mental Research Institute’ist pärit Jay Haleyni. Need varased pereteraapia koolkonnad esindasid terapeutilistele eesmärkidele kohandatud laiema interdistsiplinaarse valdkonna süsteemset teraapiat, mis ise sai alguse bioloogia ja füsioloogia pinnalt.

Süsteemse teraapia varasemad vormid põhinevad küberneetikal. 1970. aastatel oli süsteemse teraapia küberneetiline mudel keskne strukturaalse lähenemisega (Minuchin) ja strateegilise lähenemisega (Haley, Selvini Palazzoli) teraapiakoolkondade esindajatele, millest hiljem formuleerus tänapäevane süsteemne teraapia. Postmodernse kriitika valguses tekkis aga kasvav poleemika, kas keegi saab üldse kontrollida süsteeme või objektiivselt öelda "mis on". Lähtudes eeskätt antropoloog Gregory Batesoni ja Margaret Meadi töödest, liiguti uuele tasandile, mida on hakatud nimetama "teise järgu küberneetikaks". See mudel võtab arvesse vaatleja subjektiivset olemust, rakendades küberneetikat küberneetikale ja uurides uurimust.

Poleemika tagajärjel muutus süsteemiteraapia kese (1980. aastatel) ja modernsest mudelist, mis mõistab põhjuslikkust järjestikuselt ja näeb reaalsust objektiivsena, liiguti postmodernsele mudelile, mis näeb reaalsust sotsiaalselt ja keeleliselt kujundatuna.

Süsteemiteraapia rakendustest

Teraapia keskme muutus mõjutab oluliselt teraapia praktilist läbiviimist – süsteemiteraapia läheneb probleemidele praktilisest küljest mitte aga analüütilisest (st ei püüta üles otsida probleemide tekke minevikupõhjuseid, nagu seda tehakse psühhoanalüüsis), samuti ei määra selle teraapiakoolkonna esindajad klientidele diagnoose (ei öelda, kes on haige, kes on ohver). Süsteemne lähenemine püüab avastada gruppides, näiteks perekonnas, aset leidvaid tagurlikke käitumismustreid ja sekkuda otseselt neisse käitumismustritesse, seejuures arvestamata probleemi tekkepõhjusest. Postmodernse lähenemise juures on võtmetähtsus selles, et absoluutseid tõdesid ei eitata, aga terapeut mõistab, et on lahenduse leidmisel tagaplaanil, kuna terapeudil ei ole võimet muuta inimesi või süsteeme, terapeudi roll on aidata süsteemidel endil muutuseni jõuda ja teraapia käigus anda loomingulisi "nükkeid" (nudge).

Süstemaatiline teraapia ei pretendeeri ei "tekkepõhjuste" ega ka sümptomite ravimisele vaid tahab tutvustada elavatele süsteemidele nükkeid, mis aitavad neil koos arendada uusi mustreid, mis päädiksid uue organisatoorse struktuuriga, mis lubab süsteemi kasvu.

Seega erineb süsteemne teraapia analüütilise teraapia vormidest, kaasaarvatud psühhoanalüütilisest ja psühhodünaamilisest pereteraapia vormist (näiteks Horst Eberhard Richteri tööd). Süsteemiteraapia on praktiline ja keskendub käesolevatele suhetemustritele, mitte aga ei analüüsi põhjuseid nagu näiteks alateadvuslikud impulsid lapsepõlvetraumast. Süsteemiteraapia erineb ka süsteemsest pereteraapiast, kuna keskendub lisaks perekonnale ka teistele elavatele süsteemidele (nt inimgrupid, äri). Lisaks inimrgruppidele ja ärile rakendatakse süsteemiteraapiat üha enam ka hariduses, poliitikas, psühhiaatrias, sotsiaaltöös ja perearstinduses.